Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=A6NhuQdXSy4
Juhataja Liis Velsker
Head ajakirjanikud! Head otseülekande jälgijad! Alustame tänast valitsuse pressikonverentsi.
Täna on meie ees peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, kultuuriminister Heidy Purga, siseminister Igor Taro ning majandus- ja tööstusminister Liina Vahtras.
Aga esmalt annan sõna peaministrile.
Peaminister Kristen Michal
Jaa, tervist, head ajakirjanikud! Head vaatajad ja kuulajad! Päris suur hulk infot, nagu te näete ka ministrite arvust muidugi.
Kõigepealt, esiteks, eelarvest. Eelarve tegemine on alati valitsustele keeruline, sellepärast et selliseid vajalikke asju, mille peale raha kulutada, on alati rohkem, kui sul seda raha on, või veel täpsemalt, rohkem kui maksumaksjatelt kokku korjatud raha on.
Ja seetõttu tuleb teha valikuid. Kõik valikud ei ole kerged – [mõnes kohas tuleb] rahast loobuda, mõnda valdkonda peab jätma raha andmata –ja veel vähem on nad, kuidas öelda, emotsionaalselt lihtsad. Pigem on need ikka alati keerulised.
Seetõttu esmaspäeval meil on nüüd valitsuses käes see hetk, kus me lööme eelarve lukku. Põhjus on lihtne: esmaspäeval tulevad valitsusse eelarvenõukogu esindajad, siis me kuulame need ära riigi eelarvestrateegia seisukohtadega ja seejärel otsustab valitsus eelarve ära.
Nüüd, põhilises oleme me omavahel kokku leppinud ja kõike seda, mis puudutab valdkondade detaile, kõike muud, saab ilmselt kuulda esmaspäeval, kui meil tuleb ka täiendav eelarvepressikonverents, kus me kirjeldame detaile.
Aga suurtest numbritest saab nii palju öelda, et esialgne prognoos oli 2027. aasta kevadel tulnud kevadprognoos, eelarve miinus oli siis 4,9 protsenti. Suvel oli see 4,4 protsenti.
Ja me leppisime nüüd valitsuses kokku, et nagu me seadsime siin ka eesmärgiks ja pidasime kõnelusi, et jõuame 4 protsendi peale. Nüüd me olemegi kokku leppinud, et järgmise aasta defitsiit on 4 protsenti.
See tähendab sisuliselt seda, et reeglid lubaksid meil eelarvedefitsiiti teha neli ja pool protsenti, see on siis miinus 3 protsenti, mis tuleb varasematest reeglitest, ja poolteist protsenti, mis tuleb kaitsekulutuste lisakulutustest juurde. Aga me täitsa teadlikult vastutustundest tulevikueelset võlakoormat vähendada, tõmbasime seda väiksemaks, nii et defitsiit on nüüd 4. protsenti.
Ja numbrites tähendab see seda, et umbkaudu 250 miljonit eurot me otsustasime vähem kulutada, mida me oleksime võinud kasutada erinevateks asjadeks. Tegime seda just sellesama sõnumiga, et see valitsus teeb vastutustundliku eelarve ja pidurdab võlakoormuse kasvu ka tulevikuks.
See 4 protsenti ilmselt inimese elus tihtipeale ei ole nagu väga suur number. Aga ma arvan, et riigi rahanduse vaatest, kui vaadata eelarvenõukogu soovitusi ja kui vaadata ka Eesti Panga soovitusi – Eesti Panga majandusprognoos just tuli ja ka nemad oma soovitusi jagasid –, siis see korelleerub sellega, mida rahandusasjatundjad on öelnud, et selline võiks olla see pingutus, mille valitsus teeb, et tõmmata koomale võlakasvu tulevikus. Nii et selle pingutuse me teeme.
Ja ma tahan öelda, et ma olen päris paljude eelarvete koostamise juures olnud, aga see kindlasti ei olnud üks lihtsamaid. See, et piirata pärast seda, kui me oleme juba sisuliselt kolm aastat intensiivselt kärpinud eri valdkondi, soove raha kasutada, ei tulnud kuidagi lihtsalt.
Nii et ma kindlasti tänan kõiki ministreid ja koalitsioonipartnerid, et me selleni jõudsime. See ei olnud lihtne.
Nüüd teine võib-olla selline verstapost. 2025. aastal meil oli maksukoormus 36,2 protsenti ja järgmisel aastal on see 35,2 protsenti. Nii et ta väheneb veidi. Sellel aastal on ta umbes 35,5 – kuhugi sinnakanti.
Ja ma arvan, et see on ka umbes optimaalne tase, kui vaadata tööandjate manifesti – tööandjad on nüüd teinud uue manifesti, ma tõtt-öelda ei teagi, kas see tervikuna on avalik, aga mina olen selle esitlusel viibinud, nii et ehk ma saan sellele viidata. Nemadki, [tööandjate esindajad] on öelnud, et ettevõtjate optimaalne maksukoormus Eestis võiks olla 35 protsendi kandis.
Väikse võrdlusena võib öelda, et vahepealsetel aastatel on see olnud madalam, aga kui kerida ajas tagasi, siis näiteks 1995. aastal oli maksukoormus umbes sama, 35 protsenti, kaitsekulud olid alla 1 protsendi, täpsemalt 0,8 või 0,9 protsenti.
Kaitsekulud on nüüd 5 protsenti ja üle selle. Kõik saavad aru, et riik on muutunud keerulisemaks, ühiskond on vananenud, teenuste hulk on kasvanud, järelikult kõik muud valdkonnad peavad tõmbama koomale, kaitsevaldkond on see, mis on kasvanud.
Sellest on ka Tarmo Jüristo päris hästi kirjutanud, et sisuliselt reaalnumbrites on kõik muud valdkonnad ennast koomale tõmmanud, kaitsevaldkond on kasvanud. Ja see on ka põhjus, miks me nii toimetame. Nii et maksukoormus jääb samaks ja pigem isegi veidi langeb.
Riigivõlg jääb Euroopas üheks kõige madalamaks ja noh, ma arvan, et ka see vastutustundlik sõnum sellest, et me defitsiiti ise piirame vähemaks, kui meil on lubatud, kindlasti aitab sellele kaasa.
