Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=udFDZm3U2sg
Juhataja Liis Velsker
Head ajakirjanikud! Head otseülekande jälgijad! Alustame tänast valitsuse pressikonverentsi, valitsus on pidanud istungi ja kabinetinõupidamise.
Tänasel pressikonverentsil osalevad peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ning välisminister Margus Tsahkna.
Aga kõige esmalt sõna peaministrile.
Peaminister Kristen Michal
Jaa. Tervist, head ajakirjanikud! Head vaatajad ja kuulajad! [Räägin] mitmest teemast jõudumööda või järgemööda.
Kõigepealt, valitsuse põhiline aur ja tegevus praegu läheb eelarvekõnelustele, nagu ilmselt võite aimata.
Eelarvetegevused on, kuidas öelda, alati sellised, et soovid ja võimalused naljalt ei kohtu. Ma olen mitmete eelarvete tegemise juures olnud ja võin öelda, et ega naljalt ma ei mäleta ühtegi aastat, kus see oleks olnud lihtne, aga mõni aasta on see ikkagi oluliselt keerulisem. Ja no sellel aastal see on ikkagi päris-päris keeruline toimetamine.
Ja see ei ole isegi kuidagi selline, et meil oleks erakondlikult ühtepidi keerulisem kui teistpidi, vaid on palju valdkondi, milles on, ütleme, arusaadavad vajadused. Lähiaastatel läheb näiteks kooli suurem põlvkond lapsi kõrgharidusse, sinna on raha juurde vaja, haridusminister oskab kindlasti une pealt öelda, kui palju lapsi juurde tuleb ja kuidas see plaan on. Samal ajal on vaja astuda samme teises, kolmandas, neljandas valdkonnas ja omavahel kõik need huvid muudkui kohtuvad.
Nii et ajaliselt on nüüd nii, mulle tundub, et me oleme eelarvega nüüd üsna lähedal sellele, et me võime öelda, et me hakkame kokkuleppele jõudma. See töö veel käib, et hoida veidi põnevust siin avalikus ruumis. Järgmisel neljapäeval peaks olema see hetk, kus me eelarve kokku lepime.
Ja rahandusminister on selleks hetkeks ka tagasi, praegu ta on ministrite nõupidamisel Dublinis. Üldiselt ei ole hea tava ilma rahandusministrita kokku leppida või seda täies ulatuses kommenteerida. Nii et töö selle kallal jätkub.
Üldiselt üks asi, mille üle on palju debatti olnud, on see, kuidas me selle defitsiidi trajektooriga liigume. Ma ütleks nii, et rahandusministeeriumi esialgne prognoos järgmiseks oli vist 4,9% miinust, siis järgmine prognoos oli juba 0,5% parem ehk miinus 4,4% juures.
Meie oleme omale võtnud sellise nii-öelda eesmärgikava ja mulle tundub, et me üsna seal oleme, et jõuda miinus 4% peale järgmisel aastal, see on see eelarve, mida see valitsus teeb.
Aga nagu öeldakse, detailidega tuleb veel kõvasti tööd teha ja seal on ka palju vajadusi, mis on kõigile ühiskonnas arusaadavad. Nii et seda eelarvest kõigepealt.
Teiseks, eile kogunes siinsamas majas üks nõukoda, mis on siis Eesti AI nime all, Eesti AI nõukoda. Me arutasime päris mitut huvitavat teemat, mis on maailmas aktuaalsed.
Üks teema on tehisaruga seotud riskid, mis meile sellega seoses, ütleme, maailmast vastu vaatab, missugune see pilt on. Seda arutelu me kindlasti jätkame. Ütleme, kui hinnata võimalikke riske ka Eesti vaatest, siis üsna lihtsal järeldamisel saab juba aru, et Eesti on väga digitaalne riik. Meil on teenused online'is kättesaadavad ja meie jaoks on kindlasti see, et tehisaru vähendab mõlemat, nii ründeks kuluvat energiat kui ka kaitsmiseks kuluvat energiat, annab ehk otsa kätte, et me peame mõistma mõlemat: mis see tähendab rünnete poolel ja mida meil on selle eest vaja enda kaitseks.
Ja see tähendab seda, et ka küberkaitse, millega justiits- ja digiminister tegeleb, lähiaastatel kindlasti kasvab. Selleks tuleb vaadata ka valdkonnasiseselt mõned projektid üle ja kindlasti tuleb läbi mõelda ka oma teenuste osutamine riigi sees, sest kui tehisintellektiga tulevad võimed avada uusi uksi, kuidas need teenused on osutatud, siis peavad meie enda süsteemid olema toimepidevad. See on päris oluline.
Teine teema on terviseandmete parem kasutamine. Me arutasime pikemalt, saime ülevaate sellest, et Eestis on suur hulk terviseandmeid, mida me võiksime ise – sest andmete omanik ei ole mitte keegi teine kui meie ise – kasutada enda tervise tuleviku heaks. Kuidas see võiks välja näha, kuidas sellest kasu saada?
Vähemalt praeguste kavade kohaselt on ikkagi endiselt nii, et selle aasta lõpus tervises esimene selline projekt, mis peaks ka nähtav olema, on perearstikeskused, kus hakatakse katsetama siis tehisaru, sest hästi palju perearsti ajast kulub selle peale – no kui me läheme perearsti juurde ja perearsti või pereõega vestleme –, pool aega või suur osa ajast kulub selle peale, et tuleb dokumenteerida seda, millest me parajasti vestleme. Selle saaks tehisaru ja algoritmid ära teha.
Seda katsetatakse. Katsetame. Ja arutasime ka seda, kuidas tulevikus võiks andmete kasutus olla niimoodi reglementeeritud, et inimeste erinevaid kriitilisi terviseseisundeid oleks võimalik varem avastada.
Ütleme, pole just saladus, et Eestis on ka erinevaid idufirmasid, kes suudavad andmete ja piltide kasutamisel koos väljaõppinud arstide ja spetsialistidega avastada teatud terviseseisundeid varem, et inimesed saaksid parema prognoosi enda tervisele, aga selleks on samamoodi vaja andmeid üle vaadata, nii et see kõik, ma ütleks, ei ole enam tulevikumuusika, vaid see on juba olevikumuusika, selle kõigega tuleb tegeleda, see on päris oluline.
Ja meil on väga hea baas minekuks, sest Eesti on väga digitaalne. Ja nagu ettevõtjad ise ütlesid, et naljalt teist kohta, kus oleks nii suur õnnestumise tõenäosus kõikide nende andmete kasutamisel, maailmas ei ole.
Ja kolmas teema, mida me arutasime tehisaruga seotud valdkondadest, on AI agendikood või AI isikukood, nagu seda on varem tähistatud.
See tähendab seda, et maailmas on umbes neli kohta, üks Ühendriikides, kaks araabiamaades, üks Euroopas – Euroopas on Eesti –, kus arutatakse võimalust – Taavi Kotka on seda pikemalt kirjeldanud, ta käis ka eile meile seal nõukojas ülevaadet andmas –, kuidas AI agendid, lihtsam on võib-olla neid selle terminiga tähistada, saaksid piiratud õigusi kasutada, meie igapäevaseid asju ajada, toimetada ettevõtluses.
