Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav:
https://www.youtube.com/watch?v=In9e0WLicFY
Juhataja Liis Velsker
Head ajakirjanikud! Head otseülekande jälgijad! Alustame tänast valitsuse pressikonverentsi. Valitsus pidas täna istungi sidevahendite teel ja nüüd alustame pressikonverentsi.
Täna on meil pressikonverentsil haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, sotsiaalminister Karmen Joller ning energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.
Esmalt annan sõna Kristina Kallasele. Palun!
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas
Aitäh ja tere päevast! Iseloomulikult suvisele puhkuste perioodile oli valitsuse istung täna sidevahendite teel ja väga lühikese päevakorraga. Selle tõttu ma valitsuse istungi päevakorrale isegi väga palju pressikonverentsil täna aega ei pühenda.
Vastu sai võetud neli otsust. Ja enamik neist puudutavad Vabariigi Valitsuse määruste muutmist seoses tehniliste ümberkorraldustega eri valdkondades. Näiteks on kõrghariduse seaduse vastuvõtmisega seoses vaja määrusi muuta. Mereolukorra teadlikkuse parandamise ja muude seaduste muudatustega on ka vaja määrusi muuta.
Kui selle kohta on küsimusi, saan hiljem täpsustada või vastavad ministrid saavad ka täpsustada neid muudatusi, mis tehti.
Räägin paar sõna haridusteemadel. Kuigi on veel augusti algus ja koolid ei ole veel tööd alustanud – suurem osa koole väljub puhkusest vahetult enne 20. augustit –, jätkub samal ajal siiski vastuvõtt põhikoolijärgsesse õppesse, kutseharidusasutustesse ja gümnaasiumitesse.
Avalikkuses on kuulda olnud palju lastevanemate muret, et kas piisavalt on ikkagi õppekohti, et kas kõik lapsed õppima saavad. Praeguse seisuga eelmise õhtu, eelmise päeva seisuga, 5. augusti seisuga oli veel 2400 last, kes ei olnud õppekohta kinnitanud või kes ei olnud saanud pakkumist emba-kumba õppima asuda ühele või teisele õppekohale. Kõige suurem hulk neist 2400 õpilasest on Tallinna linnas, nimelt 880 Tallinna linnast. Samal ajal on vabu õppekohti üle Eesti üle 4000.
Ehk siis õppekohti on, aga kas need õppekohad ja õpilased ka omavahel kokku saavad, on nüüd järgmise kuu suur küsimus. Koolid õppevastuvõttu siiski jätkuvalt korraldavad, vastuvõtuavaldusi vastu võtavad, ja noortel kindlasti soovitan koolide poole pöörduda küsimusega, kas on olemas võimalus õppima asuda ja kas kohti vastuvõtuks on.
Aga seda, et nüüd noor ilma õppekohata sügiseks jääb, kindlasti ei juhtu. Nendele 2400 noorele õppekoha leidmisega läheb veel natukene aega.
Teine teema, mis on hariduse valdkonnas tähelepanu pälvinud, on lasteaedade abiõpetajate keelenõuded. Tegemist on kaheaastase üleminekuperioodi lõpuga. Teadupärast lasteaiarühmad läksid kõik eestikeelsele õppele üle 1. septembril 2024.
Tol hetkel hakkasid kehtima keelenõuded õpetajatele, kes lasteaiarühmades töötavad, aga kõik abiõpetajad, kes õpetajaid abistavad, nendel toona veel keelenõuded päevapealt kehtima ei hakanud. Neile anti kaheaastane üleminekuperiood, 1. augustini 2026. Nendelt ei nõuta C1 tasemel eesti keele oskust, vaid keeleoskuse nõue on B2 ja see B2 tähtaeg sai nüüd täis. Vahepealsel ajal on tegelikult abiõpetajad päris tublisti keelekursustel käinud, kuid samal ajal päris suur hulk neid siiski B2 tasemel keele[eksamit] sooritanud ei ole. Ja tõepoolest, nii Tallinnas, Narvas kui ka mingil määral Kohtla-Järvel on tulnud töölepingud lõpetada selle tõttu, et abiõpetajate keelenõue ei vasta töökeele tasemele, mida rühmas töötamiseks tegelikult vaja on.
