Sa oled siin

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 8. august 2019

8. august 2019 - 19:01

Valitsuse pressikonverentsil osalesid ja ajakirjanike küsimustele vastasid peaminister Jüri Ratas, rahandusminister Martin Helme ning välisminister Urmas Reinsalu.

Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: 
https://youtu.be/aezCXNmlZNg


Juhataja Urmas Seaver
Head ajakirjanikud! Alustame valitsuse pressikonverentsi, täna siin riigivanemate saalis, sest valitsusel on täitunud 100 päeva. Teie ees on peaminister Jüri Ratas, rahandusminister Martin Helme ja välisminister Urmas Reinsalu. Esmalt annan sõna peaminister Jüri Ratasele.

Jüri Ratas
Suur tänu! Head ajakirjanikud, aitäh teile! Aitäh teile selle saja päeva eest! Te olete seda käsitlenud ja kajastanud väga aktiivselt, nii nagu peab.

Ma tahan öelda, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Isamaa erakonna ja Keskerakonna valitsusel on täitunud tööle asumisest 100 päeva. Need päevad on olnud tegusad. Me oleme töötanud ühtse meeskonnana ja kindlasti ühise eesmärgi nimel.

Me oleme töötanud tegelikult selle nimel, et parandada meie inimeste sotsiaalset elujärge, parandada meie inimeste igapäevaelu ja loomulikult vormida Eesti head tulevikku.

Ma tänan ka muidugi ajakirjandust selle eest, et te aitate ka Eesti Vabariigi kodanikul Jüri Ratasel välja pakkuda erinevaid tulevikulahendusi. See on teist väga armas, et te muretsete selle pärast, aga küll ma saan ise hakkama.

Nii et ma tahan öelda täna, et meil mitte ainult ei täitunud 100 päeva, vaid – kui Eesti ühiskond on väga numbrimeelne olnud 21. sajandil, siis ütlen – 1306 päeva on veel minna. Nii palju on veel minna kuni korraliste valmisteni.

See koalitsioon on saanud päris palju kriitikat ühiskonnas. Ma vastan sellele nii, enda isikliku näite põhjal, et ma arvan jätkuvalt Eesti poliitikas ja Eesti ühiskonnas, et me oleme parlamentaarne riik. Kõrgema võimu kandjaks on rahvas ja rahvas teeb otsuse, kes kuulub riigikogusse. Minu soov on see, et täna, homme või ülehomme on riigikogus erakonnad, kes kõik saavad olla ühel hetkel opositsioonis ja kes kõik saavad olla ühel hetkel koalitsioonis. Ma arvan, et see on tegelikult Eesti sidusale, ühtsele ühiskonnale kõige olulisem ja kõige tähtsam. Miks ma ütlesin isikliku näite kohaselt? Ma olen olnud ise erakonnas, kellele on kümme aastat öeldud, et see erakond ei kõlba koalitsiooni. Ma arvan, et see ei ole õige. Mitte ainult selle erakonna suhtes, vaid ka selle erakonna valijate suhtes. See ongi tegelikult poliitiline konkurents. Poliitiline konkurents paneb paika selle, kes ühel hetkel suudavad konkureerida koalitsiooni ja kes ühel hetkel suudavad konkureerida opositsiooni.

Nüüd on väga palju neid arvamusi, et peaks moodustama uue koalitsiooni ja siis EKRE peaks sealt kindlasti välja jääma. Ma tulen korraks tagasi meie põhiseaduse juurde. Põhiseadus ütleb, et me oleme parlamentaarne riik. Mis see siis tähendab? Et üks erakond parlamenti nagu sobib, riigikokku sobib, aga vaat, valitsusse ei sobi kuidagi. Riigikogus tuleb samamoodi kanda vastutust. Ma ütlen, et ma arvan, et isegi suuremat vastutust kui valitsustasandil. Kui me lähtume meie põhiseaduse mõttest ja sättest.

Nii et ma arvan, et see on olnud kindlasti üks minu soove selle saja päeva jooksul, et ei saa olla Eesti ühiskonnas nii, et keegi on lihtsalt jõuga tõstetud kõrvale ja öeldakse, et ei, nendega me ei arvesta. Tulla opositsioonist koalitsiooni on keeruline. See on alati keeruline, see on kõigile keeruline, eriti erakondadele, kes pole üldse olnud koalitsioonis või kes pole väga pikalt olnud koalitsioonis.

Nüüd, kui vaadata seda … Ja ma arvan, ka selle selle saja päeva osas – mõned ajakirjanikud on seda kirjutanud ja ma olen nõus tegelikult nendega –, et see on natuke niisugune ülemüstifitseeritud, et nüüd sada päeva, nüüd eile oli ühtemoodi ja täna hommikul on teistmoodi. Või kui olla veel täpsem, siis on 102. päev vist täna valitsusel, et nüüd on veel kolmandat moodi. Ei ole, eks valitsus töötab edasi. Ja ma arvan,  et nüüd saja päevaga tuleb kõik need otsused kõik täpselt ära teha ja see, mis tuleb edasi – nagu ma ütlesin, 1306 päeva –, see ei mängi rolli. Muidugi mängib rolli. Välispoliitiline dimensioon on väga dünaamiline, väga muutuv. Kasvõi, kui ma võtan enda üleeilse kohtumise Londonis, Suurbritannias, siis kindlasti see andis mulle isiklikult palju rohkem tunnetust, mis võib juhtuda 31. oktoobril ja peale seda edasi. Me peame nendest arengutest lähtuma, kas me seda soovime või ei soovi. Me lähtume nendest arengutest.

See valitsus on saja päeva jooksul teinud olulisi otsuseid. Ma arvan, et me ei ole niivõrd tõsiselt valitsustasandil kunagi varem arutanud kliimastrateegiat, kliimapoliitikat. Ja minu enda ülikoolitöö on käsitlenud säästva arengu kontseptsiooni ja see on lähtunud sellest, et kunagi ei saa võtta ühte tükki välja, me ei saa võtta ainult keskkonda sealt välja. Me peame siin alati panema juurde majanduse, me peame alati panema sinna juurde sotsiaalvaldkonna. Me oleme võtnud olulise otsuse vastu raudtee elektrifitseerimise osas, uute elektrirongide soetamine. 

See valitsuskoalitsioon on näidanud, tegelikult, ma ütleks, väga keerulises olukorras, et moodustada uus koalitsioon. Üks partner on see, kes on tulnud opositsioonist koalitsiooni. Ja siis sa vaatad rahanumbritele ja fiskaalpoliitikale otsa ja sa näed, et oma lubaduste elluviimiseks hetkeprognoosiga ei ole väga palju võimalusi. Kindlasti see 2019. aasta kevad on olnud raske ja siin ma tahan öelda aitäh, nii Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kui ka Isamaale, et me suutsime tegelikult siit edasi minna.

Seesama alkoholiaktsiisi langetamine, see oli selle koalitsiooni üks poliitiline lubadus ja see on tehtud. Võtame edasi, lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskava kinnitamine. Me oleme pingutanud erinevate rahvusvaheliste ürituste, erinevate rahvusvaheliste spordiürituste toomisel Eestisse. Nii et ma usun, et need on olulised sammud, kasvõi digiregistratuurile üleüleminek, milega on 19 meditsiiniasutust  juba liitunud.

Nüüd tulles korraks selle keskkonna juurde tagasi, me oleme valitsuse tasandil loonud kliima- ja energiakomisjoni. Me näeme tegelikult, kui palju viimastel aastatel me räägime alternatiivist, tuuleenergiast. Tegelikult seal me põrkume siseriiklikult erinevate valdkondade vahel, mis on kaitsevaldkond, mis on majandusvaldkond, mis on energeetika. On konkreetne samm neid küsimusi lahendada ja leida see, et Eesti peab saama madalate süsinikheidetega ja konkurentsivõimelise majandusega riigiks.

Nii et neid neid lahendusi ja neid valikuid lähikuudel-lähinädalatel kindlasti me teeme. Minu meelest on väga oluline, et me julgeksime vaadata suurelt tulevikku ka teistes keerulistes küsimustes. Kui kirjutatakse, et kuidagi erakorralisest pensionitõusust ollakse loobunud, siis ei ole loobunud. Ma isegi ei kujuta ette, et tänane valitsus saab edasi minna, kui me seda ei otsusta.