Ja nad saaksid siis identifitseeritud, et kõik teaksid, kes kellega tegelikult suhtleb, kellega sa parajasti suhtluses oled, kas inimesega või masinaga või kellega sa tegelikult suhtlust pead.
Kui meil õnnestub see mudel – ja miks ei peaks õnnestuma, minu arvates peaks küll, kui hästi teha – kasutusele võtta ja ise rakendama hakata, siis selle potentsiaal on ilmselt võrreldav tiigrihüppe nüanssidega, nii et Eesti kindlasti muutub maailmas jälle üheks kohaks, mida väljapoole näidata ja mis pakub kindlasti suurt huvi.
Ja niisugune positiivne kurioosum selle kõrval on, et selle projektiga tegelesid seal AI nõukogus tegelikult kaks inimest, kes pidid ettekannet tegema, üks on Taavi Kotka ja teine on Liina Vahtras. Aga Liina Vahtras sai nüüd ministriks.
Nii et kuna meil on selleks vaja seadusi muuta, siis Liina läheb ka parlamenti sellesama seaduseelnõuga, et agendid saaksid isikukoodi, et Eesti saaks sellise mudeli. Nii et sellest saab kindlasti suur debatiobjekt ja see on väga huvitav valdkond, väärt arutelu.
Üks nõukoda, mis veel on peaministri algatusel moodustatud ja mida ma lihtsalt tahan mainida. Grete Arro oli vist täna hommikul „Terevisioonis“, rääkis sellest, ja kindlasti on neid veel, kes on sellest rääkinud. On moodustatud üks nõukoda, mis arutab vaimse tervise teemasid ja seda, kuidas noortele sotsiaalmeedia mõjud võiksid olla ja kuidas see mõju võiks kasvada-kahaneda erinevate valikutega,
See debatt ühiskonnas on ju väga pikk. Eesti positsioon on seni olnud see, et digitaalplatvormid peavad ise kandma vastutust ja olema kasutajate suhtes vastutustundlikud, seda on Euroopa ka survestanud. Eesti ekspertide hoiak on pigem ikkagi selline, et inimestele tuleb anda oskused, mitte nii-öelda tekikeeld – mitte nii, et sa keelad kõik ära, arvates, et noored seda üles ei leia, küll nad siis ikka leiavad.
See nõukoda koguneb ja teeb päris intensiivset tööd, novembris tuleb neilt välja soovituste pakett ja raport, mida me Eesti riigis saame kasutada ja millest me oma Euroopa-poliitikas saame ka lähtuda.
Sest meil ei ole mõtet teha ka nägu, et sotsiaalmeedia, uued algoritmid, muuhulgas tehisintellekti tulek ei muuda seda, kuidas me ühiskonda tajume, kuidas me omavahel suhtleme või millised on meie vaated ühiskonnale. Kindlasti muudab.
Ja see tähendab seda, et tuleb tagada ka inimeste tervis ja noorte tulevik selles, et nad saaksid aru, mida see neile tähendab, anda neile oskused – ja võib-olla ka vanematele teadmised –, kuidas selles maailmas toime tulla.
No vot. Need vist ongi praegu olulisemad teemad. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Annan sõna edasi haridus- ja teadusministrile. Palun!
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas
Jaa, aitäh! Ma alustan ka eelarvest, kuigi meil läbirääkimised veel käivad. Lõplikud numbrid ja kokkulepped valmivad järgmisel nädalal, neljapäevaks me saame loodetavasti selle eelarve kokkuleppe paika.
Seis on tõesti väga pingeline, nagu te näete ka, et ootused kõikidel valdkondadel küll palgakasvuks, küll toetuste tõusuks on kõrged. Samal ajal me teame, et eelarvenõukogu, Eesti Panga ökonomistid ja pangaökonomistid on öelnud, et võlakoormuse selline kasv ei ole jätkusuutlik. Järelikult on valitsusel siin väga selge kohustus ühelt poolt hoida ühiskonda siiski toimivana, teiselt poolt tagada see, et me ei lähe võlakoormuse spiraali.
Nii et see ülesanne on tegelikult keerulisem, kui see on olnud varasematel aastatel. Võib-olla ma ütlen, et 2024. eelarvet teha oli sama raske. Sest meil oli mingi müstiline miljardiline kärbe sinna sisse kirjutatud ja me kõik üritasime aru saada, kust kärpima peab. Eks me lõpuks selle valusa kärpe ka tegime, see on ühiskonnale siiamaani valus, koos maksutõusudega.
Aga eesmärgiks oleme tõesti võtnud selle, et me võlakoormust ei kasvata, ideaalis me tahaksime seda võlakoormuse tõusu – prognoosikohast tõusu – praegu vähendada.
Ühiskond tõepoolest ei saa, muud valdkonnad ei saa selles mõttes nagu seisma jääda. Lapsed peavad kooli saama, me ei saa neid põlvkondi hariduseta jätta selle tõttu, et meil on sõda käimas.
Nii et ma eelarve suhtes hoiaksin ootused madalad ühiskonnas igasuguste toetuste ja palgatõusude mõttes. Aga läbirääkimised veel käivad. Nii et eks me sõlmime need kokkulepped järgmisel nädalal.
Teine teema. Juba kolmandat nädalat annan ülevaate sellest, mis seis on õppimiskohustuse reformiga. Meil on siis tänase seisuga haridusregistris ilma koolikoha märketa 377 õpilast, see teeb 2% kõikidest lastest, kes kevadel põhikooli lõpetasid.
Minu hinnangul on seis selles mõttes hea. Tean ka Soome kogemusest, et need kaks protsenti ongi iga aasta jäänud ka Soomes sellisteks lasteks, keda on keeruline õppesse tagasi tuua. Aga siiski, töö nende 377 lapse [probleemi lahendamise kallal] käib.
Nendest 377 lapsest 256 on Tallinnas ja Harjumaal. Ehk siis me sisuliselt räägime Tallinna ja Harjumaa murest. Ülejäänud Eestis on enamus omavalitsusi nii-öelda nullinumbriga ehk siis kõik lapsed, kes nendes omavalitsustes elavad, käivad koolis. No suuremates linnades, Tartus, Pärnus ja Narvas on samamoodi.
Aga kõige suurem mure on tõesti Tallinnas. Ja selle mure sisu on tegelikult see, et need lapsed, kes on ikka veel koolikohata, on valdavas osas venekeelsete põhikoolide lõpetajad. Nende mureks on väga [väike] või peaaegu olematu eesti keele oskus.
Ma tean, et Tallinna linn väidab vastupidist, aga numbrid, faktid on lihtsalt sellised. Ja see, et need lapsed on ikka koolikohata, ja see, et need lapsed edasi õppida ei saa, on kõikidel aastatel niimoodi olnud.
