Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=M0qONYnNoM8
Juhataja Rasmus Ruuda
Tere päevast! Valitsuse tänane istung on lõppenud. Pressikonverentsil on peaminister Kaja Kallas, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ning siseminister Lauri Läänemets.
Palun, peaminister!
Peaminister Kaja Kallas
Tere päevast! Sellel nädalal on palju juhtunud. Kõigepealt, alustama peab sellest, et Slovakkia peaministri tapmiskatse on sügavalt šokeeriv. Demokraatlikult valitud liidrite vastu suunatud rünnakud on ühtlasi rünnakud demokraatia vastu. See on äärmiselt ohtlik.
Oleme saatnud Slovakkia peaministrile ka oma tervitused ja kindlasti oleme mõtetes temaga.
Loomulikult toob juhtunu ja teised ärevad sündmused maailmas taas esile meie turvalisuse ja julgeoleku küsimuse laiemalt.
Meil on hetkel käimas Eestis kaitseliitlaste ja liitlasvägedega koos kaitseväe kevadõppus Kevadtorm. Eile oli mul hea võimalus sellest ka osa saada.
On julgustav tegelikult näha, et meie inimeste turvalisus on heades kätes. Koos harjutamine teeb tugevaks ja need on vajalikud õppetunnid. Olen kõigile osalejatele selle eest väga tänulik.
Mul on hea meel ka tõdeda, et tõepoolest inimeste kaitsetahe on äärmiselt kõrge – kui kutsutakse, siis ka tullakse.
Samuti on mul hea meel selle üle, et riigikogu sai lõpuks– ülekaaluka enamusega – vastu võetud Venemaa külmutatud varade kasutamist võimaldava seaduse. Eesti on olnud siin eestvedaja ja ma loodan, et teised riigid tulevad selle eeskujuga kaasa.
Samuti on hea meel tõdeda, et Euroopa tasandil leiti lahendus Venemaa külmutatud varadelt saadava tulu saatmiseks Ukrainale. Ka see on oluline samm, aga selge on see, et sellega ei tohi piirduda. Vajame Euroopa-ülest lahendit, kuidas varasid samuti kasutusele võtta, ja oluline on siin see, et G7 jõuaks kokkuleppele. Arutelud selle üle käivad.
Sel nädalal on mul olnud veel mitmeid olulisi kohtumisi. Esmaspäeval oli Vilniuses Balti ministrite nõukogu, milles osalesid Balti riikide peaministrid. Põhiline teema oli julgeolek, aga leppisime kokku ka meie ühised taristuprojektid ning otsustasime teha koostööd selle nimel, et järgmises Euroopa Liidu pikaajalises eelarves oleks senisest rohkem vahendeid transpordi- ja energiaühenduste väljaehitamiseks, just piiriüleste ühenduste mõttes. Ka Rail Balticu peaksime valmis saama 2030. aastaks.
Liigume kiirendatud graafikus, samuti olime kõik ühel meelel selles, et järgmise eelarve prioriteetide hulgas peab olema kaitse ja ka investeeringud piirile, sest need on meie julgeoleku küsimused. Euroopa Liit on geopoliitiline liit, kus sellised investeeringud on vajalikud.
Väljendasime kohtumisel üksmeelt selles, kuidas me läheme NATO tippkohtumisele. Arutasime ka seda, kuidas me läheme Ukraina rahukonverentsile, mis toimub juunis, et väljendada seal võimalikult suurt toetust Ukrainale.
Peame oluliseks ka Venemaa-vastaste sanktsioonide tugevdamist ja võitlemist sanktsioonidest kõrvale hiilimise vastu.
Loomulikult oli meil arutelu all see, kas me peaksime piirkondlikult eraldi edasi liikuma.
Tänasest kuni laupäevani toimub Tallinnas Lennart Mere konverents. Selle konverentsi pealkiri on „Ärgem heitkem meelt, tegutsegem“ ja see toob siia palju väliskülalisi, samuti palju kohtumisi terve nädalavahetuse jooksul. See on tõepoolest väga kõrgetasemeline konverents, mida üle maailma igal pool hinnatakse.