Kohe mõne nädala pärast valitsustasandil me stardime eelarve 2020 läbirääkimistega. Siit edasi elektritootmine, mis on ka tegelikult sellele kevad-suvisele perioodile langenud tänu sellele, et CO2 hind on teinud hüppelisi tõuse. Ja ma arvan, et tegelikult see on pannud kõiki meid rohkem pingutama nutikamate uute lahenduste poole.

Aga öelda täna, et põlevkivi ei ole enam absoluutselt meie loodusressurss, mida me kasutame, sellega ma ka nõus ei ole. Kindlasti on targemaid. Sellega ma olen nõus, et põlevkivist ei hakata Eestis enam mitte kunagi tootma nii palju elektrienergiat, kui seda toodeti võib-olla 2019. aasta veebruari lõpuni. Peale seda on olukord Eesti-siseselt drastiliselt muutunud.

Nii et ma tahan öelda seda teile, auväärt ajakirjanikud, et selline koostöötahe töistel nõupidamistel sellel koalitsioonil on täna täiesti olemas. Seda on näidanud varasemad päevad, seda on näidanud tänane valitsuse istung, tänane kabinet.

Meil oli täna 13 punkti istungil, enamik nendest sai otsustatud, mõnega läheme edasi peale kella kahte. Teatavasti eelmisel nädalal ma ütlesin, et me eraldame Narva Vaba Lavale 150 000 eurot reservfondist, selle otsuse me täna siis ka langetasime.

Me arutame edasi haridusvaldkonna teemasid peale lõunat. Me kiitsime heaks Euroopa Liidu direktiivist tuleneva seaduseelnõu, millega muudetakse kasvuhoonegaaside lubatud heitekoguse ühikutega kauplemise süsteemi aastateks 2021–2030. Täiendasime ka alarmsõidukite loetelu, kuhu lisanduvad välisministeeriumi sõidukid. Ministeeriumile on seda vaja välisdelegatsioonide ja külaliste paremaks teenindamiseks.

Ja valitsuskabineti päevakorras on meil täna kaheksa teemat. Nii et ma tahan öelda koalitsioonipartneritele aitäh. Aitäh siiralt ajakirjandusele! Minu meelest te olete olnud heaks partneriks meile mitte igapäevaselt, vaid igal tunnil. Ja ma loodan, et see tihe koostöö jätkub. Aitäh

Juhataja
Rahandusminister Martin Helme, palun!

Martin Helme
Aitäh! Jüri, mina tahan ka tänada meie erakonna poolt ja isiklikult enda poolt. Jüri on suurepärane meeskonnamängija ja meeskonna juhtija. Kui täna nüüd räägitakse saja päeva möödumisest, vanasti öeldi „kriitikavaba sada päeva“ ehk n-ö startimiseks sammuseadmise aeg. No oh sa poiss, oh sa poiss, kui see oli kriitikavaba, mis siis nüüd edasi hakkab tulema? Siis nagu siin tsiteerides klassikuid, elu on läinud lõbusamaks, elu on läinud paremaks.

Ja mina olen täiesti veendunud, et elu on läinud ka paremaks. Kui me vaatasime täna seda oma saja päeva eesmärki, siis, noh, loomulikult võib ka väga tehniliselt linnukesi tõmmata, et selle asjaga oleme valitsuses käinud, selle asjaga ei ole veel. Terve hulk asju on sellised, milles meil praegu on seal n-ö linnuke tegemata, mis tulevad kas nädala või kahe pärast.

No seesama väga suur tükk, mis, ma arvan, on selle valitsuse üks suuremaid reforme ehk siis pensionisüsteemi või teise pensionisamba reform. No meil on täna üks koosolek ja meil on järgmisel nädalal üks selline põhimõtteliste valikute tegemise koosolek. Nii et sisuliselt me oleme graafikus, nii nagu me oleme tahtnud. Kas see mahub 100 päeva sisse või 106 päeva sisse, noh, ma arvan, et sisulist vahet meil ei ole, aga kui tahta nüüd tähte närida, siis seda muidugi saab.

Ma olen täiesti nõus, et erakorraline pensionitõus ja pensioni tõstmine, ilma selleta, st kui see valitsus lõpetab ilma selleta, siis sellel valitsusel on üks suur suur võlg jäänud oma lubadustes. Ja ma julgen panna pea pakule, et selle me teeme ära. Igal juhul. Ma ei julge praegu numbreid öelda või ka kuupäevasid öelda, aga ilma selleta … Noh, ma ei ole nõus, et me selles alla vannume.

Siin on räägitud sellest, kuidas on vähe asju võib-olla esimesel esimesel sajal päeval ära tehtud. No mina ei mäleta, et ühelgi teisel valitsusel oleks nii karmilt tegemisi hinnatud või tegematajätmisi hinnatud. Ega meil on ikkagi niisugune Bart Simpsoni dilemma – teed, siis oled loll, ja tegemata jätad, oled loll.

Ma ikkagi veel kord ütleks, et see alkoholiaktsiisi langetus minu meelest näitas mitut olulist asja: näitas seda, et me oleme võimelised kiiresti tegutsema, otsustavalt tegutsema, julgelt tegutsema, näitas seda, et me oleme võimelised varem tehtud vigu parandama, kui me seda näeme. Ja näitas ka seda – ikkagi noh, ma ei saa jätta ütlemata –, et neid inimesi, kes ütlesid, et viga minnakse parandama veaga, ma tahaks, et nad tunnistavad, et nad eksisid. Selgelt on näha, et see parandus on olnud õige ja see hakkab järgnevatel kuudel veel selgemini näha olema.

Riigireform. Noh, ma ei tea vist ühtegi valitsust, kes ei räägiks riigireformist. Ja on ju ka tehtud erinevaid asju siin, kasvõi haldusreformi nime all on üks suur tükk ära tehtud. Aga riigireform jookseb läbi selles valitsuses praktiliselt kõikidest eluvaldkondades. Kui ma pidin oma valdkonnas vaatama, mis on need paar või kolm suurt asja, mis on juba esimesel sajal päeval käima lükatud, siis laiapõhjaline riigieelarve revisjon võib kõlada küll maru bürokraatlikult või mitte midagi ütlevalt, aga tegelikult on see selle riigireformi üks ülioluline tööriist, millega me võtame autopiloodi pealt maha neid kulutusi, mis on seal tiksunud riigieelarvesse aastaid ja aastaid ja aastaid ja mille kohta keegi enam ei küsi, kas tast kasu on või kas midagi meile tagasi annab või kes üldse selle kulutuse kunagi välja mõtles.

See võimaldab meil tegelikult vähemaga rohkem ära teha. Ja ma tahan rõhutada: see ei ole mingisugune kärpimine. See on mõttetute kulutuste vähendamine selleks, et poliitiliste prioriteetide jaoks oleks rohkem vaba raha. Ja see on väga suur asi. Ega siis valimistel või demokraatial ei ole ju mingisugust sisu või mõtet, kui võimule tulev valitsus vaatab eelarvele otsa ja öeldakse, et noh, te võisite siin lubada seda, teist ja kolmandat, aga meil on 95% eelarvekulutustest seadustega lukku löödud ja teie saate siin nikinäkitsed seda midagi, eks ole, mõne miljoni või mõnesaja tuhande kaupa mingeid sümboolseid eraldisi teha. See ei rahulda meid. Ja selline tee viib meid tegelikult tupikusse, sest kui meil on need kulutused autopiloodi peal, siis kahjuks on see nina kogu aeg ülespoole. Ja tegelikult kõik saavad ju aru, et niisuguse tempoga või sellise trendiga me oma riiki ära ei majanda.

Ühe asja õiendan ära. Siin on olnud ka juttu sellest, et meie erakonna esimees on kuskile ära kadunud. Nii palju kui mina tean, on Mart alati puhanud augustis. No ja ma tean päris kaua aega juba. Alati on ta puhanud augustis. Teised inimesed puhkavad siin juulis, tema puhkab augustis, sest siis ei pidanud putukaid olema. Ja sellepärast olen siin tema asemel täna mina.