Lisaks hakkas kehtima 1. augustist eesti keele B1 tasemel keelenõue ka võõrkeeles õpetavatele õpetajatele rahvusvahelistes koolides. Nemad küll eesti keelt oma töökeelena ei kasuta, valdavalt, aga selleks, et nad oleksid kursis ka Eestis toimuvaga, eriti Eesti seadustega, ja Eesti haridusruumis siiski toimida saaksid, on ka neile kehtestatud B1 taseme keelenõue.
Haridusministeeriumil praegu ei ole andmeid, et see oleks tekitanud probleemi, sest enamik rahvusvahelistes koolides töötavaid õpetajaid on selle keelenõude täitnud.
Lasteaia abiõpetajate kohtade täituvusega ka väga suuri probleeme ei ole, abiõpetajate puhul ei kehti kõrghariduse nõue. Seal on lapsehoidja tunnistust vaja. Ja neid, kellel veel seda lapsehoidja tunnistust ei ole, toetatakse mikrokraadide ja mikrokvalifikatsioonide kaudu, et nad selle kutsetunnistuseni jõuaksid.
Nii et minul hetkel rohkem infot ei ole. Kui on küsimusi, siis olen alati valmis vastama. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja palun, sotsiaalminister!
Sotsiaalminister Karmen Joller
Tere! Mina räägin nendest teemadest, mis on viimasel ajal meedias esil olnud. Peamiselt kolm teemat: üks on kiirabi, teine on kohustuslik ravikindlustus ja kolmas on tervishoiu rahastus.
Kiirabi eksperdid ja teenusepakkujad on viimasel ajal meedias avaldanud muret plaanitavate muudatuste suhtes. Ma tahan lihtsalt üle kinnitada, et tegelikult kõiki neid muresid me loomulikult kuulame ja arvestame.
See algas sellest, et sotsiaalministeerium, tervisekassa ja terviseamet tutvustasid oma mõtteid, mis vastavad arengusuundadele, mis on kokku lepitud just nendesamade kiirabiekspertidega. Ja jäime ootama tagasisidet.
Homme on järgmine kohtumine ja kindlasti kõik plaanitavad muudatused tehakse koostöös ekspertidega.
Kui nüüd rääkida nende muudatuste sisust, siis eesmärk on see, et kuna viimased muudatused tehti aastal 2014, siis selle aja jooksul on Eestis päris palju muutunud, inimeste paiknemine muutunud, isegi probleemid, millega kiirabi kutsutakse, on muutunud.
Seetõttu paigutatakse osa brigaade ümber, on plaanis võimaluse ja vajaduse korral muuta ka brigaadide koosseisu, aga kindlasti ei mõjuta see kuidagi pakutava abi kvaliteeti, vaid vastupidi, kvaliteeti hakatakse jälgima senisest paremini.
Ja kiirabibaasid hakkavad paiknema asukohtades, mis on inimestele lähemal ehk peaksid tegelikult jõudma inimesteni kiiremini. Aga kõigist detailidest on praegu veel vara rääkida. Ma loodan, et mõne nädala pärast või kuu pärast räägivad eksperdid ise ja ka kiirabi esindajad ise. Meil on läbirääkimised veel pooleli. Kõiki muresid võtame arvesse.
Ja teine teema on kohustuslik ravikindlustus. Eksperdid on tulnud välja sellise pakkumisega, et Eestis võiks ka kehtida kohustuslik ravikindlustus. Eskperdid olid Triin Habicht, Andres Võrk ja Kaia Kasekamp, kõik väga tunnustatud tervishoiukorralduse eksperdid.
Ja see teema ei ole loomulikult uus. Selline kohustuslik ravikindlustus on kasutusel ka paljudes Euroopa riikides. Ehk kui lähete elama mõnda riiki, siis seal ei olegi võimalik ennast elanikuks registreerida enne, kui on olemas ka kindlustusleping.
Ja tegelikult on sotsiaalministeeriumis on ka analüüsimisel just see, esiteks, kes siis on need inimesed, kes on meil ravikindlustamata. Neid on veidi üle 80 000. Ja toonitan, et praeguseks me ikkagi teame, et väga paljud neist ei ole pikaajaliselt töötud või kuidagi elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, vaid sageli tuleneb ravikindlustuse puudumine erinevatest töövormidest.
