Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=EX6c4EsKLEA
Juhataja Liis Velsker
Head ajakirjanikud! Head otseülekande jälgijad! Valitsus pidas täna istungi ja kabinetinõupidamise. Nüüd alustame pressikonverentsi.
Täna on pressikonverentsil peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ning rahandusminister Jürgen Ligi.
Esmalt annan sõna peaministrile.
Peaminister Kristen Michal
Aitäh! Head ajakirjanikud! Head vaatajad ja kuulajad! Mitmest teemast räägin.
Kõigepealt, täna on jah see päev, kus rahandusministeerium tutvustab majandusprognoosi, suvine majandusprognoos on vist selle ametlik nimetus … (Rahandusminister täpsustab.) Sügisene. Ja kell 13 on neil ka pressikonverents.
Rahandusminister palus mul mitte numbreid nimetada, seetõttu ma nimetan meelevaldselt numbreid ja neil ei ole mingit pistmist rahandusministeeriumi prognoosiga. See oli nali.
Jah, seetõttu ma ütlen, et kõike ma siin ära ei räägi – seda, mida te seal pressikonverentsil kuulete.
Aga üldine trend, mida rahandusminister lubas meil öelda, on see, mida eile ja üleeile SEB ja Swedbanki, kommertspankade prognoosid näitasid ja nagu näitavad majandusekspertide hinnangud.
Esiteks on majandus kasvule pöördunud. See on kindlasti positiivne trend. No me oleme seda ju pikalt oodanud. Ja nüüd tagantjärgi on hilisemad korrektsioonid ka päris suured olnud. Me oleme ise arvanud, et meie majandus on hoopis kehvemas olukorras, aga majanduse olukord on osutunud oluliselt positiivsemaks.
Loomulikult, see, kui majandus kasvab ja pilt on parem, ei lahenda iseenesest kõiki probleeme, nagu ühtegi imevitsa ei ole, aga ta siiski kirjeldab seda, millises olukorras me oleme ja kuhu poole me teel oleme.
Ja majandusnäitajad on praegu positiivsemad. See tähendab seda, et Eesti majandusel ja inimestel läheb paremini. Ja uudised järjest tulevad, muuhulgas näiteks tarbijate kindlustunde kohta, ettevõtlussektorite kindlustunde kohta, aga täna hommikul tulid ka jaekaubanduse numbrid.
Ma ei ole jõudnud veel väga põhjalikult Statistikaameti andmestikku üle vaadata. Lugesin kuskilt portaalist uudist, mis kirjeldab ka seda, et jaekaubanduses on numbrid kasvule pöördunud, samuti väga paljudes muudes valdkondades. Nii et see indikeerib seda, kuhu poole me teel oleme.
Teine pool on hinnastabiilsus. Aastaid on ju Eestis olnud [erinevaid], oli aasta, kus inflatsioon oli 19%, siis oli aasta, kus see oli 9%, vahepeal oli see 5% või 6% kanti. Nüüd on toimunud ka hinnastabiilsuse poole liikumine, trend on päris hea.
Täpsed numbrid, ütlen taas, avaldab rahandusministeerium oma pressikonverentsil, aga üldiselt on nii, et hinnatõus on oluliselt langemas. See teeb kindlasti inimeste elu lihtsamaks.
Nii et kui majandus kasvab, keskmine palk kasvab, tööturg püsib tugev ja hinnatõus langeb, siis see tähendab seda, et inimestel on lihtsam toime tulla, majanduse mõttes on optimismi rohkem, inimesed tarbivad rohkem ja pilt on parem.
Nii et ma arvan, et võite viidata ka SEB ja Swedi eilsele või üleeilsele kirjeldusele, millest ka Mihkel Nestor vist seal täpsemalt rääkis, öeldes, et tegelikult on pilt ikkagi selline, et ehk tuleb isegi olla optimistlikum, mitte enam nii pessimistlik Eesti majanduse suhtes. See kindlasti on nii.
Majanduse prognoosist. Nüüd tähendab see meie jaoks seda, et eelarve esimesed sellised debatid on alanud. Me oleme valitsuskabinetis nüüd ära kuulanud eri valdkondade tulevaste aastate soove ja võimalusi ning kuulame veel edasi.
Järgnevad nädalad kuni septembri lõpuni tulevad eelarvekõnelustest, ilmselt tuleb palju pikki õhtuid ja pikki päevi. Ma ei loo illusiooni, et need eelarvekõnelused tulevad lihtsad. Ja eks need kõnelused on päris palju ka iseendaga, milline see trajektoor on, kuidas me selle raamidesse surume.
Aga pigem ikkagi, nagu alati, ootuste juhtimiseks ütlen, et tulevad väga rasked eelarvekõnelused, see kõik tuleb sinna ära mahutada.
Positiivne on see, et need kaks asja, mida see valitsus on seadnud prioriteediks – et Eesti on kaitstud ja majandus kasvab –, on saavutatud. Aga ülejäänud asjad tuleb ka trajektooridesse ja raamidesse suruda.
Ja veidi prioriteetidest. Ma ütleks niimoodi – ilmselt pole see suur üllatus –, et mina olen prioriteedina nimetanud ja eelarvekõneluste puhul kindlasti prioriteet on sellesama tagamine – eriti arvestades meie naabrit [Venemaad] ja ukrainlastest räägin ka pisut –, et Eesti riik oleks kaitstud, et Eesti inimesed saaksid õhtul minna magama ja hommikul ärgata teadmisega, et Eesti riik püsib kaitstuna, et Eestis aetakse eesti keeles Eesti asja.
Et see oleks klaar. Nii et esmane prioriteet on kindlasti kaitse, julgeolek, sinna juurde ka sisejulgeolek, see, et Eestis on turvalisus tagatud.
Eesti on paljude indeksite ja näitajate järgi Euroopas vägagi turvaline riik. Sellisena me teda hoida tahame ning me peame arvestama kõikide praeguste ja tulevaste ohtudega.
Teine on panustamine ka majanduse kasvule, majanduse tulevastele väljavaadetele, sest me ju tahame, et Eesti inimesed oleksid jõukamad, et inimareng oleks kõrge. Noh, demokraatia mõõdikute järgi me oleme juba kõrgelt arenenud demokraatlik [riik].
