Sa oled siin

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 7. veebruar 2019

7. veebruar 2019 - 13:37

Valitsuse pressikonverentsil osalesid ja ajakirjanike küsimustele vastasid peaminister Jüri Ratas, kultuuriminister Indrek Saar ning sotsiaalkaitseminister Kaia Iva.

Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://youtu.be/V3_AMfoitwg


Juhataja Urmas Seaver
Head ajakirjanikud! Alustame valitsuse pressikonverentsi. Teie ees on täna peaminister Jüri Ratas, kultuuriminister Indrek Saar ning sotsiaalkaitseminister Kaia Iva.

Annan alustuseks sõna peaminister Jüri Ratasele.

Jüri Ratas
Aitäh teile, auväärt ajakirjanikud! Suur tänu tulemast! Täna oli valitsuse istungil 11 päevakorrapunkti, need said kõik ilusti läbi menetletud ja ka otsused. Samuti oli meil ka kabinetinõupidamine, kus oli üks päevakorrapunkt, mis samuti sai otsustatud.

Valitsus kinnitas Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva eel riigi kultuuri- ja spordipreemiate laureaadid. Preemiad antakse üle 24. veebruaril Tallinnas ja kindlasti Indrek räägib sellest pikemalt.

Samuti kiitsime heaks Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise kohta, mis käsitleb Euroopa Prokuratuuri pädevuse laiendamist. Tegu on Euroopa Liidu uue asutusega, mis peaks tööle hakkama siis järgmise aasta lõpus.

Ja istungi järel toimus valitsuse kabinetinõupidamine, kus saime tõsise ja sisuka ülevaate ruumiloome eksperdirühma aruandest ja ettepanekutest. Ma usun, et ka nendest Indrek räägib lähemalt.

Nüüd, see, mille üle diskuteerisite siin, vastab tõele. Homme toimub Läti uue peaministri visiit – ma saan aru, et esimene välisvisiit Eestisse. On hea meel kindlasti Läti ametikaaslasega kohtuda. Meil on head suhted Lätiga ja seda tuleb kindlasti hoida, aga ka edasi arendada. Olgu need siis põhimõtted, mis puudutavad meie julgeolekut, või seisukohad, mis puudutavad näiteks Euroopa Liidu tulevikku. Läti on sel aastal ka Balti Ministrite Nõukogu eesistuja ja teatavasti on päris palju neid teemasid, mida käsitleti ka selle nädala alguses Riias, kui toimus kohtumine, mis oli seotud infrastruktuuri, energeetika ja gaasituruga. Nii et loomulikult neid suhteid tuleb hoida ja kindlasti neid teemasid edasi arendada.

Sellel nädalavahetusel on mul plaanis Dubai visiit. Nimelt, pühapäeval osalen Dubais kõrgetasemelisel konverentsil World Government Summit, kus Eesti on tänavu üks ametlik külalisriik. Lisaks kohtun ka kohalike riigijuhtidega. Visiit on seda olulisem, et pühapäeval avab ka EAS ehk Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus Dubais oma esinduse. Sinna tuleb kaasa ka äridelegatsioon. Minu meelest ka see otsus, mis meie valitsus tegi, et sel suvel avame ka Abu Dhabis Eesti saatkonna, et hõlbustada Eesti ettevõtete äritegevust kogu Pärsia lahe piirkonnas. Lisaks veel üks otsus, mis puudutab aastat 2020, kui algab Expo maailmanäitus. Ja Eesti teatavasti on öelnud ka sel korral, kuid natukene teistmoodi on see juhtimisstruktuur üles ehitatud, et seda Expo paviljoni peab erasektor, aga riik panustab sinna kuni kaks miljonit eurot.

Kaks teemat, mida ma soovin veel käsitleda. Üks on seotud selle hirmsa ja kohutava videoga, mis eile Eesti meedias igal pool oli, kus üks bussijuht saadab sõnumeid, kui toimub sõit. Ei ole ju tähtsust, kui palju oli seal sel hetkel reisijaid, küsimus on aga ka selles, et tulevad ka vastas sõidureal autod vastu ja kui sa kaldud oma reast kõrvale, siis need õnnetused on reeglina kahjuks väga traagilise lõpuga ja nõuavad inimelusid. Ma vaatasin seda kolm-neli korda ja tõesti, külmajudinad tulid peale. Minu sõnum on üks, et igasugune kõrvaltegevus või see nutijoove, mida nimetatakse, see ei käi mitte kuidagi sõidukijuhtimisega kokku.