See on selle üheksa aastat kestnud venekeelse õppe [tagajärg], et need lapsed sellises seisus on. Nad ei valda eesti keelt, kuigi nad on üheksa aastat Eesti Vabariigis koolis käinud.
Mis me täna teeme? Me oleme Tallinnaga kokku leppinud, et me loome ettevalmistavasse õppesse neli uut õpperühma. Eri koolidesse luuakse lisaõppekohti, näiteks Tõnismäe riigigümnaasiumisse luuakse õpperühm nendele õpilastele, kelle eesti keele [tase] on nii madal, et tuleb lihtsalt eraldi tegeleda ainult eesti keele õppega peaaegu aasta aega, seda tuleb teha n-ö järelõppe vormis, et saada [õpilase] eesti keele oskus sellisele tasemele, et tal oleks võimalik minna edasi kutseõppesse või mingisse muusse õppesse.
Nii et Tõnismäe riigigümnaasiumisse tuleb õppekoht, kahte riigi- ja kutsekooli tulevad õppekohad, nimelt tehnoloogiakolledžisse Techno TLN ja AVARA-sse.
Mõlemas kohas ei ole mitte ainult eesti keele õpe, vaid koos sellega püütakse anda kõrvale ka kutseoskusi. Näiteks AVARA-s on kelneriõpe, mida, mida saab, nagu kool on tunnistanud, õpetada koos eesti keelega, sest seal on riskid madalamad, kui keelt ei oska.
Sinna loome lisaõppekohad, samuti tulevad Tartu kunstikooli Tallinna esindusse täiendavad õppekohad. Nii et neli täiendavat ettevalmistavat õpperühma luuakse ja üks täiendav ettevalmistav õpperühm lüüakse ka Pärnusse. Ka seal on praegu 22 last õppekohata, enamik neist on vene kodukeelega ja neil on selles mõttes keeruline liituda ükskõik millise õppeprotsessiga puhtalt selle tõttu, et nad ei valda eesti keelt.
Meil on lapsi, kes on Ukrainast, kelle puhul me jätkuvalt ei tea, kus nad viibivad – kas nad on Eestis või nad on Eestist lahkunud. Omavalitsused otsivad nendega kontakti.
Üle Eesti on jätkuvalt veel vaba 200 õppekohta ettevalmistavas õppes. Me tõstame osa neist kohtadest Tallinnasse ümber, aga veel on tegelikult kohti igal pool mujal maakondades ja kohti on ka kutseõppes. Väljaspool Tallinna ja Harjumaad on kohti ka gümnaasiumiõppes.
Püüame lahendada ära ka nende 337 [koolikohata] lapse probleemid. Aga tõenäoliselt on seal mingi hulk lapsi, kes ongi läinud välismaale ja kelle puhul meil tõenäosus, et nad Eestis õppimist jätkavad, on väike.
Üldiselt on praegu seis õppimiskohustuse esimese aasta rakendamisega hea. Tuletan meelde, et eelmisel aastal ei jätkanud pärast põhikooli õpinguid ligi 800 noort. Tänase seisuga siis on see arv oluliselt väiksem.
See oli ka selle õppimiskohustuse reformi rakendamise eesmärk, et kui on tõesti õpilüngad nii sügavad, et jäädakse koju, lihtsalt sellepärast, et ei ole võimalik mitte kuhugi edasi õppima minna, siis loome selleks ettevalmistavat õpet – ja olemegi loonud – selleks, et õpilased saaksid mingit tuge.
Ja ma väga loodan, et eestikeelsele õppele üleminekuga see mure meil hakkab aastate jooksul taanduma, aga seitsmendas, kaheksandas ja üheksandas klassis on veel need lapsed, kes on õppinud vene keeles.
Tahan võib-olla koolidele panna nagu hinge peale seda: jälgige, milline on laste eesti keele oskus, sest selle aasta esimene kogemus näitab seda, et eesti keele [oskuse puudumine] on peamine takistus, miks ei suudeta edasi õppima minna.
Nii et see on praegu ülevaade õppimiskohustusest ja eelarvest. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja palun, välisminister!
Välisminister Margus Tsahkna
Tere ka minu poolt! Lihtsalt mõned sõnad julgeolekuolukorrast.
Tulin Ukrainast, kus ma olin kolm päeva ja kus olid päris paljud teised Eesti välispoliitika ja julgeolekupoliitika tegelased. Ja tähelepanu sai eelkõige see, et Venemaa on nüüd hakanud ka teadlikult ründama droonidega ronge, just selliseid ronge, mille kohta nad teavad, et seal ei ole mitte ainult Ukraina kodanikud, vaid on ka kõrgetasemelised Euroopa otsustajad, eksperdid ja poliitikud.
Hea on see, et keegi seal otseselt pihta ei ole saanud, inimkaotusi ei ole, aga lihtsalt teile sihukeseks jagamiseks, et mõnes halvas asjas on ka häid asju.
Nüüd on vähemalt ka Euroopa olulistesse pealinnadesse jõudnud kohale, et Ukrainas ikkagi sõda käib ja valitakse ka neid sihtmärke, mis ei ole turvalised ja mis ei hoia meist kuidagimoodi seda sõda eemale, vaid tegelikult, ma arvan, on sellest isegi mingit kasu, kui keegi omal nahal tunneb, et tema elu on ohus, ükspuha kui tähtis ja kõrge otsustaja ta Euroopas ei ole.
Putin on tegelikult nüüd pannud surve rohkem mitte Ukrainale, vaid kimbutab Euroopat. Ja seetõttu on väga tähtis, et kuigi räägitakse seda lugu, et Narva on järgmine või Balti riigid on kuidagi erilises positsioonis, oleme me viimastel nädalatel näinud, et järjest rohkem avalikult omistatakse näiteks Saksamaa, Leipzigi rünnakut ja rünnakuid Euroopas laiemalt Venemaale.
Venemaa viib läbi erioperatsioone ja terrorirünnakuid Euroopa vastu. Selles mõttes on see väga oluline, et pigem natuke väsiv vanema Euroopa või Lääne-Euroopa ühiskond ja ka poliitilised otsustajad saaksid aru, et Ukraina toetamine praegu – enne väga rasket talve – on ka meile väga tähtis. See puudutab ka meie enda arusaama agressiivsest Venemaast.
Tegelikult see oli väga oluline hetk, minu hinnangul on nii – ma olen tagantjärele ka oma kolleegidega rääkinud –, et kui oma inimesed on tules, siis saadakse [probleemi tõsidusest] paremini aru. See on lihtsalt sellise tunnetuse andmine.
Nüüd, Ukraina vajadusi ma ei hakka üle kordama, te teate, mis need on, aga ütlen, et olukord on ikkagi päris karm. Kuigi rindel on ukrainlased pigem eduseisus ja Venemaa majandus ei toimi hästi, on vaja lisaraha Euroopa käest.