Vahetult pärast pressikonverentsi lõppu on mul siinsamas Stenbocki majas võimalus tervitada Islandi Vabariigi presidenti.
Reedel kohtun ka Euroopa Komisjoni asepresidendi Věra Jourovága ja Tšehhi parlamendi alamkoja esimehe [Markéta Pekarová] Adamovága ning NATO arenduse kõrgema ülemjuhatajaga kindral [Philippe] Lavigne’iga. Kõik nad osalevad ka Lennart Mere konverentsil.
Ise osalen lõpupaneelis, kõnelen laupäeval. Selle paneeli pealkiri on „Kas toetame Ukrainat nii kaua kui vaja?“ ja seal on ka Albaania välisminister, India mõttekoja esindaja ning ajaloolane Timothy Snyder, kellest ma pean väga lugu ja kelle raamatuid ma väga hindan.
Nüüd valitsuse tänased otsused. Valitsuse istungil võtsime vastu 21 otsust. Võib-olla on kõige olulisem neist see, et valitsus ei teinud erandeid Narva koolidele ja lasteaedadele eestikeelsele õppele üleminekul. Meie seisukoht on, et tuleb aidata konkreetseid lapsi, ükshaaval, mitte ei pea mõne lapse pärast kogu koolile või klassile või lasteaiarühmale erandit tegema. Aga sellest räägib haridus- ja teadusminister lähemalt.
Võtsime vastu ka otsuse luua üle Eesti kriisipoodide võrgustik, kust inimesed saaksid ulatuslike elektrikatkestuste korral ikkagi oma toiduaineid ja esmatarbekaupu soetada ja välja võtta sularaha. Selle tarvis Eesti varude keskus hangib elektrigeneraatorid 110 kaubanduspinna jaoks.
Need poed, kes sinna võrgustiku saavad, otsustatakse riigihanke toel. Need kaubanduskeskused või poed peavad siis omalt poolt tagama makseteenuste, toidu ja esmatarbekaupade logistika ning ehitama välja siis generaatori ühendamise valmiduse. Generaatorid, mida soetatakse, on ratastel, nii et neid saab vajaduse korral ümber paigutada.
Sellised poed on planeeritud paiknema üle Eesti nii, et neid oleks valla kohta vähemalt üks ja linnades rohkem, sõltuvalt elanike arvust. Kõik see on plaanis ellu viia järgmise kolme aasta jooksul. Selle aasta jooksul plaanime jõuda 40 kriisipoeni.
See on minu meelest väga hea näide riigi ja kohalike omavalitsuste, aga ka erasektori koostööst, selleks et tugevdada kriisikindlust. Eelkõige toon esile siin erasektori panust. Erasektor tuleb ka oma osalusega siin pardale. See on asi, mida meile on ammu soovitanud kriisidega tegelevad institutsioonid.
Valitsus kinnitas andmekaitse inspektsiooni peadirektoriks Pille Lehise. See on tema teine ametiaeg selle inspektsiooni juhina. Igal juhul soovin jõudu, arvestades, et andmetega seotud muresid on meil järjest rohkem.
Ja lõpetuseks, ma tahaksin siin pressikonverentsil ka inimesi hoiatada selle eest, et kõik, mis ilmub ajakirjanduses, ei ole puhas kuld. Me näeme seda, et lisaks faktide otsimisele on ajakirjandusel kindlasti vaja ennast müüa ja eks sellele aitavad palju kaasa pealkirjad, aga väga tihti inimesed pealkirjast kaugemale ei loe, nii et lõpuks võib see tekitada [ühiskonnas] palju resonantsi.
Lihtsalt toon paar näidet lähiminevikust. Lugesin sellist pealkirja „Tuhanded riigipalgalised soovivad uuel aastal üle 10-protsendilist palgatõusu“. Kohe tekitas see ärritust, arvestades seda, et meil on riigieelarvega väga keeruline seis. Ja kõik juba reageerisid: näed, riigipalgalised saavad nüüd 10%-lise palgatõusu.