Nüüd, palkade poolelt on nii, et palgafond kasvab õpetajatel, politseinikel, päästjatel ja kultuurivaldkonnas. Palgafond kasvab 3 protsenti, selles me oleme samamoodi kokku leppinud. Ja eks see kirjeldab seda, et millised valdkonnad on kõige suuremad prioriteedid, eriti olukorras, kus, ma siiski meenutan, mõnes valdkonnas tuleb veel kärpeid teha. See, kuidas nende valdkondade sees täpselt erinevates üksustes palka jaotatakse, seda saavad juba ministrid ja haldusalad ise öelda. Aga palgafond kasvab politseinikel, päästjatel, õpetajatel ja kultuurivaldkonnas 3 protsenti.
Nüüd veidi investeeringutest. Ma arvan, et investeeringutest saab ka rohkem rääkida ja kirjeldusi teha, aga võib-olla kõige suurem, mille üle on ka debatt olnud, on seesama Rail Balticu ajatamine.
Mul on ka selline joonis. Mul on kahju, et mul seda suuremas formaadis ei ole. Ma näen sellega küll välja nagu üksikkandidaat valimiseelses tele-show's, aga ma siiski näitan teile seda. Kui te tahate vaadata, siis te saate kaugelt vaadata, eks te pärast saate lähemalt vaadata.
Üldiselt on nii, et vahepealsetel aastatel Eesti riik oli valmis laenama kõik selle jäämäe suuruse osa. See tähendab seda, et kui oleksid ülejäänud partnerid, eeskätt läti olnud 2030 graafikus, siis selle osa me oleks olime laenanud ja me oleks aastaks 2030 valmis ehitanud. Nüüd me jaotame selle lihtsalt aastate peale selle ehituse, ei kuumene turg üle, ehitussektor saab pikemalt tööd ja Pärnu saab 2032 valmis, järgmised tükid 2033 ja 2034.
Nii et see on kõik järgmise finantsperioodi sees. Ja oluline selles kokkuleppes lätlastega on see, et ka nemad võtavad kohustuse 2034 ehk järgmise Euroopa finantsperioodi sees see ära teha.
Nii et hästi lihtsustatult öeldes, tehes kiiremini oleksime pidanud rohkem raha laenama, turg oleks olnud kuumem, hinnad kõrgemad, tehes järk-järgult saame ilmselt soodsamalt ehitada ja umbes ligikaudu 660 miljonit euroraha rohkem kasutada tänu sellele eelarveperioodile, kui me oleksime saanud kiiremini ehitades.
Nii et Eesti vaatest on tegemist finantsiliselt väga mõistliku otsusega. Ja mõistlik on ka see, et lätlased võtavad endale kohustuse oma asjad valmis teha selle eelarveperioodi sees, mis nüüd tuleb. Nad teeksid ikkagi oma asjad ära.
No vot. See on võib-olla selline üldine pildistus eelarvest. Nagu öeldud, esmaspäeval me valitsuses selle kinnitame pärast seda, kui me eelarvenõukogu ära kuulame, ja siis saab iga minister juba detailselt rääkida neid asju, mis seal sees on, mida me teeme.
Ilmselt seda, mida me teeme, on ikkagi väga palju. Eesti riik jääb Euroopas kõige kõrgema avaliku sektori investeeringuga riigiks. Me ületame peaaegu kahekordselt Euroopa keskmist. See tähendab seda, et meie avaliku sektori investeeringute maht jääb endiselt väga suureks.
Midagi tegemata ei jää, see lihtsalt jaotatakse aastate peale. Ja ma arvan, et see on finantsiliselt ja hinna mõttes ka väga mõistlik käitumine.
Nüüd teine teema, mida ma lühidalt lihtsalt mainin, sest ma arvan, et küllap see tuleb pressile pikemalt. Riigikantselei tellib ka pidevalt neid avaliku arvamuse seireuuringuid, need pannakse ka riigikantselei kodulehele üles, ma eeldan, et küllap see on juba üleval pressiteatena ka. Sealt saate vaadata, seal on erinevad trendid, kuidas inimesed tunnevad, kuidas nad hindavad institutsioonide hakkamasaamist või kuidas nad neid usaldavad.
Valitsuse vastu on usaldus sama, mis ta oli varem, väikse kõikumisega ülespoole, protsent siia-sinna. Usaldus parlamendi vastu on ka veidi tõusnud, see on positiivne.
Toetus Ukraina abistamisele on kasvanud, see on hea. Majanduslik kindlustunne on samamoodi kerkimas, kindlasti see peegeldab seda sama ajastut, kus me praegu oleme ja kaitseväe temaatikat, riigikontrolli raporteid, kaitseväe usaldusväärsus on langenud mingil määral. See vist on üks selline negatiivne trend.
Eks ajakirjandus saab selle seireuuringu sealt koduleheküljelt ise läbi töötada ja kogu mahus ka üle vaadata, eks ju. Nii et jõudu tööle!
Nii. Ja siis üldisemalt võin ka öelda, et hiljem te ei peaks pressiga jälle naasma selle juurde, et täna on tulemas ka, ma tean, meie partneritelt erinevaid julgeolekuhinnanguid. Kaitseminister ja siseminister võivad seda ka täpsemalt kommenteerida.
Üldine lühike kokkuvõte on, et ohuhinnangutes ei ole midagi muutunud. Me teame, et Venemaa on oht, hübriidrünnakud on võimalikud ja me püsime valvsalt selle vastu, mis Venemaa on. Ja kui reaalne oht tuleb, siis me kindlasti anname sellest teada.
Aga Venemaa teab, et NATO ja Euroopa Liidu riikide vastu ta ei saa ega ole tulemas. Nii et siis arvestate, kui tuleb jälle teateid sellest, mida arvatakse Venemaast või Venemaa tegevusest. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Annan sõnajärje edasi haridus- ja teadusministrile.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas
Jaa, tere päevast! Alustan ka riigieelarve olukorrast. No ei ole ilmselt kellelegi uudis, et juba viimased neli aastat, nii palju kui mina olen neid eelarveid valitsuses teinud, on riigieelarve seis olnud alati väga raske, defitsiit on kogu aeg olnud väga suur ja me oleme pidanud kõik need aastad seda defitsiiti ohjama, kontrolli all hoidma.