Ja kui vaadata statistikat, siis kõige sagedamini puudub ravikindlustus noortel meestel. Aga me vaatame veel nendesse statistikanumbritesse rohkem sisse. Ja tööplaanis ongi selle aasta lõpuks töötada välja sellised meetmed, mis võimaldavad inimestel – just nendel kindlatel sihtgruppidel – paremini ravikindlustust omandada.
Tegelikult on vabatahtlik ravikindlustus ka praegu olemas, see on olnud aastaid. Ja selle aasta algusest on muudetud ka neid tingimusi paindlikumaks. Kui varem pidi inimene maksma ette kogu aasta, siis nüüd on võimalik maksta ka osamaksetena, sest on arusaadav, et inimestel ei pruugi olla kohe aasta jagu kindlustussummat.
Ja kui mõelda, miks inimesed on ravikindlustamata, siis tõepoolest, eriti noored inimesed ei mõtle sellele, et nad haigeks jäävad või võib juhtuda õnnetus, võib-olla mitte nii palju kui inimesed, kes on elukogenumad.
Sellest tuleneb ekspertide soovitus paljude riikide eeskujul teha ka Eestis ravikindlustuse omamine kohustuslikuks. Aga kuidas see siis täpselt hakkab välja nägema? Nende ettepanekutega me tuleme välja aasta viimastel kuudel.
Ja nüüd viimane teema, mille kohta tegelikult on jõudnud meediasse täiesti vale info. Kindlasti ei plaani sotsiaalministeerium ega praegune valitsus jätta lapsi ilma ravikindlustusest. Kuidagi on sellised sõnumid meediasse jõudnud.
Aga mis siis on oluline ravikindlustuse või üldse tervishoiu rahastuse seisukohalt? Me peame vaatama seda, milline on meie ravikindlustuse jätkusuutlikkus just pikaajaliselt.
On tehtud ennegi lühiajalisi lahendusi, näiteks on kolmeks või neljaks aastaks antud tervisekassale riigieelarvest lisaraha. See on olnud väga kindlatel eesmärkidel antud raha.
Aga me peame mõtlema ka sellele, et rahastus peab olema püsiv. Ja ma möönan, loomulikult, ma olen ka alati toonitanud, Eestis tõepoolest tervishoiule kulutatakse vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Laias laastus üks miljard võiks täitsa vabalt veel juures olla. Aga milline valdkond ei sooviks raha juurde, eks ole.
Aga jah, Eestis kulutatakse tõepoolest [tervishoiu valdkonnale] vähem. Teine suur mure on see, et tervisekassa reservid ühel hetkel lõppevad.
Kevadel, kui ma tegin valitsusele ülevaate, siis ma tõingi välja, et esiteks me oleme suutnud selle valitsuse ajal tervisekassa rahastust muuta nii palju, et me oleme saanud lükata reservide lõppemise kahe aasta võrra edasi. Ehk kui tuleb ühel hetkel see olukord, kus on vaja lihtsalt raha juurde panna, siis praeguse seisuga see kõige varem saabub 2029. aastal.
Kust see raha juurde tuleb? Selleks on päris palju erinevaid ettepanekuid. Üks minu suuri eesmärke on olnud kogu aeg see, et me teeksime selliseid muudatusi, mis annaksid pikaajalise mõju. Ja kui me rahastusest räägime, siis [muudatused] vajavad ka raha, aga see mõju peab olema pikaajaline.
Näiteks on palju räägitud sellest, et arstid ja õed vananevad – nii nagu kogu rahvastik – ja umbes kümne aasta pärast on pool arstidest ja õdedest pensionieas. Seetõttu on üks minu ettepanek, kui ma lähen nüüd riigieelarve läbirääkimistele, see, et me suurendaksime arstide ja õdede vastuvõtuarvu nii residentuuri kui ka põhiõppesse.
Teine ettepanek on vaimse tervise kohta. Me teame, et on vaimse tervise kriis, spetsialiste, nagu psühholoogid, psühhiaatrid, on vähe, ka perearstid on üle koormatud. Me peame rajama süsteemi, mis aitaks nendel inimestel, kes veel ei vaja meditsiinilist abi, juba abi saada, et nende mured ei süvene ning et nad jõuavad tervishoiusüsteemi.