Ja üha enam tõuseb uuesti Euroopas ka arutelu selle üle – seekord Rootsi eestvedamisel ja meie toetusel –, et Venemaa külmutatult varad on tegelikult see vahend ja võimalus, samamoodi ballistiliste rünnakute vastane võimekus. Me võime investeerida energiataristusse ja teha selle kõik korda, aga tegelikult hetkel paistab, et eelolev talv tuleb võib-olla selle sõja süngeim tund.
Ja mis on Eesti roll siin? Me arutasime Ukrainas erinevate kolleegidega alates välisministrist, asepeaministrist ja lõpetades presidendi administratsiooniga, on jaanuari lõpus toimuv Ukraina ülesehituskonverents Tallinnas.
See ei ole lihtsalt üks konverents, sest ukrainlastel pole vaja konverentse, vaid neil on vaja tegelikult konkreetseid otsuseid. Ja praegu olemegi teel sellele konverentsile, et koos ukrainlastega oma lääne liitlasi forsseerida, et enne seda ja selleks ajaks ka siin Tallinnas oleksid konkreetsed tulemused kas rahastamise võtmes, energeetika võtmes, näiteks vastutusele võtmise võtmes, eritribunalide küsimused ja kõik muud asjad.
Nii et Eesti välispoliitikat kannab praegu kuni jaanuari lõpuni Ukraina ülesehitamiskonverents ja suured otsused, mida läänemaailm ette valmistab.
Nüüd pühapäeval on Venemaal riigiduuma nimetamise üritus. Ma ei kutsuks seda valimisteks, sest seal ei ole mingeid valimisi. See otseselt meid ei puuduta ja ega see Venemaal midagi väga ei muuda. Aga me peame rahulikult jälgima, et seal ei ole tegu demokraatlike valimistega. Seda me oleme iga kord teinud.
Aga mul on üks väga praktiline sõnum ka Eesti inimestele, eriti nendele, kellel on taskus Venemaa pass. Me oleme kogu aeg öelnud, et ärge palun reisige Venemaale, ärge minge sinna.
Räägitakse ka võimalusest, et peale valimisi võib Putin välja kuulutada ka üldmobilisatsiooni. Me ei tea seda täna, meil ei ole ühtegi kindlat väidet, aga ootused on õhus.
Ma tahan lihtsalt öelda, et ka need, kes on Venemaa kodanikud, kes ei ole Venemaa territooriumil ja kuuluvad vastavasse kategooriasse, kui Putin nõnda otsustab, siis neile kehtib mobilisatsiooni[kohustus], suure tõenäosusega.
Minu ja kogu välisministeeriumi väga tõsine soovitus on see: ärge minge Venemaale. Lihtsalt ärge minge sinna, sest et te ei pruugi sealt tagasi tulla, te võite ennast leida Ukraina [sõjategevuse piirkonnast] ja arvatavasti mitte elusana.
Ja teine infokild on see, mis on nüüd laiemalt ka teadvustamisel üle Euroopa, eelkõige Vene kodanikele, kes mõtlevad, et Euroopa on üks kindel koht, kuhu tulla ja näiteks paluda rahvusvahelist kaitset. Mobilisatsioon ei ole alus rahvusvahelise kaitse saamiseks. Seda võiksid inimesed üldiselt teada.
Mitte et see oleks mingi Eesti riigi suur probleem, aga lihtsalt meil on päris palju neid inimesi, kellel on jätkuvalt taskus punane pass või ma ei tea, mis värvi see on, aga Venemaa pass.
Paar asja veel. See, et NATO võttis teisipäeva öösel maha Leedu drooni, näitab, et NATO töötab. See on väga tähtis, et meie inimesed teavad.
Iga kord, kui ma käin siin pressikonverentsil, ma ütlen ära ka selle, missugune on ohuhinnang. Me ei näe, et Venemaa praegu valmistuks Eesti vastu laiapõhjalist sõjalist rünnet või et mingisuguseid liikumisi toimuks. Siin ärevust ei ole.
Küll aga me näeme seda, et Venemaa survestab oluliselt rohkem siis hübriidtegevuse ja terrorirünnakutega läänemaailma, just nimelt mängides hirmudega. Nii et siin me peame kõvasti tööd tegema.
Ja paar sõna ka von der Leyeni eilsest kõnest. Soovitan huvilistel seda lugeda või järele kuulata ja natuke analüüsida. Seal oli mõningad üllatuslikud aspektid igasuguste uute julgeolekupoliitiliste vormide loomiseks, mille suhtes me ootame nüüd konkreetsemaid ettepanekuid ka liikmesriikidele.
Meie silmis on väga selgelt Euroopa Liit majandusorganisatsioon, julgeolekupoliitika lisandub sinna, aga eelkõige on NATO see, mis tagab meie julgeolekut.
Ja ausalt öeldes me ei näe või me ei saa aru hetkel, mis on need erinevate uute organisatsioonide või koosluste moodustamise praktiline eesmärk peale poliitilise. Aga me ootame, kui komisjon nii kaugele jõuab, et seda analüüsida.
Ma oleksin ise oodanud tegelikult sellest kõnest rohkem praktilisi samme või ettepanekuid, kuidas me saame vastu tulevale talve toetada Ukrainat, kust me leiame järgmised finantseerimisvahendid, kasvõi näiteks Venemaa külmutatud varad.
Või siis näiteks ka sellel teemal, kui me räägime visioonidest, mida tegelikult von der Leyen ei puudutanud niivõrd sisuliselt, siis millist Euroopat me tegelikult pärast seda sõda, kui see on lõppenud kestva ja õiglase rahuga, üldse näeme. Minu arvates need debatid peaksid olema ikkagi rohkem pildis.
Ja lihtsalt infoks: järgmisel nädalala toimub ÜRO kõrgetasemeline peaassamblee, kus on Eesti Vabariigi president ja ka mina olen seal. Ehk siis sealt tuleb ka igasuguseid uudiseid.
Kui te mäletate, siis eelmisel aastal toimus seal julgeolekunõukogu istung, kus üle 50 riigi astus Eesti selja taha ja mõistis väga selgelt hukka Venemaa kolme hävitaja meie õhuruumi ja NATO õhuruumi rikkumise.
Lihtsalt vaadake statistikat, nagu näete, tegelikult pärast seda selliseid õhuruumi rikkumisi hävitajatega ei ole enam toimunud. Nii et ka sellistest sammudest on mõnikord kasu. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Nüüd on ajakirjanikel võimalus esitada küsimusi. Öelge nimi, väljaanne, kellele küsimuse esitate ja küsime läbi mikrofoni.
Mikk Salu, Postimees
Ma võtan Margus Tsahkna jutust kinni. Mul on kaks küsimust.
Valitsuse dokumendiregistrisse on ilmunud üks dokument. Ma ei näe, mis seal sees on, aga selle pealkiri on „Kabineti memo: Venemaa Föderatsiooni mobilisatsioon“.
Mu küsimus ongi, mida te arutasite. Mida te otsustasite? Mis plaanid on?
Ja teine küsimus puudutab sedasama von der Leyeni kõnet, kus ta kutsus Kanadat saama siis assotsieerunud Euroopa Liidu liikmeks. Kas ta küsis ka Eesti arvamust selle kohta või tuli see üllatusena?