Teine asi, jalutades täna hommikul tööle sealt Tõnismäe poolt, siis minu meelest... see, mis sulaga katuste juurest võib hakata alla tulema... Kindlasti on siin palve kõikidele ühistu- ja majaomanikele, et vaadata tõsiselt räästad ja katused üle, sest need õnnetused võivad olla väga traagilise lõpuga. Ja tõsi on see, et seda jäist lumemassi on vist hetkel kõvasti katustel, samuti, kui vaadata, jääpurikaid. Teiselt poolt tunnustan ka neid maja- ja korteriühistu inimesi, kes on pannud teatud niisugused tõkked või piirlindid ette, et sealt võib alla tulla jää- või lumelumekamakaid sulaga. Ja loomulikult on see ka kohalike omavalitsuste töö, ma arvan, et juhtida tähelepanu sellele. Aitäh!

Juhataja
Kultuuriminister Indrek Saar, palun!

Indrek Saar
Tere päevast! Mul on rõõm tõepoolest jätkata sellega, millele juba peaminister Jüri Ratas viitas, et valitsus kinnitas täna riiklikud kultuuri- ja spordipreemiad. Ja seda siis kultuuripreemiate komisjoni ettepanekul riiklike kultuuripreemiate puhul ja Eesti Spordi Nõukogu ettepanekul spordipreemiate puhul.

Kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva tegevuse eest ehk elutööpreemia pälvivad ka sel aastal kolm silmapaistvat loovisiksust: kirjanikud Leelo Tungal, Viivi Luik ning loodusemees ja mõtleja Fred Jüssi. Ja riiklik spordi elutööpreemia läheb nagu ikka kahele inimesele: kergejõustikutreenerile Toomas Merilale ja kauaaegsele spordijuhile Toomas Tõnisele – palun mitte sassi ajada valitsuse liikme Tõnistega, Toomas Tõnisele.

Esitajad on nende kultuuripreemia saajate kohta öelnud, toon lühidalt välja, Leelo Tungla puhul, et ta on peaaegu 50 aastat kuulunud Eesti armastatumate lastekirjanike, luuletajate ning laulusõnade autorite hulka. Tema teoseid on rõõmuga lugenud mitmed põlvkonnad ja luuletuste viisistusi on esitatud paljudel laulupidudel. Temalt on ilmunud ligi 90 raamatut. Viivi Luik on sotsiaalselt aktiivne intellektuaal, kes panustab ka Eesti ühiskonna võtmeprobleemide lahendamisse, ja tema looming on mõjutanud kogu Eesti kultuuri.

Fred Jüssi puhul on öeldud, et ta on innustanud Eesti inimesi hindama oma loodusväärtusi ja elukeskkonda. Ta on mees looduse ja kultuuri ristteelt, meie ajastu suurmees.

Riikliku kultuuri elutöö preemia suurus on, nagu teada, 64 000 eurot.

Riiklike kultuuri aastapreemiaid antakse välja viis ja juubeliaasta kokkuvõte läbi nende preemiate kõlab siis nii: lavastuskunstnik Kristjan Suits, kunstikuraator Greta Koppel – tema juubeliaasta üks silmapaistvamaid tegevusi oli Michel Sittowi näituse koostamine, selle jõudmine Eestisse ja ka vastava raamatu ilmumine –, Juhan Rohtla, Koit Ojaliiv, Joel Kopli ja Eik Hermann, arhitektid Eesti Kunstiakadeemia uue hoone eest ning koreograaf Olga Privis 2018. aasta tööde eest ja kunstnik Marko Mäetamm. Ühe aastapreemia suurus on 9600 eurot.

