Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav:
https://www.youtube.com/watch?v=EX6c4EsKLEA
Juhataja Liis Velsker
Head ajakirjanikud! Head otseülekande jälgijad! Valitsus on tänaseks istungi ja kabinetinõupidamise ära pidanud. Alustame valitsuse pressikonverentsi.
Tänasel pressikonverentsil osalevad peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo, välisminister Margus Tsahkna ning sotsiaalminister Karmen Joller.
Esmalt annan sõna peaministrile.
Peaminister Kristen Michal
Jaa, aitäh! Head ajakirjanikud! Head vaatajad ja kuulajad! Nagu kõik head asjad elus saavad läbi, hakkab ka suvi vaikselt läbi saama. See tähendab seda, et puhkused saavad läbi ja valitsuse liikmed tulevad vaikselt tagasi tööle. Nagu näete, päris palju on neid juba tööle tulnud.
Nii et nüüd hakkavad valitsuse debatid jälle peale. Ja täna me saime valitsuses rahandusministeeriumilt ülevaate, milline on eelarvekõneluste ajakava.
Sellest tuleb ilmselt selle sügishooaja kõige olulisem debatt valitsuses, parlamendis ja igal pool mujal. Nii et sisuliselt peale taasiseseisvumispäeva pidustusi hakkab valitsus eelarvega intensiivselt tegelema, ehkki ettevalmistused on käinud juba pikemat aega, osa neist avalikkuse ees, osa ministeeriumite töölaua taga.
Ja siis pärast seda – ma ei mäleta, mis see kuupäev täpselt oli, aga vist umbes 27. augustist või isegi juba 25. augustist alates – tuleb eelarveprognoos ja selle alusel on võimalik hinnata, mis on täpsemad võimalused. Enne seda käib ettevalmistav tegevus.
Aga seda kõike saab rahandusministeerium ise kirjeldada, meil nagu alati on selline nn rongisõiduplaan paigas, et millal täpselt midagi toimub.
Ja see eelarve kokkupanemine on kindlasti nagu alati, nagu igal aastal üsna meeleolukas tegevus, sest kõigil on soove alati rohkem. Kõike, mis on olnud aastate vältel, mulle väga ei meenu.
On siiski üksikuid eredamaid momente, mõni minister on öelnud tõepoolest, et siit võib raha ära võtta küll, probleemi ei ole, aga tihemini on see siiski nii, et raha jääb puudu, ja tavaliselt jääb seda puudu ikkagi hästi kriitilistes kohtades.
Vahel juhtub isegi nii, et parlamenti saadetakse eelarve ära ja pärast seda antakse teada, kuidas ühest väga kriitilisse kohta unustati raha panna.
Nii et see kõik seisab meil ees. See [protsess] on kindlasti väga meeleolukas. See on esimene asi.
Teiseks, kliimaminister andis valitsusele ülevaate – ja ma arvan, et eks ta jagab seda ka avalikkusega –, et Eestile on CO2 kvoodi müügist laekunud aastast 2013 üle 2,3 miljardi euro. Ja ülevaade sellest, kuidas seda raha on kasutatud, on nüüd olemas ja ilmselt saab ka avalikuks.
Selle sees on palju selliseid erinevaid projekte, mis on inimestele arusaadavad, näiteks uued elektrirongid, et Tallinna ja Tartu vahel saaks rongiga sõita kiirusega 160 km tunnis. Rail Baltic ja näiteks ka Piirissaare uus hõljuk.
Lihtsamalt öeldes, miks see oluline on? Eesti on kvoodikaubanduses aastate vältel päris edukalt osalenud. Me oleme teeninud hulga raha ja me oleme kasutanud seda säästliku liikuvuse projektide jaoks.
Nii et Eesti jaoks on see kindlasti positiivne uudis. Ja sellest on olemas hea ülevaade, kellel huvi, saab hiljem jälgida. No vot.
Ja muudest protsessidest, kõigepealt presidendivalimistest. Ma saan aru, et parlamendis nüüd on üks kandidaat, kellel on juba umbes kuuekümne saadiku toetus. Eks allkirju koguneb veel vaikselt juurde.
See kindlasti on hea uudis. See tähendab seda, et presidendivalimistel on meil nüüd esimene kandidaat, kellel on võimalik ka parlamendis kandideerida.
Ma tean kahte kandidaati. Üks on Tiit Land, kellega erakonnad vestlevad lisaks Ülle Madisele, ja Mart Helmega pole veel lõpuni selge, kas ta üles seatakse.
Noh, ütleme nii, et harrastuspolitoloogina ma pakun siiski, et Tiit Land pigem seatakse üles. See tähendab seda, et parlamendis need valimisvoorud tulevad kindlasti huvitavad. Soovin edu mõlemale kandidaadile, igati väärikad kandidaadid, kahtlemata.
Olen öelnud seda ka varem, et mina toetan Ülle Madiset, eeldan, et Ülle Madise võiks olla hea president Eestile. Ja olen öelnud ka seda ja jään endiselt selle juurde, et kui riigikogus ei õnnestu valida, siis on valijameestel kogu kord ja kui sealgi ei õnnestu valida, siis on taas riigikogu kord, nagu see on ka varem toimunud.
See protsess on kenasti põhiseadusesse ja valimiskordadesse ka kirja pandud. Nii et soovime edu kõigile inimestele, kes on ennast üles seadnud avalikku debatti, ja nendele, kellel tuleb kandideerima hakata. See kindlasti on, kuidas öelda, panus Eesti riigi hüvanguks ja [ütlen seda] juba kõiki ette tänades.
Ja valitsuse poole pealt – ma olen seda ka enne sellel nädalal öelnud ja kindlasti kordan üle ja ilmselt ma saan seda teile veel sügishooajal korduvalt öelda –, minu sõnum on küll hästi lihtne: nüüd, kui meil on vähemuskoalitsioon, siis kõigil, kellel on tarvidust enne valimisi otsida endale teist erakonda, ilmselt ei ole mõtet väga pikalt rääkida aadetest ja vaadete lahknevusest vahetult enne valimisi, vaid ütlen sedasama, mida omal ajal Mihhail Kõlvart – ma mäletan, et kui Keskerakonnast oli palju lahkujaid, siis ta ütles sedasama –, et mida kiiremini lähete, seda parem. Nii et kui kellelgi on tee ees, siis tasub see tee ette võtta.
