Sa oled siin

Vastupanuvõitluse päev - 22. september

 

22. septembril 1944 algas Eesti vastupanu punasele okupatsioonivõimule ning võitlus vaba ja demokraatliku Eesti eest. Eesti ei alistunud kunagi ja vastupanu erinevates vormides kestis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal.

Saksa okupatsiooni lõppemisel 1944. aasta sügisel taastati põhiseaduslik Eesti Vabariik. Selleks moodustati 18. septembril Eesti Vabariigi põhiseaduslik valitsus Otto Tiefiga eesotsas. Vabariigi Valitsus kuulutas Eesti käimasolevas sõjas neutraalseks. Eesti suveräänsusest Punaarmee aga ei hoolinud ning Eesti okupeeriti taas. 22. septembril 1944 asendati vägivaldselt sinimustvalge Eesti lipp Pika Hermanni tornis punalipuga.

Põhiseaduslik Eesti riigivõim otsustas lootusetus olukorras võidelda vaba Eesti eest eksiilis. Selleks lahkus presidendi kohusetäitja prof Uluots Rootsi ning temale pidid järgnema Vabariigi Valitsuse liikmed.

Kodu-Eestis alustasid vastupanuvõitlust okupatsioonivägedele kümned tuhanded inimesed – koolinoored, metsavennad, soomepoisid jne. Võitlus vaba ja demokraatliku Eesti eest toimus vabas maailmas põhiseadusliku eksiilvalitsuse ja Eesti välisesinduste eestvedamisel. Erinevates vastupanu vormides kestis see võitlus okupatsiooni lõpuni 1991. aastal.  Eesti ei alistunud kunagi okupatsioonivõimule. 

 

„Iseseisva Eesti eest peab võitlema. Ka siis, kui võitlus on lootusetu, tuleb tõusta püsti ja riskida. Oma rahva vabaduse eest seismine ei ole kunagi mõttetu; isegi, kui see tundub lootusetu.“

Toomas Hendrik Ilves 

 

Vastupanuvõitluse päeva tähistamine Tallinnas

 

Kellaeg Sündmus Tegevuskoht
7.04 Eesti lipu heiskamine 21. Kooli õpilaste poolt Pika Hermanni torn, Tallinn
10.00 mälestuskimpude asetamine riigi ja korporatsioonide liidu poolt O. Tiefi hauale Metsakalmistu, Tallinn
15.00 akadeemiliste organisatsioonide rongkäik Raekoja plats, Harju tänav, Tallinn
15.15 pärgade asetamine Vabadussõja võidusamba jalamile Vabaduse väljak, Tallinn
15.20 akadeemiliste organisatsioonide pidulik kõnekoosolek Vabaduse väljak, Tallinn
16.00 riigivanemate mälestusjumalateenistus Katariina kirik, Võru
10.00-18.00 Vabamu muuseumi ekspositsiooniga tutvumine (tasuta!) Vabamu muuseum, Tallinn
 

Vastupanuvõitluse päeva tähistamine Läänemaal

 

Kellaeg Sündmus Tegevuskoht
10.00 Mälestushetk Jüri Uluotsa kalmul Kirbla
11.30 Mälestuspalvus EELK Ridala Püha Maarja-Magdaleena kirikus, mälestuspärja ja –küünalde asetamine mälestustahvlitele. Ridala
12.00 Otto Tiefi Sügisretk, Ridala kirik – Puise rand (18,5 km) Ridala - Puiste rand
14.30 Mälestuskontsert, laulab Keila Pensionäride Ühenduse naisansambel „Püü“ J.Vaidla juhendamisel Põgari palvemaja
16.00 Paadipõgenike monumendi avamise tseremoonia Puise rannal ja Otto Tiefi sügisretke lõpetamine. Puiste rand

26. septembril 2019. a peab Vabariigi Valitsus väljasõiduistungi Põgaris.