Spordipreemiate pool. Spordi elutööpreemia määratakse kahele isikule, kelle aastatepikkune panus Eesti sporti on pälvinud avalikkuse kõrge hinnangu ja kes on olnud eeskujuks noorele põlvkonnale. Kauaaegne kergejõustikutreener Toomas Merila on edukas odavisketreener ja tema õpilaste seas on muu hulgas näiteks maailmameister Andrus Värnik, aga ka Moonika Aava, Tanel Laanmäe, Liina Laasma ja Risto Mätas.

Kauaaegne sporditegelane ja spordijuht Toomas Tõnise, kelle eestvedamisel muudeti nõukogudeaegne spordisüsteem vabatahtlikkusel põhinevaks demokraatlikuks spordimudeliks ja kes on tegelenud oluliste spordiorganisatsioonidega, nagu Eesti Spordi Keskliidu ja Eesti Olümpiakomitee järjepidevuse taastamisega. Ja tal on olnud otsustav eestvedav roll ka treenerite kutsesüsteemi arendamisel. Spordi elutööpreemia suurus on 40 000 eurot.

Spordi aastapreemia määramisel arvestatakse möödunud kalendriaasta tulemusi, aastapreemia suurus on 9600 eurot ning neid määratakse iga-aastaselt kuus. Aastapreemia pälvivad vigursuusataja Kelly Sildaru, odaviskaja Magnus Kirt, võistlustantsijad Konstantin Gorodilov ja Dominika Bergmannova, Eesti võrkpallimeeskonna peatreener Gheorghe Creţu, triatlonist Marko Albert ja jalgpalliarendaja Aivar Pohlak.

Nagu peaminister ütles, Vabariigi aastapäeval kell pool kaks Teaduste Akadeemia saalis, nagu alati koos Wiedemanni keeleauhinna ja teaduspreemiatega, on meil võimalus neid inimesi tänada nende tehtud suure ja silmapaistva töö eest.

Aga tänasel kabinetiistungil, nagu ka juba viidatud, arutasime avaliku ruumi teemal. Teema, millest on aastaid räägitud, lahendusi pakutud erinevaid. Üks võib-olla kõige paremini meeldejäävamaid diskussioone on käinud teemal, kas Eestil peaks olema riigiarhitekt. Seda valitsus täna ei otsustanud, kas Eestil peaks olema riigiarhitekt, küll aga valitsus otsustas selle teemaga süvitsi edasi minna. Aastakene on tehtud tublit sisulist tööd. Ruumiloome ekspertrühm on ühtlustanud arusaama sellest, kuhu suunas me liikuda tahaksime, mis on need head tavad, mida riik erinevatel tasanditel võiks järgida, ja kes on need sihtrühmad, keda alati sellisel ruumiplaneerimisel tuleb arvestada ja kuidas jõuda võimalikult heade tulemusteni. Sest me tahaksime, et need tegevused, mida me oma avaliku ruumiga teeme, oleksid võimalikult hästi läbi mõeldud.

Loomulikult kõiki asju elus ei näe ette, küll aga võiks näiteks enne, kui viljakale maale hakata uut asumit ehitama, kuskile nii-öelda põllu peale, mõelda, et äkki see on üks Eesti parimaid ja viljakamaid maid ning võib-olla see ei ole kõige parem koht, kuhu uut asumit koos kõigi infrastruktuurivajaduste ja kõigi logistiliste vajadustega, mis ta endaga kaasa toob, just seal tark teha. Aga neid näiteid võib tuua praktilisest elust lõputult.

Üks hea näide sellest, kuidas järjest teadlikumalt on liigutud läbimõeldud elukeskkonna suunas, on juba mitu, hea avaliku ruumi raames, mis oli ka üks selliseid juubeliaasta algatusi, rajatud linnakeskust. Seal on täiesti läbi mõeldud, et see tee, mis linna läbib, või need teed, mis linna läbivad, ja kogu ülejäänud elutegevuse planeering, oleks kooskõlas ja tagaks selle, et meie igapäevane liikumine oleks võimalikult sujuv. Et kõigile oleks tagatud ligipääs, et seal oleks piisavalt ka arendusperspektiivi ja et me selle juures ka oma kultuuripärandit võimalikult hästi väärtustaksime.