Õige pealkiri oleks olnud see, et kõik Eestis töötavad inimesed soovivad järgmisel aastal palgatõusu, aga siis ei oleks saanud sellist vastandamist tekitada. Kui see uudis lahti teha, siis sealt muidugi ei selgu, et oleks otsustatud, et palgatõus sellisel kujul tuleb, aga igal juhul sai sellega juba pahameelt üles kütta. Muidugi, see ei oleks ju üldse põnev lugemine, kui seda ei juhtuks.
Teine näide on see n-ö pommuudis, mille pealkiri oli „Ei taha, aga vist peab. Valitsus mõtleb pensionide külmutamisele“. Lühikokkuvõte sellest loost on see, et üks parlamendiväline erakond on nõudnud pensionite indekseerimise lõpetamist, samal ajal on valitsuses käimas nulleelarve protsess, mille käigus tuuakse välja kõik väljaminekud, mida need ministeeriumid, kes parasjagu selles protsessis on, teevad. Ja kuna praegu on selles protsessis sotsiaalministeerium, siis sinna alla käivad pensionid, sotsiaaltoetused, lastetoetused, vanemahüvitised jne.
Nüüd pakitakse kokku see parlamendivälise erakonna ettepanek ja siis see ettevalmistav töö ning öeldakse, et valitsus kavatseb pensionite indekseerimise lõpetada või pensionid külmutada.
Sellist plaani valitsusel ei ole. Sama hästi võiks ju kirjutada, et valitsus kavatseb sotsiaalministeerium likvideerida, hoida kokku 8 miljardit eurot. Ka seda plaani meil ei ole.
Aga noh, tulemus on muidugi hiilgav – inimesed on paanikas, opositsioon saab seda pealkirja kütta kui tõde, mitmeid-setmeid selgitusi tuleb esitada ja tõe jaluleseadmiseks tuleb teha uusi katseid ja [peaks üllitama] artikleid selle kohta, et esimene artikkel tegelikult absoluutselt tõele ei vasta.
Aga pensionäride hirmutamisega peame juba meie siis silmitsi seisma. Ja selle eest loomulikult ei vastuta need, kes selliseid pealkirju panevad.
Nii et minu üleskutse inimestele on lihtsalt selline: lugege pealkirjast kaugemale, ärge iga pealkirjaga kohe jookske kaasa ja vaadake asjade sisusse. Ja võtame asju natuke rahulikumalt. Me saame kõike kenasti arutada. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja palun, Kristina Kallas!
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas
Tere päevast! Täna olid valitsuse päevakorras Narva linnavalitsuse taotlused eestikeelsele õppele ülemineku pikenduste saamiseks üheks aastaks. Valitsus tegi 8 eraldiseisvat otsust iga taotluse kohta.
Otsustega ei andnud valitsus õigust mitte üle minna esimestes ja neljandates klassides Narva linnas eestikeelsele õppele. Narva linn taotles valitsuselt luba 40% ulatuses jätkata venekeelset õpet osas klassides Narva Keeltelütseumis, Kreenholmi koolis, Pähklimäe koolis, kesklinna koolis ja Paju koolis ning osale rühmadele lasteaedades Pingviin, Kirsike ja Põngerjas.
Need erandid taotleti just neile klassidele ja rühmadele, kus õpivad peamiselt tõhustatud tuge ja erituge saavad lapsed.
Narva linna taotlusi arutasime valitsuskomisjonis, kus olid kohal eksperdid, nii eripedagoogika eksperdid kui ka keelenõukogu juht, samuti Narva esindajad, kes Narvas haridussüsteemiga tegelevad.
Komisjon leidis – ehk mitte valitsus, vaid valitsuskomisjon leidis –, et kaalukaid põhjusi erandite lubamiseks ei ole ning õpilase huvidega ei ole kooskõlas tegelikult see, kui tema arengupotentsiaal jääb kasutamata ja talle eestikeelset haridust ei võimaldata.
Küsimus ei ole mitte selles, et lapsed ei oleks võimelised eestikeelsele õppele üle minema – vähemalt need lapsed, kes nendes koolides ja klassides õpivad –, vaid küsimus on pigem selles, kuidas korraldada neile eestikeelsele õppele üleminek.