Paljudes valdkondades me oleme edasi jõudnud. Kindlasti haridus- ja teadusminister oskab siin täpsemalt kirjeldada, aga on ka teadusinvesteeringud ja innovatsiooni investeeringud, nendesse tuleb panustada.
Ja lõppkokkuvõttes see tähendab seda, et kui me jõuame edasi oma asjadega, kui me teeme investeeringuid targalt riigina ja erasektori poolel, siis ka inimeste jõukus kasvab.
Majanduskasvu juurde ja tulevikuvaate juurde käib kindlasti ka see, et me panustame suure hulga [raha] taristuinvesteeringutesse. Eestis, ütleme, kui vaadata riigina, siis me oleme Euroopas vist esimesed investeeringute hulga poolest, eks ju, sedasama see majandusprognoos või see pilt ka kirjeldab.
Väike Eesti on kõige tublim investeerija avaliku sektori rahast Euroopa Liidus. Me oleme esimesed milleski, nagu me oleme viimased näiteks kuise hinnatõusu poolest. Nii et milleski me oleme esimesed, milleski oleme viimased.
Ja see tähendab seda, et ka tulevikus need investeeringud, mis on vajalikud, ehk siis ühendused, nagu Rail Baltic, infrastruktuur ehk taristu, kui öelda moodsama sõnaga, samuti teed – need peavad kindlasti jätkuma.
Me oleme päris suurelt selle ette võtnud, automaksuraha läheb teedesse, teedeehitus on päris hoolega käimas. Ebamugavused tõenäoliselt saavad hiljem kompenseeritud sellega, et inimesed sõidavad turvaliselt ja paremini. Teine [tähtis asi] on kindlasti taristu ehitus.
Siis hinnastabiilsusest. Juba rääkisin sellest, et kindlasti on väga positiivne uudis ja see on ka valitsuse jaoks oluline, see on ka põhjus, miks me oleme öelnud, et see valitsus makse ei tõsta. Maksukoormus on 35% juures, sinna ta ka jääb.
Nii et olgu üle rõhutatud: makse me ei tõsta, ei suurenda. Ja see tähendab seda, et hinnad püsivad ka stabiilsemana, nii palju kui see meist sõltub.
Väikses avatud majandusega riigis kindlasti on mõju ka näiteks Hormuzi väina sündmustel, laiemal kütuseturul ja paljudel muudel asjadel.
Ja siis kindlasti on hulk erinevaid valdkondi, mis tahavad tähelepanu.
Noh, Kristina oskab kohe öelda, et meil läheb ju kohe kooli uus põlvkond lapsi. Ütleme nii, et sinna on vaja rohkem raha, et lapsed saaks korraliku kõrghariduse. Ja noh, mina olen oma arvamuse öelnud – ma arvan, et siin keegi ka sellele väga vastu ei vaidle, üldiselt on see vist valdav arvamus –, et parem panustada meie laste haridusse kui kuskile betooni või kilomeetritesse. Nii et eks me selle alusel püüame oma valikuid teha.
Samamoodi tuleb erinevaid valdkondi, kus on veel prioriteete palju, on see kultuur, on see vaime tervis või veel väga palju muid [valdkondi]. Nii et eelarvekõnelused tulevad kindlasti üsna pingelised, soove on palju, eelarve tuleb suruda nendesse raamidesse, kuhu me tahame teda saada. Kindlasti see ei ole lihtne, see on pigem raske, aga püüame seda teha.
Siis teine teema, millest ma tahaks rääkida. Veidi on seda ka kajastatud. Ma tulin just tagasi Ukrainast. Eesti juhib sellel ajal sellel aastal sellist riikide gruppi nagu NB8 ehk Põhjala-Balti 8. Ja selle grupi liidrid käisid Ukrainas.
Meil oli kohtumine, õigemini mul oli kohtumine Ukraina uue peaministriga, samuti presidendiga. Käisime vaatamas ka objekte, mida Venemaa on rünnanud, ja meil oli palju mõttevahetusi.
Mida tasub tajuda? Olukord sellises kognitiivses sõjategevuses, milles Putin on ju väga tugev olnud, sellises imagoloogilises sõjategevuses, on ikkagi muutunud. Sest me kõik mäletame – ma arvan, et Eesti inimesed mäletavad seda –, et Putini sõnum rääkis kolmepäevasest erioperatsioonist, nüüd on käimas viies sõja-aasta. Põlevad Primorski ja Ust-Luga sadamad, põlevad metropolides kõiksugu objektid ja põlevad kaubalaod Venemaal.
Ja see tähendab seda, et Ukraina on oluliselt enesekindlam, suudab tegutseda moodsas sõjapidamises ülekaaluka vaenlase vastu. Ruutkilomeetrites ukrainlaste enda kirjeldusel on aastane seis praeguseks umbes selline, et Venemaa on vallutanud 900 ruutkilomeetrit, Ukraina on umbes 800 ruutkilomeetrit tagasi vallutanud.
Kuus saadab Putinit või vigastada saama umbes 30 000 või 40 000 meest, kellest üle 90% saavad pihta või tapetakse droonisõja käigus. Nii et selline on reaalsus.
Ja nüüd ette vaadates, tuleb talv, see tuleb väga raske Ukrainas taas. See on üsna selge, sest Venemaa käitub, nagu terroristid ikka käituvad, purustades tsiviilobjekte.
Eestis, eelkõige Tallinnas me näeme väga hästi, mida keskküte tähendab. Rahuajal on see väga mõnus, väga kuluefektiivne, töötab hästi. Sõja ajal on nii, et proovige hakkama saada, kui majades pole kütet.
Ukrainas on see reaalsus – pole sooja, pole vett, pole elektrit, eks ju. Nii et see paneb ka teatava vastutuse Eesti rahvale, samuti kõikidele teistele Euroopa rahvastele – meil tuleb tegelikult mõista seda ja pingutada kõige selle nimel, mis sel talvel tuleb. Seda me kindlasti teeme, aitame nii palju kui saame ja veidi peale ka.