Ja lepiti kokku, et selle töö baasil, mis tänaseks on tehtud, moodustatakse nii-öelda ruumiloome meeskond, seda Rahandusministeeriumi juhtimisel. Riigihalduse minister on siis eelkõige selle eestvedajaks, aga loomulikult ka koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, kes tegeleb ehitusvaldkonnaga, ja Kultuuriministeeriumiga, mis puudutab sellist elukeskkonnavaadet läbi arhitektuuri ja disaini pilgu. Mitmete teiste asjassepuutuvate ekspertide, ekspertiiside ja sihtrühmadega liigutakse edasi ja aasta pärast on kohustus valitsusele teha siis konkreetsemad poliitikaettepanekud, kus siis valitsus saab arutada, mis on need järgmised sammud ja lahendused. Tänan tähelepanu eest!

Juhataja
Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva, palun!

Kaia Iva
Tere päevast kõigile! Tänasel valitsuse istungil ega kabinetiistungil ei olnud sotsiaalvaldkonna teemasid, aga on paar olulist asja, mida tahaksin jagada ja mis on hästi tähtis, et inimesteni jõuaks.

Nimelt, täna hommikul allkirjastasin määruse muudatuse, millega me muutsime kodude kohandamise määrust. Ehk et puuetega inimesed, kellel on vaja oma kodu kohandada – selleks, et seal hästi hakkama saada –, saavad hakata küsima toetust nende kohanduste tegemiseks.

Kuidas see praktiliselt käib? On siis nii, et inimesed pöörduvad oma kohaliku omavalitsuse poole, esitavad sinna taotluse, kirjeldavad ära, mis neil on vaja. Ja saavad ka igakülgset abi kohalikust omavalitsusest, selleks et need kohandused ellu viia.

Lisaks sellele, kui on tegemist keerukamate juhtudega, on siis ka kahtlemata see võimalus, et Sotsiaalkindlustusameti vastava eksperdi kutsumine kohapeale, kes siis aitab anda vastavaid soovitusi, mida selles kodus on vaja teha. Ja praegu on küll see hetk, kus siis inimesed võiksid ise – kui nad teavad, et nende kodus on selliseid kohandusi vaja teha – pöörduda omavalitsuse poole. Võib-olla on tuttavatel-naabritel –nad teavad juba, et on – selliseid töid vaja teha. Siis saab juba hakata neid ette valmistama, et aegsasti omavalitsus jõuaks taotluse esitada meile.

Üks taotlusvoor on juba selline olnud, see oli eelmisel aastal. Ja siis esitati 2,5 miljoni euro ulatuses taotlusi ja kokku 491 puudega inimese eluruumide kohandamiseks. Küll aga taotluse esitajaid oli 56 omavalitsust, see tähendab mitte kõik. Samas, kodude kohandamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, seadusega pandud ülesanne seda toetada, seda korraldada. Nii et praegu on ikkagi see võimalus, kus me Euroopa rahaga anname väga olulise võimaluse, et see reaalselt ära teha. Ja selleks on meil veel praegusel hetkel 7,2 miljonit eurot – väga suur summa. Seda me saame praegu hakata kasutama.

Ja me oleme määrust muutnud ka selliselt, et me praegu teeme ühe konkreetse taotlusvooru ja need vahendid, mis jäävad kasutamata, jäävad siis selliseks pidevaks taotlemiseks – nii kaua, kuni raha saab otsa. Praegusel hetkel me jaotame kohalike omavalitsuste kaupa, ütleme, põhimõtteliselt seda raha lähtuvalt puuetega inimeste arvust, aga siis on juba see, et kes on kiirem küsija, see raha saab. Ja võib-olla inimesed mäletavad nüüd seda pilootprojekti, mis oli Tallinnas. Ja siis oli nurinat sellepärast, et see on keeruline, et seal on palju tšekimajandust. Selleks see pilootprojekt oligi tehtud, et välja selgitada ühikuhinnad.

Nii et praegusel hetkel meil on põhiasjadena ühikuhinnad. Näiteks, kui on vaja kodus paigaldada laetõstuk, siis maksab see 4316 eurot ja riik ei küsi selle eest tšekke ega arveid ega mingeid muid keerulisemaid asju. Kohalik omavalitsus juba korraldab selle asja seal omavahel ära. Või näiteks, hoone välisukse kohandus 1400 eurot või siseukse kohandus 417 eurot või duširuumi ümberehitus 4338 eurot. Nii et kõik need, mis on sellised tavapärased tööd, on ühikuhinnaga, et oleks ka inimesel võimalikult lihtne seda korraldada.