Ehk kui me rajame sellise süsteemi ja saame sellele püsiva rahastuse, siis potentsiaalselt tervishoiukulud tulevikus vähenevad. Või vähemalt ei suurene nii kiiresti kui praegu.
Ja kolmas ettepanek, kui ma räägin tervishoiust, on ikkagi minna kaasa innovaatiliste lahendustega, võtta ka tervishoius kasutusele tehisintellekt. Aga kindlasti rajada alus või selline tugevam tugi olemasolevatele infosüsteemidele, et need ei vananeks, või kui need vananevad, me saaksime neid ajakohastada.
Need on minu tervishoiuvaldkonna ettepanekud. Kindlasti teen ettepanekuid ka sotsiaalvaldkonnas ja need lähevad peamiselt erihoolekande valdkonda.
Kokkuvõtteks ütlen seda, et kui me jõuame ühel hetkel sinna, et me ei jõua enam teha sisulisi muudatusi, vaid tõesti on vaja lihtsalt raha juurde, siis raha juurde panemine on kõige lihtsam asi, mida saab teha – kui raha on olemas muidugi, eks ole –, aga palju keerulisem võib olla teha uuendusi ja sisulisi muudatusi, mis aitavad meil olemasolevat raha paremini kasutada ning kulude kasvu aeglustada ja pidurdada.
Kui me arvestame, et meil on vaimse tervise kriis ja vananev ühiskond, siis tuleb need väga olulised muudatused, mis tuleb teha praegu, aga nende mõju avaldub võib-olla kümne või ka kahekümne aasta pärast.
Nii et aitäh teile!
Juhataja
Aitäh! Annan sõna energeetika- ja keskkonnaministrile. Palun!
Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt.
Aitäh sõna andmast! Tere!
Tänasest valitsusest üks asi, mis minu jaoks oli väga oluline, nimelt 110-kilovoldise elektriliini eriplaneeringu ja strateegilise keskkonnamõjude hindamise algatamine. See on kolleeg Erkki Keldo vastutusalas.
Hiiumaale tuleks veel üks elektriliin ehk Hiiumaa vaatest veel üks välisühendus. Ma arvan, see on väga oluline mitte ainult tootmise ja tarbimise mõttes, vaid ka energiajulgeoleku ja varustuskindluse mõttes Hiiumaal. Ja hiidlased on seda väga oodanud. Ma arvan, see oli üks väga vajalik samm. Nii et nüüd saab sellega ka edasi liikuda.
Siis veel kaks teemat, mis on varem ära otsustatud, aga millel on ka oma positiivsed mõjud.
Sellest kuust jõustus elektriarvestuse muudatus, mille tulemusena, kui ühe punkti juures on nii tootmine kui ka tarbimine, siis iga 15 minuti pealt tootmise ja tarbimise summa saldeeritakse, ehk tuleb siis võrgu mõttes maksta neto eest.
Ja saatsime kooskõlastusele ka energiatõhususe direktiivi ülevõtmise, et meil oleks võimalikult energiatõhus majandus, tarbimine. Ja no kõige odavam energia on mitte tarbitud energia. Nii et see kõik aitab meid ilusti edasi.
Aga siis ma tahaks natuke võidelda ka tuuleveskite ehk pealkirjadega. Ja mul on kolm tuuleveskit, millele täna siin pühendaksin paar lauset.
Esimene on siis selline: ka juulis oli elektrihind Eestis kõrgem kui mullu. See on faktiliselt korrektne, aga ma arvan, et oluline on näha puude taga ka metsa.
Kui vaadata elektri börsihindu Euroopa Liidus, siis Eesti juunis, juulis ja augustis nende päevade jooksul, mis augustist läbi on, on elekter olnud odavuselt kolmas Soome ja Põhja-Rootsi järel. Selles mõttes on meil ülimadalad elektrihinnad Euroopa võrdluses.
Näiteks Hispaania ja Portugal, kus on väga palju päikese[energia] tootmist ja kus hinnad on olnud ajalooliselt suvekuudel ka väga madalad, on elektrihind 100 euro juures megavatt-tunni kohta, rääkimata Itaaliast ja teistest riikidest, kus see on veel kõrgem.