Ei ole ka põhjendatud klassi- või rühmapõhiste erandite tegemine ainuüksi seetõttu, et selles klassis õpib erivajadustega lapsi. Selles klassis võib olla üks erivajadustega laps, kellele on vaja erandit, aga näiteks ülejäänud neli last saaksid vabalt minna üle eestikeelsele õppele.
Ja selle tõttu on ka komisjoni otsustes ja soovitustes pikk rida soovitusi Narva linnale, kuidas eestikeelsetele õppele üleminekut korraldada nendes klassides koos koolivälise nõustamismeeskonna soovitustega ehk Rajaleidja soovitustega.
Kõikide nende laste puhul tuleb individuaalselt üle vaadata nende laste võimekus ja individuaalsed õppekavad ning koos Rajaleidja nõustajatega koostada uued individuaalsed õppekavad, lähtuvalt nende laste võimest eestikeelsele õppele üle minna. Aga lausalist, klassikomplektide kaupa pikenduse andmist ei pidanud komisjon mõistlikuks.
Valitsus komisjoni ettepanekute alusel otsuse kinnitas.
Soovituste nimekiri Narvale on ka päris pikk, mismoodi tegelikult erivajadustega laste klassides ja lasteaiarühmades korraldada eestikeelsele õppele üleminekut.
Siin on oluline märkida veel seda, et uue alushariduse seaduse järgi, mis on praegu riigikogus menetluses –see läbis esimese lugemise ja vastuvõtmise korral jõustub 1. jaanuaril 2025 –, ei ole enam lasteaedades eraldi erivajadustega laste rühmasid, mille tõttu ka sel juhul see pikendus tegelikult ei oleks toiminud.
Ehk siis ka lasteaedades rakendatakse kaasavat haridust, erivajadustega lapsed on tavalastega ühistes rühmades, aga neile pakutakse seal eri- või tõhustatud tuge, lähtuvalt sellest, mida nõustamismeeskond on lastele soovitanud.
Ja nüüd paar sõna ka nendest soovitustest. Ma ütlen need siin kõva häälega välja, kuna on korduvalt küsitud, mida soovitatakse erivajadustega laste puhul eestikeelsele õppele üleminekul.
Ekspertide soovitused, mis ka Narvale edastati. Eesti keele kui teise keele tugiõpe, soovitavalt tasemerühmades, on vaja korraldada vähemalt kolm kuni neli korda nädalas, see on lisaks õppetundidele, erivajadustega lastele eesti keele tugiõpe.
Enamikul haridusliku erivajadustega õpilastest on soovitatav õpe kas osaajaliselt või täielikult kindlasti väiksemas rühmas, individuaalne eel- või järeltöö muukeelse õppijaga oluliste teemade puhul ehk õpiabi korraldus nendele lastele, ainesõnastike loomine lastele, et nad saaksid seda jälgida.
Ja kuna erivajadustega laste puhul tuleb arvestada seda, et nende oskused informatsiooni kasutada ja informatsiooni otsida, ükskõik kas ainesõnastikku, Google'it või muid õppematerjale kasutades, on oluliselt nõrgemad kui tavalastel, siis on oluline abiõpetajate kasutamine tundides ja nende abiõpetajate puhul ka võimaluse korral emakeelse abiõpetaja toe kasutamine nendes ainetundides.
Õppematerjali mahu vähendamine ja lihtsustamine ja kindlasti keeleoskuse mitte arvestamine ainetundide läbimisel. Aga see on tegelikult soovitus mitte ainult erivajadustega laste puhul, vaid kõikide eesti keeles õpet alustavate laste puhul.
Paar kuud tagasi kuulsin Narva lastevanematelt seda, et esimestes klassides hakatakse lastele esimestest nädalatest alates eesti keele tunnis hindeid panema. Sellise negatiivse tagasiside peale tekib lapsel suur trauma ja tema motivatsiooni eesti keelt õppida on esimese õppesemestri lõpuks sama hästi kui kadunud.