Nüüd, need lahendused, mis väljuvad nende tavapäraste, harjumuspäraste kohanduste alt, nendel on võimalik teha ka eritöid ja siis juba hinnapakkumistega ja kalkuleerimisega, milline see kõige parem lahendus on. Siis on ta pisut keerulisem. Ja mõistagi igas kodus on võimalik teha mitte ühte konkreetset täiendust ja kohandust, vaid mitut – nii nagu täpselt selles korteris või majas vaja on, nii et oleks siis võimalik see olukord lahendada.

Kõige kallim ühikuhind, mis meil praegusel hetkel on, on platvormtõstuki paigaldamine, mis siis esimesele korrusele ehk juba siis korterikorrusele viib, see on 7500 eurot. Aga jällegi, kui on vaja seal mitme korruse vahel neid tõstukeid paigaldada, siis on juba erimenetlused ja vaadatakse need hinnad kindlasti nii ümber, et oleks võimalik need tööd ära teha.

Ja rahakasutus siis on selline, et 85% tuleb Euroopa Liidu rahast ja 15% protsenti lisab omavalitsus. Kui on mingid juba päris mahukamad tööd ja tahetakse ka muid töid lisaks teha, siis juba omavalitsus lepib taotlejaga kokku, millises osas, kas omavalitsus tasub või jääb midagi inimesele tasuda. Nii et siis siis tuleb ka need pooled üle vaadata.

Ja juba ma tegelikult rõõmustavat märkan, et krapsakamad omavalitsused oma maakonna ja linna- ja vallalehtedes neid üleskutseid ka inimestele kirjutavad, et inimesed pöörduksid nende poole. Nii et loodan kõikide abile selleks, et keegi ei jätaks küsimata seda, milleks tal õigus on.

Ja üks selline tähelepanek veel. Sageli arvatakse, et kodusid saab kohandada ainult liikumispuuetega inimeste jaoks. See ei ole nii. Tegelikult kõik puudeliigid saavad taotleda nendeks kohandusteks, mis siis parasjagu vaja on. Lihtsalt need võivad olla sellised eripärased ja me neid ei tea. Aga näiteks kuulmispuudega inimene, kui ta vajab oma erivajadustest arvestavat signalisatsioonisüsteemi, hoopis teistsugust – ta ei kuule, tal on vaja kas valguse või vibratsiooni peale erinevaid lahendusi –, siis on see võimalik. Või siis näiteks nägemispuudega inimesele on teistsugust fonolukku kortermajale vaja. Nii et need lahendused on olemas, aga neen on siis lihtsalt natuke eripärasemad. Seal võib jääda ka kohaliku omavalitsuse konkreetsest teadmisest väheks, aga Sotsiaalkindlustusameti eksperdid oskavad siin head nõu anda. Nii et palun-palun-palun taotleme, küsime seda, milleks meil on õigus. Riik tahab väga selleks raha ja toetust anda.

Ja teine asi on sarnane. Jällegi, tahame, et teenused oleks paremini kättesaadavad ja inimesed saaksid selle, mida neil vaja on. Nimelt, erihoolekandeteenuste kättesaadavust on muutmas. Saatsin sel nädalal kooskõlastusringile määruse muudatuse. Ja siin on nüüd kaks eesmärki. Ühest küljest me tahame vähendada jällegi seda bürokraatiat, millest me nii palju räägime. Ehk kaotame ära nõude esitada erihoolekandeteenustele saamiseks psühhiaatri hinnangut või rehabilitatsiooniplaani. Jälle, selle võrra läheb asi lihtsamaks ja edaspidi hakkavad siis teenuse vajadust hindama juhtumikorraldajad, sotsiaalkindlustusametid. Psühhiaatrite mittekättesaadavus ja numbrite vähesus, nende ülekoormamine on ju meil teadaolev probleem. Kindlasti palju kiirem, vähem bürokraatiat ja paindlikum.