Samal ajal kaitsekulude tõstmine on selle surve veel rohkem sellele defitsiidile peale pannud, aga meil on ka olnud vajadus tegelikult hoida riigirahandust kestlikul kursil pidevalt, sõltumata sellest, et meil oli suur defitsiit juba ees 2024. aastal, kui me eelarvet tegime. Ja samal ajal oleme me kaks korda ka kaitsekulusid tõstnud, üks kord 3 protsendini, teine kord 5 protsendini. Nii et see on pannud kõik teised valdkonnad väga tugevalt raskesse seisu, kõiki ootusi on olnud vaja allapoole hoida. Ja tunnetus ühiskonnas täna on väga tugev selle koha pealt, et teised valdkonnad on pidanud oma ootusi väga kõvasti kärpima.
Aga no selge on ka see, et laenurahaga pidevalt püsikulusid kattes ja üha kasvavaid intresse makstes me paneksime riigi pikas plaanis ikkagi väga raskesse seisu. Ja selle tõttu me ka valitsuses oleme selle minu hinnangul ikkagi väga-väga raskesti tulnud, aga siiski selle pingutuse teinud, et me oleme eelarvepositsiooni võrreldes prognoosiga parandanud.
See trajektoor, mis on eelarveprognoosis, on parem, kui suvine prognoos näitas. Ja see tuleb teatud hinnaga, see tuleb teatud hinnaga osale valdkondadele, see ei tule lihtsalt kellelegi, nii et me peame selles mõttes sellest joonest aru saama. Meil on valik, kas me hakkame laenurahaga oma püsikulusid katma või me siiski püüame püsikulud kontrolli all hoida.
Ma olen seda ka meedias eile näidanud ja näitlikustanud, et majanduskasvu prognoos on 2,4 SKP-st järgmiseks aastaks. Ja on täiesti õigustatud, kui õpetajad minu käest küsivad: „Aga majandus ju kasvab, lisaraha ju eelarvesse tuleb. Miks selle lisaraha eest siis ei saa ühte, teist või kolmandat teha?“
Aga sellest 2,4-protsendisest majanduskasvust laekub eelarvesse umbes, suurusjärgus 350 miljonit, millest suurusjärgus 200 miljonit on indekseeritud kuludega juba kuludesse ära kantud. Ehk siis seda vaba raha, mille üle poliitikud üldse otsustada saavad, on vähe, ja siis ongi see valik, kas selle rahaga vähendada eelarvedefitsiiti majanduskasvu ajal, kui tegelikult majanduses läheb hästi, hakata vaikselt ka tasakaalu poole liikuma ja võib-olla tulevikus lootust ka varusid koguda selleks ajaks, kui majandusel hakkab raskemini minema, või siis see raha täna ära kulutada. Me oleme tegelikult teinud otsuse, et me parandame sellega eelarvepositsiooni.
Aga siin on nüüd üks aga. See aga on see, et ma saan aru väga hästi, kuidas ühiskond ei suuda pikalt taluda seda olukorda, et juba mitmeid ja mitmeid aastaid palutakse kõigil olla kannatlik oma elustandardi ja ootuste suhtes.
Ja selle tõttu see pingutus on olnud eelarve puhul ka see, et me nendele valdkondadele, mis sõltuvad väga tugevasti riigieelarvelistest panustest – kultuurivaldkond, sotsiaalvaldkond, hariduse ja ka siseturvalisuse valdkond –, siiski suudame mingeid vahendeid ümber planeerida. Seda on tulnud teha teiste kulude arvel, nii et selle pingutuse valitsus tegi.
Aga ma tahaksin eelarve kohta veel ühe asja öelda. Ma võtan abiks meie rahvusliku kooliromaani „Kevade“, mille Oskar Luts muuseas kuskil vana rehetare ahju taga kirja pani, ta ütles, et seal oli nii kitsas nagu surnukirstus, aga head mõtted tulid tal seal. Ja selles romaanis on üks elutargemaid tegelasi, nagu te teate, kellamees Kristjan Lible. Ta ei ole küll mitte päris selline, nagu me teda filmist, mida me ilmselt oleme kõik näinud, teame, vaid ta oli tegelikult raamatus 36-aastane ühe silmaga pooleestlasest ja poollätlasest kõrtsikakleja. Aga ta oli väga elutark ja tema kõige suuremaks vooruseks oli see, et ta oli väga aus.
Ja kui tsiteerida Liblet, siis üks tema suurimaid tõdemusi minu arust on see klassika, mida peaks valitsused endale aeg-ajalt meelde tuletama, on see: ükski sunnik siin ilmas ei kannata, kui talle õigust öeldakse, aga valetades oled ikka õige mees.
See tuleb mulle iga kord meelde, kui me kui me seda eelarve debatti peame opositsioonipoliitikutega, kes tulevad meile rääkima 300-miljonilisest valitsemiskulude kärpest, toiduainete käibemaksu langetamisest, justkui see oleks mingi nagu nipsuga tehtav asi, sest eelarves on ju raha väga palju.
Me oleme näinud juba eelmistel valimistel seda, kui eelarve seisust ja riigi rahanduse seisust ausalt ei räägita. Mis on tegelikult selle tagajärjed? Jah, oled küll õige mees, aga tegelikult … No see väide, et rahvas ei kannata ju tõde.
Ma loodan, et nendel valimistel [on teisiti]. Ma soovin kõikidele ajakirjanikele jõudu ja kannatlikkust tegelikult seda tõde taga ajada, mis on päriselt riigi rahanduse seis, mis on päriselt need lubadused, mida antakse, kust tuleb nendele lubadustele kate. Ja ärge rahulduge selle vastusega, et kärbime valitsemiskulusid, sest see ei ole tegelikult aus vastus.