Selline õppepraktika tuleks kindlasti eestikeelsele õppele üleminekul jätta ajalukku ja kasutama peaks siiski nüüdisaegset õpikäsitust. Last tuleb motiveerida, mitte hinnetega n-ö kritiseerida. Lapsed, kes alustavad õpet eesti keeles, on siiski oluliselt keerulisemas olukorras.
Üleminekust veel nii palju, et Tallinna linnaga kohtumisel eile kohtusin ka esimest korda Tallinna uue linnavõimuga. Arutasime Tallinna olukorda eestikeelsele õppele üleminekul.
Reedel kohtusin Narva linnavõimudega. Üldiselt on olukord positiivne, see on positiivsem, kui oleks võinud arvata veel mõned kuud tagasi. Ehk siis nii Narva linn kui ka Tallinna linn on veendunud, et esimesed ja neljandad klassid ja lasteaiarühmad lähevad 1. septembril kõik eestikeelsele õppele üle.
Ei ole ka selliseid takistusi, et ei oleks õpetajaid, keda klassi ette panna. Üksikud õpetajad on praegu küll veel puudu, aga ollakse optimistlikud, et need õpetajad leitakse.
Keerulisem, õieti päris keeruline olukord on nende võõrkeeleõpetajatega, kes jätkavad õpetamist võõrkeeles, aga kellel ei ole B2-tasemel keeleoskust.
Paar sõna ka haridusleppe teemadel. Järgmisel nädalal on esimene põhjalik haridusleppe läbirääkimiste voor. Sellel nädalal saime töörühmade liikmetelt ka sisendid ettepanekutena, mida haridusleppe raames osapooltega kokku leppida.
Haridusleppe draft on üle 7 lk pikk. Enamik ettepanekuid puudutab õpetajate tööaja ja töökoormuse korraldust. Meediast on ettepanekud juba läbi käinud.
Esmaspäeval alustame läbirääkimisi ja arutelusid õpetajate karjäärimudeli teemadel. Ettepanek on rakendada neljaastmelist õpetajate karjäärimudelit, nii et me eristame kvalifikatsioonile vastavad õpetajad ja kvalifikatsioonile mittevastavad õpetajad. Ühtlasi eristame vastavad palgaastmed, et kvalifikatsioonile vastava õpetaja palgaaste oleks erinev selle õpetaja omast, kes veel kvalifikatsioonile ei vasta.
Muud ettepanekud õpetajate koormusearvestuse kohta. Õpilaste arv õpetaja suhtarvuna. Ehk põhikoolis oleks õpilaste arv õpetajate suhtes oluliselt väiksem, kui see praegu on üks. Üks õpetaja 12 või 11 õpilase kohta. Praegu on arvestuslik 1 õpetaja 15 õpilase kohta ja ka gümnaasiumis.
Põhjused on selles, et kaasava hariduse ja ka Ukraina laste liitumisega on õpetaja võime väga suuri klassikomplekte õpetada siiski tuntavalt vähenenud, koormus on aga tegelikult [kasvanud].
Ja on ka mitmeid muid ettepanekuid, nii et esmaspäeval ja teisipäeval oleme Tartus pikalt omavalitsuste, õpetajate, koolijuhtide esindajate ja erakoolide pidajatega koos selleks, et kokkulepped sõlmida.
Nüüd kommentaar omavalitsuste liidu infole, et nemad haridusleppe läbirääkimistel ei saa esindada omavalitsusi ja selle tõttu võtavad nad oma ametliku osaluse sealt välja.
See on küll väga kahetsusväärne, sellepärast et lootus ja plaan haridusleppe protsessiga oli ju see, et omavalitsuste liit kujuneb ka haridusministeeriumile ja teistele oluliselt tugevamaks partneriks kõikide nende küsimuste lahendamisel, mis on haridusega seotud.