Aga tema selles n-ö siseturvalisuse valdkonnas on ikkagi väga põhimõttelised suured asjad ette võetud, mis tulevad siin ka lähinädalatel avalikkuse ette. See n-ö piirivalve või siis sisekaitse reserv, nagu teda nimetatakse jälle bürokraatlikult, piiri väljaehitamise teemad, need on teemad, kus on liigutud väga oluliselt edasi.

Ma liiga pikalt lobisema ei hakka, aga ühe asja ma tahan siiski ära öelda. Kuidas nüüd viisakalt öelda? Need on peaaegu üksteisest lahus olevad maailmad. See, mismoodi valitsus töötab n-ö avalikkuse huviorbiidist väljas, oma koosolekutel, läbirääkimistel, ministrite omavahelisel suhtlusel, ja see, missugune pilt avaneb siis meedias. Need on nagu täiesti eri rada käivaid lood. Ja selles mõttes, noh, vahepeal on võib-olla natukene kurb seda vaadata ja vahel ei jõua ära seletada oma valijatele, et ärge nüüd kõike ka uskuge, mis te loete.

Aga kui siin on olnud viimastel nädalatel sellist, noh, tõeliselt palju spinnimist teemal, et valitsus on mineku äärel, siis ma ise arvan, et mul on suhteliselt hea sõrmeotsatunnetus poliitikas ja ma olen üldiselt keskmisest paranoilisem inimene, aga ma tõesti ei näe seda.

Juhataja
Välisminister Urmas Reinsalu, palun!

Urmas Reinsalu
Tere päevast! Sada päeva, väike sünnipäev, kokkuvõtete tegemise aeg, hinnangu andmise päev.

Isamaa vaates võib sellele valitsusele anda hindeks viie miinuse. Miinus – mõni säuts oleks võinud olemata olla, eks ole. Ja selle eest oleme ka saanud toriseda.

Aga viis, mille poolest? Asetame nüüd asjad õigesse perspektiivi. See, et me suutsime ka nii suure surve all, nii suure dispuudi all selle valitsuse kokku panna, see oli väga tugev platvorm selle valitsuse agendaga edasi liikumiseks.

Ma tuletan meelde seda, et olukorras, kus rahandusministeerium oli meile pannud sisuliselt loetud nädalad pärast koalitsioonilepingu sõlmimist lauale riigi eelarvestrateegia perspektiivi, mis oli miinuste rida sadades miljonites eurodes, oli põhimõtteline valik selle valitsuse ees, kas jätkata vastutustundliku rahanduspoliitikaga ja püüda riigi eelarvestrateegia tasakaalu viia või valida mingi muu alternatiivne tee.

See valitsus loobus – väga selgelt ja tahtlikult, millele peaminister osundas – kahest põhimõtteliselt valikust. Esiteks, uusi makse me kehtestama ei läinud. Oli õppetund. Mäletate 2015. aasta Taavi Rõivase valitsuse esimese ametisse astumise kuid? Küsimus ei olnud Rõivase toonase valitsuse ajal mitte selles, et oleks olnud tohutu hunnik miinust õhus, mida tuleks täita, vaid tegelikult tundus parem, meeldivam valik valida see tee, et täita neid suuri poliitilisi valimislubadusi, mis oli antud rahaliselt, ja siis panna peale uusi makse.

Meie olukord oli suurusjärgu võrra keerulisem. Meil olid lubadused – kõik erakonnad on seotud lubadustega –, aga meil oli ka samamoodi veel miinus olemas. Me valisime selle tee vastutustundlikult. See oli vastutustunde otsus. Ja selle eest loomulikult saime peksa, saame praegu ka peksa, eks ole – näed, miks te ei täida, mis te teete, mis te puterdate.

Nüüd, järgmine küsimus oli see, et me siis selles olukorras, kus me suutsime nelja aasta perspektiivis riigi eelarvestrateegia tasakaalustada, suutsime vältida uusi makse. Ilmselt ka selle eest sõimab Äripäev – eile ma vaatasin – oma juhtkirjas.

Muide, see on väga huvitav, ma vaatasin, see Äripäeva juhtkiri. No küll oli ikka tuldpurskav mägi. Ma ei tea, kas Äripäeva esindaja on ka täna siin. Aga tegelikult mõnes mõttes on see ka loogiline. Kui 2015 Äripäev – mäletate? – andis oma lugejatele käsu valida Vabaerakonda, 2017 sotse, 2019 Reformierakonda.

Loomulikult tekitab see pahameelt Äripäevas, et kuidas siis nõnda, et kõik kuulid on tulistatud mööda märklauast, et näed, et nende ükski eelistus – maailmavaateline selgus on Äripäeval olnud nende soovituste jagamisel – ei ole osutunud, näete, nüüd valitsuses olevaks. Aga muidugi, poliitilisi hoiakuid ei pea pelgama, neid tuleb öelda ausalt välja, siis on ka see mänguväli puhtam. Ja ma arvan, et väga oluline oli selles olukorras, kus meil oli miinus, et me suutsime miinuse nulli viia nelja aasta perspektiivis, vältida uusi makse, siiski leida lisavahendid riigikaitsele. Tegelikult riigikaitseinvesteeringute programm järgmises nelja aasta perspektiivis jätkab.

Samuti on selle valitsuse jaoks, Isamaa jaoks väga oluline tugevam aktsepteering, rõhuasetus rahvastikule ja eestlaskonnale ja nendega sideme hoidmisele ja nende tagasipöördumisele maailmast Eestisse.

Nüüd, kui vaadata konkreetseid agendasid selle valitsuse puhul, siis siin on öeldud konkreetseid tegevusi. Siin on ajakirjanduses ka kostnud tõrelemist, et kiirelt langetati alkoholiaktsiisi. Näed, muud ei ole, aga odav õllehind või odav viina hind. Ma tuletan meelde, et seda tehti selgeks rahandusministeeriumi analüüsis, et see ei ole mingisugune kuluprojekt, vaid see peaks tegelikult keskmises plaanis raha sisse tooma. Ja mind üllatas ka, et kuidagi nagu Orwelli 1984. aasta mälu on võib-olla ka mõningatel inimestel, kes lehed kirjutavad, ja mõningatel võib-olla, kes lehte loevad. Minul on see mälu veidi pikem. Ja mina küll mäletan seda ühist rahvarindelikku niisugust laulva revolutsiooni vaimu, mis saatis Eesti meediat viimased aastad, et küll on valitsus puusse pannud seal alkoholiaktsiisidega, tuleks aktsiisi alandada. See oli niisugune läbiv refrään kõigis ühiskondlikes probleemides, nagu ma olen öelnud. Eesti Vabariigi 100 tähistamine oli kuidagi teisene ja siis tuli õlle hind Lätis. Nüüd ongi see tehtud ühiselt, see tehti ära. Tegelikult Eesti ajakirjandus oli siin kindlasti väga tugev, väga keskne jõuõlg selle alkoholiaktsiisi puhul. See, et lõpuks ülekaalukalt opositsiooni osaliselt toetas, see alkoholiaktsiisi langetamine kui maksupoliitiline meede vastu võeti.

Nüüd konkreetsetes sammudes veel välispoliitika. No ma arvan, et see oli tegelikult kõva sõna peaministri, esimese Euroopa Liidu liikmesriigi peaministri külaskäik Londonisse, kohtumine Boris Johnsoniga. Suurbritanniaga seob meid erisuhe julgeolekupoliitiliselt, nagu seob ka erisuhe Ameerika Ühendriikidega. Ja kindlasti neid häid suhteid tuleb hoida, neid suhteid tuleb süvendada. See on meie strateegiline eluline julgeolekuhuvi.

Täna valitsus kiitis heaks Eesti välispoliitika arengusuunad aastani 2030 projekti, saatsime selle parlamendile arutamiseks. See paneb paika pikaajalised Eesti välispoliitilised huvid – need on Eesti rahvuslikud huvid, iseseisvuse ja Eesti rahva kestmise säilitamine läbi selle, et me tegeleme julgeolekupoliitikaga, eestlaskonna huvide kaitsega maailmas, välismajanduspoliitikaga. Kiideti heaks ka välisteenistuse seaduse muudatused.