Kindlasti on Ukrainal vaja ka abi, mida saavad pakkuda mõned riigid üle maailma, see puudutab õhutõrjet ja kõike muud sellist. Seda on kindlasti ka vaja.
Ja mis on positiivne? See, et ega siis Ukraina üksiti ei ole enam ainult julgeolekuabi saaja, vaid ta tegelikult on ka pakkuja. Ka meie ettevõtjad, kaitseettevõtjad arendavad tööstust ja saavad moodsat sõjapidamise teadmist, mis Ukraina poolelt tuleb.
Nii et see kõik toimub. Lisaks on kindlasti oluline diktaatori survestamine, sest kui Venemaa majandust vaadata, siis ütleme nii, et ükskõik milline see hinnang on, Venemaa majanduses pole ühtegi tervet kohta enam, kõik logiseb. Ja no 9. mai paraadi pidas Putin punasel väljakul siiski Zelenskõi loaga. Nii et see on reaalsus, see näitab, mis selles sõjas toimub.
Aga eeldada, et Putin on oma eesmärke muutnud, oleks kindlasti eksitav. Venemaa on ohtlik ja jääb püsivalt akuutseks ohuks Euroopale ja NATO riikidele, kuniks Putin ja ülejäänud režiim saavad vastu näppe ning saavad aru, et nad [lõputult nii käituda] ei saa.
Ja siis võib-olla paar lauset ka presidendivalimistest. Mul on väga hea meel, et presidendivalimistel on ilmutatud sellist laialdast üksmeelt. Ma tunnustan ja tänan kõiki, kes on tulnud sellele poolele, et me saame riigikogus presidendi ära valida.
See on pigem hea märk, et on võimalik ka keerulistes oludes ja keerulistel aegadel leida ühtsust. Seda eriti selles valguses, et meil oli just taasiseseisvumise 35. aastapäev ja selle käigus seda kõike meenutati, kuidas keerulistel aegadel ühtsust leiti.
Selline olukord, kus me jõuame parlamenti ja ülekaaluka enamusega rahvasaadikud toetavad ühte presidendikandidaati, on minu meelest väga hea.
Ma arvan, et Ülle Madise on väga väärikas, laialdase toetusega ühiskonnas, väga hea presidendikandidaat. Nii Reformierakonna fraktsiooni, Eesti 200 kui ka sotsiaaldemokraatide ja nüüd ka Isamaa fraktsiooni kindlasti tunnustan ja tänan selle üksmeele leidmise eest.
Julgustan ka Keskerakonna inimesi omavahel läbi rääkima, millised on põhiseaduslikud ülesanded ja kas saadik on hääletuses vaba või mitte.
Ma siiski meenutaks, et saadik on hääletuses vaba, ja loodan, et sellega läheb ka hästi.
Sibulale ja Seedrile loodan ka parimat, et nad leiavad selle infosüsteemi üles, kus nad saavad ikkagi asjad kirja panna – pärast kõiki neid aastaid riigikogus.
No vot, see olekski sissejuhatus. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Annan sõnajärje edasi haridus- ja teadusministrile.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas
Aitäh! Tere päevast, lugupeetud ajakirjanikud ja lugupeetud Eesti inimesed, kes te meid kuulate!
Valitsus sai tõesti kabinetis ülevaate majandusprognoosist. Peagi järgneb ka pressikonverents, kust te saate täpsemat infot.
Aga esiteks on majanduse olukord meil positiivsemaks osutunud, kui me varasematel aastatel iseendale hinnanguid andnud oleme. Ja teiseks, majandus on ikkagi kasvule pööranud, nii et see on tõepoolest Eesti inimestele, Eesti riigile hea uudis.
Selleks on muidugi ka pingutusi tehtud. Vaatamata sõjaolukorrale, vaatamata meeletule suurele ebastabiilsusele ja ka rohepöördele, mis suuri investeeringuid nõuab, on majandus siiski taastunud ja ettevõtjate usaldus [riigi vastu] samamoodi, nii et investeeringuid julgetakse teha. Valitsussektori investeeringud on päris kõrged ja veavad ka hästi seda majanduse olukorda.
Nüüd, see raamistab ära loomulikult ka selle, mis on Eesti riigi jaoks oluline järgmistel aastatel. Selle valitsusega oleme asunud läbirääkimistesse, et panna kokku järgmise aasta eelarvet.
Eelarve ei ole muidugi ainult Excelis numbrite kokkupanemine, see on tegelikult selle sõnastamine, mis on oluline, kuhu me oma teraviku ja tähelepanu suuname ning mis on Eesti riigis prioriteetsed valdkonnad.
Ja selle valitsuse jätkuv prioriteet on Eesti kaitsmine. Olukord ei ole ju kuidagi meie jaoks lahenenud Euroopas, sõda Euroopas käib. Peaminister just sellest pikalt ka rääkis, mis on see reaalsus, sõjareaalsus.
See tähendab seda, et me peame jätkuvalt riigina investeerima oma kaitsesse. See tähendab nii väliskaitset ehk kaitsekulusid kui ka sisemist kriisivalmidust. No kui sul kütet ei ole, kui sul elektrit ei ole, kui vesi kraanist ei jookse, siis see ei ole ainult, eks ole, kaitsekulude teema, see on tegelikult ka kriisivalmiduse, riigisisese valmisoleku küsimus.
Me oleme viimastel aastatel päris palju investeeringuid riigina sellesse teinud, sellele tähelepanu pööranud, ja see on meie jaoks oluline, et me seda ka jätkame, et Eesti inimesed valmis oleksid.
Nii et riigieelarves laiapindne riigikaitse – igas mõttes nii välispiiride kaitse, Eesti õhukaitse kui ka Eesti riiklik julgeolek – on meie jaoks oluline, kõik need teemad on olulised.
Ja teine, mis on selle valitsuse prioriteet olnud ja mis on Eesti jaoks väga oluline, on ikkagi Eesti majanduse taas kasvule pööramine ja meie konkurentsivõime taastamine.
Eesti majanduse selline nõrk koht on tema tootlikkus ehk siis võime ühe töötunni sees toota kaupa, mida keegi tahab kõrge hinna eest osta, mille eest meile tulu tuleb. Tootlikkusele tähelepanu pööramine ja sellele keskendumine on väga oluline.