Valitsus töötab edasi ja minu sõnum opositsioonile on see: need, kes olid enne vähemuses opositsioon, nüüd on enamuses. See tähendab seda, et neil on vastutus Eesti riigi ja inimeste käekäigu eest.
Ja kui nad tahavad kritiseerida, ettepanekuid teha või mingeid samme astuda, siis see vastutus ulatub sinnamaani, et tegelikult pangu seljad kokku, moodustagu enamus ja võtku valitsusvastutus.
Kui nad seda ei tee, siis tuleb valitsusel toimetada ja sellel koalitsioonil toimetada. Ja seda me kindlasti teeme, täpselt nii nagu iga valitsus tegema peab. Nii et aitäh kõigile! Ilusat sügishooaja lähenemist või peaaegu algust!
Juhataja
Aitäh! Annan sõna haridus- ja teadusministrile.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas
Jaa, tere päevast kõigile, kes siin saalis on, ja ka kuulajatele!
Ma alustan kõigepealt oma valdkonnast ja siis räägin ka presidendivalimistest ja vähemusvalitsusest.
Kõigepealt, eile oli rahvusvaheline noortepäev. See küll läks Eestis võib-olla laias laastus märkamata mööda, aga rahvusvaheliselt on see väga tähtis päev.
Ja Eestis on hulk professionaalseid inimesi, kes noortevaldkonnas igapäevaselt töötavad. Need on need inimesed, kes iga päev on olemas noortekeskustes või teistes kohtades olemas nende noorte inimeste jaoks, kellel võib-olla teisi usaldusväärseid täiskasvanuid kõrval ei ole.
Need on need inimesed, kes sisustavad noorte aega, annavad neile osalemisvõimalust, annavad neile võimaluse kogeda vastutust mingite ürituste korraldamisel ja tegelevad iga päev noortesse inimestesse uskumisega ja sellega, et kõigil Eesti noortel inimestel on võimalus oma potentsiaali realiseerida.
Need on Eesti noorsootöötajad, Eesti huvihariduse õpetajad. Ja siinkohal siis ka edastan oma siira tänu ja kummarduse Eesti noorsootöötajatele, kes võib-olla alati ei ole pildil, nad on taustajõud, aga selle töö eest, mida nad teevad, tõepoolest see palk, mis nad saavad, ei ole väärikas. Aga see töö on ülimalt oluline.
Sageli me uhkustame oma hariduses noorte teadmiste ja oskustega, siis selles taustajõus, kes teevad seda tööd, et need noored tegelikult päriselt 15-aastaselt nii suurepärast matemaatikatundmisi ja lugemisoskust [omavad], on väga tähtsal kohal ka noorsootöötajad, kes neid noori toetavad.
Nii et suur-suur tänu teile, noorsootöötajad, selle töö eest! Eriti ühiskonnas, kus laste ja noorte arv aina väheneb, on enneolematult tähtis see töö, mida te teete.
Kohe on algamas uus kooliaasta, sellest ma jõuan enne kooliaasta päris algust veel ajakirjanikele ja avalikkusele ka infot anda. Aga enne seda saabub veel Eesti taasiseseisvumise 35. aastapäev.
Kuna mind järgmisel nädalal ei ole, sest ma lähen seda 35. aastapäeva tähistama Kanadasse, Torontosse, koos väliseestlastega, kes korraldavad seal väga olulise ja tähtsa sündmuse – Kanada ja Põhja-Ameerika eestlaste kogukond tuleb sinna kokku Eesti okupatsiooni lõppemist tähistama --, siis annan siinkohal juba ette üle oma õnnitlused Eestile selle puhul, et 35 iseseisvusaastat pärast okupatsioonist vabanemist on ikkagi juba päris hea ja võimas saavutus. Nii et palju õnne Eestile!
Ja nüüd siis kahest olulisest teemast. Kõigepealt presidendivalimistest. Ma saan aru, et igasugune suvi on see periood, kus on vähe, millest võib-olla kirjutada, aga tõepoolest, avalikkusele on jäänud selline tunne, et presidendivalimised liiguvad kuidagi imelikku rada pidi, sest tundub, et ootused, mis on üles ehitatud presidendivalimiste suhtes, ei ole need, mida Eesti põhiseaduse tegijad on ette näinud, kuidas presidenti valitakse.
Selline ütlus, et Eestis president ainult nimetatakse või et see on tippametnike konkurss, iseenesest naeruvääristab meie põhiseaduslikku korda, sest põhiseadus näebki ette seda, et president lepitakse kokku riigikogus. Ehk siis meil ei ole sellist üleriigilist rahvakampaaniat, debatte, arutelusid.
Kõigi nende asjade nõudmine sisuliselt viitab sellele, et ei olda nõus sellega, mismoodi Eesti põhiseadus ette näeb, kuidas riigikord toimima peab.
Eesti põhiseaduse järgi presidendi roll ei ole nii suur, mis eeldaks seda, et tal peab olema laiapõhjaline rahvamandaat. Ehk siis presidendi puhul on tegemist riigipeaga, kes esindab riiki, iseseisvat poliitikakujundamise pädevust tal ei ole, järelikult ka rahvamandaadi taotlemine selleks ei ole tegelikult eesmärgipärane.
Ja riigikogule on antud ülesanne omavahel kokku leppida üle parteide joonte inimeses, kes sobib Eesti riiki esindama, kes on väärikas, kellel on rahvusvaheline autoriteet, mille alusel teda kuulatakse – kui ta ikkagi lavale astub või uksest sisse astub rahvusvahelistel kohtumistel, siis see, mida ta räägib, on see, mida teised tahavad kuulda.
Ja teiseks ka see, et ta suudab olla parteideülene, poliitikaülene, ühendada [inimesi], seista nende erimeelsustest kõrgemal ja olla Eesti põhiseaduse kaitsja.
Nüüd, riigikogu on minu hinnangul on seda tööd suve jooksul väga sihipäraselt teinud. Erakonna esimehed on omavahel suhelnud, fraktsioonide juhid on omavahel kogu aeg suhelnud.
Jah, formaalselt vanematekogu pole kokku kutsutud, aga see ei ole ka see formaat, milles seda ilmtingimata vaja korraldada on. Nii et täpselt niimoodi, nagu meie riigikord ette näeb, on neid presidendivalimisi ka korraldatud.
Nimetada seda protsessi tippametniku ametisse nimetamiseks on minu arust ebakohane. Sellepärast, et meil ei ole tegemist traditsioonilises mõttes valimistega, vaid on tegemist ikkagi parteideülese kokkuleppega, kes Eesti riigi esindaja järgmised viis aastat on.