Muide, ma vaatasin eile, Raimo Poom porises veidikene, et mis seal või valitsuse saja päeva tööplaanis on, välisministeeriumi valdkonnas, et need asjad on juba varem töös. Aga see ongi välispoliitilise kursi katkematus – need asjad, mis on ka varem töös olnud, viiakse lõpule. Ettekujutus, et välispoliitika algab nullist, oleks kindlasti lihtsam.

Ja mis on oluline, loomulikult sellesse sajasse päeva jääb ka julgeolekunõukogu liikme hääletus positiivse tulemusena. Väga tugev töö meie diplomaatidel, aga ka poliitikutel, kes seda vedasid ka varasematel aegadel. Oluline otsus, mis vastu võeti, on ikkagi see, et järgmisel aastal toimub Eestis kolme mereinitsiatiivi tippkohtumine riigipeade tasemel, kuhu on tugevalt lisaks Euroopa riikidele kaasatud ka Ameerika Ühendriigid.

Ning on heaks kiidetud ka välispoliitikas tugevam rõhuasetus välismajandusülesannetele meie välisvälisteenistuses. Ja ühe esimese teemana kiitis valitsus heaks plaani topeltmaksustamise vältimise lepingute sõlmimiseks.

Noh, kui vaadata ka, ega teised Isamaa meeskonna liikmed valitsuses ei ole käed rüpes istunud. Ma ütlen, et on töötanud tublilt EKRE ministrid, Keskerakonna ministrid, aga ka Raivo Aeg. Esimese saja päevaga õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030, kriminaalpoliitika põhialused esitatud ära parlamendile, välireklaami keelu, selle probleemi lahendamine. Ja tegelikult täna arutasime ka täitemenetluse ümberkorraldamise reformi, sellega kindlasti töö jätkub.

Rahvastikuministril globaalse Eesti programmi käivitamine. Täna võttis valitsus vastu otsuse, mida on pikalt arutatud, Narva Vaba Lava rahaeraldamise kohta. Aga kultuuriminister on toonud tõesti oma ettepanekud loomemajanduse toetuste kohta, tugevama lõimumise kohta Eestis, selle parandamise ideed.

Ja kaitseministri puhul on hästi oluline, et me tegelikult mais sõlmisime Ameerika Ühendriikidega järgmise viie aasta rahvusvahelise kaitsekoostööplaani. Küberjulgeoleku väljaõppekeskus on käivitatud. Ning kahtlemata, nagu ma viitasin, väga mastaapne õppuste programm liitlastena on jätkumas.

Nüüd, kindlasti tuleb anda hinnanguid ka loomulikult opositsiooni tööle saja päeva jooksul. Ühelt poolt alustas opositsioon ju suure poliitilise ambitsiooniga, pakkudes välja alternatiivvalitsuse poliitilise programmi, kes mäletab. See oli tegelikult küll lühidalt, aga siiski kirjeldatud, see poliitiline visioon. Ja võib-olla on see olnud tahtlik opositsioonil, et seda programmi pole asutud ellu viima oma konkreetsete siis ühiste eelnõude või algatustega. Aga ma arvan, et opositsiooni puhul on see olnud pigem kuulamise ja n-ö kriitika hetk. Küllap tuleb ka opositsioon ja hakkab välja käima oma positiivseid algatusi. Ma arvan, et see oli sümpaatne, et Reformierakond selle alkoholilangetamisega … Tegelikult oli ka neil südamel. Tõsi küll, oma ideega tuli kaasa. See, ma arvan, tõesti oli nagu maksupoliitiline terve mõistuse otsus.

Nüüd ajakirjanduse küsimus. No ma arvan, et see ei olnud juhus, mida tegelikult kirjutas Urmo Soonvald 26. märtsil. Iseenesest oli see väga ilus žest, mida Lennart Meri 90. sünniaastapäeva puhul Päevaleht tegi, kujundades lehe formaadi selliseks, n-ö nende lehtede stiili järgi, mis Lennart Merile kui ajakirjanduse suurele huvilisele, kriitikule ja hindajale südamelähedane oli. Urmo Soonvald osutas ühele kõnele, mille Lennart Meri pidas 2003. aastal Firenze konverentsil. Ja Urmo Soonvald tõi ära sellest ühe olulise tsitaadi. Ma arvan, et Urmo Soonvald ei teinud seda kindlasti juhuslikult. Ta osundas sellele – tsiteerin siis Urmo Soonvaldi osundatuna Lennart Merile –, et ajakirjandus „Eestis läbi neidsamu raskusi, mis seisavad saksa, prantsuse, ameerika ajakirjanduse ees. Kuid Eestis on nad kahjuks palju nähtavamad. Ajakirjandus ei ole neljas sammas, ta püüab olla poliitiline partei.“ Ma arvan, et kindlasti on oluline see mõttekäik, et ajakirjanduse kriitika kui poliitiline partei. Ma ütlen nõnda, et reaalsus selles kriitikas, et milline on meeldimise küsimus või tunnetuse küsimus, arvamusi ei pea kuidagi alla suruma. Kindlasti tekib ka kiusatus poliitilist sündmusahelat iseseisvalt enesetekkeliselt mõjutada, mida võib-olla mõnel viimasel hetkel on ka näha olnud või tajuda olnud.

Aga selge on see, et vastutus selle riigi juhtimise eest lasub valitsusel. Parlamendi enamuse mandaadiga on Eestil täna enamusvalitsus, kes on töövõimeline valitsus ja kellel on agenda seda riiki vastutustundlikult juhtida. See on reaalsus.

Eks kriitika käib kõigi asjade juurde. Ma lugesin Hannes Rummi artiklit, mis oli otsekui viide juulilepingutele. Kas Postimehe esindajat on siin? Ei ole. Hannes Rumm osundas tegelikult, mulle läks jälle hinge see osundus, ta tsiteeris siis pärast juulilepingute sõlmimist Postimehe juhtkirja juulilepingute kohta, kus siis olid tegevad ka suursaadikud Mart Helme ja Jüri Luik. Ja näed, kõik mehed täna rivis. Postimehes osundus: „Ükskõik, kelle võit see on, kuid Eesti võit see ei ole. Praegu pole küll veel täpselt teada, mis vahenditega Jeltsin Meri nurka surus, kuid nurka ta suruti. Ehk pandi Lennart Georgevitši ette lauale KGB dokumendid, mille olemasolust ta ise pole rääkinud ning millest avalikkus ei söandanud rääkida. Ikkagi president. Isegi lepinguid lugemata on selge, et Eestilt kooriti seitse nahka.“ Punkt. See oli siis toonane käsitlus. Aga võttis aega, mis ta võttis, 25 aastat, ja mul oli tegelikult sümpaatne lugeda niisugust õigesse poliitilisse perspektiivi juulilepingute asetamist, mille tulemusena siis 25 aastat tagasi 23 päeva pärast viimased Vene Föderatsiooni üksused Eesti territooriumilt lahkusid.

Nii et eks selle ajakirjanduse kriitikaga on nii, nagu ta on. Seda tuleb … Ilmselt on ka selle objektiivseks tajumiseks perspektiivi vaja. Siis, perspektiivis tunduvad asjad objektiivsemad. Küll tekib ka see perspektiivi võimalus.

Nii et, sõbrad, pole midagi, purjetame edasi, eks ole. Teeme seda üheskoos ja heatujuliselt.

Martin Helme
Täis purjedega.

Urmas Reinsalu
Noh, see sõltub pärituulest. Aitäh!

Juhataja
Nüüd on ajakirjanikel võimalus küsida. Öelge palun oma nimi, väljaanne, kellele küsimus on suunatud ja küsime läbi mikrofoni.

Sven Soiver, TV3
Valitsuse tervist on seostatud peamiselt küsimusega, et kas raha on. Mis praegused andmed näitavad, kui te hakkate riigieelarvet kokku panema – kas raha on või see miinuste rida on endine või suurem?

Martin Helme
Kas see oli mulle või Jürile? Mulle?

Sven Soiver
Minister, kellel rohkem andmeid on.

Jüri Ratas
Ma arvan, et sa, Sven (toim. Sven Soiver) küsid selles kontekstis, et kas septembris 2019 on midagi jagada või ei ole midagi jagada ja on vaja kokku hoida. No nii palju see ei sõltu raha olemasolust või mitteolemasolust, vaid palju rohkem sõltub sellisest asjast, mis on SKT lõhe ja kas see on positiivne või negatiivne. Kas me seda tahame tunnistada või me seda ei taha tunnistada, aga nii see on.