Selles on mitu komponenti, mida valitsus teha saab, suure osa sellest tööst muidugi teevad ära ettevõtjad. Aga valitsusel on siin roll oma investeeringute suunamises. On väga tähtis, kuhu investeeringud suunatakse ja mis investeeringud valitsussektorist tulevad.
Ja me oleme öelnud, et majanduse konkurentsivõime tõstmiseks on vaja loomulikult toetada teadus- ja arendustegevust. Viimaste aastate investeeringud teadus- ja arendustegevusse on näidanud seda, et need toetavad majanduse konkurentsivõime tõstmist, eriti just erasektoris tehtavad investeeringud.
Inimestesse investeerimine, see on seesama kõrghariduse potentsiaali kasvatamine, aga tegelikult ka investeerimine tehnoloogiasse, eelkõige tehisarusse.
Eesti valitsus on siin algatanud nii mitmeidki initsiatiive. Üks on Eesti AI initsiatiiv, samuti TI-hüppe initsiatiiv. Aga meil on ka ettevõtete toetused, investeeringutoetused AI-sse väikeettevõtetele, mis läksid meil siin 45 minutiga.
Eesti ettevõtted tegelikult ootavad ka seda, et valitsusega koos AI valdkonna investeeringuid teha. Ma arvan, et me peame jätkama seda ka järgnevatel aastatel, sest see pööre majanduses AI-põhisele tootmisele, teenuste kujundamisele ja ka rohepööre ikkagi jätkuvalt toimub.
Nii et need on meie prioriteedid. Investeerime oma inimestesse, investeerime konkurentsivõimesse, ettevõtete konkurentsivõimesse, ning teadus- ja arendustegevusse.
Aga eelarveläbirääkimised alles ootavad ees, täna me saime selle baaspildi, mis meid järgnevate nelja-viie aasta jooksul majanduses potentsiaalselt ees ootab. Ja tõsised läbirääkimised eelarve üle algavad järgmisel nädalal.
Ja tahaks nüüd paar sõna veel ikkagi koolikohtade teemal rääkida.
Ma küll sotsiaalmeedias ei käi ja ma ei tea, mis seal toimub, seal vist podiseb midagi hirmsasti, ma olen igal juhul kuulnud, et midagi seal podiseb. Aga ma annan siis veel kord informatsiooni selle koha pealt, mis nende koolikohtadega on.
Tänase seisuga on tõesti 1600 last, kelle kohta puudub Eesti hariduse infosüsteemis märge, et nad oleksid kuskile kooli vastu võetud. See ei tähenda seda, et nende laste jaoks ei ole koolikohta.
Oleme kaks päeva läbi helistanud kohalikke omavalitsusi, kes ju vastutavad, nende ülesanne on tagada see, et lapsed kooli läheksid ja koolikoha saaksid. Helistasime omavalitsusi läbi ja selgus, et suurem osa ehk enamik nendest lastest tegelikult omavad koolikohta, nad on vastu võetud, nad on koolikoha ka kinnitanud, öelnud, et nad sinna lähevad, nad on lihtsalt veel Eesti hariduse infosüsteemi sisse kandmata, koolid ei ole seda teinud, ehk siis nad ei ole sinna registreeritud kui õpilased.
Nii et meil ei ole 1600 koolikohata last, meil on neid oluliselt väiksem arv. Toon ühe omavalitsuse näite. See on väike omavalitsus, seal oli nimekirjas 33 last, kelle kohta puudus märge, et nad oleksid kuskile kooli registreeritud.
Helistasin ühe päevaga need 33 last läbi. Selgus, et 15 neist on tegelikult kooli vastu võetud, aga ei ole kooli nimekirja veel kantud.
Nii et haridusministeerium oma statistikas ei näe, et nad oleksid tegelikult koolikoha saanud, sest nad on kooli nimekirja veel sisse kandmata.
Oli ka 12 last, keda kätte ei saadud, ja omavalitsus ütles, et nime järgi vaadates võib kindel olla, et need on 12 on Ukraina lapsed, need on ukraina nimega lapsed, aga selle kohta, kas nad Eestisse tagasi tulevad või millal nad tulevad, meil täna info puudub.
Nii et sisuliselt oli pooleks – pool lastest oli koolikoha saanud, aga lihtsalt sisse kandmata, teine pool lapsi olid tõenäoliselt tänaseks juba Eestist lahkunud ehk siis nad ei jätka Eestis koolis.
Ja oli kolm last, kelle puhul oli tõesti selline olukord, et nad ei olnudki ühtegi avaldust mitte kuhugi esitanud. Ehk siis need on lapsed, kes olid jäänud igas mõttes ripakile. Nendega tegeleb edasi omavalitsus, nende lastega on konsultatsioonid ja need lapsed hakkavad siis otsustama, millise õpitee nad endale sügiseks, nüüd järgmiseks õppeaastaks valivad.
Koolikohti Eestis on, üle Eesti on vabu koolikohti väga palju, ka Tallinnas on vabu koolikohti. Informatsioon lihtsalt selle kohta, kus on lapsed ja kus on koolikohad, ei jookse meil praegu kokku.
Nüüd, omavalitsuste ülesanne on olnud see, et nad suhtleksid nende lastega, helistaksid ja leiaksid need lapsed üles ning kontrolliksid, kas lapsed on informatsiooni saanud, kas nad on koolikoha saanud, kus nende koolikohad on.
Ja kõige suurem ülesanne on tõesti Tallinna linnal, sest siin on kõige suurem hulk neid lapsi, kelle kohta meil puudub märge.
Vaatasin eile ka Tallinna linna andmeid ise, puhtalt huvi pärast. Neist kokku 600 lapsest 112 last tuleb neljast koolist, neljast põhikoolist, üks on Ukraina kool ehk siis Vabaduse kool.
Tõenäoliselt on need lapsed jälle Ukrainasse ära läinud ja kas nad veel Eestisse tagasi tulevad, me ei tea. Ja teised kolm kooli on tegelikult sügavate haridusliku erivajadustega lapsed ja tundub, et kuna nende puhul on olukord selline, et nad kantakse järgmisesse kooliastmesse üle, sest nad jätkavad sellessamas koolis, kus nad ka lõpetasid, siis lihtsalt lapsed on koolikohale sisse kandmata.