Ja tänaseks on selline seis, tõepoolest, et 60 riigikogu saadikut – ja ma hindan, et neid tuleb natuke üle 60 – on tänaseks selgelt omavahel kokkuleppele jõudnud, nemad leiavad, et Eesti riiki järgmised viis aastat peaks esindama selles ametis Ülle Madise.
Ma loodan, et [Madiset toetavaid] saadikuid tuleb veel juurde ning et poliitiline mängulus, mis erakondadel paratamatult enne riigikogu valimisi võib tekkida, jäetakse koju ja tunnetatakse riigimehelikku vastutust selle üle, et ülesanne on tegelikult riigikogus kokku leppida.
Kui teised erakonnad ütlevad, et Ülle Madise suhtes neil reservatsioone ei ole, siis ei saa mina aru, mis takistab Ülle Madiset toetamast. Kas selleks, et tekitada mäng, tekitada mäng, tekitada pinge, tekitada lõhesid? See kõik ei ole see, mille põhiseaduse loojad on meile tegelikult ülesandeks pannud.
Nii et siinkohal kutsun üles kõiki Riigikogu saadikuid otsima ühiskandidaati ja seda kokkulepet sõlmima.
Kui vastunäidustusi ei ole, kui vastumeelsust ei ole, kui põhimõttelisi maailmavaatelisi konflikte ei ole, siis tegelikult on meie ülesanne ühise kandidaadi taha koonduda ja see kandidaat riigikogus ka ametisse hääletada.
Nii et presidendivalimiste puhul Eesti 200 on juba juuli alguses oma väga selge seisukoha öelnud, nii nagu ka peaministri erakond.
Ja oleme jätkuvalt seisukohal, et praeguses olukorras on Ülle Madise tänu oma väga selgele põhiseaduse tundmisele ja rollile seista põhiseadusliku korra eest Eestis, tasakaaluka ja pädeva inimesena ning ka rahvusvaheliselt kindlasti autoriteetse ja usaldusväärse inimesena see, kellele me oleme me valmis seda rolli usaldama. Ja ma olen täiesti kindel, et ta seda rolli ka väga hästi täidab.
Nüüd vähemusvalitsusest. Tõepoolest, minu jaoks on see esmakordne kogemus, ma ei tea kuidas teistele. Otseselt ei ole ju mitte midagi valitsuse töös ja rutiinis muutunud, valitsus toimib täpselt samamoodi edasi.
Aga eks ta selles mõttes Eesti jaoks kõige parem valitsemisviis ei ole. Ja ma toon lihtsalt ära selle põhjuse. Nimelt, Eestis ei ole olnud traditsiooniks vähemusvalitsusega valitsemine. See on pigem traditsiooniks olnud Põhjamaades. Aga see, et vähemusvalitsusega valitsemine eeldab kokkulepete otsimist, koostööoskust, on minu arust hea. Eesti poliitilisele kultuurile on see pigem hea.
Nii et igas halvas asjas on oma hea külg. Ja hea külg on tegelikult see, et vähemusvalitsuse olukorras on koostöö otsimine kindlasti palju [laialdasem], sest erakonnad on sundolukorras, kus nad peavad koostööd otsima.
Täna on enamus kuskil mujal kui siin valitsuses [ja koalitsioonis]. See tähendab seda, et kui demokraatias keegi saab enamuse, siis tal langeb automaatselt vastutus otsuste eest, mis vastu võetakse.
Ja selle tõttu rõhutan siin seda, et kui valitsusel [ja koalitsioonil] ei ole enam enamust, siis täpselt sama suur vastutus Eesti ees seisvate otsuste vastuvõtmisel on nendel, kelle käes on enamus.
Nii et soovin jõudu meie praegusele enamusele ja loodan, et me suudame Eestit valitseda siiski tasakaalukalt ja kokkulepete alusel. Ja kinnitan kindlasti seda: see ei tähenda, et vähemusvalitsusega riik seisma jääb, otsuseid on võimalik teha igati ka vähemusvalitsusega. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja palun, majandus- ja tööstusminister!
Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo
Jaa, aitäh! Tere ka minu poolt! Kuna tõesti ma nüüd mõned nädalad ei ole pressikonverentsile saanud, siis kõigepealt räägin natukene majanduse seisust.
Veel siin aasta ja üle selle tagasi me saime kahjuks kogu aeg pigem negatiivseid uudiseid, aga juba aasta aega on näha, et see trend on õnneks murdunud. Sellepärast, et Eesti majandus on tegelikult nüüd kasvanud juba viis kvartalit järjest ehk üle aasta.
Ja mis veel on positiivne, just selle aasta esimesel kahel kvartalil on ka majanduskasv olnud üle 2%. Ja mis on oluline, meie majandus kasvab kiiremini kui euroala keskmine.
Teistpidi, ka üks meie varasemaid probleeme, inflatsioon ehk elukalliduse tõus, [on pöördunud kahanemisele], sest juulis oli Eestis hinnatõus ainult 1%, samas kui näiteks Leedus oli see 5%. Ja juulis oli Eesti hinnatõus lausa euroala madalaim.
Nii et vaatame väliskaubandust – nagu ma olen alati rõhutanud, Eesti on väike avatud majandusega riik ja kui me tahame pikaajalist majanduskasvu, siis see tuleb läbi ekspordi –, just kolm päeva tagasi tulid värsked juunikuu numbrid ja tõesti tõus oli väga märgatav. Ehk lausa 15% tõusis eksport võrreldes eelmise aasta juuniga.
Ja väga oluline on lisaks kasvunumbrile ka see, et tõus oli laiapõhjaline, st just Eesti päritolu kaupade kasv oli laiapõhjaline, kümnest suuremast kaubagrupist suurenes eksport lausa üheksas.
Ehk kui me vaatame kõiki neid numbreid, eksporti, lisan juurde ka selle, et tööstusettevõtted ise hindavad, et nende ekspordinõudlus on järjepidevalt paranenud ja kasvamas. Ehk tõesti, ma julgeks öelda, et see vundament, kust nüüd edasi minna, on väga-väga positiivne.
Samamoodi on turism kasvanud. Meil on olemas selle aasta esimese poolaasta numbrid. Võrreldes eelmise poolaastaga on turiste olnud sellel ajavahemikul lausa 4% rohkem ja välisturiste 5% rohkem. Ehk siis aina enam turiste leiab taas Eesti [oma sihtkohaks] ja siia tulevad uued turistid. See n-ö laiapõhjalisus on positiivne.