Kui vaadata ka eelmise aasta laekumisi 2018 eelarve kontekstis, siis tegelikult laekumised olid isegi üle 100%. Kui ma mäletan õigesti, oli vist 100,4%. Aga tuli välja, et majanduskasv oli kiirem, kui prognoositi. Nii palju ei laekunud, mis oleks pidanud käima kaasas veel positiivsema majandusprognoosiga. Nii et eks me kõik ootame suvist prognoosi, mis peaks rahandusministeeriumil, ma arvan, septembri alguses valmis olema.

Aga sellised kuue kuu andmed on hetkel meil teada laekumiste osas ja seitsmenda kuu, juulikuu indikatsioon on ka teatud maksumaksulaekumiste osas olemas. Seda on ju ka rahandusminister eile-üleeile välja toonud, et alkoholiaktsiis on laekunud paremini, tunduvalt paremini. Nii et nii palju hetkel. Eks kogu valitsus ootab seda suvist majandusprognoosi, aga kindlasti Martin teab täpsemalt öelda.

Martin Helme
Jaa, no mul täpseid numbreid ei ole. Aga vastus küsimusele, kas raha on või ei ole. No kuulge, üle 12 miljardi on riigieelarve. Raha on küll. Mulle üldse ei meeldi see selline, noh, klišeelik ütlemine, et n-ö tahtmist või kulutusi on alati rohkem kui raha. Tegelikult kulutusi … soove, jah, tõenäoliselt on rohkem kui võimalusi neid soove täita, aga küsimus on prioriteerimises. Ja küsimus on ka selles, et olemasoleva rahaga tuleb ära teha rohkem, kui me praegu oleme teinud.

Ja ma arvan, et meie valitsus, see valitsuskoalitsiooni kombinatsioon, mis meil praegu on, on üks parimaid kombinatsioone üldse, et seda riigiaparaati mugavustsoonist välja raputada ja leida viise, kuidas teha olemasoleva rahaga rohkem.

Selles mõttes, noh, praegu ei ole veel see suvine majandusprognoos valmis. Lubame teile, et septembris meie muust ei räägi kui rahast, eks ju. Aga selles mõttes küsimus ei ole selles, kas raha on või ei ole, küsimus on selles, kas meil on olemas poliitilist tahet seda raha suunata sinna, kuhu meil on olnud valimislubadused ja koalitsioonilepe, ja kas meil on olemas ka seda poliitilist närvi tõmmata kokku kulutusi seal, kus ta tegelikult ei ole otstarbekas.

Urmas Reinsalu
Ma vaatan, et selle valitsuse puhul on lihtsalt erinevaid tahke, mida keeratakse välja. Sveni küsimus oli ju teine. Sveni küsimus oli selles, et kui ei ole tohutuid rahalaevu tulemas, ju see valitsus kukub kummuli siis, eks ole. Sa alustasid sellest, et on kirjutatud … Alati tuleb viidata tundmatule allikale.

No näed, Vahuri juttu, eks ole, et üks tundmatu allikas kleepis teise nagu leukoplastiga üle ja siis tegelikult oligi kogu poliitiline teooria.

No mida on veel üles keerutatud? Välispoliitiline kurss on muutunud, eks ole, siin käis tants ja tagaajamine – nüüd Eesti maine on kahjustunud, nüüd läheme kõik, kõik see värk kukub allamäge. Siin ei ole midagi kahjustunud. Vastupidi. Eestil on selge väärtuspõhine välispoliitiline kurss. Ei tasu rääkidagi niisugust juttu. Mis siis veel oli toodud siin põhjustena välja? Peaminister peab vabandama kogu aeg, eks ole, näed. Kaua see kestab? Ja nõnda edasi. Eesti peaminister ei vabanda. Eesti peaminister juhib täna tasakaalukalt ja enesekindlalt seda valitsust ja ta ütleb välja oma seisukohad ja vajadusel korrigeerib valitsusliikmeid. Ongi nii, see on reaalsus.

Nii et iga iga tahu pealt tuleb proovida, eks ole, uskuge mind, aga küllap ma võin ise soovitada ka veel mõned asjad, mille pinnalt tulla välja. Siin näete, Martin Helme tsiteeris Stalinit. Aitäh!

Vahur Koorits, Päevaleht
Mina küsiks rahandusministrilt ja peaministrilt. Kui oli kevadel eelarvestrateegia esitlus, siis öeldi, et avaliku sektori töötajate palgatõusuks järgmised neli aastat raha ei ole, tuleb külmutamine. Selle peale nüüd õpetajad on juba öelnud, et kui palgad ei tõuse, siis nemad alustavad streiki. Kas õpetajatel, päästjatel ja politseinikel järgmisel aastal palgatõusu lootust on või ei ole?

Martin Helme
Ei ole, ei vasta tõele, et öeldi, et järgmised neli aastat palgatõusu avalikus sektoris ei tule. Oli selge seisukoht, et palgatõusu avalikus sektoris on ka vaja, aga tõenäoliselt 2020. aastal suurt palgatõusu oodata ei ole mõtet.

Meil ei ole 2020. aasta eelarve põhja veel koos, nii et võib-olla täna me oleme kuskil kaks-kolm nädalat ajast ees, et sellele täpselt vastata. Aga sellesama jutu põhjal, mis kevadel oli, me ei öelnud, et järgmised neli aastat pange hambad varna, vaid ikkagi me ütlesime, et tõenäoliselt 2020. aastal ärge lootust liiga kõrgele ajage.

Hannes Sarv, „Aktuaalne kaamera“
Selle saja päeva sisse jääb ka tegelikult reljeefne väljajoonistumine mõnedes Euroopa Liitu puudutavates küsimustes. Ma pean silmas siin Euroopa stabiilsusmehhanismi. Mul ongi küsimus härra peaministrile ja rahandusministrile: kas praeguseks on valitsuses üksmeel ESM-i osas saavutatud?

Martin Helme
No ma arvan, et seda ESM-i teemat meil väga tendentslikult käsitleti siiski sel ajal, kui ta kuum teema oli. Aga hea küll, jätame selle sinnapaika. Ta on nüüd nagu läbinämmutatud teema juba. Minu vaatest ja me oleme sellest rääkinud ju oma koalitsioonikaaslastega, päris põhjalikult läbi arutanud, et mis siis see meie ühine seisukoht meie kõigi arvates on, et me ei räägiks jälle üksteisest mööda kuidagi. Ja me oleme täiesti selgelt väljendanud seda, et koalitsiooni esimene peatükkidest, mis kokku pandi, oli välis- ja julgeolekupoliitika. Ja selles välispoliitikas oli väga selgelt kirjas, et see koalitsioon seisab rahvusriikide liiduks oleva Euroopa Liidu eest ega poolda Euroopa Liidu föderaliseerumist. Föderaliseerumine tähendab võimu edasist koondumist Brüsselisse. Seisame Eesti rahvuslike huvide eest. Ja nende rahvuslike huvide kaitsmisel on mitte ainult Eesti, vaid väga paljud Euroopa Liidu riigid aeg-ajalt ka oma kolleegidega koosolekul siis sarvi kokku pannud või puselnud. See ei ole nüüd midagi pretsedenditut Euroopa mõistes, aga võib-olla see tõepoolest on pretsedenditu Eesti mõistes. Ja see on ka hea asi. See on ka selle valitsuse hea asi.

Elo Mõttus-Leppik, Kanal 2 uudised
Rahandusminister ütles, et asi pole rahas, vaid poliitilises tahtes suunata see raha siis sinna, kus on prioriteedid valitsuse jaoks. Kui see nii on, siis tekib küll küsimus, et miks ei tehta ära kohe erakorraline pensionitõus ja miks teadusrahastus ei tõuse ühe protsendini. Kas siis tahet ei ole või?

Martin Helme
Aga kust te võtate, et ei tee ära? Vastupidi, minu meelest me ju alguses kohe ütlesime, et igal juhul teeme ära. Küsimus on ajaraamis, loomulikult. Ma olen palju vestelnud siin suve jooksul oma valijatega või ka lihtsalt inimestega tänavalt, kes aeg-ajalt küsivad, et aga miks te kõiki asju kohe ära ei ole teinud? Näe, juba kaks kuud olete valitsuses olnud, aga ikka ei ole pension tõusnud ja ikka veel ei ole seda, teist ja kolmandat.