Nii et ma ei soovi seda paanikat, mis on üles köetud sellega, et puuduvad koolikohad. Kindlasti on seal hulgas lapsi, kellel on tõesti see stress, et nad ei ole koolikohta saanud, ja nendega tuleb tegeleda. Aga suur osa lapsi on tänaseks tõenäoliselt ikkagi koolikoha saanud.
Ja me lihtsalt ootame andmeid, et koolid need lapsed sisse kannaksid. Julgustan ka omavalitsusi mitte ootama 10. septembrit, et siis hakata lastele helistama, vaid ikkagi täna juba püüda leida üles need lapsed, kes ei ole koolikohta mingil põhjusel saanud.
Nii et selle valguses soovin õpetajatele peagi algavat energilist kooliaastat.
Kooli läheb 14 000 last, see on põlvkonna mõttes jätkuvalt päris suur hulk ehk siis täpselt sama palju lapsi, kui on eelnevatel aastatel kooli läinud. Nii et meie kooli tasandil praegu õpilaste [arvu] langust ikkagi Eestis ei näe.
Klassid on komplekteeritud, õpetajad on olemas. Eestikeelsele õppele üleminek kolmandates ja kuuendates klassides läheb ilusti võrreldes kahe aasta taguse ajaga, kui oli väga suur paanikaga, kas klassi ees on õpetaja. Kolmandaks üleminekuaastaks on osutunud juba suhteliselt vähem stressirohkeks ka eesti keelt oskavate õpetajate leidmine klassi ette.
Nii et 1. septembril õpivad eesti keeles meil kõik esimese ja teise kooliastme lapsed Eestis. Meil jääb siis alles ainult seitsmes, kaheksas ja üheksas klass, kes veel peavad õpingud lõpetama vene keeles. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja palun, sõna on haridus… rahandusministril.
Rahandusminister Jürgen Ligi
Haridus- ja rahandusministril on siin üks prognoos, aga ta ei näita seda.
Üldjoontes olulise majandusolukorra kohta on ju pea- ja haridusminister ära rääkinud, aga ma siiski veel kommenteerin, kuna siin on olnud ka statistika korrektuure ja muidugi sellist analüütilist materjali, mis ei lähe kokku selle kõigega, mis Eesti majandusest viimasel ajal on räägitud meedias ja poliitringkondades.
Ikkagi üldine probleem on meil olnud see, et me oleme ise seda majandusolukorda halvemaks rääkinud, me oleme teda halvemaks mõõtnud ja kokkuvõttes ka halvendanud sedapidi, et kui ikkagi pessimistlikud toonid domineerivad, siis see majandusaktiivsust pärsib.
Seda ütles eile ka SEB analüütik Mihkel Nestor kenasti välja, nüüd ma tohin ka seda üle kinnitada, muidu arvatakse, et ma siin agitatsiooniga tegelen. Aga nii need faktid on.
Muidugi agitatsioon juba on jõudnud sinnamaani, et rahandusminister joonistab ise statistikat. See on päris alatu, sest diskussioonid, et mõõtmine ei ole kvaliteetne, et me ei saa informatsiooni õigel ajal kätte ega täpselt muuhulgas, tegelikult on ikkagi olnud ökonomistide ringkonnas selline üldteada asi või üldtunnetatud asi.
Eesti Pank on seda öelnud avalikult, Kaspar Oja. Ja ma saan ka kinnitada, et teised hinnangud ja indikaatorid on seda ka näidanud. Teised indikaatorid ja siis need asjad, kus on tunda, et on ülehindamisi, näiteks hinnatõusu ülehindamine on toimunud selgelt, mis on siis reaalkasvu moonutanud väiksemaks.
Me ei ole olnud head ka näiteks toiduhindade mõõtmisel, kuna seal on olnud hinnavaatlus ja on toimunud nihe selles suunas, mida tegelikult siis küsitakse tarbijalt, ei ole sama, mis on lettidel. Aga kõik see on olnud aastatepikkune diskussioon, sealhulgas Eesti Pangaga.
Ja nüüd on statistikaamet olnud ka osaline selles ja ka numbreid parandanud. Paranenud on ka majanduskasvu numbrid. Ja kõik see tunne, et meil tegelikult nii hullusti ei lähe, kui käivad jutud, on kinnitust leidnud.
Aga nüüd tuleviku suhtes peame arvestama sellega, et mida mustem jutt, seda madalam majandusaktiivsus, nii et ei tasu neid asju võimendada.
Selle halvaksrääkimise tööstusharu on olnud kõige kiiremini arenenud majanduse osa, muu osa nii kiiresti ei kasva, aga ta siiski kasvab.
Ja ainus majanduslanguse aasta on meil tegelikult olnud 2023. aasta. Ja siin ei ole muud põhjust – me oleme kõik Eestis süüks rääkinud – kui agressioonisõda tollal.
Peale väga suurt hüpet COVID-ist taastumise järel 2022. aasta ikkagi katkestas majandussidemeid ja lõi üles inflatsiooni. Tegelikult 2021. aasta jooksul ju algas Putini energiasõda ja see kõik on vaja meil oma rahvusliku loovusega ära korrigeerida.
Ikkagi, enne Ukraina sõda oli juba energiasõda, mis pani alguse majanduslangusele, mis realiseerus päriselt 2023. aastal, aga juba 2022. aastal oli see kvartaalne.
Ja siis muidugi 2025. aasta seis on tegelikkuses parem, kui oli statistikas.
Nüüd, mis veel? Suvereporteritelt rääkimata poliitikutest olen isiklikult ja on ka valitsus saanud nahutada kogu aeg, kuidas ikkagi midagi ei tehta ja eelarvega ei tegelda.
Tegelikult on eelarvega tegeldud kogu aeg, eelarve seis on praeguse seisuga juba parem kui see, mida me kevadel ütlesime. Ja need prognoosid, mida ma täna tutvustan, ka seda tõestavad.