Kuigi seaduses on meil ette nähtud kolmepoolsed läbirääkimised – valitsus, omavalitsuste liit või omavalitsuste esindusorganisatsioon ja õpetajate esindusorganisatsioon –, on meil seni 30 aasta jooksul praktikas alati juhtunud niimoodi, et varem või hiljem omavalitsuste esindusorganisatsioon astub nendest läbirääkimistest välja. Nii et alati on läbirääkimised lõppenud kahepoolsete kokkulepetega.
Seekord proovisime teha pikemalt, nii et nad ikkagi osaleksid selles protsessis kauem ja me jõuaksime nendega selles kokkuleppes lõpuni, aga siiski ka seekord see kahjuks ei õnnestunud.
Ma pean seda tõesti kahetsusväärseks, sellepärast et Eestil on vaja sotsiaalpartnerluses palju tugevamaid protsesse, et me suudaksime kolmepoolselt kokku leppida, mitte nii, et valitsus n-ö ülevalt alla reguleerib omavalitsuste töötajate, õpetajate töötingimusi.
Aga tundub, et ka seekord meil siiski ei õnnestunud [laiemaid kokkuleppeid saavutada] ja meil tulebki sisuliselt n-ö ülevalt alla neid asju reguleerima minna.
Omavalitsused ise on meile küll teatanud, et nad tõenäoliselt osalevad. Täna, hetkeseisuga me veel ei tea, kui suur osa omavalitsustest on valmis osalema. Tallinna linn eile kinnitas, et nemad tulevad Tartusse kohale ja soovivad haridusleppe läbirääkimistel omavalitsuse ehk oma õpetajate esindajana siiski osaleda.
Minu poolt kõik. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja palun, siseminister!
Siseminister Lauri Läänemets
Tervist kõigile! Täna kell 11.05 saadeti Pärnus välja e-alarm ehk ohuteavitus inimestele, kuna tegemist on kaitseväe õppusega Kevadtorm. Pärnu on esimene linn, kus katsetatakse sinna paigaldatud sireene. Ehk siis toimus õhurünnaku matkimine, nii nagu see nendel õppustel olema peaks.
Ma arvan, et see on päris ajalooline hetk. Ja sireenid, nii nagu plaanitud oli, tulevad järgmistesse linnadesse, kus nad olema peaks, selle aasta jooksul.
Lisaks muudele olulistele otsustele tegime valitsuses ühe põhimõttelise otsuse, mis puudutab piiri. Nimelt, varasematel aastatel seoses piirilepinguga – ma teagi, kui palju aastakümneid tagasi on meil Venemaaga sõlmitud piirileping, mis on ratifitseerimata, seda ei ole teinud ei Eesti ega ka Venemaa – oli plaanis, et me saame näiteks Saatse saapa endale. Nagu te teate, see on praegu Venemaa käes, eestlased peavad sealt läbi sõitma, tee läheb läbi, ja siis vastu pidime andma sama suure tüki mingeid metsamaad kuskilt piiri lähedalt.
Ilmselgelt saame aru, et sellist vahetust me Venemaaga tegema ei hakka. Kuna varem oli piirehituste otsustel arvestatud, et kunagi toimuvad need vahetused, siis oli otsustatud, et neid lõike, mida on 4,2 kilomeetri ulatuses, välja ei ehitata.
Täna me tegime otsuse, et me hakkame projekteerima ja ehitame ka need lõigud välja, sest arvatavasti me siin Venemaaga mingisuguseid maadevahetusi tegema ei hakka aastakümnete, sajandite või ka mitte poole sajandi jooksul.
Ühtlasi tegime põhimõttelise otsuse, et ümber Saatse saapa tuleb ehitada uus tee, et tulevikus vältida ükstapuha milliseid probleeme, sest me ei tea, kuidas asjad tulevikus võivad areneda.
Aga selleks, et inimestel oleks võimalik liikuda sealt ümbert, mitte läbi Venemaa territooriumi, kus peatuda ei tohi, [ehitame uue tee]. Jumal teab, mis võib juhtuda, nt inimesed on sunnitud seal peatuma ja siis on Venemaal võimalus kasutada oma jõudu oma territooriumi.