Ja teine asi, me laiendame intervallhoiuteenust. Eelmisest aastast lõime uue teenuse raske ja sügava puudega intellektihäirega inimestele, kes vajasid suurt kõrvalabi, jälgimist, juhendamist, ja nüüd siis laiendame selliselt, et see teenus oleks kättesaadav ka mõõduka intellekti häire puhul, kui seda lisaabi, juhendamist ja järelevalvet neile inimestele on vaja. Ühest küljest see kindlasti on oluline tugi neile peredele, teisalt ka kohalikele omavalitsustele, kes ühel või teisel moel on ju neid erinevaid lahendusi proovinud inimestele pakkuda. Riik võtab selle siis enda kanda. Meil on selleks raha olemas riigieelarvest, oleme selleks teenuseks raha planeerinud. Ja nüüd eelmisel aastal intervallhoiuteenuse rakendamisel me nägime, et sageli jääb nende kohtade loomine sobivate ruumide taha. Teenusepakkujal ei ole need ruumid sellises olukorras, et oleks võimalik ka ööbimist seal pakkuda. Seetõttu oleme me nüüd oma riigieelarves planeerinud selleks 800 000 eurot, et vastava taotlusvooru abil siis aidata teenusepakkujatel neid kohti kohandada. Ja see peaks siis tulema ka juba lähinädalatel.

Nii et tasub mõelda nüüd kõigil neil teenusepakkujatel, kes sarnaseid teenuseid on kas juba pakkunud või on valmis alustama sellega, et kindlasti tulla siis ka sinna taotlusvooru ja küsida endale raha ruumide kohandamiseks. Võib-olla sobiva inventari soetamiseks, mis on sinna vajalik, selleks, et igas maakonnas oleks siis ka sellise intervallhoiu pakkumine – no suuremates ilmselt mitmes kohas – ja et igas piirkonnas oleks see teenus kättesaadav. Nii et ka mõõduka intellektihäirega inimestele siis päeva- ja nädalahoid just selleks, et peresid aidata ja ka samas siis omavalitsusi nende kohustuste täitmisel, et oma inimesi toetada. Nii et palun-palun-palun, oleme aktiivsed, siis saame inimestele teenuseid pakkuda. Aitäh!

Juhataja
Nüüd on võimalus küsida. Öelge palun oma nimi, väljaanne ja kellele küsimus on suunatud. Ja küsime läbi mikrofoni.

Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2, „Reporter“
Küsimus sotsiaalkaitseministrile. Rõõm on kuulda, et puuetega inimestele hakatakse lahendusi pakkuma. Küsin, kas sarnaseid kodude kohaldamisi ja selleks vajalikke vahendeid on võimalik taotleda ka vanuritele nende kodude kohandamiseks? Kui kaugel ollakse siis selle reformiga, mis puudutab taskukohast hooldekoduteenust vanuritele? Aitäh!

Kaia Iva
Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab nüüd kõikidele teistele gruppidele kodu kohandamist, siis see on olnud ja on ka praegu kohaliku omavalitsuse ülesanne. Ehk et kui on vaja kodu kohandada ka neile, kes ei ole puudega inimesed, siis see tegelikult ongi kohaliku omavalitsuse kohustus. Praegusel hetkel nende taotlusvoorudega me tuleme appi nüüd Euroopa Liidu rahaga, kus on siis sisse ka kirjutatud see, et see konkreetselt on puuetega inimestele. Sellega me, ma usun, väga olulisel määral – te ise näete, neid miljoneid on ikka väga palju – saame selle teema lahendada. Ma loodan, et ka lahendada. Kui kohalikud omavalitsused ise on agarad, siis saavad omavalitsused hoida oma ressurssi selleks, et teiste kohanduste jaoks seda hoida ja teha ka need ära.

Ja samamoodi, ega ka eakas inimene võib taotleda ja võib olla ka puudega inimene, nii et siis ta juba läheb ka siia alla. Aga igal juhul on meie eesmärk see, et kohalikul omavalitsusel jääks kõikide nende paindlike teenuste jaoks rohkem vaba ressurssi. Ja seda ta kindlasti peaks tegema ka eakatele.