Siiski, me oleme väga kursis sellega, mis juhtub defitsiitide tagajärjel võlakoormaga. Ei ole vaja sellega meile kosja tulla nii agressiivselt, me teame seda. Me teame, et me peame parandama defitsiidi trajektoore ja kokkuvõttes võlakoormuse trajektoori. Ja seda tööd eelarveläbirääkimistel ka praegu juba tehakse, õigemini jätkatakse, sest osa tööd juba on realiseerunud.
Aga mida kiita muidugi ei saa, on eelarve seis. Seal on jällegi nii nagu majanduskasvus olnud ikkagi dominant mitte Eesti süü, vaid välisšokid. Kogu aeg oleme iseennast materdanud – no mitte küll meie siin, aga üldjoontes – ja rääkinud, kuidas ikkagi valitsus ei juhi majandust. See on väga nõukaaegne arusaamine.
Ja teiseks, eelarve koha pealt jällegi selle suure miinuse allikas on ikkagi kaitsekulu. Selline defitsiit ei tooda ka majanduskasvu, majandustegevust. See on suuresti kaitsevarustuse import ja võtab paratamatult muudelt valdkondadelt raha ära.
Je eelarve tegemisel peame muidugi arvestama seda, et kõik teised valdkonnad pingutavad püksirihma rohkem, kui see ilma sõjata oleks juhtunud. Eriti kui me reaalväärtusse ümber arvestame, siis on raha ikkagi vähem kui enne.
Me vähendame eelarvedefitsiiti, samal ajal väheneb maksukoormus veel, sellel aastal vähenes see oluliselt – 36,6%-lt SKP-st 35,5%-le – ja see trend jätkub.
Nii et meil riigieelarves rahaga laiutada midagi ei ole.
Aga samas ei tohiks ka laiutada selliste juttudega, nagu siin endistviisi toodetakse igasugustes sõnavõttudes, kuidas pidev maksutõus toimub ja nii edasi, kogu aeg. Ei toimu!
Hinnatõus on meil praegu Euroopa madalaim, majanduskasv tõenäoliselt kõige kõrgem ja meil on maksukoormuse trend ikka allapoole. Me oleme tagasi [sama hästi kui] 1995. aastas. Aasta 1995 oli see aasta, kui ka mina poliitikas alustasin.
Nüüdseks on riik läinud palju võimekamaks, kaitsekulud on peaaegu kuuekordistunud – peast öeldes ongi kuuekordistunud, sest need on tõusnud 0,9% pealt 5,4% peale [SKP-st] – ja maksukoormus SKP kohta on ikka 35%.
See on tegelikult fenomenaalne efektiivsuse tõus, mis üldiselt ei ole juhtunud iseenesest. Ja sõjaolukorras, õigemini kaitsekulude kasvu olukorras kannatab ikkagi eelarve, midagi ei ole parata.
See oleks vast kokkuvõte.
Juhataja
Aitäh! Nüüd on ajakirjanikel võimalus esitada küsimusi. Öelge ka palun oma nimi ja väljaanne ning see, kellele te küsimuse esitate. Võtame esimese.
Madis Hindre, Eesti Ekspress
Tere, aitäh! Mina olen Madis Hindre Eesti Ekspressist.
Ma küsin nii minister Kristen Michalilt kui ka haridus- ja teadusminister Kristina Kallaselt.
Kas see Reformierakonna välja öeldud või Kristen Michali maikuus välja öeldud eesmärk – järgmise aasta eelarvedefitsiit peaks jääma alla 4% SKP-st ja ülejärgmisel 35% juurde SKP-st – ehk siht on senimaani paigas?
Ühelt poolt, kas Reformierakond on selle sihi senimaani paika jätnud ja selle juurest ei tagane? Ja kas Eesti kakssada on sellega päri nüüd majandusprognoosi tulemuste vaates?
(Kristen Michal küsib, kas Jürgen Ligi võib ka vastata.)
Madis Hindre
Ikka võib, jaa.
Jürgen Ligi
See on minu töö.
Aga juhin tähelepanu, et me alustasime ikkagi seda eelarve parandamist, prognooside parandamist, kui nii tohib öelda – mitte prognooside endi, vaid olukorra parandamist –, kui defitsiiti näitas 4,9%.
Kevadeks saime ta parandatud 4,8% peale. Oleme parandanud selle aasta tasakaaluolukorda ja seda me jätkame.
Ja see neljaprotsendiline eesmärk on väga mõistlik võrreldes sellega, kuhu me oleme jõudnud. Igal juhul veename – vähemalt mina kavatsen veenda – valitsust, et 4%-le jõudmine järgmisel aasta on mõistlik ja võimalik.
Aga meil ei ole otsuseid. Me ei peaks tegelikult ka alustama siin laua taga eelarveläbirääkimisi. Tegelikult selle koha peale me veel ei ole jõudnud.
Praegu käib andmete analüüs Täna saime prognoosi, vaatasime seda, ka kogu lähtematerjali, valdavalt, aga isegi mitte seda veel.
Näiteks palgaandmestikku ei ole [kogu] valitsus veel näinud, mina olen näinud. Investeeringuid oleme arutanud, IT-vajadusi, lisataotlusi ja kõike sellist. Ka euroraha oli veel pikalt arutelu all – see, mis proportsioonides seda kasutada.
See on praegune seis. Aga jah, mina soovitan kolleegidel mitte minna seda teed, et hakata siin omavahel vaidlema, mis see lõpptulemus võiks olla.
Kristen Michal
Jah, aitäh! Kolleegid ilmselt ei lähe seda teed, et nad hakkavad pressikonverentsil eelarveläbirääkimisi pidama. Siis te ei jõuaks siit õhtul kuju.
Aga see, et defitsiiti vähendada, endiselt soovitusena ja soovina kehtib, see ei ole kuidagi muutunud.
Ja selles, mida ka Jürgen välja ütles, on mitu aspekti.
Esiteks, defitsiidi vähem kui poole protsendi kaupa oleks loogiline, kui me tahame ikkagi järjekindlalt jõuda eelarvega selles suunas, et see vabastusklausel ühel hetkel kaob, eks – see, mis lubab nelja ja poolt [protsenti], kus me reeglite järgi oleme.