Ehk siis ma arvan, et need on Setomaa inimestele ja kagunurga inimestele väga olulised otsused. Ka ränderünde koha pealt on tähtis, et meil ei oleks sellist avatud parkmetsa, kust saab Eestisse sisse kõndida, seega me ehitame kogu selle ala seal täis.
Nüüd teine asi, millest ma tahtsin rääkida. Ma vaatan, et ka meedias on sellest väga palju juttu. Nimelt käib eelarve kärbete üle spekuleerimine.
Mina palun hoogu pidada ja meenutan kõigile, et Eesti julgeolekut tuleb käsitleda terviklikult, see tähendab, et ka Eesti sisejulgeolek on selle osa. Ja julgeolekukriisid ei teki iseenesest. Vastane loob teadlikult selleks vajalikud tingimused, mis on peamiselt mittesõjalised. Ma kordan: need on peamiselt mittesõjalised. Rahuajal ette valmistatud positsioonid ja nõrgestatud ühiskond võimaldab tavaliselt vastasele sobival ajahetkel mittesõjaliselt tegevuselt raskusteta üle minna sõjalisele tegevusele.
Kui me räägime julgeolekust ja räägime [selles kontekstis] kärbetest, siis me peame aru saama, et julgeolekus ei ole ühte osa ja teist osa, vaid see on tervik ja need asjad on kõik omavahel seotud.
Kuna räägitakse suure hurraaga n-ö üle välja kärbetest, mida on võimalik tulevikus veel rohkem teha, siis ma natukene tahaksin teile avada politsei poolt.
Tegelikult me saame öelda, et Eesti politsei on Euroopa kõige tõhusam politsei, see on põhimõtteliselt üks tõhusaimate seas. Kui me vaatame 100 000 elaniku kohta politsei arvu Eestis ja Euroopa riikides, siis me näeme, et meie oleme Euroopa tagumises otsas. See tähendab, et meil on iga inimese kohta päris vähe politseinikke võrreldes kas keskmisega või üldse Euroopa vanemate riikidega.
Millega me peame arvestama? Eestis politsei tegeleb asjadega, millega teistes riikides politsei ei tegele. Paljudes riikides on eraldi migratsiooniamet, Eestis on nii, et politsei tegeleb migratsiooniküsimustega. Paljudes riikides on eraldi piirivalve, Eestis on piirivalve politsei osa.
Põhimõtteliselt me võime öelda, et vastu idapiiri me oleme üks kõige õhukesemaid politseiorganisatsioone ka idapiiri mõttes, piiri valve mõttes üks õhemaid.
Sisejulgeolekut kärpides või siis pidevalt meie teenistujaid palkadega hanitades muudab see skisofreeniliseks ka valitsuse läinud aastal tehtud otsuse panustada suuremalt politsei väljaõppesse, kuna lihtsalt politseinikke jääb vähemaks. Kuidas siis peaks pideva kärpekirve hirmus elav asutus olema motiveeriv töökoht uuele põlvkonnale, politseinike järelkasvule, samamoodi päästjate järelkasvule, kui me ühtepidi paneme 70 miljonit politsei väljaõppesse, aga teistpidi nagu ütleme, et seda tegema ei peaks? Nii et hakkavad tekkima sellised väga skisoferenilised olukorrad.
Ma vaatasin, et täna on meedia käsitlenud seda teemat nii, et politsei ei suuda sõjapõgenike elamislube kiirelt pikendada ning ettevõtjad on hädas. See kõik on kärbete õhukeseks lihvimise tulemus, sest 2023. aasta kevadise kokkuhoiuülesandega vähendas PPA ajutise kaitse menetlejate hulka kolmandiku võrra. Kõigil kärbetel on mõju. Ka neil, mida ettevõtjad soovivad, arvavad, et see on üleliigne.
Praegu tuuakse menetlejaid appi teistest osakondadest ja teistelt töölõikudelt, näiteks kuritegevuse uurimine, et siis uurime vähem ja menetleme siis rohkem sõjapõgenikke.
Ja siin on oluline rõhutada, et PPA vaatab eelisjärjekorras üle kõige keerulisemas olukorras olevate sõjapõgenike elamisload, selleks et mõju neile oleks võimalikult vähene.