Mida me siis vahepeal veel jõudsime muuta? Kui te mäletate, siis natuke aega tagasi, mõned aastad tagasi me alustasime sellist asja nagu suuremahuliste investeeringute toetamine. Miks? Sellepärast, et Eesti võistleb investeeringute saamisel naaberriikidega ja meil peab olema väga hea süsteem, konkurentsivõimeline maksusüsteem, kvaliteetne tööjõud, kiired planeeringud, lihtne asjaajamine. Siis on olemas eraldi suuremahuliste investeeringute toetus.
Kui me tegime selle, siis algselt panime lävendiks 100 miljonit eurot, siis oli olukord, kus meil olid erinevad toetusmehhanismid kuni 30-miljoniliste investeeringuteni ja järgmine samm oli 100 miljonit. Sinna vahele jäi üpris suur auk, täpsemalt öeldes 70 miljonit.
Nüüd, kui me arutasime seda ettevõtjatega, tegi kaubandus-tööstuskoda ettepaneku, et meil võiks olla minimaalse suuremahulise investeeringu maht natukene väiksem. Ehk siis me langetasime seda 70 miljoni euro peale. Ja eraldi, kuna tõesti praegu on eriti fookuses kaitsetööstus, siis kaitsetööstuses on see lävend lausa 20 miljonit eurot.
Miks? Selleks, et anda selge konkreetne signaal Eesti kaitsetööstusettevõtetele ja välisinvestoritele: Eestisse on investeeringud oodatud. Siin saab neid kiiresti maandada, meil on vähe bürokraatiat, Eesti on investeeringutele sõbralik keskkond. Olgu kaitsetööstus, mis ilmselgelt on prioriteet kogu Euroopas, või muud kõrget lisandväärtust loovad ja Eestisse majanduskasvu toovad investeeringud, mis annavad tihti töökohti just väljaspool linnasid.
Nüüd natuke päevapoliitikast. Vaatasin, et just täna on Postimees kirjutanud maamaksust. Pealkiri on pandud suursugune, väidetavalt kinnisvara omavaid inimesi ootab enneolematu maksutõus.
Igaks juhuks tuleb nüüd ära klaarida: ei oota. Maamaks sel aastal ei tõuse. Millest see artikkel tegelikult räägib? See räägib maa korralisest hindamisest.
Aastal 2022, kui keegi mäletab, võeti vastu selline seadus, [mille alusel] hakati siis maa hindamist läbi viima. Miks seda oli vaja? Enne seda ei olnud maa korralist hindamist tehtud 21 aastat.
Ja tegelikult inimestel, kes tahavad oma kinnisvara müüa, on väga oluline teada maa reaalset väärtust. Selle tõttu saigi pandud seadusesse kirja, et iga nelja aasta tagant viiakse läbi korraline hindamine.
Ja maa hindamine ei tähenda seda, et su maamaks automaatselt tõuseb. Ei! Maamaks on kohaliku omavalitsuse otsustada.
Maa väärtuse hindamine on sisend sellele, kuidas siis kohalik omavalitsus saab hinnata, millise protsendi nad enda maamaksu korjamiseks panevad.
Samuti on kõikidel kohalikel omavalitsustel võimalik teha soodustusi, näiteks sissekirjutatud elanikele. Saan näite tuua Saue vallast, kus on juba praegu sissekirjutatud elanikele 1000-eurone maamaksuvabastus.
Ehk ei tasu inimesi hirmutada. Maa korraline hindamine on väga mõistlik, et inimesed teaks oma maa väärtust. Maamaks kui selline – jah, kogutakse riiklikult, aga seda puhtalt otsustab kohalik omavalitsus, igaüks eraldi, ja see laekub kõik kohaliku omavalitsuse eelarvesse.
Ehk siis kohalik kogukond saab otsustada, kui palju seda koguda, mida selle rahaga kohalikule kogukonna heaks teha, kas koole ehitada, teid rajada, panustada noortesse. See on kõikide kohalike omavalitsuste enda vastutada.
Ja teiseks nägin, et just tuli uudis, mis puudutab tubakaseadust, ja seal oli kirjas, et ma seda ei kooskõlastanud. Jah, ma ei kooskõlastanud. Aga väga oluline on rõhutada, et ilmselgelt on ka minu prioriteet noorte tervise kaitsmine, selles pole mitte mingit küsimust.
Miks ma seda ei kooskõlastanud? See oli ka vastuses tegelikult kirjas. Meil on ühine turg. Meil on Euroopa siseturg, see tähendab, et Eesti inimestel on väga kerge, hästi lihtne osta erinevaid tooteid naaberriikidest.
Ma tuletan meelde, et veel aastaid tagasi, kus sotsiaaldemokraadid tegid ühe algatuse aktsiisitõusu kohta, tol hetkel alkoholiaktsiisi suure tõusu kohta, ja me nägime, et nii aktsiisi kui ka kaudsete maksudega pea 350 miljonit eurot liikus Lätti, ilma et see kuidagi Eesti inimeste tervist oleks parandanud.
Ja nüüd on mul lihtsalt sama küsimus. Ma ei ole mitte kuidagi vastu tubakaseaduste reeglite ülevaatamisele, nende karmistamisele. Aga me peame aru saama, et me oleme ühtsel siseturul.
Need reeglid peaksid olema kooskõlas ka üldise majandusloogikaga, sest kui meie teeme reeglid teistsugused, kui on näiteks naabritel, siis on oht, et meil kasvab must turg, [tubakatoodete] kättesaadavus mustal turul, me ei suuda seda reguleerida.
Ja kõige hullem oleks, kui aktsiisid, majanduskasv, töökohad liiguvad näiteks lõunanaabritele, aga meie inimeste tervisemured jäävad meile. Sellepärast tuleb [neid teemasid] vaadata komplektis. Ja on hästi oluline eriti noori kaitsta ebatervislike asjade eest. Turg peab olema kontrollitud ja reguleeritud, aga me peame tegema seda tervemõistuslikult ja vaadates, kuidas see mõjutab meie majandust ja töökohti, aga ka inimeste tarbimisharjumusi. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja annan sõna välisministrile.
Välisminister Margus Tsahkna
Tere ka minu poolt! Natuke harjumatu on üle mitme nädala lipsu ette panna ja alustada tööd peale paarinädalast puhkust.