Nüüd aga see teine küsimus, et kuidas on selle reformiga või mis siis juhtub, et hooldekoduteenus oleks kättesaadav ja taskukohane? Kõigepealt ma tahaksin öelda, et hooldekodu ja hooldekoduteenuse hind on jäämäe veepealne tipp. See on meile näha ja seda me näeme. Kõige suurem osa on see, mis seal vee all on, ehk need on need teenused, mis inimesel peaksid olema kättesaadavad, nii et ta saaks võimalikult kaua iseseisvalt kodus olla. No Titanic ei läinud ka põhja sellepärast, et selle tipuga kokku sai, vaid ikka sellega, mis seal vee all oli. Nii et meie see esimene ja kõige suurem väljakutse – ta tegelikult on palju suurem kui see, mis sealt välja paistab – on see, et me suudame paindlikult inimestele neid teenuseid pakkuda, et nad saaksid kodus hakkama, iseseisvalt hakkama, ja et ka need teenused oleksid kättesaadavad.

Nüüd see, mis on rohkem tähelepanu saanud, see on seesama konkreetne hooldekodu, mis ongi ju kallim – keskmine hind kusagil, ütleme, on praegu 750 eurot. Ja siin ma nüüd tahan küll väga üle rõhutada selle, mida inimesed sageli ka ei tea, sest ka poliitikutele meeldib vahel rääkida, et kõik asjad on hästi halvasti. Meie seadus praegu kohustab tagama selle, et hooldekodukoht on igale inimesele kättesaadav ka oma hinna poolest. See, mis on hooldekodu hind, mida seal makstakse, on loomulikult kõrge, sest seal on inimesed öelnud, nad on ööpäev läbi tööl, nendele tuleb normaalset palka maksta. Ja seadus käsib kohalikul omavalitsusel, kui tema poole pöördutakse – ka siis, kui sellel eakal on lapsed –, hinnata pere hakkamasaamist. Ja kui see hooldekodu hind, selle maksmine kahjustab tavapärast hakkamasaamist, siis peab kohalik omavalitsus osalema selle maksmisel. Ja tavapärane hakkamasaamine ei tähenda seda, et inimene peaks olema kuidagi, noh, vahest on kohe öeldud, et vaene olema või saama mingit toimetulekutoetust või tal peaks eriti väike palk olema. Ei, tavapärast hakkamasaamist hinnatakse ikkagi selle järgi, mis ongi selle pere tavapärane kulutamine, kus ei ole luksust. Aga kui inimesel on vaja maksta korterilaen, tal on autoliising, lapsed käivad hoki- ja, ma ei tea, balletitrennis, siis on seal enda puhkuse kulutused, muud elukondliku kulutused, neid kõiki tuleb võtta arvesse. Ja siis, pärast seda saab hinnata, kas on vaja osaleda kohalikul omavalitsusel ka selle kohamaksumuse tasumisel.

Üle-eelmisel aastal Riigikantselei tellimusel on selline juhend ka valminud ja mul on hea meel olnud kohalike omavalitsustega kohtudes, et nii mõnedki on öelnud, et neil on sellest juhendist tegelikult ka abi, et mõtestada seda, milline on ülalpidamiskohustus, millal peab kohalik omavalitsus tulema appi ja millal mitte. Kahetsusväärselt inimesed väga hästi teavad perekonnaseadust – seda, et lapsed oma vanemaid ülal peavad, ja see on ka muidugi loomulik, see on see esimene, mida ju alati püütakse –, aga vähem teatakse seda, et sotsiaalhoolekande seadus paneb kohustuse seda tasu maksmise võimet, kohasust, kohalikele omavalitsustele. Inimesed sageli ei pöördugi kohaliku omavalitsuse poole.