Töötukassat ja sotsiaalkindlustusametit on teavitatud varakult, et elamislubade pikendamine võib võtta oodatust kauem aega. Ja ka tööandjad ei pea sõjapõgenikuga töölepingut lõpetama, vaid julgustame inimestele tööd pakkuma ka siis, kui elamisloa pikendamise protsess on käimas. Tööandjad võivad küsimuste korral pöörduda PPA migratsiooninõustaja poole.
Ja on küsitud, kas see protsess peab olema nii põhjalik. Ütlen: jah, ta peab olema põhjalik. Esiteks, ta peab olema julgeoleku pärast põhjalik, sest me jätkuvalt peame kogu aeg vaatama, kes on need põgenikud. Me oleme ühe korra vaadanud, aga nüüd vaatame teist korda, sest suur hulk inimesi on tulnud Venemaa poolt. Me peame kõrvutama erinevaid andmeid, see on sisejulgeoleku mõttes väga oluline.
Teine asi on see, et kui tuli väga palju põgenikke Eestisse, siis kiirkorras kõige esmased andmed nende kohta korjati, aga nüüd on meil vaja korjata andmeid juurde. Meil on vaja teada, millised on inimese sissetulekud, milline on tema varaline võimekus, kuskohas tema laps õpib, kas see laps ikka käib koolis jne.
Meil on seda informatsiooni vaja, meil on vaja teada, kas inimene plaanib tagasi minna või mitte. Lõpuks teeb riik otsuseid selle informatsiooni põhjal. See puudutab kõiki Eesti inimesi, aga see puudutab täpselt samamoodi ettevõtjaid.
Aga ma rõhutan veel: kuigi me arvame, et kuskil on põhjatud augud ja raha üleküllus ja ametnike üleküllus, on tegelikkus hoopis selline, et järgmine kord, kui me politsei- ja piirivalveametist võtma läheme või kui keegi tahab sealt võtta, siis peab arvestama, et palju keerulisem on.
Ma olen öelnud seda ka välja, näiteks 5%-line eelarvekärbe siseministeeriumi haldusalas tähendab politsei puhul seda, et kahe maakonna peale hakkab olema üks politseipatrull.
Mina kutsun üles mitte arutama ainult kärbete üle, vaid ilmselgelt riigi eelarvestrateegiat vaadates on selge: olukord on selline, et maksumuudatused nagunii tulevad. Selle üle ei ole mõtet arutada, kas nad tulevad või mitte. Tuleb arutada selle üle, kes peaks kui palju panustama.
Ja ma kutsun üles ka arutama selle üle, kui õhukeseks me tahame riiki [hööveldada], kas üks patrull kahe maakonna peale on see, mis meie arvates tagab ettevõtjatele turvatunde, et siia riiki investeerida? Kas see toob siia riiki välisinvesteeringuid? Kas inimesed tahavad üldse siin riigis elada?
Ma arvan, et me oleme jõudnud sellistesse kohtadesse oma eelarvetega … Et ei jääks kõlama, et sotsiaaldemokraadid kuidagi seda kärpe poolt ei toeta, ütlen: ei, vastupidi!
Jah, meil on võimalik neid kohti riigis kärpida, aga need n-ö üle välja kärped, mille tõttu lähevad koolid [kinni], [kannatab] turvatunne ja julgeolek – kõik need asjad vajaksid debatti, mitte lihtsalt nii: jah, raudkirvega lööme ja siis pärast mõtleme, loeme lehest, et kuidas sellised tagajärjed juhtusid.
Jah, ma arvan, et see on see koht, kus seda rääkida, sest muidu jääb kõlama rahandusministri jutt, et …
Juhataja
Jaa, saab teha eraldi pressikonverentsi …
Lauri Läänemets
… kõik on võimalik, aga vabandust, kõik ei ole võimalik. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Sõna on ajakirjanikel. Öelge oma nimi, väljaanne ja kellele küsimus on. Kui küsimusi ei ole, siis ütlen aitäh.