Aga maailm läheb edasi. Ja räägin paarist praktilisest otsusest, mis valitsus täna langetas, et kõigepealt meil on väga oluline see, kuidasmoodi Venemaa naabruses olevate riikide käekäik läheb, eriti nendel, kes on otsustanud liikuda Euroopa Liidu ja meie suunas.
Üks oluline riik on Armeenia. Kui te mäletate, Armeenias olid just valimised, rahvas andis väga selge mandaadi peaminister Pašinjani suunale, aga Venemaa on asunud Armeeniat [rängalt] karistama.
Venemaa omab väga suuri hoobasid just nimelt Armeenia majanduse suhtes, kuna Armeenia on väga suuresti majanduslikult, kaubanduslikult ja energeetiliselt sõltuv Venemaast, nagu meie olime kunagi 1990. aastate alguses. Nüüd proovitakse Euroopa Liidu ja teiste partnerite jõul seda sõltuvust vähendada.
Valitsus otsustas täna toetada Euroopa Liidu määrust, millega võimaldatakse Armeenia päritolu toodetele ajutisi kaubandussoodustusi Euroopa Liidu turgudele sisenemiseks.
Ehk siis Armeenia ei ole Euroopa Liidu liikmesriik. Nagu te teate, Armeeniast tuleb puuvilju, juurvilju, konjakit, vett ja toitu. Tegelikult see nimekiri on päris suur ja lai. Nüüd Euroopa Liidu komisjon on otsustanud teha ettepaneku mingiks perioodiks võtta ära tollimaksud ja vähendada kõikvõimalikke barjääre, et Armeenia kaubad jõuaksid Euroopa turule. Niimoodi me annaksime oma toe sellele, et Armeenia suudaks Venemaa survele vastu pidada.
On eraldatud ka päris olulised fondid Armeeniale, et nad valmistaksid ette järgmised sammud Euroopa Liidu poole liikumiseks. Aga olukord on seal päris pingeline. Eelnimetatu oli üks oluline samm. Ja Eesti on seda sammu eest vedanud.
Ja teine [otsus], millele ma langetasin välisministrina, on see. Kuigi Ukraina olukord on hetkel stabiilne ja Ukraina annab jätkuvalt süvalööke, mis kahjustavad Venemaa majandusturvalisust, ja sisepoliitiline pinge on järjest tõusmas, on meie asi praegu vaadata tulevikku, ja tulevikus paistab peale sügist ikkagi talv.
Ja oleme ausad, kui siin ei tule mingit väga selget lahendust – mille suhtes ma ei ole väga optimistlik, kahjuks –, siis me peame aitama juba täna Ukrainal talveks valmistuda.
Üks asi on muidugi ballistiliste rakettide kaitsesüsteemid, kogu see teema, millega me siin n-ö tahtekoalitsioonina ühiselt tegutseme, et me saaksime aidata Ukrainal talveks valmistuda.
Aga me saame anda ka oma skaalal päris suurt abi, võib-olla laiemal skaalal väikest abi, ehk siis 400 000 eurot anname me Ukrainale talveks valmistumiseks väga praktilist abi, 160 000 eurot MTÜ-le Mondo sisepõgenike majutuskeskuste soojustamiseks – need on just need, kes on rinde lähedal, kus inimesed on liikumises. Samamoodi 160 000 eurot läheb MTÜ-le Eesti Pagulasabi rahapõhiseks kütteabiks ja talviseks loomapidamise toetuseks, täpsemalt Harkivi, Dnipropetrovski ja Zaporižžja oblastile. Ehk siis konkreetsed abi[paketi]d.
Eelmisel aastal käivitus meil MTÜ-le Päästeliit mobiilsete hädaabipunktide projekt. Need on sellised telgi moodi punktid, kus inimesed saavad käia ennast soojendamas, kui neil ei ole elektrit, vett ega mitte midagi muud. Tegelikult me laiendame seda võrgustikku ja sinna andsime samamoodi raha.
Nüüd, Ukraina tegi väga kõva löögi: neli Vene sõjalaeva Mustal merel Novorossiiski sadamas said tabamuse, see oli võib-olla selle sõja üks parimaid ja võimsamaid operatsioone. Ehk siis tegelikult Ukraina püsib, aga venelased pommitavad ja Ukrainal on puudu just nimelt ballistilise tõrje süsteemidest.
Paar sõna Hormuzist. Meile võib tunduda, et Hormuzi väina probleemid on lahenenud, aga lihtsalt tuletan teile meelde, et tegelikult ei ole need [kaugeltki] lahenenud, sest USA ja Iraani vahelised läbirääkimised ei ole mitte kuskile jõudnud. Iraan nõuab endale õigust otsustada, kes läbib Hormuzi.
Ja me oleme juba harjunud sellega, et nafta hind [tõuseb], näiteks eile oli see 88,9 dollarit barrelist. See [hinnatõus] on juba nagu normaalne, aga tegelikult see ei ole.
Lihtsalt meeldetuletuseks, praegu tundub, et Hormuzi väin on avatud, tegelikult läbib seda päevas 8–11 laeva ja need on ka Iraani kontrollitud marsruudil. Aga normaalsel ajal – st enne seda, kui see sõda algas – oli päevane läbilaskevõime 130–140 laeva, ehk siis tegelikult see on see skaala, ja kogu maailma majandus on sellega seotud.
Nüüd sisepoliitikast ka paar sõna. Mina olen olnud vähemusvalitsuses, siis kui Ansip oli peaminister ja sotsid lahkusid. Meil oli ka 50 häält, mõnikord oli 49, mõnikord oli 48. Nii et siin ei ole midagi hullu. Ja see valitsus, need kaks erakonda järgmistel valimistel kogusid 56 kohta riigikogus.
Ehk siis palju sõltub sellest, milline on koostöövaim. Meie koostöövaim on hea, meil on vaja langetada päris olulisi otsuseid Eestile. See poliitiline mäng presidendi ümber, nagu ka Kristina ütles, on see, mis kindlasti lusti pakub. Aga Eesti saab endale igal juhul presidendi, alati on saanud. Ja alati oleme saanud sellise presidendi, keda rahvas on aktsepteerinud.
See ongi meie põhiseaduse isade loogika olnud, et lõpuks ikkagi see, kes valitakse presidendiks, peab saama [hääli] rohkem kui koalitsioonil või rohkem kui opositsioonil ehk siis laiapindse toetuse.