Nii et riigi rahanduse seis on täna selline, et valimistel tuleks mandaat anda aususe eest – sellele, kes ütleb ausalt välja, kust tulevad tulud, mille pealt kõiki suurepäraseid lubadusi ja kulusid kaetakse. Sest see, mis vastu vaatas 2023. aastal, kui me uut eelarvet tegema hakkasime, siis see EKRE-ike sisustamata ühemiljardiline kärbe, mis riigi eelarvestrateegiasse oli sisse kirjutatud, aga mille taha polnud kirjutatud ühtegi kohta, kust seda kärpida, see oli tehtud ainult selleks, et koroonapandeemia suurest miinusest väljatulemise august väljatulemist ilusana näidata – seda oleme me nüüd rookinud puhtaks viimased neli aastat, seda miljardilist suurepärast kärbet seal.
Ja tegelikult ma tunnen, et me anname nüüd riigikogule üle 2027. aastal väga ausa ja puhta eelarve. Seal ei ole ühtegi sisustamata kärbet, mille taha oleks kirjutatud, et kärbime, aga tegelikult me ei tea, mida ja kust me kärbime.
Seal on kõik kulud ausalt kirja pandud ja kõik tulud on ausalt välja toodud. Nii et seda, et riigirahandus on selles mõttes korras, et ta on aus, ma julgen väga selgelt siit välja öelda. Ja loodan, et Eestis jääb püsima see ausus, et poliitikud ütlevad ausalt välja, milline meil tegelikult rahanduslik seis on.
Ja nüüd tahaksin veel korra üle korrata õpetajate palga teema. Peaminister ütles, et palgafond 3 protsenti kasvab. See tähendab seda, et õpetajate miinimumpalk järgmisel aastal on 2030 eurot, õpetajate keskmine palk on 2500 eurot. Õpetajate tööjõukuludeks on järgmise aasta eelarves ette nähtud 678 miljonit eurot.
Ja kuna meil on õpetajatel ka karjääriastmed, millel kehtivad erinevad palgamäärad, siis vanemõpetaja astme alampalk või miinimumpalk on 2230 eurot ja meisterõpetaja astmel on miinimumpalk järgmisel aastal 2639 eurot.
Ja päris märkimisväärselt tõuseb ka Ida-Virumaa õpetajate palk, kuna nemad saavad veel omakorda palka koefitsiendiga 1,5 ja see läheb kõvasti üle 3000 euro. Nii et õpetajate palganumbrid on siis sellised.
Muudest hariduse valdkonna teemadest räägin järgmisel esmaspäeval, kui me eelarve viimased otsad veel kokku sõlmime.
Aga ma tahaksin korra puudutada tänast tudengite demonstratsiooni, mis meil nii Tartus kui Tallinnas oli. Tuletasin ka tudengitele meelde, et vajaduspõhiseid õppetoetusi on kahekordistatud, veel kaks aastat tagasi tõsteti nad kahekordselt kõrgemaks. Kokku on vajaduspõhise õppetoetuste saajaid Eestis umbes 8000 tudengit 45 000 tudengist. Ja nende tudengite vajaduspõhiste toetuste maksmisele kulub meil eelarvest 15 miljonit.
Ma saan tudengite sellest murest aru, et need vajaduspõhiste toetuste tingimused kohati osale tudengigruppidele tunduvad ebaõiglased ja ma arvan, et need tuleks ka üle vaadata.
Aga me oleme ka muutnud õppelaenude süsteemi ja seda korralikult reforminud, võtnud ära käenduse nõude ja pikendanud tagasimakseperioodi ja vähendanud märkimisväärselt intressi.
Nii et õppelaenu võtta on täna soodsam, kui see kunagi varem üldse on olnud. Ja summa on ka kahekordistunud. Kogu selle õppelaenureformi eesmärk oli see, et tudengid ei peaks töötama, kui nad ei taha seda teha, ja saaksid õpingute ajal oma kulusid katta õppelaenuga, mis on, nagu ma ütlesin, riiklikult garanteeritud laen ja mis on üle kogu maailma suhteliselt tavapärane viis, kuidas tudengid oma õpingute kulusid katavad. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja annan sõna kultuuriministrile.
Kultuuriminister Heidy Purga
Suur tänu! Tere ka minu poolt kõikidele! Kirjeldan kolme teemat kultuurivaldkonnas.
Alustan tänasest valitsuskabineti istungist, kus me arutasime Eesti rahvusringhäälingu seadust. Üldiselt võib öelda, et jõudsime kokkuleppele, aga rahandusminister palus täpsustada paari nüanssi, mis puudutab rahastamismudelit, ja loodan sellega valmis saada selle nädala jooksul, et esmaspäeval, kui valitsus oma istungit peab, anda täpne ülevaade, milline see kokkulepe on, milleni me jõudsime.
Rõõmustav uudis on aga muuseumi valdkonnast. Täna tegi valitsus ka ühe kena otsuse: anda Käsmu Merekooli tänav 1 asuv riigile kuuluv kinnistu koos sealsete hoonetega üle SA-le Eesti Meremuuseum. Ja selleks küsiti valitsuselt nõusolek riigivara sihtasutusele mitterahalise sissemaksena üleandmiseks. Ja seda üleantavat kinnistut peab Eesti meremuuseum kasutama oma põhikirjas sätestatud eesmärgil. Ja seda kinnistut edasi müüa ei tohi.
Kinnistul asuvad Käsmu piirivalvekordoni hoone, Käsmu tuletorn ja abihooned, tegemist on, nagu me kõik teame, väga miljööväärtusliku rannaküla ja Lahemaa rahvuspargi väärtusliku maastikualaga.
Praegu on selle kinnistu kasutajaks olnud SA Käsmu Meremuuseum, kellega on kultuuriministeeriumil sõlmitud kuni 30. aprillini aastal 2029 kehtiv rendileping. Ja see leping läheb kinnistu üleandmisel koos varaga muutumatul kujul kaasa.
Kinnistu üleandmine meremuuseumile tagab kindlasti muuseumitegevuse jätkumise Käsmus, teeb seda professionaalsel tasemel. Käsmu on oma ajaloolise kapteniküla taustaga loogiline ja väga inspireeriv paik merendusajaloo veelgi põhjalikumaks tutvustamiseks. Nii et soovime meremuuseumile jõudu selle paiga edasiarendamiseks.