See küsimus on nii peaministrile kui ka välisministrile, ma ei tea, kumb teist nagu paremini …
Margus Tsahka
Jah, sama soojaga … Mis puudutab nüüd Kanada assotsieerunud liikmeks [saamise] küsimust, siis tegelikult seda on ju arutatud lihtsalt kui ühte ideed.
Sellepärast, et kui vaadata Kanada ja Ameerika Ühendriikide vahelisi pingeid, nende suhteid ja seda, kui palju Kanada on tegelikult seotud Euroopaga ja Euroopa Liiduga, siis sellist süvendatud koostööd ju nähakse ja tehakse ka järjest rohkem. See on väga selge.
Aga nüüd konkreetne ettepanek, mis puudutab siis assotsieerunud liikme staatust, siis ega seda ei ole läbi arutatud ühegi liikmesriigiga, nii palju kui mina olen aru saanud. See ettepanek oli selline visioonikas.
Ja no eks Kanada ise peab seda kommenteerima, Kanada peaminister oli seal ju kohal, reaalselt saalis. Vaadates neid kommentaare, mis on tulnud, on näha, et need on umbes sellised, et me ei ole veel seal. Viisakalt on öeldud niimoodi.
Aga Euroopa Liit võtab üha tugevamat rolli globaalselt, teeb rohkem koostööd liitlastega, kellega on ühised julgeoleku- ja ka majanduslikud huvid, näiteks Kanadaga meil kindlasti need on.
Kasvõi näiteks kui me vaatame Ameerika Ühendriigid tollipoliitikat Kanada vastu, siis see kindlasti suurendab meie võimalusi Kanadaga ka kaubandussuhteid arutada.
Kogu see põhjadimensioon on ka julgeolekupoliitilises võtmes väga oluline. Kanada väed väga suures osas ju tagavad julgeolekut Balti riikides, nad on lokeeritud ja juhtriik ju Lätis. Selles mõttes on süvendatud koostöö väga tähtis.
Ja kui te vaatate Euroopa Liidu käitumist viimase aasta jooksul ka globaalse kaubanduse võtmes, siis needsamad suured rahvusvahelised koostöölepped eri regioonide ja riikidega, kuni Indiani välja, on ju tänaseks juba reaalsus. Nii et Euroopa tugevam positsioon ja koostöö on kindlasti hea.
Nüüd, see on hea, et te ei näinud sinna dokumentide sisse, kuna me arutasime neid teemasid julgeolekukabinetis, mis puudutab üldse Eesti julgeolekut.
Ja muidugi, Eesti riik vaatab tulevikku, et juhul kui näiteks Venemaa, kes on meie peamine, võib-olla isegi ainukene reaalne julgeolekuoht võtab ette ühe või teise sellise sammu, siis riik peab olema valmis ka oma sammudeks.
Juhul, kui näiteks – juhul, kui – Venemaa teeb midagi üldmobilisatsiooni võtmes, siis see kindlasti on üks oluline samm. See pingestab väga tõsiselt olukorda Venemaal riigisiseselt. Ja julgeolekukabinetis me arutame alati erinevaid ...
Mikk Salu
Kui te kõike ei saa avada, seda me teame, siis äkki saate natukenegi öelda, mida te seal otsustasite?
Margus Tsahkna
Ei saa. Ma ei taha vangi minna.
Mikk Salu
Midagi olulisemat …
Margus Tsahkna
Jaa. Ei, ma tahan öelda, et tegelikult sa võid täitsa rahulikult võtta ja magada. Me peame lihtsalt analüüsima, arutama, vaatama seda tulevikupilti, et juhul kui üks, teine, kolmas või neljas asi juhtub, siis me peame olema valmis tegema neid, neid ja neid samme.
Peaminister vaatab juba mulle karmilt silma, nii et ma rohkem ei ütle midagi.
Kristen Michal
Ei, mõtlikult. Me siin haridus- ja teadusministriga arutasime, ma sain teada, et Lõuna-Eestis öeldakse Kanáda, Põhja-Eestis öeldakse Kánada. Selles mõttes, ma olen Põhja-Eestis, ma ütlen siis Kánada.
Margus Tsahkna
Ma olen Tartust, ma ütlen Kanáda. Ja ´NATO. Ka NATO öeldakse, nagu see oleks kahe A-tähega.
Kristen Michal
Jah. Kartul on siis …? Olgu, las ta olla.
Ühesõnaga, tulles Euroopa Liidu positsiooni juurde, siis ma ütleksin, et riigijuhtide hulgas ja ka laiemas üldsuses on ju pikka aega näha olnud täpselt see, mida Margus ka kirjeldas, et Euroopa on olnud teatud perioodidel – ja siiamaani seal sees olles ta tundub veidi selline – igav, eks ju, bürokraatlik, aga tänapäeva maailmas see igavus, bürokraatlikkus ja just nüüd etteaimatavus on muutunud tohutuks valuutaks.
Kui sul on riigid ja turud, mis muutuvad minutitega, siis see, et Euroopa on suutnud teha vabakaubanduslepingud mitme suure piirkonnaga, tema turg on kasvamas, mõju on kasvamas, on fakt.
Ja Kanada on muuhulgas nende riikide hulgas, kes seisab Ukraina poolel ja Marc Garneau on olnud, ütleme, selgelt selline riigijuht, kes otsib partnerlust üle kogu maailma.
Ja see, et Euroopa pigem peaks laienema, sõlmima suhteid ja ise kasvama suuremaks, et kaitsta vabadust ja reeglitepärast maailma, on minu arvates väga meie huvides.
Meie ju siin tunneme endiselt puudust – ma ei tea, võib-olla see on nagu kuidagi individuaalne, eks, aga mina tunnen kindlasti puudust – brittidest, sest erinevates kohtades, kus ka britid varem olid, olid nad väga samameelsed julgeoleku ja muudes küsimustes. Kanada kindlasti mõistab Venemaa-ohtu ja paljut muud, mis sellega kaasneb, eks.
Nii et kui neil on huvi ja soov tulla Euroopaga lähemale koostööle, siis on see ainult hea. Julgeolekuvaldkonnas see koostöö juba käib. Näiteks NATO-s on Kanada väed on siin Baltikumis samamoodi liitlastena julgeolekut tagamas.
Nii et Euroopa on – vahel ettearvatavus ja igavus tohutu valuuta selles maailmas – väga atraktiivseks muutumas turuna, piirkonnana, poliitiliselt ja ühendusena.
Ja see on väga äge. Ma arvan, et mee oleme ühe kõige ägedama piirkonna liikmed. Ja püüame seda siis sellisena hoida, isegi kui me vahepeal kirume aeglaseid reegleid ja etteaimatavust.
Teiseks, jah, ärge pahandage, et kõiges me hinge pahupidi ei pööra. Ja nüüd me küsime, kes pani selle memo sinna istungite süsteemi.