Ja tänaseks ma võin ka öelda, siin just telefonist tuli ka teade, et Eesti 200 fraktsioonist kõik inimesed on Ülle Madise kandideerimise toetuseks oma allkirja andnud. Eesti 200 on sada protsenti oma sõnade taga, nii nagu me räägime.
Ja ma tahangi soovida ka selle sügishooaja alguseks, et see nagu paradoksaalne, ma pole sellist asja oma pikas poliitilises karjääris näinudki, et on vähemusvalitsus.
Mul on ka üleskutse: kes tahavad kuskile soojemat kohta otsida, otsige nüüd valmis. Eesti elu vajab ikkagi juhtimist, valitsus jääb, aga paradoks on selles, et keegi ei taha ju tegelikult vastutust võtta, see mäng on kõik suunatud märtsikuistele riigikogu valimistele.
Ehk siis hoiame seljad koos, juhime riiki. Aga tuletan meelde ja rõhutan üle ka selle, et kõigil on ikkagi vastutus Eesti riigi ees. See ei ole sisepoliitiline mäng, kus on lihtsalt lust ja lõbu, kirjutatakse huvitavaid lugusid ja öeldakse üksteise kohta teravaid asju, vaid ma pigem kutsun üles olema tõsised ja respekteerima ka teineteist, ükskõik, mis valikuid inimesed oma elus teevad.
Vaadake korra enda ümber. Ma arvan, et võib-olla peale Nõukogude Liidu lagunemist nii tõsist geopoliitilist segadust meie ümber ei ole mitte kunagi olnud. See puudutab tänaseks otseselt ka meie enda julgeolekut.
Nii et välisministrina ma ütlen, et lusti ja lõbu soovin kõigile, aga pidage alati meeles seda, et iseseisvus sõna otseses mõttes ei ole lihtsalt niisama garanteeritud. Selles teemas, mis puudutab julgeolekut ja välispoliitikat, hoiame seljad koos. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja annan sotsiaalministrile sõna.
Sotsiaalminister Karmen Joller
(Algust ei ole kuulda, mikrofon ei olnud sees.) … tuleb erinevaid poliitilisi mänge ka minu valdkonnas, kus teemad puudutavad ju iga inimest. Ma oletan, et mind on üsna kerge rünnata – mind on püütud minu ametisoleku ajal lausa kaks korda umbusaldada. Ma arvan, et küllap neid [avaldusi] tuleb veelgi, sest teemad on, nagu ma ütlesin, inimestele kergesti mõistetavad.
Aga rõhutan, et eksperdina oma valdkonnas teen ma kõiki otsuseid ja muudatusi andmepõhiselt, teaduspõhiselt, ekspertidele toetudes ja valdkonnaga läbi rääkides.
Muudatused ja otsused, mida vajab sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond, ei ole kindlasti lihtsad. Kõige lihtsam lahendus on alati lihtsalt raha lisada, ütleme, metoodiliselt lihtsam. See tundub hea, poliitiliselt hästi ahvatlev.
Aga mina olen keskendunud süsteemi sisulistele muudatustele, mis tulevikus aitavad inimestel saada paremat abi ja olemasolevaid ressursse nii tervishoiu- kui ka sotsiaalvaldkonnas paremini kasutada.
Ja selle viimasega on seotud ka üks tänane eelnõu, mille valitsus edasi saadab tiigikokku. Tegemist on rehabilitatsiooniteenuste reformiga.
Rehabilitatsiooniteenus on selline teenus, mida vajab inimene, kellel on tervisest tingitud raskus igapäevaeluga hakkamasaamisel, olgu see igapäevaelu tööl käimine, kodus ringiliikumine, kodus enda eest hoolitsemine, kultuuriüritustel osalemine või sotsiaalses elus osalemine.
Ja rehabilitatsiooniteenused on meil seni jagunenud kolmeks: tööalane rehabilitatsioon, tervisealane rehabilitatsioon ja sotsiaalne rehabilitatsioon.
Me hakkame tasapisi neid teenuseid omavahel kokku viima, sest inimene tegelikult, kui me igaüks iseenda peale mõtleme, me ei jagune kolmeks inimeseks, vaid ikkagi on üks. Me lihtsalt tegeleme väga erinevate tegevustega.
Ja me eeldame, et inimesel on ka siis, kui tal on tervisehäire, õigus osaleda ühiskonnas, õigus ise hakkama saada ning ka õigus tervise paranemisele ja toimetuleku paranemisele.
Praegune süsteem saadab inimesi ühest asutusest teise, need asutused omavahel eriti ei suhtle. Näiteks, inimene saab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust, aga näiteks siis, kui mina olin perearst ja töötasin perearstina, ma ei näinud sellest mitte sõnagi.
Ja ma olen töötanud ka töövõime hindamise ekspertarstina. Ka ekspertarst, kes hindab inimese töövõimet ja teine ekspertarst, kes hindab puuet, tegelikult ei näe tingimata neid rehabilitatsiooniteenustel saavutatud tulemusi, inimese igapäevase hakkamasaamise hinnanguid jne.
Meie eesmärk on viia nüüd need teenused niimoodi [kokku], et sotsiaalne rehabilitatsioon ühendatakse tervise valdkonnaga. Piltlikult öeldes seda, mida pakkus enne sotsiaalkindlustusamet, hakatakse korraldama läbi tervisekassa.
Tervisekassaga on meil väga hea koostöö, nad teevad ka selle reformi käigus mudelid ja ka kvaliteedi hindamise kriteeriumid. Eesmärk on see, et teenus muutuks inimese vajadustest lähtuvaks. Hetkel on see on niimoodi, et pigem pakutakse neid teenuseid, mis asutuses on olemas. Meil on olnud koomilisi olukordi, kus näiteks inimesele, kes on jäänud ratastooli, pakutakse logopeedi teenust, sest see on olemas asutuses.
Me peame ikkagi vaatama seda, mis teenuseid inimene päriselt vajab. Lisaks, me hindame seda, mida inimene ise soovib ja tahab, milline on tema motivatsioon, millist osa oma igapäevaelust ta soovib päriselt täiustada, parandada.
Toon jälle ratastooli näite, mis on võib-olla ka äärmuslik, aga ikkagi eluline. Kui inimene on jäänud ratastooli, siis ta peab ju õppima sellega sõitma, või kui ta on olnud ratastoolis, aga näiteks kolib teise kohta, siis on võib-olla vaja natuke uusi oskusi õppida.