Nüüd kultuuriministeeriumi haldusala palgatõusust. Palgatõus tuleb. Kultuuriministeeriumi haldusala asutuste palgafond suureneb 2027. aastal 2,9 miljoni euro võrra. Ja meie haldusalas on see üle välja kokku 2,5 protsenti.
Kohe jõuan ka selle selgituseni, kust see 2,5 protsenti tuleb. Lisaraha annab asutuste juhtidele võimaluse tõsta töötajate palka vastavalt oma asutuse vajadustele ja palgaolukorrale.
Kõrgharidusega kultuuritöötajate riiklik palga alammäär jääb 2027. aastal 1720 euro juurde, kuhu see tõusis tänavu, ja selle tõusu suuruseks oli 7,5 protsenti.
Ma olen pidanud väga oluliseks, et me ei juhiks kõiki palgaotsuseid ministeeriumist ja jätaksime osa otsustusõigusest ikkagi asutustele endile.
Ja siin on tähtis kultuurivaldkonna juures aru saada, et kultuuriasutus ei koosne ainult kõrgharidusega kultuuritöötajatest, kellele kehtib riiklik palga alammäär. Teatri-, muuseumi- või kontserdiorganisatsiooni toimimiseks on vaja, nagu me teame, ka väga palju teisi võtmetähtsusega töötajaid.
Seetõttu oleme hoidnud kahte instrumenti, seda kultuuritöötaja palga alammäära, ja siis lisaks asutuste üldist palgafondi. Ja just see üldine palgafond annab juhile võimaluse otsustada oma asutuste tegeliku palgaolukorra järgi, kelle töötasu on kõige enam vaja korrigeerida.
Kultuuritöötajate ametikohti oli käesoleva aasta alguse seisuga täistööajale taandatuna kokku ligi 2400. Tugitöötajaid, keda nüüd just see palgafondi osa peaks ehk abistama, ligi 1200.
Kultuuritöötajate keskmine brutokuupalk eelmisel aastal, 2025. aastal oli 2090 eurot ja käesolevaks aastaks me oleme prognoosinud nende finantsinstrumentide tõusuga palgatõusu 2263 euroni.
Nii et jah, raha läheb jaotamisele meie erinevate allasutuste vahel vastavalt korrale ja voorudele, mis kultuuriministeeriumis on. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja palun, siseminister!
Siseminister Igor Taro
Aitäh! Tere ka minu poolt! Alustan eelarveotsustest. Siseministrina on mul väga hea meel, et saame järgmisel aastal siseturvalisuse valdkonda palgafondi juurde 7,3 miljonit eurot.
Tegu on olulise otsusega, mitte sellepärast, et see 7,3 miljonit lahendaks kõik probleemid, vaid sellepärast, et see näitab, et politseinike, päästjate ja teiste siseturvalisuse töötajate tööd väärtustatakse.
Ma olen ka varem öelnud, et Eesti julgeolekut tagavad eelkõige inimesed, mitte ainult need, kes on valmis kunagi tulevikus sõtta minema, vaid igapäevast julgeolekut tagab päästja, kes läheb põlevasse majja, seda tagab politseinik, kes sõidab öösel väljakutsele, piirivalvur, kes valvab meie idapiiri, või päästekorraldaja, kes võtab hädaabikõne.
Ja praeguses julgeolekuolukorras me eeldame neist järjest rohkem. Riigikaitset saab tugevdada ikkagi tervikuna, mitte hakates sisekaitset kärpima või jättes lisaressurssi sinna suunamata, nii et see on väga märgiline, et see valdkond on saanud lisaraha.
Valitsus on tegelenud sama hästi kui võimatu ülesandega. Ühelt poolt oli vaja vähendada eelarvedefitsiiti poole protsendi võrra – see ei olnud naljaasi, see on väga suur summa – ja samal ajal, teiselt poolt tuli anda olulistele võimetele vahendeid juurde.
Ma olen varem sisekaitsevaldkonna personaliprobleemist rääkides öelnud, et üha enam pole küsimus seal valdkonnas personalikriisis, vaid seal on ka palgakriis. Missioonitunne on siseturvalisuses väga oluline, aga ainult missioonitundest eluasemelaenu ei maksa.
Olgem ausad, need 7,3 miljonit on kindlasti samm õiges suunas, kuigi see ei ole veel võluvits. Valitsemisalas töötab ligi 8000 inimest, see on suurim valitsemisala kõikide ministeeriumite peale ja selle rahaga ei saa me kõigile teha sellist palgatõusu, nagu tahaksime. Seetõttu me suuname põhilise jõupingutuse sinna, kus vajadus on kõige kriitilisem.
Täpse jaotuse analüüsime koos asutustega läbi, teeme seda paari nädala jooksul. Ja mida vähem on raha, seda täpsemalt tuleb seda kasutada.
Ma tuletan meelde, et ka eelmisel aastal, kui me 10-protsendilist palgafondi kasvu saades tegime suunatud otsused, siis näiteks patrullpolitseinikud said üle 15-protsendilise palgatõusu ja päästemeeskonna vanemad ligi 12-protsentilise. Ja maksuküüru kaotamisest tuleb lisa sinna juurde.
Nii et seega me toimetame ka nüüd nutikalt ja suuname raha sinna, kus kõige rohkem pitsitab. Ja see töö konkurentsivõimelise palga nimel kindlasti jätkub ka edaspidi.
Teiseks, isikunimeseadus. Valitsus andis eelnõule rohelise tule, muudame nimede andmise ja muutmise korda tänapäevasemaks, digitaalsemaks. Paneme piirid võimalusele peita nimevahetusega rasket kuritegelikku minevikku.
Teatud rasketes kuritegudes süüdimõistetute võimalust nime muuta piiratakse kuni karistusandmete kustutamiseni. Kõige raskemate kuritegude, näiteks mõrva, riigireetmise, raskete seksuaalkuritegude, sõjakuritegude, inimkaubanduse puhul on keeld eluaegne. Ja piirangut ei saa vältida abiellumise või lahutamise kaudu perekonnanime vahetades.
Nii et põhimõte on lihtne: inimene võib oma nime muuta, aga oma kuritegelikku minevikku ta varjata sellega ei saa. Kui keegi on toime pannud kõige raskema kuriteo, siis ei pea riik pakkuma talle lihtsalt võimalust alustada uue nime all näiliselt puhtalt lehelt.