Ei, me kedagi ei nuhtle, aga valitsusel on pidevalt regulaarne ülevaade sellest, mis toimub julgeolekuväljal. Selles ei ole midagi salapärast ega erakorralist.
Seda, et Venemaal on asjad väga halvasti teavad kõik, see ei ole kellelegi uudis. Majanduses pole ühtegi tervet kohta, iga kuu saab 30 000 või 40 000 meest surma või vigastada. Ja ühel hetkel nad peavad astuma samme, et seda sõjapidamist ülal hoida.
Ilmselt meie regiooni riigid, NATO riigid ja Euroopa Liidu riigid kindlasti peavad olema valmis, kui need sammud tulevad ja siis vastavalt sellele ka oma sõnumeid andma. Nii et seda arutasime.
Aga need detailid ja sammud on ikkagi asutuste töö ja tulevad sellel hetkel avalikkuse ette, kui on aeg. Aitäh!
Juhataja
Aitäh, võtame järgmise küsimuse.
Kristopher Muraveiski, Delfi
Küsimus peaministrile. Siin ERR on ka juba kirjutanud, et Kristina Kallas rääkis taristuinvesteeringutest kärbete kontekstis ja minister Kuldar Leis on ka öelnud, et te arutate praegu seoses Rail Balticuga, millises tempos te sellega edasi lähete.
Mul küsimus on selle kohta, kas me aastal 2030 saame juba sõita rongiga Rail Balticu taristul. Ehk siis: kas te lükkate selle valmimistähtaja edasi? Aitäh!
Te ütlesite, et unista edasi.
Kristen Michal
Ei no unistada ikka tulevad, muidu asjad ei juhtu.
Meil see debatt, nagu Kristina ka ütles juba ERR-is ja siin ka – ta on ju tegelikult siinsamas ruumis, me ei pea tema eest rääkima, eks ju –, kestab.
Ja taristuinvesteeringute, muuhulgas eriti Rail Balticu puhul me üritamegi täna seda arutelu pidada Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi üle. Vigur on selles, et 2030 Eesti vaatest on tehniliselt valmimas, me oleme võimelised seda tegema, aga see võib tähendada seda, et me maksame ise rohkem oma maksumaksja raha.
Kui me teeme seda Euroopa finantsperioodi jooksul – mõned lõigud tulevad aeglasemalt –, siis meil on võimalik kasutada selleks suurt hulka Euroopa raha.
Nii et selle vahel see debatt praegu käib ja järgmisel neljapäeval – eks te saate vahepeal hästi palju spekulatiivseid lugusid kirjutada, ega ma ei taha seda [võimalust] ära võtta Delfilt – me siis kirjeldame täpselt, kuhu me jõuame. Aga see tuleb olema Baltimaade ühine positsioon ja arusaamine sellest.
Aga ma arvan, et see viide seal juba on, et kui järgmine finantsperiood on 2034. aastani, aga kui me tahame rohkem raha ära kasutada, siis ta peab olema 2030. aastale nii lähedal kui võimalik, aga enne 2034. aastat peab siis kogu trass valmis saama. Nii et selle sees siis saab erinevaid ehituslõike tõsta, ehituslõigud otsustab RB.
Aga enne järgmist nädalat ei saa detailselt veel vastata, sellepärast et me räägime selle Baltimaade vahel ka üle, järgmine neljapäev siis kommenteerime täpsemalt. Nii et sellepärast.
Juhataja
Aitäh! Kellel on veel küsimusi? Võtame siit praegu.
Madis Hindre, Eesti Ekspress
Aitäh! Kui tohib, ma küsin selle Venemaa üldmobilisatsiooni ohuhinnangu kohta täpsemalt, üsna konkreetselt.
Kas siis, kui Venemaa peaks välja kuulutama üldmobilisatsiooni, see on see hetk, kus Eesti peab sulgema piiriületuse Venemaaga?
Kristen Michal
Ma ütlen viisakalt nii, et erinevad sammud astutakse vastavalt sellele, milline on ohuhinnang.
Piiri sulgemine on võimalik ka otsekohe. Seda me oleme ka vahepeal teinud, kui meil on olnud siin mingeid laamendajaid piiripunktides. PPA ja siseminister on sellest ka teadnud, kui seda on tehtud.
Võime piiripunktid väga kiiresti sulgeda on meil olemas. Ja vastavalt sellele, milline on ohuhinnang – ka mobilisatsioon võib ohuhinnangut muuta, sõltuvalt sellest, millisel kujul, millisel viisil see tuleb ja kas ta tuleb –, me ka samme astume.
Nii kõigi selliste sammude puhul, mis puudutavad piiri ja kõike muud seesugust, on esimene alati vastastikkuse põhimõte.
Ma meenutan, mida me juba oleme teinud siis, kui venelased ei ole piiril mõistlikult käitunud. Me oleme lühendanud piiripunktide lahtiolekuaegu, me oleme kehtestanud täieliku tollikontrolli, et sealt tegelikult mitte midagi enam niisama läbi ei saa, me oleme päris kõvasti selle kanali kinni pigistanud. Ja kõik muud sammud, mida Eesti riik astub, sõltuvad sellest, milline on ohuhinnang.
Aga tasub ka mõista, et Putini universum on ikkagi üsna selline näilisusel põhinev. Ohu muutus võib tulla ka siis, kui ei ole mobilisatsiooni. Nii et me oleme valmis alati kõikideks asjadeks ja vastavalt sellele ka käitume.
Täna ette ära öelda, mida me täpselt teeme – no kahjuks ka Vene saatkonnas käib Eesti Ekspress, ma kahtlustan. Te võite muidugi tellimuse tühistada, aga küll nad selle ikka kuskilt kätte saavad, eks.
Margus Tsahkna
Võib-olla ma täpsustan, et ei tekiks kuidagi mingit põhjendamatut ärevust.
Esiteks, me ei tea, mis peale neid riigiduuma nimetamisi juhtub. On hästi palju spekuleeritud, et võib-olla siis, vaadates sellele inimressursi olukorrale, kui palju Putin omaenda inimesi saadab tapalavale, ta peab midagi muud tegema. Näiteks mobilisatsioon.
Nüüd, ta tegelikult viib ju mobilisatsiooni ellu juba mitmed aastad, lihtsalt see toimub varjatud kombel ja need ei ole kõik ainult lepingulised isikud. Ja teiseks, me peame praegu jälgima siin ja Euroopas laiemalt seda, kuidas Venemaa riigisisesed pinged kasvavad.
Sellest saavad kõik aru, et kui näiteks peakski juhtuma nõnda, et kuulutatakse välja laussundmobilisatsioon mingis vanusevahemikus, siis see tõstab oluliselt sisepingeid Venemaal. Ja see on meie tavaline töö, me lihtsalt peame arvestama sisse erinevaid otsustusi, mida me suudame ette näha, ja sellest lähtuvalt vaatama seda ohupilti ja olema valmis.
Nagu ka peaminister ütles, näiteks piiri sulgemise teema, see käib vastavalt ohuhinnangule ja väga lühiajaline otsus, valitsus saab seda kiiresti teha.