 

Otto Tief 130, Tiefi valitsus 75
 

Rahvusarhiiv pani Riigikantselei tellimusel kokku näituse Otto Tiefist tema 130. sünnipäevaks. Näitus tutvustab riigimeest, juristi ja Vabadussõjas võitlejat läbi temaga seotud dokumentide. Näitusega saavad huvilised tutvuda septembri lõpuni Eesti Panga muuseumis.


Näituse on koostanud Mare Olde, Tiit Noormets ja Mati Mänd,
kujundanud Einike Leppik.

  • Meelis Saueauk: Otto Tiefi valitsus oli sümbolina hindamatu

    Otto Tiefi valitsus ja tema iseseisvuse taastamise katse ei läinud korda ning õiguslik järjepidevus oleks säilinud ka ilma selleta, kuid vastupanu tähisena oli ta tähtsus hindamatult suur, kirjutab ajaloolane Meelis Saueauk. Loe Postimehest edasi »

 

Taustamaterjal

Faktileht

Daatum Sündmus
17.09.1944 Saksa vägede Eestist taandumuse algus.
18.09.1944 peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots moodustas põhiseadusliku Eesti Vabariigi Valitsuse Otto Tiefiga eesotsas.
19.09.1944 Rahvuskomitee tegevuse lõpetamine ja Vabariigi Valitsuse esimene istung.
20.09.1944 Vabariigi Valitsuse deklaratsioon Eesti iseseisvuse taastamise ja käesolevas sõjas neutraalseks jäämise kohta. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge Eesti lipp.
21.09.1944 kokkupõrked Eesti ja Saksa lahingüksuste vahel. Vabariigi Valitsuse liikmed lahkuvad Läänemaale. Riigi Teatajas avaldatakse Vabariigi Valitsuse koosseis ja selle deklaratsioon.
22.09.1944 Tallinn okupeeritakse ja Pika Hermanni tornis langetatakse sinimustvalge lipp. Pealinnast algab massiline põgenemine Läänemaale. Põgari palvemajas toimub Vabariigi Valitsuse istung. Valitsuskabineti liiked otsustavad lahkuda eksiili.
22.-24. 09.1944

Eesti üksuste relvastatud kokkupõrked Punaarmeega Kosel, Keilas, Arudevahel, Ristil ja Märjamaal hoidsid kinni Nõukogude vägede pealetungi, aidates niiviisi Lääne-Eesti rannikult kümnetel tuhandetel inimestel läände pageda.

Eestimaa pinnal olid II maailmasõja lahingud toimunud alates 1941. aastast. Pildil rahvusooper Estonia varemetes 1944. aastal. 

1944

Eesti oli II maailmasõja keerises okupeeritud ning põhiseadusliku Eesti kõige realistlikumaks välispoliitiliseks suunavalikuks oli kas Nõukogude Liit või Saksamaa. Mõlemad tähendasid iseseisvuse kaotust ja ulatuslikke repressioone. Kuid leidus ka kolmas, pigem idealistlik kui realistlik tee, mis nägi ette iseseisvuse taastamist toetudes demokraatlikele lääneriikidele.
Esimesed avalikult „kolmanda tee“ valijad olid välismaal viibivad Eesti diplomaadid, kes 1940. aasta suvel ei tunnustanud riigi okupeerimist ja annekteerimist NSVL, hiljem Saksamaa poolt. Kodu-Eestis sai hakata esimesi reaalseid samme iseseisvuse taastamiseks astuma 1944. aastal, kui tekkis lootus Saksa okupatsiooni peatsele lõpule. Veebruaris loodi sel eesmärgil Rahvuskomitee. Ehkki kevadel arreteeriti ligi 500 Rahvuskomiteega seotud isikut, valmistati järjekindlalt ette põhiseadusliku Vabariigi Valitsuse moodustamist ja Eesti sõjalist kaitsmist.
18. septembril 1944, päev pärast Saksa sõjavägede tagasitõmbamise otsust, nimetas viimase sõjaeelse valitsuse peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse uue Eesti Vabariigi Valitsuse.
Eesti Vabariigi Rahvuskomitee otsusel kutsuti vaba Eesti eest võitelma 1944. a augustis Soome armee eestlastest vabatahtlike rügement - soomepoisid.