Ehk kuumalained on väga oluliselt mõjutanud elektritootmist, tootmisvõimekust Kesk- ja Lõuna-Euroopas. See omakorda näitab seda, kui oluline on valmistuda toimetulekuks kliimamuutuste mõjudega. Prantslased ja rumeenlased on pidanud alla tooma oma tuumajaamu, sellepärast et ei ole võimalik neid piisavalt jahutada.
Ehk lihtsalt kasulik on vaadata natukene kaugemale kui oma kodukamar. Tunneme rõõmu selle üle, et meil suvekuudel ongi olnud Euroopas Soome järel kõige odavam elekter.
Teine tuuleveski kõlab siis pealkirjana, et eesootav talv tõotab korralikke hüppeid elektrihinnas. Loomulikult ei saa pealkirjas kõike ära öelda ja selle artikli sisu on igati asjalik, arutlev, selgitav. Aga soovitan selle ja ka teiste artiklite puhul kindlasti lugeda pealkirjast kaugemale.
Kindlasti on selle sügise ja talve vaates väga palju määramatust, ebakindlust, pole teada, milliseks elektrihinnad kujunevad meil ja Euroopas.
See ongi õige aeg mõelda, millise elektripaketiga ma talvele vastu lähen. Kas ma eelistan börsipaketti? See on minu arvates hea valik siis, kui valulävi on üsna kõrge, mul ei ole raskusi, kui minu elektriarve juhtumisi on kaks, kolm või neli korda kõrgem. Vabalt võib börsipaketiga toimetada.
Aga kui tahad rohkem kindlust ja vabadust ning oled mures, et äkki elektri hind on liiga kõrge, siis fikseeritud pakett on kindlasti valik. Aga alati fikseeritud pakett on kindlustus ja nii nagu kindlustus ei ole ilma rahata, tuleb ka selle eest maksta, nii et võrreldes börsipaketiga on fikseeritud paketid keskmiselt kallimad.
Aga lihtsalt ma arvan, et praegu on see õige aeg, kus mõelda. Väljas on soe, elektrile me väga palju hetkel vist tähelepanu ei pööra. Talv tuleb. Kas see tuleb külm või soe, mina ei tea, aga igal juhul praegu on see mõistlik hetk, kus vaadata [üle oma elektritarbimise leping].
Ja kolmas tuuleveski on Eleringi gaasijaamade plaan. See ei meeldi kellelegi peale Eleringi ja tegelikult [meedia]tekstis oli öeldud, et ka minu. Loomulikult on igal elektrimüüjal või elektritootjal oma ärihuvid, ja nii peabki olema. Need huvid aga jooksevad sageli eri suundades, vahel ka ühes suunas.
Aga riigi ja Eleringi ülesanne on vaadata kogu süsteemi. Ja kogu süsteemi vaade on hästi lihtne. Meil on juhitavad võimsused, põlevkivijaamad, millest enamik on väga vanad.
Auvere jaam töötab siis, kui ta töötab. Ja sellepärast on meil oma varustuskindluse ja ka taaskäivitamisvõimekuse jaoks tarvis uusi juhitavaid võimsusi. Ja selle jaoks gaasielektrijaamad, aga kombineerituna vabalt ka muu tehnoloogiaga sobivad väga hästi.
Ka praegu me maksame Enefitile selle eest, et ta hoiab põlevkivijaamu reservis. Nii et ütleme, ka need kulud ei ole ega ükski asi siin ilmas ei ole ilma rahata.
Nii et minu jaoks on nii: iga ministri amet on ajutine, aga ma ei saa siit ametist lahkuda nii, et ma istusin kabinetis ja mitte midagi ei teinud. Oodata 2030. või 2035 aastani ja hakata siis mõtlema, et äkki võiks teha juhitavate võimsuste hanked, on selgelt liiga hilja ja see oleks vastutustundetu.
Nii et see oli minu soov, et Elering liiguks kiiresti nende hangete ettevalmistamisega edasi. Elering on seda teinud, turuosalistelt on tagasisidet tulnud. Ja vaatame siis, kuidas hankel läheb.
Nüüd, kas Eestis inventeeritakse energeetikasse? Jah, investeeritakse. Ka juhitavate võimsuste hange on juba tehtud, 186 megavati võimekusega gaasijaamu, 50 megavati võimekusega akusid. Neid juba tehakse, ehitatakse.