Ja kolmandaks, olukorrast Läti-Valgevene piiril. Käisin möödunud nädala lõpul seal olukorraga tutvumas. Surve piirile jätkub, seetõttu pikendasime Eesti abimissiooni, saadame tänavu veel täiendavad rotatsioonid lõunanaabritele appi, sest kõik see, mis seal piiril toimub, ei ole lihtsalt Läti probleem, vaid see on ka Eesti välispiiri kaitsmine.
Ja Euroopa Liidu välispiir on meie esimene kaitseliin, iga seal tõkestatud ebaseaduslik piiriületus tähendab ühte probleemi vähem meie sisemaal, seetõttu Läti aitamine meie jaoks on osa kollektiivsest julgeolekust.
See sõnum peab olema väga selge: ebaseaduslik piiriületus ei ole pilet Euroopasse. Me leiame illegaalid ülesse, me võtame need kinni, saadame välja tagasi. Tugev välispiir on kindlasti osa nii välisest kui ka sisemisest rahust.
Ja siis paari sõnaga sellest, mida peaminister mainis erinevate ohuhinnangute ja prognooside kohta. Tõepoolest, meie jaoks on ohud olnud selged juba pikemat aega, need ei ole muutunud.
Mitmed riskid siseturvalisuse ja sisejulgeoleku valdkonnas on realiseerunud seoses Venemaa tegevusega, siin midagi uut kardinaalselt ei ole, teenistused töötavad igapäevaselt nende ohtude väljaselgitamise ja tõkestamisega. Neid on tõkestatud ka päris palju.
Oleme ka inimesi välja saatnud, paljastanud igasuguseid skeeme, süüdlasi kohtu alla andnud ja ka vangi pannud. Nii et see töö kindlasti jätkub. Ja jätkub ka kõikide, ütleme, asjassepuutuvate osapoolte nõustamine, kuidas tegutseda niimoodi, et Venemaa võimalikele hübriidrünnakutele vastu panna ja nendeks valmis olla. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Palun, majandus- ja tööstusminister!
Majandus- ja tööstusminister Liina Vahtras
Tere ka minu poolt! Erinevalt oma kolleegidest ma eelarvest täna ei räägi. Ja räägin ühest projektist, mille kohta ma andsin kabinetis ülevaate ja mis potentsiaalselt peaks Eesti riigile tulu juurde tooma.
Nimelt astume oma digiriigi arengus uut sammu ja oleme jõudnud õigusanalüüsi, tehnilise lahenduse visiooni ja seaduseelnõu kontekstis sellisesse kohta, kus meil on võimalik varsti eristada inimest ja masinat, kui nad tegutsevad meie infosüsteemides, nii avalikes kui ka erainfosüsteemides.
Selle temaatikaga tegelevad hetkel maailmas ainult neli riiki, Eesti nende hulgas, lisaks meile Ameerika Ühendriigid, Katar ja Ühendemiraadid. Meie lahendus on kindlalt kõige turvalisem ja see on ka see, miks me sellega üldse tegeleme.
Tehisaruagendid tegutsevad juba täna inimeste nimel, nad käivad süsteemides sees vaatamas, näiteks pangakonto ülevaateid tegemas, nad käivad juba deklaratsioone esitamas ja aruandeid tegemas. Aga praegu teevad nad seda moel, mis on ebaturvaline.
Ehk siis inimesed lasevad agentidel kasutada iseenda isikukoodi ja logida sisse süsteemidesse.
Nüüd, süsteemidel on vaja teada, kes nendesse sisse logib, ja selle jaoks oleme me välja töötanud sellise lahenduse, kus inimene saab endale õiguse registreerida isikukoodi mustripõhise digitaalse tunnuse. Ja läbi selle on võimalik edaspidi tehisaruagente meie süsteemides tuvastada.
Lahendus peab kindlasti võimaldama kontrollida kolme asja: kes tegutseb, esiteks, kas see on inimene või masin; teiseks, kelle nimel masin tegutseb; ja kolmandaks, mida tal on lubatud teha.
Esimene turvamüür on need volitused ja õigused, mida inimene ise annab oma masinale tegutsemiseks. Aga selline lahendus võimaldab ka teenusepakkujal kehtestada täiendavaid piiranguid makselimiitidele ja nõuetele.
Me oleme välja valinud ka kolm esimest kasutusjuhtu: esiteks, tervisekassaga terviseandmete kokkuvõtete koostamine; teiseks, maksudeklaratsioonide esitamine; ja kolmandaks, piiratud õigusega arvete tasumine.
Nii et meie eesmärk ei ole mitte ainult mugavam digiriik, vaid me tahame luua sellist keskkonda, mis on mugavuse kõrval ka turvaline. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Nüüd on ajakirjanikel võimalus esitada küsimusi ja öelge ka nimi, väljaanne ja kellele te küsimuse esitate. Ja küsime läbi mikrofoni.
Madis Hindre, Eesti Ekspress
Aitäh! Mina olen Madis Hindre Eesti Ekspressist. Kui tohib, ma küsin haridus- ja teadusminister Kristina Kallaselt.
2024. aastal, kui õpetajad streikisid, siis valitsus lõpuks tuli vastu – või andis alla, kuidas võtta –, ühesõnaga, nõustus tõstma õpetajate palka selle streigi peale.
Praegu õpetajad alles mõtlevad, kas alustada suurt streiki. Kristina Kallas, kas te praegu saate öelda õpetajatele, kas streikimisel on mõtet? Teiste sõnadega, juhul, kui nad peaksid hakkama streikima, kas te siis olete selle peale valmis neile vastu tulema ja kuskilt veel lisaraha otsima? Või on vastupidi: streikigu, kui kaua tahavad, rohkem sellest riigieelarvest välja ei pigista? Aitäh!
Kristina Kallas
Jaa. Aus vastus on see, et rohkem me sellest riigieelarvest välja ei pigista.
Ma tuletan meelde, et 2024. aastal ei leidnud valitsus õpetajatele lisaraha, siis kärpisid kolm ministeeriumi oma kulusid selleks, et tõsta see raha palkadesse.