Ma toon nagu lihtsa näite: selle jaoks, et üks tavaline seaduseelnõu riigikogust läbi läheks, võtab ta aega neli-viis-kuus kuud, eks ole. Kõigepealt ta käib valitsuse kooskõlastusringidel, kõigepealt on väljatöötamiskavatsus, kooskõlastusringid, eks ole, siis ta läheb riigikogusse, riigikogus see kolm kuud läheb ära nagu niuhti. See on selline normaalne tempo, kuidas riiki valitsetakse. Ja võib-olla on see selline valijate ootus – vähemalt meie valijate ootus, vähemalt ma võin enda erakonna toetajatest rääkida – nii intensiivne, et nad nagu ei malda oodata, et me nende asjadega, mille me oleme kokku leppinud koalitsioonilepingus, liiguksime tavapärases tempos. Aga ma ilma igasuguste reservatsioonideta ütlen, et me liigume oma lubaduste täitmise kursil. Kas need lubadused saavad täidetud järgmisel aastal või ülejärgmisel aastal, aga järgmisteks valimisteks on nad täidetud.

Jüri Ratas
Ma vastaksin sulle, Elo, nii, et ma vaatan, et see on ühelt poolt ju hästi positiivne Eesti ühiskonna areng circa viimase … ütleme, aastast 1991. Ja see, mis meil on täna, et me tahame, et homme oleks gramm parem, ja ka see on, ma arvan, õige suund.

Ma korraks mõtlesin selle eelarveküsimuse peale. Ühelt poolt me oleme otsustanud selle valitsusega, et me viime läbi laiapõhjalise riigieelarve revisjoni. Ka seda ei tehta nädala või kuuga või isegi aastaga. See otsus on tehtud. Täpselt, see on see, minu meelest, mida ka Martin ütles, et ühel hetkel saadakse aru, et kustkohast on võimalik midagi võib-olla tagasi võtta rahaliselt ja kuhu kohta on siis vaja rohkem sel hetkel seda anda. Ka rahandusministeeriumi ametkond ütleb, et seda ei ole ju aastaid toimunud.

Välisminister Urmas Reinsalu viitas siin riigi eelarvestrateegiale. Ma hakkasin mõtlema, et oli kolm väga põhimõttelist otsust sellel keerulisel ajaperioodil. Olid tõesti kaitsekulud, aga oli ka seesama teadus- ja arendustegevus ja sinna lisaressursi panek. Sest kui me oleks lähtunud ainult riigi eelarvestrateegiast, siis see protsent ei oleks täna seal üle 70, vaid oleks seal 0,50 ja natukene peale. Kolmas oli ju see, et me soovisime, et tulevane keskmine vanaduspensionär 2020 aprillis, kui keskmine vanaduspension tõuseb – ja me teame seda, et ta tõuseb –, me teeme kõik selleks, et see leevendus, need, kes hakkavad siis maksma üle 500 euro, et see leevendus üht- või teistpidi sellele inimesele rahakotti ka jõuaks.

Ja võib-olla ma võtan kokku selle selliselt, et … Ma saan aru, et Eesti ühiskonnas on võib-olla Eesti inimesele raske rääkida, et vaat, see oli oluline kohtumine, aga välisminister ka selle viitas ja ka tegelikult mina viitasin. Ka sealsamas Londonis, kui me võtame sellest kohtumisest, mis seal kestis 40 minutit, kasvõi ühe nüanssi välja, et uus Suurbritannia peaminister Boris Johnson ütleb, et Suurbritannia kohalolek jääb siia.

Kui mõelda võib-olla kuus-seitse-kaheksa aastat tagasi, noh, siis tundus, ma ei tea, eFP või õhuturve midagi sellist, mis oli käega katsutamatu. Täna see on meil olemas ja ainuüksi ka selle ülekordamine on meie jaoks väga tähtis, väga oluline.

Nii et ma tahan öelda, et vaatame ka neid samme tegelikult, mis on tehtud või mis ka seda taset hoiavad. Mõni nädal tagasi, kui oli see Baltic Protector õppus, me võime öelda, et Suurbritannia kaitsevägi oli nii õhus, maal kui ka merel. Ja see oli esmakordne. Aitäh!

Fred Püss, Delfi
Küsimus kõigile kolmele ministrile. Kuidas hakkab siis välja nägema pensioni teise samba reform? Kas tuleb see siis kahes osas või ikkagi ühe hoobiga? Mis annab teile alust arvata, et Eesti elanikud reaalselt tõesti hakkavad investeerima oma pensioni kindlustamiseks? Erilise säästlikkusega Eesti inimesed ju teatavasti ei hiilga.

Jüri Ratas
No kõigepealt, vastus on see, kui te küsite, milline hakkab välja nägema, seda me ju pingsalt veel augustikuus arutame. Me oleme kokku leppinud, et teise samba vabatahtlikkuse me ellu viime, see on sellele koalitsioonile oluline teema. See reform hõlmab ju väga paljusid Eesti elanikke, üle 700 000 inimese, kes tegelikult minu teada teise sambaga on liitunud. See, mida inimesed siis teevad, a) paljud üldse siis kasutavad seda võimalust sealt raha välja võtta või jätkavad sinna maksmist, minu teada neid uuringuid tehakse, mingid esialgsed uuringud on juba olemas; b) kui paljud nendest edasi investeerivad. Augustikuus on nii mõnigi kohtumine kokku lepitud, kus me neid teemasid siis arutame ja selle teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmisega edasi liigume. Aitäh!

Martin Helme
Ma tahaksin öelda, et me oleme tegelikult teinud selle teise pensionisamba reformiga ära tohutu töö praeguseks, tohutu töö. Ma selles mõttes jahutaks nagu, et ei maksa üle fetišeerida seda, et kas ta tuleb mingisuguses kahes tükis või ühes tükis. Loomulikult on eesmärk ta ära teha korraga, siis on kõigil selgem, on raam ees. Tema rakendumine nii või teisiti toimub mingites faasides.

Aga meil on laias laastus lauale jäänud paar olulist valikukohta, nendel kõigil on omad plussid ja miinused. Nendel kõigil on teatavad niisugused mõnes mõttes nagu ideoloogilised taustad, et mida me siis … millesse me usume …

Aga kui küsimus oli, et kas me usume, et Eesti inimesed säästavad oma pensionipõlveks raha, siis ma tahaks juhtida tähelepanu, et inimesed, kes väljuvad teisest sambast, ei kuku ju lageda taeva alla, vaid lähevad automaatselt üle esimesse sambasse. Ehk siis, ütleme, nende pensioni kogumise skeem muutub riiklikuks, üleni riiklikuks. Sellist muret meil küll ei peaks olema, et inimesed, kes teisest pensionist väljuvad, et nendele enam mitte midagi ei jää või ei ole. Neid inimesi, kes on teise sambasse kogunud ja kes sealt väljuda tahavad, see, mismoodi nad oma rahaga edasi käituvad, kas nad võtavad selle välja, söövad ära, lähevad välismaale, maksavad oma mõne laenu ära, kinnisvaralaenu näiteks ära või tõepoolest hakkavad selle rahaga ise investeerima, seda paindlikkust me tahame sellesse reformi sisse panna, et kõigil inimestel oleks neid valikuid võimalik teha lihtsalt.

Meil käib ka teatud mõttevahetust selle üle, et kas me mingeid valikuid peame nagu ideoloogiliselt eelistatuimaks, millisel juhul me tahaksime siis sinna juurde panna mingisugused rahalised motivaatorid, et mingisugused valikud on n-ö soodsamad teha kui teised. Need on need otsustuskohad, mida me peame nüüd veel siin lõpusirgel ära otsustama.

Ja loomulikult ma tahan rõhutada, et pensionireform on nii rahalises mõttes, majanduslikus mõttes kui ka ühiskondlikus mõttes väga-väga suur tükk. Ja see, kui me siin võib-olla kaks nädalat hiljem peame mingisuguseid otsuseid langetama, kui me maikuus plaani võtsime, on marginaalne, see ei oma mingit tähtsust selle protsessi suures plaanis.