Aga mis on selle mobilisatsiooni teema puhul laiem küsimus, mis ei ole üldse Eestiga seotud? Mina ütlen ausalt, et ma arvan, et Eesti iseenesest on võimalikeks ohtudeks või pingeteks palju rohkem valmis kui kogu Euroopa.
Ja mida me oleme arutanud ja mida Eesti teeb ka Põhja-Balti riikide raamis kogu Euroopas, on ju see, et eelmisel aastal anti Schengeni alal välja 650 000 viisat Vene kodanikele – inimestele, kes tulid Venemaalt. Ja see surve võib kindlasti tõusta.
Meil Eestis ei ole probleemi, sest me ei lase neid inimesi niikuinii siia. Aga me peame teadvustama ja harima mõnes mõttes ka omaenda Euroopa partnereid sellel teemal, millist ohtu tegelikult see Venemaa sisepingete kasv kujutab tegelikult Euroopa julgeolekule laiemalt.
Ja me oleme eest vedanud neid teemasid, näiteks, kombatantide viisakeeld, mis on täna saanud sanktsiooniotsuseks juba Euroopa Komisjoni tasemel, liikmesriikide tasemel. Või seesama viisade andmise teema – see on meile täiesti arusaamatu, siin Eesti inimesed ei kujutaks seda ette, aga mõned riigid jagavad viisasid ja see surve kindlasti tõuseb. Ja me ei tea, kes need inimesed on, kes siia tulevad – ma mõtlen, Euroopasse laiemalt.
Ja mõned sellised juriidilised aspektid ka. Väiteks Venemaal võivad inimesed mõelda, et okei, tuleb mobilisatsioon, ma põgenen Euroopasse ja ütlen, et see mobilisatsioon on aluseks, et saada rahvusvahelist kaitset. Aga ei ole nii. See on väga oluline vahe.
Ja näiteks ka need inimesed, kes elavad kas või Eestis või Euroopas laiemalt Venemaa kodanikena ja Venemaa passidega, peavad aru saama, et tegelikult juriidiliselt see mobilisatsiooni otsus puudutab ka neid ja nende poegi.
See teadvustus peaks olema olemas. See ei puuduta küll Eesti riigi piiri sulgemisi, vaid see on palju laiem teema. Ja vastavad kohtumised leiavad aset kasvõi järgmisel nädal New Yorgis, ÜRO peaassambleel toimub ka Euroopa välisministrite kohtumine. Ma arvan, et see on üks asi, mida kõik vaatavad ja uurivad. Ja Eesti ekspertiis on siin väga vajalik. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Võtame järgmise küsimuse.
…
Mul on küsimus peaministrile. Ma loen meediast, et värske majandusminister Liina Vahtras sellel ajal, kui ta oli EIS-i juhatuse liige, juhtis ka ühte eraettevõtet, mis investeeris ettevõtetesse, päris mitmesse ettevõttesse, mis said samal ajal EIS-ist toetust.
Kas siin on huvide konflikt? Kas te olete Vahtrasega sellel teemal rääkinud või kas see tuli jutuks sellel hetkel, kui te teda ministriks kutsusite?
Kristen Michal
No sellistel juhtudel … Ta on saatnud mulle ka sellest ülevaate, see on sama, mille ta on ka meediale saatnud.
Sellistel juhtudel on alati olulised kaks asja.
Esiteks, kui inimesel on mistahes osalus mistahes ettevõtluses, kui ta on kuskil avalikus sektoris otsustaja, peab see olema deklareeritud. Ja ma saan aru, et see oli deklareeritud.
Ja teiseks, inimene ei tohi nendel otsustamistel ise osaleda. See ka nii oli, et tema nende otsuste tegemisel ise ei osalenud.
Nii et reeglite järgi on käitutud ja kõike muud saab ta ju ise kommenteerida.
Juhataja
Aitäh! Kas on veel küsimusi?
Merilin Leetna, rahvusringhääling
Tere! Küsimus peaministrile: miks ei jõutud tänasel istungil ERR-i seaduseni ja kas see on uuel nädalal jälle päevakorras?
Kristen Michal
Jaa. Sellepärast ei jõutud, et seda teemat, mis pandi sinna registrisse, mille avastas Mikk Salu, arutasime veidi pikemalt, et põnevust lisada. Seejärel vaidlesime eelarve üle.
Ja kuna valitsusliikmetel oli väga palju erinevaid arvamusi selle kohta, mis seal eelarves peaks olema, aga raha selleks ei olnud, siis jõudsimegi selleni, et pidime juba pressikonverentsile tulema.
Muidu oleksime jäänud ERR-i seadust arutama. Ja nüüd leppisime kokku, et järgmisel nädalal arutame.
Juhataja
Aitäh! Võtame veel ühe küsimuse.
…
Sa ütlesid, et ta on andnud sulle ülevaate. Kas see nüüd toimus pärast seda, kui asi meediasse tuli, või olid sa ikka varem teadlik sellest?
Kristen Michal
Pärast seda ta saatis mulle kirja.
Madis Hindre
Aitäh! Eile väljendasid kaks kõrget riigiametnikku seisukohta, et registreerima ei pea ametlikes registrites sugugi kõiki ettevõtetega peetud kirjavahetusi ega ka mitte, kui ma õigesti mäletan, kogu asutuste vahelist kirjavahetust.
Avaliku teabe seadus küll ütleb teisiti. Küsin teie kõigi käest – kõik te olete ministrid olnud ja erinevaid ministeeriume juhtinud.
Mis on teie seisukoht oma vastutusala kohta? Kas teie vastutusalas tuleb avaliku teabe seaduse järgi nõutult registreerida kõik lobistide ja ettevõtete ja potentsiaalsete äripartneritega peetud kirjavahetused ja ka asutuste vaheline suhtlus? Aitäh!
Kristina Kallas
Ma tunnistan ausalt, et see küll vist ministri tasandil ei ole, ta ei pea jälgima, kuidas on korraldatud kirjavahetuse registreerimine. See on töökorralduslikult pigem kantsleri ülesanne.
Aga nii palju, kui mina julgen praegu siin öelda, siis ma tean, et kirjavahetus registreeritakse. Rohkem ma selles mõttes ei oska seda kommenteerida, seda peab tõesti küsima kantsleri käest, kuidas on see praktika üles ehitatud majas sees.
Lihtsalt haridusministeerium on võib-olla sellepärast eriline, et kirju tuleb päevas ikka sadades, neid on väga palju, selleks peaks infotöötluse ametnikke olema väga palju, et neid kogu aeg registreerida.
Aga senimaani ma tunnetan, et on ikkagi registreeritavad kõik kirjad, kuigi selle kohta, milline see selektsioon seal on, ma hetkel jään vastuse võlgu.
Margus Tsahkna
Ei no seadused on ju täitmiseks. Ja välisministeerium töötab ju ainult, ütleme, memode, kirjavahetuste, sõnumite ja kõige selle peal, nii et see peab olema ikkagi kogupildis olemas selleks, et Eesti suudaks ajada välispoliitikat.