Ehk siis kõigepealt kärpis oma kulusid haridusministeerium ja siis oli veel kokkulepe majandusministeeriumiga ja siseministeeriumiga, kellega kolme peale kokku tegelikult see 10 miljonit kokku pandi, see tuli kulude kärpe pealt.
Nüüd, me oleme aastateks 2025–2028 aastal tegelikult ära kärpinud minu hinnangul kõik, mis veel kärpida on võimalik, ilma et see oleks juba selline kärbe, kus tuleb hakata tegema põhimõttelisi otsuseid, et näiteks mingid teenused lähevadki tasuliseks ja need tuleb üldse riigieelarvest maha võtta.
Sellist kärbet, et sa nüüd teed poliitilise otsuse, et ma jätan selle tegevuse tegemata ja ma siit kärbin ja tõstan sellega õpetajate palka, sellist asja riigieelarves enam ei ole.
Kui nüüd minna edasi mingeid toetusi või kulusid, majanduskulusid või personalikulusid kärpima, siis see tuleb juba mingi konkreetse teenuse ärajätmise otsusega.
See on lihtsalt see aus vastus. Miks ma sellest eelarve seisust ka nii pikalt rääkisin? Sellepärast, et ühtegi puhvrit seal enam ei ole. Midagi tuleb lihtsalt sel juhul [muuta], riik peab hakkama siis ausalt ütlema, et noh, ma ei tea, kõrgharidus läheb lausaliselt tasuliseks või tervishoiuteenustes inimeste osalus kasvab 50 protsendi peale. Mingeid selliseid otsuseid tuleb hakata tegema, sest teisi variante ei ole.
Või näiteks, riik ütleb, et teedeehitusega me enam ei tegele, kõik teed tuleb erasektoril kinni maksta ja valmis ehitada, tasuliseks teha. Ma toon lihtsalt näiteid. Ühesõnaga meil ei ole enam eelarves sellist kohta, kust sa saad veel midagi välja pigistada, seda lihtsalt enam ei ole. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Võtame järgmise küsimuse.
Grete Volmer, Delfi
Küsimus peaministrile. Riigieelarve on sisuliselt koos ja esmaspäeval on vaja see ära kinnitada. Jaa, pressikonverents on küll esmaspäeval. Aga miks ei ole rahandusminister täna siin juba selgitusi jagamas? Hommikul ta oli täitsa olemas.
Ja teine küsimus puudutab seda, mis lahtiseid otsi on veel vaja kokku sõlmida. ERR-i rahastusmudel käis siin juba läbi. Aga mis on veel siis teemad või asjad, mille üle ei ole otsustatud? Aitäh!
Kristen Michal
No rahandusminister on täna „Esimeses stuudios“, kogu maailm vaatab teda, seal ta räägib kõik ära. Ma arvan, et saatest jääb veidi puudugi.
Nii et vaadake seda saadet, küllap ta seal kõik ära räägib. Aga kuna kord on selline, reeglid on sellised, et me kuulame eelarvenõukogu arvamuse ära, siis me kuulame eelarvenõukogu arvamuse esmaspäeval ära ja pärast seda me saame eelarve ära otsustada. See tegelikult ongi see, mis on vaja ära teha.
ERR-i mudel ei takista kuidagi eelarve tegemist. Seal on pigem küsimus, kuidas seadustesse tulevane selline sõltumatust tagav finantsmudel kirja panna, mida on teinud teised riigid võrdluses sellega, milline mehhanism on parim.
See on pigem seaduseteksti debatt, mitte ei ole eelarvedebatt.
Ja eelarves, ütleme nii, arvestades, kui lihtne see eelarve meil on, tõepoolest, ilmselt seal on rahandusministeerium veel üht-teist [teha ja veeta] unetuid öid, et kõik detailid paika saada.
Aga põhiline on ikkagi reeglid, eelarvenõukogu arvamus tuleb ära kuulata ja pärast seda otsustame, sellepärast. Ja siis on esmaspäeval rahandusminister siin ja räägib.
Aga täna vaadake „Esimest stuudiot“, ilmselt ta räägib seal ka päris palju.
Juhataja
Aitäh! Kellel on veel küsimusi? Küsige.
Madis Hindre
Aitäh! Ma ei teagi, kellele küsimust suunata, sest sotsiaalministrit siin ei ole. Aga kui tohib, siis jälle palun Kristina Kallasel vastata, sest eks see Eesti 200 teema oli.
Vajaduspõhised toetused olid seni RES-is ootusega, et nendest tuleb 2028. aastal sada miljonit eurot kokkuhoidu. Kas see ootus vajaduspõhisteks toetusteks jääb RES-i alles või see võeti sealt välja? Ja kui see võeti sealt välja, siis miks ta sealt välja võeti?
Kristina Kallas
Jaa, see ootus võeti välja. See võeti välja sel põhjusel, et meil oli pikk arutelu kabinetis ja ettekanne ka sotsiaalministeeriumi vastava valdkonna inimeselt. Seal on vaja teha väga-väga suuri põhimõttelisi poliitilisi otsuseid toetuste süsteemi kohta tervikuna.
See ei ole üksnes mingite piiride seadmine, mis hetkest alates toetusi makstakse, kellele ja kui palju, vaid see eeldab praeguse ühetaolise süsteemi põhjalikku reformi.
Me ei ole jätkuvalt sellest loobunud, me läksime sealt lahku selle sõnumiga, et palun vaadake, meil on riike, kus on vajaduspõhised toetused, näiteks Prantsusmaal on toetused vajaduspõhised. Meil on olemas andmed, Eesti riigil tegelikult ju on inimeste kohta andmed, nii et me päris ei rahuldu selle vastusega, et mitte midagi pole võimalik teha.
Läksime lahku selle teadmisega, et selle ettepanekuga tuleb edasi töötada, aga me lihtsalt ei jõua 2028. aastaks seda valmis, järelikult ei saa seda sinna 2028. aastasse ka n-ö tühja õhuna sisse kirjutada.
Olen jätkuvalt optimist ja usun, et Eesti riik digiriigina siiski suudab nii kaugele jõuda, et andmete pealt on võimalik inimestele personaalselt tuge pakkuda, ilma et me peaksime n-ö helikopterilt kõigile ühetaoliselt [raha] jagama.