Kes sõidab mööda Eestimaad ringi, see näeb, et akuparke ja suuremaid päiksejaamu kerkib. Ehk töö käib. Eestis investeeritakse energeetikasse. Kui keegi väidab vastupidist, siis ma tahaksin näha numbreid ja tõendeid.
Vähem kui kolme nädala pärast tulevad siis viimase maismaatuule[pargi] vähepakkumised. Ootame huviga, kui palju oli osalejaid ja millises mahus pakuti.
Ja mitmed omavalitsused on juba kinnitanud tuuleenergia planeeringud, jõutakse ka ehituslubadeni, tuulehoo preemia tuleb oktoobris. Ja töö käib. Nii et energeetikast saab järgmise kümne aasta Eesti majanduse kõige suurem kasvumootor. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja nüüd on ajakirjanikel võimalik esitada küsimusi. Öelge oma nimi, kellele küsimus on suunatud ja mis väljaannet te esindate.
Andres Einmann, Postimees
Mul on küsimus Andres Sutile. Ja küsimus puudutab Eesti Loodusmuuseumi direktori konkurssi.
Eesti muuseumide liit on teinud avaliku pöördumise, milles väidetakse, et konkurss ei kohelnud kõiki kandidaate võrdselt ja seal eelistati ühte kandidaati. Nad leiavad, et tuleks korraldada uus konkurss ja praegused tulemused tühistada. Mida teie selle kohta ütlete?
Andres Sutt
Tõesti, sellised jutud ja väited on avalikus uudisruumis levinud. Olen vastanud ERR-ile – ma arvan, et Postimehelegi, samuti mõnele teisele väljaandele –, et loodusmuuseumi uus maja on palju enamat vastutuse eelarve töötajate arvu mõttes kui praegune loodusmuuseum.
Loodusmuuseumi konkurss oli avalik, kõigil oli võimalus kandideerida, kandidaadile esitatavad ootused olid ilusti kirjas, oli valimiskomisjon. Kõiki kandidaate, kes jõudsid lõppvooru, hinnati Tripodis, tehti nende võimekuse testid, toimusid intervjuud ja intervjuude käigus valiti välja kolmest lõppvooru jõudnud kandidaadist kõige tugevam.
Ma arvan, et nii see konkurss on läinud, ja nii ta peabki olema. Need etteheited, mis on, et ei olnud aus või et kellelgi oli eelis võrreldes teiste kandidaatidega – vaadake, ma olen juhte värvanud Eestis ja rahvusvaheliselt ning sisemistel kandidaatidel, kelle hulka kuulub ka praegune loodusmuuseumi juht, on oma eelised. Aga samamoodi on oma eelised nendel kandidaatidel, kes tulevad väljastpoolt.
Selles mõttes ma ei suuda nagu näha juhi valiku protsessis mitte ühtegi asja, mis polnud kuidagi objektiivne või oli kedagi eelistav teiste kriteeriumite alusel kui võimekus, kogemus ja sobivus nendele ootustele, mis uuelt juhilt oodatakse.
Mul on kahju, et kogu selle kajastuse juures tegelikult kõige rohkem kannatab Eesti loodusmuuseumi meeskond. Nemad on need, kes vajavad kindlust ja selgust tuleviku suhtes. Ja valik on tehtud. Järgmine juht ei ole praegune juht.
Igas organisatsioonis on ametis oleva juhi ülesanne valmistada ette meeskond ja organisatsioon ning anda see üle uuele juhile heas korras. See on tavaline juhtimispraktika, see on professionaalne viis, kuidas asju ajada, ja ma loodan, et loodusmuuseumiga me sinna punkti ka jõuame. Aitäh!
Andres Einmann
Aga siiski on tekkinud hulk küsimusi seoses selle konkursiga. Kas te vähemalt näete põhjust kui mitte seda konkurssi tühistada, siis vähemalt uurida neid küsimusi, mis on tõstatatud?
Andres Sutt
Me oleme ju vaadanud igatpidi sinna sisse. Ma ütlen veel kord: olles inimesi värvanud erinevatel positsioonidel Eestis ja rahvusvaheliselt, ma ei näe, et selle konkursi juures oleks mingitki pidi eksitud ühegi hea praktika või tava vastu. Uut konkurssi ei tule.
Andres Einmann
Seega, teie hinnangul on seal kõik korras, ei ole vaja midagi ...