Või ka rohkem igapäevaeluga seotud näide. Kui inimene tuleb haiglast koju, tal on olnud näiteks mingi operatsioon, midagi, mis on võib-olla seotud vähiga või mõne muu asjaga, näiteks kasvõi liigese proteesimine, siis rehabilitatsiooniteenus pakub talle abi. Ja seda eeldusel, et inimesel on hästi lai teenuse vajadus, ta ei vaja ainult ühte teenust.
Näiteks jõuline sportlik inimene vajab pärast liigese proteesimist ainult füsioteraapiat, aga on inimesi, kes võivad vajada isegi psühhoteraapiat, võib-olla tegevusteraapiat, erinevaid teenuseid.
Ehk see süsteem hakkab lähtuma hästi palju rohkem inimesest. Lisaks, kuna see tuleb tervishoiuvaldkonda, siis kõik osutatud teenused saavad nähtavaks kõikidele teistele teenuseosutajatele.
Praegu on selline killustatus, nagu ma mainisin, eri asutused ei näe, mida inimesega on juba tehtud.
Ja ma tõin näite endast kui perearstist, kui ma olin perearstina tööl, siis ma andsin inimesele saatekirja füsioteraapiasse, sest ma ei teadnud, et ta juba saab füsioteraapiat hoopis teise teenuse kaudu.
Ehk me püüame ka ressursse natuke paremini suunata. Ja kindlasti üks hästi oluline kriteerium tulevikus on see, kas teenus päriselt inimest aitab. Ehk teenusel on algus, teenusel on lõpp ja hinnatakse ka seda, kas see teenus, mida inimene saab, on kvaliteetne.
Miks seda kõike [vaja on]? No meid on süüdistatud selles, et reformi tehakse kiirustades, aga tegelikult on seda ette valmistatud aastaid, üle viie aasta kindlasti.
Riigikontroll on teinud auditeid, kus on juhtinud tähelepanu sellele, et praegust süsteemi tuleks muuta. Ja tegelikult on ka puuetega inimesed juhtinud tähelepanu sellele, et nad ei saa päriselt seda abi.
Ja veel üks teema. Hiljuti ilmus ka ajakirjanduses uudis toimetulekutoetuse kohta. Seal väideti, et uute plaanide järgi jäävad hätta lastega pered.
Ajakirjanikule on täpsustav info saadetud, võimalus oma edastatud infot parandada on olemas, aga ma toon hästi lühikese kokkuvõtte ka siin. Nimelt valmis sotsiaalministeeriumis koostöös ekspertidega selline asi nagu arvestuslik elatusmiinimumi metoodika muudatus.
Arvestuslik elatusmiinimum tähendab siis seda, et need on need andmed, mille põhjal me arvutame, kui palju on Eestis absoluutses vaesuses elavaid inimesi ehk inimesi, kes kellel on nii suur puudus, et nende igapäevaelu toimetulek on täielikult raskendatud.
Ja seda metoodika uuendati viimati umbes kakskümmend aastat tagasi. Ja segamini on väga lihtne ajada seda hoopis teise asjaga, mis on toimetulekupiir ja toimetulekutoetus.
Arvestuslik elatusmiinimumi metoodika on üks asi, selle järgi näidatakse, millised kulud inimesel on ja kui suured need kulud võiksid olla. Toimetulekupiir on siis see näitaja, mis põhineb elatusmiinimumi metoodikal ja selle otsustab riigikogu. Ja lisaks on toimetulekutoetus, mille otsustab kohalik omavalitsus.
Viimati muudeti toimetulekupiiri selle aasta algusest. Väike muutus toimub ka järgmisel aastal 1. aprillist, siis arvestatakse sisse ka 18–19-aastased noored, kes õpivad. See tähendab, et laste arvestus ehk toimetulekupiir lastega perede puhul on tegelikult kõrgem. Lastega pered kindlasti hätta ei jää.
Arvestuslik elatusmiinimumi metoodika võetakse kasutusele järgmisel aastal ja selle põhjal hakatakse arvutama, millised võiksid olla toimetulekupiirid, ja iga kohalik omavalitsus saab selle põhjal otsustada, milline on konkreetne toetus konkreetsele perekonnale.
Veel kord toonitan: lastega perede eest me hoolitseme jätkuvalt edasi. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Nüüd on ajakirjanikel võimalus esitada küsimusi. Palun öelge oma nimi, väljaanne, mida esindate, ja kellele küsimus suunatud. Ja anname mikrofoni ka siia.
Meinhard Pulk, Postimees
Küsin peaministrilt ja majandusministrilt kommentaari AI andmekeskuste teemal. Kas võiks muret valmistada Nebiuse arendaja Yandexi mineviku taust?
(Kristen Michal küsib Erkki Keldolt: „Tahad sa alustada?“)
Erkki Keldo
Jah, ma võin alustada. Eesti-poolsete arendajatega olen ka varem suhtluses olnud. Tõesti, nii nagu küsisite, Nebiuse taust.
Esiteks, tegemist on Hollandi ettevõttega, selles mõttes Euroopa Liidus toimetava ettevõttega, kes on selliseid tehaseid teinud ka varem teistesse Euroopa Liidu riikidesse.
Meie jaoks on küsitav see, et ettevõttel on varasem taust seotud Yandexiga, meil on ka muresid seal potentsiaalse tööjõu küsimuste koha pealt. Oleme konsulteerinud ka Eesti julgeolekuasutustega.
Ühtepidi jah, sellised tipptasemel investeeringud, olgu see AI tehas vms – ma siin enne ka rääkisin suurinvesteeringutest –, need kõik on kindlasti Eestisse väga oodatud. Aga teistpidi on valitsuse kohustus kindlasti vaadata ka suuremat pilti, julgeolekupilti.
Ehk siis jah, me oleme teadlikud, me oleme ka suhtluses Eesti asutustega, kindlasti riske minimeerime.
Hästi oluline on aru saada, et tegemist on puhtalt erainvesteeringuga, see ei ole kuidagi riigi investeering, seal on eraettevõtjad, nii Eesti ettevõtjad kui ka rahvusvahelised ettevõtjad.
Aga me kindlasti kõik sellised potentsiaalsed julgeolekuriskid peame maandama, see on meie valitsuse ülesanne. Ühtepidi tuleb investeeringuid toetada, aga me peame alati riske hindama. Aitäh!
Kristen Michal
Jah, et kui nüüd te olete jälginud, siis sellel investeeringu on nagu mitu dimensiooni. Üks on see, mida Eesti ettevõtjad siin teevad taristu mõttes, ja siis on see, mis on siia tulemas mainitud Hollandi ettevõtte kaudu, kelle puhul on taustas või tööjõus küsimusi.