O. Tiefi valitsus

Vabariigi Valitsuse juhiks ja siseministriks nimetati Otto Tief, kohtuministriks Johannes Klesment, välisministriks August Rei, sõjaministriks Johan Holberg, rahaministriks Hugo Pärtelpoeg, kaubandus-tööstusministriks Rudolf Penno, põllutööministriks Kaarel Liidak, teedeministriks Johannes Pikkov, sotsiaalminister Voldemar Sumberg, haridusminister Arnold Susi ja (portfellita) minister Juhan Kaarlimäe. Riigikontrolöriks nimetati Oskar Gustavson ja riigisekretäriks Helmut Maandi.
Vabariigi Valitsus kogunes Eesti Maapanga hoonesse esimesele istungile 19. septembril. Valitsusjuht luges ette deklaratsiooni, mis teatas Rahvuskomitee likvideerimisest ning valitsuse tegutsemahakkamisest. Võeti vastu otsus raskelt haige presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa Eestist evakueerimise kohta.
Vabariigi Valitsuse 20. septembri istungil andsid valitsuskabineti liikmed pühaliku vandetõotuse. Otsustati Riigi Teatajas avaldada Vabariigi Valitsuse deklaratsioon, milles anti teada Eesti riikliku iseseisvuse taastamisest ja valitsuse moodustamisest, kuulutati Eesti käimasolevas sõjas neutraalseks ja protestiti Punaarmee sissetungi vastu. Deklaratsioon tehti teatavaks ka raadio kaudu.
Narva alt taanduvad Eesti üksused olid lahingutes segamini paisatud ja side nendega oli katkenud. Seetõttu tuli loobuda pealinna kaitseplaanidest. Vabariigi Valitsuse 21. septembri 1944 õhtusel istungil otsustasid valitsuskabineti liikmed Eestist lahkuda ning jätkata võitlust vaba Eesti eest eksiilis.

22. septembri õhtuks jõudsid Tiefi valitsuse liikmed kolmel autol Läänemaale Puise randa. Nende residentsiks sai Põgari-Sassi küla alguses asuv Tuuru baptistide palvemaja (pildil).

Vastupanu

Omariikluse taastamisest unistasid mitte ainult poliitikud. Mitmel pool asusid tavalised eestlased – soomepoisid, eruadmiral Johan Pitka löögigrupi mehed, Saksa armeesse kuuluvad Eesti sõjaväelased, omakaitselased ja tsiviilisikud – okupatsiooni vastu ja vaba Eesti eest võitlema. Teise maailmasõja aegne ja järgne vastupanuvõitlus annab tunnistust, et Eesti liideti Nõukogude Liiduga eestlaste tahte vastaselt ning et Eesti ei alistunud okupatsioonile kunagi.

Soomepoisid

1944. a augustis kutsus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ovaba Eesti eest võitlema Soome armee eestlastest vabatahtlike rügemendi - soomepoisid. Eestisse saabunutest moodustati kaks pataljoni, millest üks saadeti Emajõe rindele, kus see oma vaprusega silma paistis; teist pataljoni ei jõutud rindele saata. Küll aga osutasid soomepoisid relvastatud vastupanu taganevatele sakslastele, kes üritasid neid Saksamaale evakueerida. Soomepoiste üldarvuks hinnatakse umbes 3500.

Pitkapoisid

Eestisse 1944. aastal naasnud eruadmiral Johan Pitka asus organiseerima üksust, mille eesmärgiks oli toetada Eesti iseseisvuse taastamist ning Tallinna kaitsmist. Teade sellest, et admiral Pitka organiseerib Nõukogude vägede pealetungile vastupanu, levis kulutulena üle Eesti, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste innustunud järgimist üleskutsele. Paraku tegid sakslased selle tegevusele takistusi, korjates ära relvi ning vangistades üksuse liikmeid. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, misjärel taganeti Läänemaale. Kosel toimunud relvakokkupõrkes Nõukogude vägedega osales ka 72-aastane Pitka ise. Punaarmee pealetungi pidurdamine seal oli hädavajalik, et võimalikult paljud paadipõgenikud jõuaks pageda üle mere Rootsi.