Aga teine tõde on ju ka see, et laste arvu langusega seoses peretoetuste kulud ikkagi märkimisväärselt hakkavad langema eelarves. Nii et see on see kurb uudis kogu selle asja juures.
Kristen Michal
Numbrilise täpsustuse teen. Tean, et pressikonverentsil ei tohi uudist lugeda, aga ma lugesin Delfi blogi. Seal oli kirjutatud, et numbrites tähendab eelarvedefitsiidi eesmärk 4 protsenti, et 205 miljonit eurot kasutatakse vähem kui planeeritult. [Tegelikult] on 250. Head kolleegid Delfist äkki parandavad ära selle. Võib-olla ma olin ebaselge. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Võtame viimase küsimuse.
Madis Hindre
Kui tohib, siis ma küsin ka Rail Balticu kohta.
Peaminister Kristen Michal, kui tohib, palun kirjeldage natukene selle Rail Balticu otsuseni jõudmise protsessi selles vaates, et teie esitatud tabel, graafik oli küll lihtne ja arusaadav – tänan selle eest – aga samasugune graafik oli ju teada ka kaks kuud ja neli kuud ja kümme kuud tagasi, sellepärast et Euroopa Liidu finantsperioodid ju käivad samasuguses taktis. Kaks kuud tagasi kliimaministeerium ütles, et neile veel ei ole antud ülesannet alternatiivse ajakava väljatöötamiseks.
Olge hea, kirjeldage, kuidas nüüd nõnda järsku selle äratundmiseni selle graafiku asjus jõuti.
Ja väike lisaküsimus. Kui seni lätlased seal sellise käki kokku keerasid, siis kust tuleb teie kindlus, et lätlased taolist käkki uuesti ja uues ajaraamis kokku ei keera? Aitäh!
Kristen Michal
Aitäh! Ma lootsingi, et keegi selle kohta küsib, sellepärast mul on joonis kaasas.
Ja kirjeldus on tegelikult lihtne. Selle juurdelaenamise osaga me oleksime pidanud tõmbama oma kulutusi koomale. Oleksime tõmmanud muid kulutusi koomale ja me oleksime suutnud selle osa juurde laenata. Ja tegelikult 2030. aasta graafikus Eesti on, seda ka nüüd peaministrite kohtumisel Läti peaminister kinnitas, et tema saab aru, et Eesti on 2030 graafikus.
Aga kui me oleksime 2030 graafikus edasi toimetanud, siis me oleksime laenanud selle osa juurde, ja need eurovahendid, mida me saame rohkem kasutada – no ligikaudu, see on ligikaudne, ma rõhutan, see ei ole täpne teadmine –, on umbes 660 miljonit.
Sest eurovahendite kasutus sõltub väga palju sellest, kuidas jaotatakse järgnevas eelarveperioodis need voorud sellessamas ühendamise rahastus, mis on ilmselt paljudele klaar, ja selle järgi toimetame.
Äratundmine tuleb ikkagi eeskätt selle järgi, mis on Eesti taristuturgu arvestades mõistlik. Sest kui vaadata taristuturgu – siin on ka üks selline joonis –, siis on näha, et siin on umbes miljardi piir, Eesti taristuturg on selles kandis, umbes miljardi piiril. Kui me oleksime jõudnud sinnani ja surunud selle 2030. [aastaks] ära, siis tõenäoliselt oleks juhtunud see, mille eest ka taristuettevõtjad ise hoiatavad. Kaks aastat oleks olnud nii intensiivsed hinnad, kui sinna lisada veel muud ehitused, siis kõik asjad oleksid olnud oluliselt kallimad ja keerulisemad teha.
Nüüd on võimalik ka turgu mitte üle kuumendades – ehkki turul on endiselt tipptase, eks ju – see ära ehitada. Nii et sellest see äratundmine tuli.
Madis Hindre
Kaks, kolm, kuus kuud tagasi oli siiski lätlastelt vähemalt positiivne kinnitus, et nad püüavad 2030 ajakavasse jõuda.
Tänaseks on meil arusaamine, et sellises ajakavas nad ei suuda toimetada. Ma arvan, et on aus see välja öelda. Ja meie jaoks Rail Baltic läheb ju läbi Läti, kuskilt mujalt kaudu me seda kahjuks vedada ei saa.
Ja Läti vaatest nende sõnum – kui meil oli nüüd suvel peaministrite mitteametlik kohtumine, me arutasime seda peaministritega pikemalt – on see, mis oli Läti peaministri enda mõttekäik ja ma arvan, et üsna asjalik mõttekäik, et joondada Rail Balticu ehitamine järgmise eelarveperioodiga, see on 2028–2034.
Ja Euroopale tuleb anda seesama sõnum, et see tehakse valmis võimalikult aasta 2030 lähedal, kus meie oleksime suutelised tegema, ja hiljemalt 2034. aastaks, sest vastasel korral ei saa eeldada, et Euroopa jääb seda lõputult rahastama, kui osa [riike] ei tee oma asju ära.
Leedukad on samamoodi tempos. Meie oleme kõige tublimad, leedukad on ehk kohe meie järel ja lätlased on tegelikult need, kes nüüd peavad ütlema Euroopale ka eelarveläbirääkimistel, mis nüüd tulevad, et nad mahuvad selle 2034 raami sisse.
Tegelikult see on see surve. Nii et meie jaoks on positiivne see, et lätlased võtavad selle eesmärgi. Ja teisest küljest, nagu ma kirjeldasin, meie peame kohe kiiresti vähem raha laenama, kulutame ise vähem raha laenamiseks, ei kuumenda turgu üle ja saame ilmselt umbes üle 600 miljoni rohkem kasutada eurovahendeid selle tegemiseks.
Nii et meie vaatest on see igati ratsionaalne otsus. Aga noh, kust seda kindlust [võtta]? Ma ei tea, mina ei ole Läti vabariigi peaminister. Kui ma oleksin, oleks see trass võib-olla juba valmis, ma ei tea. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Pressikonverents on lõppenud ja on võimalus teha eraldi, üks ühele intervjuusid ministritega.