Teiseks, ka võlakoormuse kasv ikkagi oleks aeglasema nurgaga, kui ta oleks kõrgema defitsiidiga. Nii et loomulikult, selles suunas tuleb liikuda.
Ja see, mida Jürgen juba ütles ja mida ma ka meenutan: valitsused Kaja Kallase valitsustest alates on umbes poolteist miljardit kärpinud.
Me oleme leppinud juba kümme protsenti kärpeid kokku. See ei ole päris niimoodi, et noh, me tuleme tühjalt lehelt kokku ja ütleme, et enne elasime me üle jõu, nüüd hakkame siis koomale tõmbama. See päris nii ei ole.
Me oleme tõmmanud koomale kümme protsenti eri valdkondades, välja arvatud pensionid, riigikaitse ja nii edasi.
Eelmisel aastal …. Vabandust! Parandan: sellel aastal saime palgatõusu lubada ainult viies valdkonnas: kultuur, haridus, päästjad, politseinikud ja erihooldus.
Me oleme nii kasinalt toimetanud, kui vähegi võimalik on, ja toimetame ka edasi. Kui on vaja ja kui on võimalus, siis kärbime. Eesmärk peab igal juhul olema väiksem defitsiit. See on eriti oluline just praegu, eks ju, sest majandustsükkel on liikunud kasvu poole.
See tähendab seda, et see vastutsükliline poliitika, millest me andmete põhjal ju lähtusime – majandusse on vaja riigi panust juurde, me oleme Euroopa suurimad investeerijad –, peaks arvestama, et tsükkel on pöördunud kasvule, erasektor ja kõik teised tulevad sellele järgi.
Nii teoreetiline [hoiak] kui ka praktiline tegevus toetab seda suunda, et me liigume ikkagi väiksema defitsiidi poole. Ideaalis see võiks see võiks olla nii, et pool protsenti aastas väiksem, siis me jõuame kenasti selles suunas, kuhu me minna tahame.
Aga eelarvekõnelused seisavad meil veel ees. Ja ega need läbirääkimised ei ole üksiti Eesti 200 ja Reformierakonna vahel. See ei ole parteiline, sest ka minu erakonnas on ministreid, kellel kindlasti on vajadused ja väga põhjendatud vajadused, mis on palju suuremad kui neile praegu antud võimalused. Nii see on.
Ega see ei ole nii, et Kristina tuleb sinna ja ütleb, kuidagi häbitult, et andke mulle raha. Kõik saavad aru, missugune olukord on.
Nii et seetõttu, jah, ütleme, ma saan aru, et sellest saab väga intrigeeriva loo, [mille kirjutab näiteks] Madis Hindre Eesti Ekspressist, aga eelarvekõnelused seisavad ees ja me teeme oma parima, et see raamidesse ära suruda.
Jürgen Ligi
Ma rõhutan, et meil erakonnas on täielik kaos, me ei ole vahel kokku leppinud mitte midagi.
Kristen Michal
Aga jutt kattus.
Jürgen Ligi
See ongi ministrite, mitte parteide debatt. Ja kokkuvõttes me peame jõudma raamidesse.
Madis Hindre
Eks see neli protsenti ei ole Reformierakonna positsioon?
Ma küsin uuesti, korraks väikse repliigi …
Jürgen Ligi
Ma ütlen, et päriselt mina ei olnud nõus, et kolleegid selle välja käisid kui erakondliku positsiooni.
See on meie sisemine [arutelu]. Me ei lähe valitsusse parteina. Me läheme ikkagi arutelude tulemusena, mingid hoiakud on teada, mis on koalitsiooni ...
Kristen Michal
Tähendab, mulle tundub, et Madis Hindrele tuleb selgitada, et vastus on jah, Reformierakond seda eesmärki jälgib.
Aga meie vaated kattuvad sellepärast, et Jürgen rahandusinimesena saab aru, kus me oleme, ja mina peaministrina saan aru, kus me oleme.
Jürgen Ligi
Aga see ei tähenda, et ma …
Kristen Michal
Meil ei ole parteilised loosungid, et kõik aru saaksid.
Jürgen Ligi
See ei tähenda seda, et mina ütleks oma ministritele, et okei, sinule annan. Ma ei ole lahke parteilist liini pidi, ma ei saa olla.
Kristen Michal
Ma ütlen ühe asja veel, Kristina, kui sa lubad.
Saage aru, selles mõttes rahanduse ja eelarve koostamine käib ikkagi niimoodi, erinevalt Keskerakonnast presidendivalimistel meil ei ole nii, et juhatus tuleb kokku ja ütleb, et nüüd eelarves on nii. Nagu nemad ütlevad, saadikud ei osale. Vaid inimesed tulevad, sest nad on andnud vande Eesti Vabariigile valitsuses, nad osalevad ja püüavad teha oma parima.
Neli protsenti on väga hea eesmärk. Reformierakond ja ma loodan, et ka Eesti 200 ja kõik ülejäänud arukad inimesed seda järgivad.
Kas see nii läheb? Eelarvekõnelused seisavad ees.
Juhataja
Palun, Kristina Kallas!
Kristina Kallas
Jaa, ma kommenteerin lühidalt, et tõesti me ei ole alustanud tegelikult veel eelarve läbirääkimisi, mille tõttu neid positsioone ei ole mõistlik ka siin laua taga hakata läbi rääkima.
See põhimõte, et tulevastele põlvedele ei tohi võlga pärandada, on Eesti kultuuris olnud ikkagi suhteliselt konsensuslik põhimõte. Ja me jätkame seda põhimõtet ka siin.
Ehk siis me peame seda võlakoormust, mis kaitsekulude kasvuga on märkimisväärselt tõusnud, ohjama. Ka see on meie kõigi ühine eesmärk.
Ja ma loodan, et ka järgmised valitsused, kes iganes seal siis on, seda jätkavad, seda vastutust.
Meil on ka riigieelarve seadus, mis meile selle kohustuse on pannud, me ise oleme ühiskonnana selle kohustuse võtnud, nii et selle nimel eelarveläbirääkimistel seada sihina endale võlakoormuse kasvu pidurdamine on kindlasti eesmärk.