Vastupanu üheks silmapaistvaimaks märgiks oli haakristilipu asendamine sinimustvalgega Toompeal Pika Hermanni tornis 20. septembril. Rahva seas tekitas see vaimustusetormi, sadamas evakuatsiooni ootavates sakslastes aga meelepaha. Kohati vallandusid eesti ja saksa sõdurite vahel tulevahetused, mis lõppesid alles 21. septembri õhtul seoses Tallinna tabanud Nõukogude pommirünnakuga. Järgmise päeva ennelõunal tungis laskurkorpuse eelsalk Tallinnasse, purustades Vaskjala silla juures väikese Eesti üksuse. Tund aega hiljem jõudsid nõukogude tankid Toompeale, kus esimese asjana tulistasid alla Pika Hermanni tornis lehvinud sinimustvalge lipu. Lipuvahetus Pikas Hermannis sümboliseeris Nõukogude okupatsioonivõimu taastulekut Eestisse.

Sinimustvalge lipu lehvimine Pika Hermanni tornis 1944. a septembris oli selge märk Saksa okupatsiooni lõppemisest ja Eesti põhiseadusliku riigikorra taastamisest. Rõhutamist väärib, et 1944. aasta 22. septembri keskpäeval Tallinna jõudnud punaarmeel tuli maha rebida mitte Saksa sõjalipp, vaid vaba Eesti trikoloor.

Metsavennad

1944. aasta lõpuks varjas end nõukogude võimu eest arvatavalt ca 30 000 inimest: endised Saksa armees võidelndu, Punaarmee mobilisatsioonist kõrvalehoidjad ning endise Omakaitse ja Kaitseliidu liikmed. 1945. aasta kevadel alustasid metsavendade salgad üle Eesti relvastatud vastuaktsioone. Maapiirkondades oli tegelik võim sageli metsavendade käes. Saatuslikuks kujunes metsavendlusele 1949. aasta märtsiküüditamine. Talumajapidamiste julm likvideerimine, küüditamine ja sundkolhoseerimine kahandas oluliselt metsavendade toetajaskonda. 1953. aastaks suutis nõukogude võim aktiivse relvastatud vastupanu maha suruda. Selles kangelaslikus vabadusvõitluses hukkus ligikaudu 2000 metsavenda, tuhanded arreteeriti ja veeti Siberi vangilaagritesse. Pärast 1953. aastat muutus metsavendlus aina harvemaks, kuid üksikud mehed pidasid vastu veel aastakümneid.

Koolinoored

Vastupanus osalesid ka koolinoored, kes levitasid lendlehti ja rebisid maha okupatsioonisümboleid. Eesti Vabariigi aastapäeval heisati raskesti kättesaadavatesse kohtadesse rahvuslipud. Lisaks seadsid organisatsioonide liikmed endi sihtideks side loomise välisriikidega, relvastuse ja varustuse hankimise ning metsavendade igakülgse abistamise. Koolides üritati välja selgitada Nõukogude julgeoleku agente ja koguda andmeid vaenlase arvukuse ja tegevuse kohta. Sõjajärgseil aastail moodustatud salaorganisatsioonide tugev rahvuslik meelsus kajastus ka nenede nimedes: "Eesti Vabaduse Eest," "Vaba Eesti," "Sini-Must-Valge" jne. Karmide repressiivmeetmetega suutis Nõukogude võim põrandaaluste organisatsioonide tegevuse 1960-ndateks aastateks lõpetada.

 

 

 

Kõned ja sõnavõtud

  • Justiitsminister U. Reinsalu sõnavõtt O. Tiefi haual Metsakalmistul
  • korporatsioon Fraternitas Liviensise vilistlase Siim Krispini kõne O. Tiefi haual Metsakalmistul

 

Galerii

 

Lisainfo

 

Gert Uiboaed

sümboolikanõunik

 Telefon 693 5683, 5326 8866
gert.uiboaed[at]riigikantselei[dot]ee 

 

Viimati uuendatud: 20. september 2019