Ehk siis ma ei tea ka tehniliselt, kuidasmoodi registreeritakse, mis kirju jne, aga kogu välisteenistus on üles ehitatud ju ikkagi kommunikatsioonile, oleme ausad. Meil ju mingeid hankeid ja suuri äritehinguid ei ole, meie kogu eelarve kokku on vist 127 miljonit eurot.
Küll aga ma saan aru, et see küsimus on üles kerkinud siis, kui on mingid läbirääkimised hangete käigus ja mida iganes. Need on nii delikaatsed teemad, need peavad olema väga selged, kes kellega räägib, mida kokku lepib.
Me räägime ju riigikaitsest eelkõige ja nagu suuremahulistest asjadest, ma ei tea, riigihangetest. Seal on, ma arvan, eraldi nõuded ja kindlasti on meil pilk peal ka meie agentuuridel.
Nii et need on erinevad maailmad. Kui sa lihtsalt kellegagi omavahel suhtled kuskil, näiteks kolleegiga, et küsida, ma ei tea, mis on emotsioonid ja reaktsioonid seoses sellega, et Leetu tuli droon, kuidasmoodi on mingi ärevus, ma ei tea, kas see on kirjavahetus või on see informatsiooni vahetus või mis see on, aga selle sa annad ikkagi edasi omaenda masinale välisministeeriumi tasemel. Aitäh!
Kristen Michal
Aitäh. Jah, mul on ka nagu päris keeruline midagi lisada, sest ütleme nii, et kirjavahetuse registreerimiseks on kogu see bürokraatlik masinavärk olemas, aga ma kahtlustan muidugi, et kogu kirjavahetust ei suuda mitte keegi registreerida. Sest see postkast on – minu oma näiteks on – asutusele kättesaadav. Kui keegi tahab selle läbi vaadata, vaadaku, eks ju. Kui te saadate mulle enda mõtteid, võite sellega riskida, et keegi vaatab selle läbi või annab siis teada, mis ta sellest arvab.
Aga ma arvan küll, jah, et tasub registreerida. Ja mis on veel olulisem, valitsustasandi ja valitsusvaheline töö käib ju nii, et sa vahetad mõtteid küll isiklikul tasandil päris palju, aga kõik koosolekud, mis kas formaalseid otsuseid teevad või neid ette valmistavad, tavaliselt on ikkagi kas siis kabineti formaadis, valitsuse [istungi] või mingi muu nõupidamise formaadis.
Tavaliselt siis on ikkagi nii, et kui mingi otsus langetatakse, siis kuskil ikkagi tähistatakse ära, eks ju, et seal on nüüd otsus langetatud. Umbes nii see käib.
Aga ma ütlen, jah, et tänapäeva maailmas kui rahandusminister kirjutab sulle läbi Facebooki midagi, mida ta arvab, siis seda kindlasti ei registreerita.
Juhataja
Aitäh! Kas on veel küsimusi? Võtame ühe veel, viimase.
Margus Tsahkna
Kas Jürgen Ligi Facebookipostitused on registreeritud kui avalikud kirjavahetused?
Kristen Michal
Jah, see läheb ERM-i, seal on eraldi näitus tulemas. (Naer.)
Madis Hindre
Aitäh selle vastuse eest!
Kui tohib, ma küsin täpsustust ka Rail Balticu kohta. Kristen Michal küll selgitas neid valikuvõimalusi, aga pisut jäi see kõik veel lahtiseks.
Palun ka Eesti 200 esindaja Kristina Kallase seisukohta. Ja kui Kristen Michal soovib, siis muidugi palun täiendada.
Kas ma sain õigesti aru, et arutelu käib muuhulgas ka selle üle, et lükata Rail Balticu Eesti osa valmimise tähtaeg 20[3]4. aastasse?
Muuhulgas, sellega seoses, kas see tähendab, et see kuulus rongihange, mis küll alguses läks nässu, aga mida nüüd alustati uuesti, kas ka see tuleb edasi lükata, sest mida sa rongidega teed, kui raudteed ei ole?
Ja kui te ütlete, et käib debatt, siis, just nimelt, kelle vahel? Ja mis on siis teie isiklikud seisukohad? Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Palun, Kristina Kallas!
Kristina Kallas
Jaa, valitsusliikmed peavad omavahel debatti selle koha pealt, kuidas planeerida Rail Balticu järgnevate etappide ehitust. See on minu arust väga mõistlik debatt, sellepärast et seal on mitu küsimust.
No rööpad peavad lõpuks, eks ole, läbi kolme riigi viima. Ja need kolm riiki peavad kogu selles ehitusprotsessis ühises graafikus kuidagi toimetama. Praegu need graafikud on vaja sünkroniseerida, millised need plaanid on nende graafikutega.
Ja teiseks on ikkagi selle Euroopa Liidu raha kasutamise ajastamisperiood väga oluline küsimus, kuna meil on kõik lahti, siis meil Rail Balticu kohta mul hetkel midagi muud öelda ei ole kui seda, et need on kaks olulist elementi, mida on vaja planeerida selleks, et me saaksime teha mingeidki otsuseid selle ajagraafiku kohta.
Millal saabub Euroopa Liidu raha, millal me selle käiku saame võtta, kui kiiresti me saame teha rahasummade kasutusi ja millise ajagraafiku me sinna paneme? Euroopa Liidu järgmise perioodi raha kasutamise lõpptähtaeg on 2034, jah.
Kristen Michal
Härra Hindre palus mul lisada, ma siis lisan. Ma püüan seda teha võimalikult lihtsaks ja loodan, et see õnnestub.
Eesti on Rail Balticu ehitamises Baltimaade kõige tublim. Kujutage ette, me oleme kõige tublimad. Me suudame aastaks 2030 valmis teha.
Kui me teeme kiiremini, kulutame me oma raha rohkem, kui me teeme veidi aeglasemalt, saame kasutada oluliselt rohkem Euroopa raha. Selle vahel see valik tegelikult käibki.
Margus Tsahkna
Ja kui mina välisministrina võin mingi lisada …
Kristen Michal
Ta ei lubanud …
Margus Tsahkna
Jaa, ag mina võtan brutaalselt selle õiguse.
See tõesti, Rail Baltic, on vähemalt läbi kolme riigi. Ja nüüd, ilma naljata, ootame ära Läti valimised, aga ikkagi väga tähtis on ka see, mida Läti tegelikult, päriselus nüüd teeb.
Ma siin ei kommenteeri midagi sisuliselt, aga tegelikult see on ülimalt tähtis.
Ja kõigele lisaks, tegelikult tulevikus Rail Baltic ikkagi peaks minema Helsingisse. See ei ole üldse mingisugune müstiline jutt, aga praegu me seda ei aruta järgmise nelja aasta RES-i jooksul …
Kristen Michal
Ära jah segadust küll juurde tekita.
Margus Tsahkna
Just.
Juhataja
Aga aitäh! Tänaseks on pressikonverents lõppenud.