Andres Sutt
Absoluutselt. Kui kõik ei oleks korras, siis peaks mingeid muudatusi tegema.
Juhataja
Aitäh! Kas kellelgi on veel küsimusi? Hetkel vist ei olegi. Aga siis on võimalik teha eraldi intervjuusid.
Andres Sutt
Üks käsi vist on seal?
Juhataja
Aa, on veel. Vabandust!
Pjotr Kaidalov, Delfi noortetoimetus
Tervist! Üks selline ebatavaline küsimus kõikidele lugupeetud ministritele: mille peale te mõtlete, kui õhtul magama lähete?
Andres Sutt
No mul on hea lühike vastus: et tuleks hea uni. Vahel see tuleb, alati ei tule.
Kristina Kallas
Ma lugesin eile õhtul enne magamaminekut „Kõrboja peremeest“.
Miks ma siin Andrese jutu peale muuseumidirektori valimiste kohta nagu kergelt muigasin? Mul lihtsalt seostus see kõik selle eile õhtu loetud „Kõrboja peremehega“. Eestlastest teadupärast 1880. aastatel esitasid mitme palju palvekirju tsaarile ja nad kaebasid selle üle, et mõisnikud valisid neile valesid mõisapidajaid, valesid pastoreid ja nii edasi.
Elus on nii, et sõltumata poliitilisest režiimist, sõltumata ajastust ikkagi alati on inimesi, kes ei ole rahul otsustega, mis nende suhtes tehakse. Lihtsalt sellega seostus mul, kui ma eile õhtu seda enne magamaminekut Tammsaaret üle pika aja uuesti läbi lugesin, et seda endale meelde tuletada. Seda ma tegin.
Aga ega ma ei mõelnud muidugi protestikirjade peale, kui ma magama läksin. Ma isegi ei mäleta, mille peale ma uinusin lõpuks. Aga raamatu lugemine on alati hea enne magamaminekut, see annab hea une.
Karmen Joller
Kusjuures on huvitav, et mina lõpetasin „Kõrbeoja peremehe“ eelmisel nädalal. Ja mulle õudselt meeldis see.
Andres Sutt
Mina pean alustama siis [selle lugemist].
Karmen Joller
Jaa, sina pead alustama. Jah. Kusjuures ma olin seda varem lugenud. Mulle õudselt Tammsaare meeldib.
Aga millele ma mõtlen? Ma mõtlen alati ikkagi läbi, mis päeval on toimunud, analüüsin enda jaoks, mis oli hästi, mis saab veel paremaks minna.
Enamasti ma tunnen väga suurt rõõmu oma perekonnast, püüan ikkagi ka oma laste ja mehega samamoodi arutada, mis päeva jooksul toimus.
Aga kui ma nüüd räägin sellisest natuke võib-olla suuremast mõõtmest, ministri vaatest, siis võib-olla on hea näide, mida üks minu hiljutine Facebooki-postitus ka kajastas.
Mul on selline tunne, et Eesti inimesed vahel ei saa aru, kui heas kohas me elame ja oleme. Ja ma ei mõtle siin üldse seda, et nüüd tingimata see üks kindel valitsus on kõik asjad nii hästi teinud, et ainult sellepärast on hästi. Ma arvan, et kõik valitsused, kes on Eestit juhtinud, on midagi teinud väga hästi, sest me oleme väga paljudes edetabelites üsna tipus.
Ja ma mäletan üheksakümnendaid ja nullindaid, kui me isegi ei kujutanud ette, et me võime sinna jõuda. Ehk ma arvan, et me võiksime ka avalikkuses rohkem kajastada seda rõõmu ja seda uhkustunnet, mida me Eesti üle võime tunda.
Et ei pea ütlema, et Karmen Joller tegi kõik juba heaks, ei pea üldse ütlema, aga lihtsalt üldises mõttes, positiivseid uudiseid väga tahaks lugeda meediast ka.
See on minu väike üleskutse. Seda ma olen mõelnud muide päris pikalt juba. Et ei ole vaja depressiivsust inimestes süvendada. Peab küll ka halbadest asjadest rääkima, aga ei tohi jätta rääkimata headest asjadest. Aitäh teile!
Juhataja
Aitäh! Nüüd on vist küll pressikonverents lõppenud, on võimalik teha eraldi intervjuusid. Aitäh!