Me oleme selle teemaga graafikus nii sisuliselt kui ka ajaliselt ja oleme tulemusele väga lähedal. Nüüd, see eelnõu ise – kui me räägime eelnõust, mis peab riigikogusse jõudma – on hinnanguliselt kusagil 50-leheküljeline eelnõu, 50 lehekülge rahanduslikku juriidilist seadusandlikku teksti. Et anda teile arusaamine, missugusest tükist me räägime.

Siin rabistada selle jaoks, et saada kuskile linnuke kirja, ei ole mingil juhul vaja. Aga see protsess on meil täiesti minu meelest praegu nagu õigel liinil, joonel.

Jüri Ratas
Ma pean ühe tehnilise vabanduse tegema. Mitte nüüd valitsusliikmete osas, vaid ajakirjanduse osas. Ma vaatan, et ei saa kätte hästi pilti siit valitsuse pressikonverentsilt Postimees. Selline udune või hägune pilt on sinna ette pandud. Mul on palve VKB-le (toim. Valitsuse kommunikatsioonibüroole) pärast siis suhelda Postimehega, sest see pilt pole väga terav, ju siis on meil mingid saatmisvead siin interneti teel. Et saaks Postimees ka selge pildi. Lehelugejal halb vaadata, sihukene hägus pilt.

Urmas Reinsalu
Ma arvan, et peaminister tögab. Ma arvan, et selle mõte on hoopis muu, eks ole – näete, missugune segadus ja tuisk valitseb valitsuses. Ei ole, on hoopis Eestimaa sügis saabumas ilmadega.

Küsimus on nüüd väga tõsine, mida teie, härra Fred Püss, küsisite. Aga te alustasite seda lauset, ma tuletan meelde, millega. "Ega Eesti inimesed ei hiilga eriliselt säästmisel," jättes mulje, et me oleme siin, eks ole, niisugune tohutult prassiv rahvas ja me nagu n-ö selles „Kolmes põrsakeses“ ehitame siis lehtedest maju. Inimestel ei ole nii suuri sissetulekuid, mille pealt säästa. See on ju tegelik reaalne põhjus.

Küsimus, kui me vaatame inimestel, keskmiselt, noh, ärme mõtle kogu Eestit sellega, et läheme Pirita Selveri parklasse ja vaatame, et seal on džiibid, et see on kogu Eesti inimeste sissetuleku tase. Tegelikult taandub ju küsimus maailmavaatelisele põhimõttele. Kas keskmiselt inimesed käituvad oma sissetulekuga ja varaga ratsionaalselt ja mõtlevad oma tuleviku, oma laste tuleviku peale, või nad tegelikult ei käitu ratsionaalselt? Ja me kõik teame suurepäraselt seda vastust. Enamik käitub, osa inimesi ei käitu. Nii ongi. Nii on ka õiguskuulekusega – enamik inimesi on seaduskuulekad, enamik inimesi on ausad, õiglased, korralikud, vähemus seda ei ole mitte.

Ja küsimus ongi, et kui me kõneleme sellest kogu pensionireformist, siis loomulikult on mõtet seda teha nii, nagu on kokku lepitud koalitsioonilepingus. See on üks kõige paremini ja detailsemalt struktureeritud koalitsioonilepingu sätteid. Seda on loomulikult võimalik teha ja arukas teha ühes sambas.

Ega siis, noh, rahareformi oleks võinud ka teha, et kõigepealt võtame kasutusele … kõigepealt kõrvaldame käibelt 10-rublased ja paneme 1-eurosed, siis 100 …

Martin Helme
Kroonised.

Urmas Reinsalu
Kroonised, jah, 1992. aastal. Võib teha küll, aga lihtsalt üldiselt reformi on mõtet teha ka ühiskonna arusaadavuse mõttes nagu ühes plokis.

Kas inimesed hakkavad säästma, kui neil sissetulekut jääb? Ma arvan, et hakkavad. Küsimus sellest, et kindlasti osa inimesi jääb ka teise sambaga. Vabandust! Miks te võtate eelduseks, et kõik jooksevad minema? Kui reklaamitav võetakse aluseks, et teine sammas on tohutult fantastiline rahapaigutuskoht, eks ole, siis ju inimesed jäävad sinna teise sambasse.

Küll siis tehakse ka reklaami ja ma arvan, et ka turundustaktikad kindlasti nendel fondidel muutuvad ja kujunevad ümber. Suur hulk inimesi küllap jätab oma raha ka sinna. Aga kindlasti turu survel võidavad juba tarbijad. Panete tähele? Juba on alustanud fondid ju tegelikult: mis te nüüd nalja teete, loomulikult tuleb tasud üle vaadata, loomulikult, mis te nüüd naljatate. See, ainuüksi juba see, et on asi, agenda laual, on nad ära ehmatanud. Toimub tegelikult üleminek turumajandusele. Konkurents. See ei ole iseenesest midagi, mida karta.

Aga et asju tuleb analüüsida – loomulikult tuleb. Ma kuulasin, kaks nädalat tagasi oli Viljandi folgi ajal Andrus Karnau ja üks Ekspressi ajakirjanik raadiosaates. Ja seal tegelikult esimest korda siis arutati selle üle, mis see kliimaneutraalsuse kokkulepe tähendab. Ja seal kutsuti ka üles. Andrus Karnau ütles ka, et tegelikult võiks ikka vaadata, mida see tähendab Ida-Virumaa kaevuritele, ja võiks vaadata, palju see Eesti maksumaksjale maksma läheb. Mille peale siis see Ekspressi ajakirjanikust kolleeg ütles, et no küll rahval raha küll, et siin on 4-eurone õlu Viljandis ja küll nad jaksavad maksta selle kinni, eks ole.

Ühiselt tõdesid ajakirjanikud, et nende teemade üle võiks arutada ja näiteks arvamusfestivalil võiks arutada. Vaadake, ma olen täiesti nõus. Arvamusfestival ma vaatasin, nagu lupus in fabula, ongi kliimapaneel. Kutsed tulid ka valitsusliikmetele. Väga oluline teema.

Aga vaadake, valitsusel lasub hoolsuskohustus. Seda asja püüti kujundada selliselt umbes, et selleks, et Poola ja Ungariga ühes paadis olla, peaminister hääletas vastu. See on ju vale. Tegelikkuses mingit vastu- või vetoõigust ei olnud, vaid Eesti ütles: me võtame oma aja selles olulises küsimuses. Me räägime siin teise samba reformist, aga uskuge mind, vähemalt sama mõjuga on need otsustused, mis puudutavad regionaalset majandust, mis puudutab kogu Euroopa keskkonda, mis tulevik toob. Meil lasub elementaarne hoolsuskohustus, et tegelikult langetada minimaalse teadlikkusega, mida me täna suudame Eestis kokku koondada, inimpõlvede perspektiivis informatsiooni. See, muide, positsioon oli ka eelmise valitsuse ajal. Suurepäraselt teate. Oli tegelikult ka … Ma võtsin, printisin välja endale valitsuse positsioonid eelmise valitsuse ajal, eelmisest sügisest-kevadest ja nõnda – täpselt samad, mitte midagi pole muutunud. Aga nüüd korraga Poola, Ungari. Noh, mis me jurame!

Sven Soiver, TV3
Ma kõigepealt täpsustaks, et kuna Urmas Reinsalu tsiteeris mind eelmises vastuses, siis protokolli huvides, kui ajakirjanik küsib, siis ta ei küsi automaatselt, kas valitsus kukub täna või homme. Vaid ma küsisin, et kas raha on. Tänan rahandusministrit ja peaministrit vastuse eest. Küsimus on nüüd … Seda valitsust on nimetatud ka selliseks vabandamiste valitsuseks, et kõik kogu aeg vabandavad või räägivad, kes peaks vabandama, kuni meeleavaldajateni välja, kes praegu maja ees vabandavad turistide ees, et meil selline valitsus on.

Igalt erakonna esindajalt lühike kommentaar. Nüüd, kui sada päeva on täis, siis kes peaks vabandama või tuhka pähe raputama –  kas mõni erakond, valitsus, opositsioon, ajakirjanikud, rahvas? Kuidas ta seda vabandamise õhkkonda praegu hindate?