Ja selleks meil on ka olemas reeglid ja julgeolekuasutused. Meie julgeolekuasutused on ka avalikkust teavitanud võimalikest riskidest ja ohtudest, nad teevad seda ka tulevikus.
Kindlasti tuleb jälgida seda, et mistahes tundlikud andmed, tundlikud sektorid, ka tundlik tehnoloogia ei satu, ütleme, muuhulgas Vene taustaga riskiriikide kätte.
Ja me peame jälgima ka siin erinevate andmete kasutamisel alati seda, kelle tehnoloogias, kelle juures me mingeid andmeid kasutame, hoiame, et need oleksid kaitstud. Seda me kindlasti teeme.
Valitsuskabinetis me täna seda teemat ka põgusalt puudutasime ja puudutame ka lähinädalatel, kindlasti arutame veel.
Ma arvan, et eeskätt meie koostöö saabki olla julgeolekuasutustega. Ja needsamad Eesti ettevõtjad, kes peavad mõistma võimalikke riske, muuhulgas seesama ettevõte.
Vene taustaga, Vene kontaktidega tegijad ei ole siin liiga avasüli vastu võetud. Ja me oleme kindlasti sellistel puhkudel mõnevõrra teravama närviga, kui seda on teised Euroopa riigid, ja nii see tulevikus ka jääb.
Aga kindlasti julgeolekuasutused teavitavad nii palju kui võimalik avalikkust, ettevõtjaid ja riigiasutusi, riigisektorit võimalikest riskidest ning sellest, kuidas neid riske maandada.
Juhataja
Aitäh! Kas on veel küsimusi? Hetkel ei ole. Siis on …
Margus Tsahkna
Mul on üks asi, mis ma unustasin enne ütlemata. Lihtsalt info korras, kindlasti see ei ületa tohutult uudisekünnist, aga ikkagi. Meedia ülesanne on jagada seda teemat.
Te olete ilmselt tähele pannud, et aeg-ajalt hüppab jälle kuskilt üles keegi ja ütleb, et Venemaa hakkab kohe ründama NATO-t, Venemaa hakkab ründama eelkõige Balti riike.
Ja Leedus võib-olla sisepoliitilistel põhjustel kuidagimoodi ka poliitikud seda kogu aeg mainivad. Ja kui me vaatame erinevaid hübriidseid rünnakuid, siis ka Saksamaa hiljutine, hiljutine seal lennuväljal toimunu, on ju, millest me saime ka ülevaate täna julgeolekukabinetis.
Ma tahan lihtsalt rõhutada, et ei meie ega ka NATO ei näe seda, et Venemaa valmistuks mingisugusekski suuremakaliibriliseks sõjaliseks rünnakuks NATO vastu. Me ei näe, et valmistataks ette mingisugust suuremat sõjalist rünnakut Eesti vastu või Balti riikide vastu, sest esiteks Venemaal lihtsalt ei ole seda võimekust reaalselt. Nad on täna hädas Ukrainas.
Teiseks, NATO heidutab Putinit väga tõsiselt, Putinil endal on tulemas väga oluline väljakutse, mis puudutab sügisel toimuvaid riigiduuma nimetamisi, mida nimetatakse valimisteks.
Mida me jälgime hästi hoolikalt, on see, et kas Putin peale neid n-ö riigiduuma nimetamisi kuulutab välja üldmobilisatsiooni, mis muudab ka poliitilise ja sisepoliitilise pildi Venemaal hoopis teistsuguseks.
Ja pigem ma ütlen, et hoiame silmad lahti ja jälgime, mis hakkab Venemaal toimuma, ütleme, oktoobrist-novembrist edasi.
Ehk siis ma tahan lihtsalt anda rahustava sõnumi: ei meie ega NATO ei näe seda, et Venemaa valmistuks meie vastu kuidagi erakorraliselt praegu.
Me peame olema pidevalt valmis erinevateks provokatsioonideks, nendeks me oleme niikuinii valmis. Aga lihtsalt see sõnum võiks olla ka Eesti ühiskonnas prevaleeriv, kindlasti küsige, ajakirjanikud, oma kolleegidelt või partneritelt üle need asjad vastavatelt asutustelt.
Aga see oleks vajalik sõnum kogu selle infomüra kõrval ka Eesti inimestele anda. Me ei näe ohuhinnangut, ohuhinnangut me ei ole muutnud, kõik Venemaa toimetused teisel pool piiri on sarnased, tavapärased. See on see põhisõnum. Aitäh!
Juhataja
Peaministrile annan ka sõna veel.
Kristen Michal
Jaa-jaa, nii see on, et kui tuled puhkuselt tagasi, siis asjad hakkavad meenuma. Pressikonverentsil tulebki neist asjust rääkida ja see, mida Margus rääkis, on igatahes [vajalik].
Ma lihtsalt tahtsin tänada. Ma tulin hommikul tööle pärast seda, kui ma olin puhkusel olnud, ja nüüd ma avasin Delfi. Siin on pikk ülevaade, mida Läti teeb Rail Balticuga. Kes pole lugenud, lugege läbi. Seal on ülevaade sellest, mis on Läti plaanid, kuidas ehitatakse põhitrassi, keskendutakse olulisele, ja see on seesama sõnum, mida Läti peaminister siinsamas pressikonverentsil andis, et ta võtab selle enda kontrolli alla ja püüab seda asja ajada.
Ma nüüd mõne nädala jooksul saan temaga kokku, meil on ka kolme Balti riigi peaministrite kohtumine, tuleb mitteametlik kohtumine.
Nii et väga hea on alustada sügishooaega teadmisega, et Rail Balticut ehitatakse. Ja nagu opositsioon, kes tänaseks on juba enamuses, üritab väita, see on rong kuhugi võpsikusse – seda ta kindlasti ei ole. Tuleb korralik ühendus.
Ja veel kord: aitäh ajakirjandusele! See on väga informatiivne lugu. Aitäh!
Margus Tsahkna
Ja tulevikus tuleb ka tunnel. Lugege minu artikleid nii Delfis kui ka Helsingin Sanomates.
Juhataja
Aitäh! Ja kutsun kõiki tähistama ka Stenbocki maja sünnipäeva. Toimub peaministrite aruteluring ja õues kontsert. Aga pressikonverents on lõppenud. Aitäh!