Majanduskasvu tingimustes ei ole ka mõistlik minna majandust üle kuumendama. Ehk siis kontratsüklilise eelarve suunas me küll veel liikunud ei ole, aga me peaksime liikuma ka kontratsüklilise eelarve suunas.
Ehk võrreldes selle perioodiga, kui meil oli majanduses raske, kui valitsus tegi investeeringuid ja võttis laenu, ma arvan, et nüüd meil ei ole mõistlik neid [investeeringuid] nii suures mahus teha. Ja see on oluline.
Aga selles olukorras, kus majanduse konkurentsivõime suur probleem on meie tootlikkus, on ikkagi ju ühiskonna jaoks oluline, et valitsus teeks neid otsuseid, mis tootlikkuse kasvu pikas plaanis muudavad.
Kristen Michal
Tõstavad.
Kristina Kallas
Tõstavad jah, mitte ei langeta, loodetavasti. (Naerab.)
Nii et me ei saa päris nii öelda, et me ainult kärbetega seda suudaksime. Kindlasti ei suuda.
Ma tuletan meelde ka seda, et 2020. aastal tehti eelarve peaaegu 6%-lise eelarvedefitsiidiga. Ja me oleme sellest 6%-lisest august ikkagi päris korralikult – sõja tingimustes, energiakriisi tingimustes, meeletus ebastabiilsuses maailmas tervikuna – riigina välja tulemas.
Ehk siis meil ei ole sellist meeletut eelarveauku, mis ainult aina kiirenevalt süveneb.
Aga see eesmärk, tõesti, et me ei süvendaks seda eelarvedefitsiiti, on meil kõigil on ühine. Ja sellepärast me alustame ka läbirääkimisi järgmisel nädalal.
Juhataja
Aitäh! Võtame järgmise küsimuse.
Ott Tammik, Bloomberg
Küsimus on peaministrile. Täna hommikul on jälle Balti riigid rahvusvahelise tähelepanu all.
Mitmed rahvusvahelised väljaanded – vähemalt kolm tükki – on viidanud oma allikatele, et USA luureülem käis Moskvas selleks, et hoiatada Putinit mitte eskaleerima suhteid Balti riikidega.
See tundub tõsine, kuna seal on see paralleel, et viimane kord, kui CIA pealik käis Moskvas, siis oli see selleks, et hoiatada Moskvat mitte Ukrainat rünnata.
Kas teid on briifitud sellel teemal, kas ameeriklased on seda teinud? Ja kuidas te kommenteerite seda?
Kristen Michal
No vot. Eestis on selline ütlemine – ja ma ei tea, kas see on praegusel hetkel parim –, et üldiselt, kui sa poest näiteks vorsti ostad, siis ära mine sinna vorstivabrikusse vaatama, kuidas seda tehakse.
Poliitika ja luurega on üldiselt samasugune lugu. Väga palju asju tehakse selles valdkonnas nii, et need alati avalikkuse ees ei ole.
Visiidist teadlikkus oli meil olemas. Ja võin öelda, et ma saan aru, et hästi palju spekulatsioone saab sellest, keegi suudab isegi võib-olla filmi teha sellest, aga Eesti jaoks, Balti riikide jaoks ohutase ei ole muutunud.
Venemaa hinnang on minu meelest endiselt täiesti adekvaatne. Ühest asjast nad on vähemalt õigesti aru saanud: NATO ründamisel nad jääksid kindlasti alla, Euroopa Liidu riikide ründamisel nad jääksid kindlasti alla.
Nii et Eesti ohutase, Balti riikide ohutase ei ole muutunud. See on oluline öelda.
Ja see, et eri riikide teenistused omavahel suhtlevad – kindlasti. Ka meie suhted partnerteenistustega, muuhulgas näiteks Ameerika omaga, on väga head. Infot partnerteenistused kindlasti vahetavad, aga mitte läbi avalikkuse. Aitäh!
Ott Tammik
Ja küsiksin jätkuküsimuse. Ütleme, et kui Eesti on kogu aeg rääkinud, et sõda Venemaaga ei ole praegu karta, aga igasugused hübriidvariandid on olemas, siis kas mingisugused konkreetsed ohud olid üleval seoses selle visiidiga? Ja kas neid tuleb karta?
Kristen Michal
Aitäh! Noh, hübriidtegevuste puhul on Venemaa jätkuvalt ja püsivalt suur probleem, suur oht. Seda on kirjeldatud väga paljudes avalikes dokumentides ja kõik riigijuhid ütlevad, et Venemaa tegevus hübriidväljal ja osalus hübriidtegevustes on pidev.
Ja võib-olla see põhjus on ka see, mida ma alguses kirjeldasin – ja ka Kiievis kirjeldasin seda pressikonverentsil. Olukord on selline, et Putin on tegelikult seda imagoloogilist ja kognitiivset sõjapidamist kaotamas. Noh, kaotamas on võib-olla palju öeldud, liiga tugev sõna, aga tema kuvand on mõranenud.
Tema kuvand on olnud see, et ta on kõva tegija, ta võtab Kiievi ära, kõik lahkuvad, kõik on maha jäetud, kõik antakse üle, tullakse lilledega vastu. Seda ei ole juhtunud.
Põlevad tema sadamad, põlevad tema kaubanduskeskused, metropolidesse lendavad droonid sisse.
Seetõttu kindlasti tuleb kõigil Euroopa riikidel – sest need intsidendid ei toimu tingimata Balti riikides, vaid kõigil Euroopa riikidel tuleb hoida – eelkõige siseturvalisuse mõttes valvsust. Ja tegelikult tuleb meil olla ka valmis pidevalt oma kaitsevõimet tugevdama.
Sest kuni Venemaa muudab oma eesmärke, on ta püsiv ja akuutne oht kõigile NATO ja Euroopa Liidu riikidele, aga Eesti ja Baltimaa ohuhinnang ei ole kuidagi praegusel hetkel muutunud. Sellega peab arvestama.
Juhataja
Aitäh! Kellel oli veel küsimusi? Ei ole, siis on vist soov teha eraldi intervjuusid. Pressikonverents on lõppenud. Aitäh!