Martin Helme
Kas ma tohin alustada? Minu meelest peaks vabandama kaks seltskonda Eestis. Kui meil valitsus kokku sai, siis ma rääkisin juttu siin kolleegidega veel, noh, ütleme, ma olin siis veel riigikogus, eks ole, kolleegidega Reformierakonnast. Me otsustasime, et me opositsioonile sadat kriitikavaba päeva ei anna. Te olete siin sellist mürglit korraldanud, et teiega siin kriitikavabalt ei saa. Aga tegelikult on ikkagi päris õudne mõelda ja vaadata tagasi siin märtsikuule, aprillikuule ja järgnevatele kuudele, noh, millist hüsteeriat on üles kütnud opositsioon Eestis ja ka väljaspool Eestit. Täiesti normaalsete demokraatlike protsesside taustal, täiesti normaalsete poliitiliste debattide taustal minu meelest võiks … No nad loomulikult mitte kunagi midagi sellist ei mõtle isegi, aga tegelikult nemad on võlgu vabanduse Eesti avalikkusele selle hüsteeritsemise eest, mis meil on viimased neli-viis kuud olnud Eestis.

Ja ma pean ütlema, et ka minu meelest Eesti ajakirjandus, noh, kui me räägime siin sellest, et ehitatakse narratiivi, et meil on vabandamiste valitsus. No ei ole. Ei ole. On olnud mõningad seisukohavõtud ühe või teise koalitsioonierakonna poolt, mis on teistele koalitsioonierakondlastele olnud vastukarva ja nad on seda väljendanud. Mingisugust massilist vabandamist või õiendamist ju tegelikult ei ole olnud. Need on mingisugune loetud arv kordi, kus on siis olnud selline situatsioon, kus keegi on teise sõnade pärast tundnud halvasti ja seda õiendanud.

See on selline minu meelest selgelt narratiivi ehitamine ilma tegeliku sisuta. Mina ei näe siin vabandamisi, mingisugust mustrit. Ja mina ei näe siin ka põhjust, et keegi kellelegi pärast peaks vabandama. Ega meil ongi kolm erinevat erakonda valitsuses, me ei ole ühe erakonna valitsus. Ongi oma valijatega, ongi oma maailmavaate ja programmiliste seisukohtade, valimislubadustega. See ühest küljest selle valitsuse n-ö koos töötamisel nõuab suuremat pingutust, aga see on ka selle valitsuse kõige suurem tugevus, et me oleme väga laiapõhjaline valitsus. See haarab väga laia osa Eesti ühiskonnakihte, kes on selle valitsuse erakondade taga või toetajad olnud. See on selle valitsuse kõige suurem tugevus. Ja loomulikult selle n-ö sissetöötamine nõuab teatavat nukkide mahalihvimist. Ma ütlen veel kord, ma tulen alguse juurde tagasi, vanasti selle jaoks see sada kriitikavaba päeva antigi, et need esimesed kuud saaksid sisse töötada. Noh, me elame teistsugusel ajastul. Aga ma ei näe mingisugust mustrit sellest, kuidas keegi kellegi pärast peab häbenema.

Ma peaksin üldse ütlema, et siin võib-olla hariks neid inimesi, kes seal tänaval on – see on muidugi mahavisatud vaev –, et üldiselt saab ikkagi vabandada asjade pärast, mida sa ise oled teinud. Noh, kui me siin näiteks ka vaatame maailmas asjade pärast, mida teised on teinud, kes vabandab, ma ei tea, kolonialismi pärast ja kes milles eest. No ei saa vabandada eelmiste põlvkondade pärast või teiste inimeste tegemiste pärast. Sa saad öelda, et mina nii ei teeks või mul on kahju, et nii juhtus. Aga mul on see, et ma ei näe siin nagu mingisugust suurt mustrit.

Jüri Ratas
Tahan öelda seda, et ma arvan, et kui poliitik ütleb välja oma arvamuse, siis see on tema arvamus. Ta selgitab oma põhimõtteid. Ja seda ei saa kuidagi võrdusmärgiga panna, et see on vabandus. Ma saan aru, et soovitakse võib-olla öelda, et ükskõik, mida nüüd, ma ei tea, Keskerakonna, Isamaa või EKRE esindajad ütlevad, et siis keegi vabandab. Ei vabanda. Ütleb välja oma poliitilise seisukoha, oma põhimõtte. Kindlasti soovib sellega seista Eesti eest, Eesti inimeste eest ning kaitsta ka oma erakonna poliitilisi väärtusi ja tõekspidamisi.

Nüüd need meeleavaldajad. Ma olen sada protsenti päri sellega, et Eesti on vaba, demokraatlik ühiskond, Eestis on sõna vaba ja inimesed saavad oma arvamust avaldada kas Stenbocki maja ees või kuskil mujal, kus nad seda soovivad. Ma ei tea, mis plakatit nad kannavad, aga kui te ütlete, et nad kannavad plakateid nüüd, et turistide ees öelda, et me vabandame, et Eestis on selline valitsus … Ma mäletan, meil on olnud ühiskonnas selline põhimõte, et seda musta pesu, kui meil on musta pesu omavahel siin Eestis pesta, seda me arutame siin sees, mitte ei lähe välja rääkima, et oi, kui halvasti ja oi, kui pahasti.

Mina olen ausalt öeldes selle aasta suvest saanud väga palju positiivset, mis on Eestis toimunud. Olen saanud väga palju ka kiitvaid hinnanguid väljaspoolt, mis on Eestis toimunud aastakümnete jooksul, mis toimub täna, kuhu me vaatame tulevikus edasi. Ja seda on kindlasti rohkem kui negatiivset. Ma ei tea, kui õige see nüüd on. Ma ju tean isegi mõningaid inimesi ja need ei ole üldse ajakirjanikud, kes teevad kõik selleks, et sotsiaalmeedias öelda, et vaata, rahvusvaheliselt, noh, heas mõttes anda siis infot, et vaata, kuidas üks või teine või kolmas ütles. Ja siis, kui Eesti jaoks tuleb selline halb pealkiri või uudis, et küll on siis hästi läinud. Ma arvan, et ei ole hästi läinud. Ma arvan, et on väga halvasti läinud. Ja ma arvan, et on sellele inimesele ka halvasti läinud.

Iga ühiskonna sees on mingeid muresid ja probleeme, aga neid, ma arvan, tuleb ikkagi peamiselt ühiskonnas sees lahendada. Aga loomulikult, sõna on vaba ja eks see kandub väga kiiresti edasi.

Kui te küsite, et mis see valitsus tegema peab, siis ma arvan, et kahte asja peab tegema: peab tegutsema ja vastutust kandma. Ja need ongi kõige olulisemad asjad. Seisma Eesti inimeste eest, seisma Eestimaa eest.

Urmas Reinsalu
No selgelt TV3 praegu pani lõksu. Ma mõistan seda. Tuleme tagasi selle juurde, et siin vahepeal oli uudis, et valitsus tahab midagi kellegagi liita- Eesti Keele Instituuti. Ei, niisugust agendat ei ole kuskil olnud. Haridusminister ütles selgelt ka eelmisel nädalal kabineti nõupidamisel. Miks ma seda räägin? Aga Eesti Keele Instituut peab niisugust olulist asja üleval nagu keeleabi, kust on võimalik saada täpset eestikeelset nõuannet. Mis tähendab? Tegusõna „vabandama“ tähendab eesti keeles andeks andma. Eksimuse või millegi puudumise pärast andestust paludes ei soovita Eesti Keele Instituut oma keelevormis kasutada vormelit „vabandan“, sest see tähendab „annan andeks“. Väljendid „vabandame teie ees“ ja „me väga vabandame!“ on venemõjulised Eesti Keele Instituudi hinnangul. Korrektses keeles on nende asemel hoopis „palume vabandust“.

Nii et kui keegi paneb välja loosungid, et vabandame seal Hiina või Vene või, ma ei tea, Ukraina või Bulgaaria turistide ees, siis need inimesed palusid hoopis andeks. Aga ma arvan, et see sõna, et andestada üksteisele ja andeks paluda, on tegelikult üks väga suur alus ligimesearmastusele. Selle defitsiit on meil Eestis, ma võin kategooriliselt öelda, täielik. Aitäh!

Juhataja
Pressikonverents on lõppenud. Suur-suur tänu kõigile!