Me vaatame praegu ja me oleme viimaseid aastaid jälginud, mis oli meie just selline ka tõesti alarmi põhjus oli see, et on näha, et viimastel aastatel kohalikud omavalitsused on vähendanud seda osalemist selle kohatasu maksmisel. Inimeste palgad on kasvanud, sissetulekud on kasvanud ja kohalik omavalitsus on pigem võtnud oma makseid vähemaks. Ja siin jällegi omavalitsuste kaupa on olukord äärmiselt erinev. Väga paljud seda väga hästi ja väga täpselt täidavad, seda seaduslikku kohustust, teised mitte. Ja nüüd, kuna neid halbu lugusid, kus kohalik omavalitsus seda ülesannet ei ole täitnud, jääb kõlama, siis inimesed arvavad, et neil ei olegi õigust selleks. Ehk et siit jällegi, inimesed peaksid ka oma õigusi teadma. Eelmisel aastal Sotsiaalkindlustusamet ekstra viis ka läbi kampaania. Ilmselt tuleb ka seda korrata ja seda teadlikkust tõsta, et inimene teaks, mis on tema õigused, mis on need neli sammu, mis ta peaks tegema – kuhu pöörduma, millal ta vastuse saab ning kes ja kuidas siis selles maksmises osaleb.

Nii et see tegelikult praeguses seadusandlikus raames peaks olema inimlikult lahendatav. Eelmisest aastast Sotsiaalkindlustusamet hakkas tegema ka kohaliku omavalitsuse teenuste üle järelevalvet. Selleks aastaks me oleme saanud ka sinna lisavahendeid. Ehk et nõustava järelevalvega. Kui kohalikud omavalitsused jäävad ka hätta sellega, et ei oska seda piiri hinnata või kuidas seda teha, siis on võimalik abi küsida Sotsiaalkindlustusametist, et tõesti inimesed saaksid selle, mis on neile ette nähtud ja mida tuleb neile tagada. Ja mõistagi, ma usun, et sellele positiivsele poolele aitab ka see kaasa, et praegu nüüd on järjepanu ka taotlusvoorusid avatud. On CO2 taotlusvoor, millega on võimalik hooldekodusid renoveerida, juurde ehitada. Samamoodi dementsete kohti me loodame kohandada praegu käimasoleva taotlusvooruga umbes tuhat uut kohta. Nii et neid lahendusi järjest tuleb. Ja ma usun, et see teadlikkus ka paraneb. Aitäh!

Ingrid Sembach-Hõbemägi
Ma korra siin täpsustan. Kas ei või tekkida olukord, kus kohalik omavalitsus, kes hindab seda pere tavapärast toimetulekut ja tahab võimalikult vähe ise kulusid kanda, teebki kõik selleks, et öelda, et temal nagu kulusid ei tekiks ja et see pere saab ikkagi ise hakkama? Ta peab ise need vahendid leidma.

Kaia Iva
No selleks ongi see juhend, mis tegelikult näitab, et ei ole võimalik öelda, et tehke kõik ise. Seal on konkreetsed näited, seal on konkreetne metoodika. Ja kui siin tekib see mure – ja eks vahetevahel neid lugusid ju ikkagi on, kus proovitakse kuidagi ära lükata seda –, siis ma ütlesin, et nüüd ongi ka selline vahekohtunik, kelleks saabki olla Sotsiaalkindlustusamet, kuhu on võimalik pöörduda ja konkreetselt siis läbi vaadata, kas on õiglaselt lahendatud või ei ole õiglaselt lahendatud. On ka see instants nüüd olemas, mis varasemalt ilmselt nii hästi ei toiminud. Kui ta oli erinevates maakondades laiali, maavalitsuse juures, siis võiski olla see praktika väga erinev ega olnud ka sellist ühtset juhendit, mis nüüd üle-eelmisel aastal on koostatud koostöös advokaatidega. Nemad ongi selle koostanud, ütleme, niisuguse põhjaliku analüüsi ja näidetena. Ma küll väga loodan, et sellest on abi. Ja kui vaja, siis saame siin kindlasti ju kohendusi teha ja vaadata, mida siis veel on vaja teha selleks, et inimesed teaksid, mis on nende õigused, ja et kohalikud omavalitsused seda teeksid.

Mõistagi, alati tuleb see, et äkki ei ole kohalikel omavalitsustel piisavalt raha. Mõistagi, ei ole ju kunagi nii, et on palju või jääks kuidagi üle. Aga kui me näeme seda, kui erinevalt on omavalitsused praegu käitunud, siis me näeme, et osa neid prioriteete seades saab nende ülesannetega päris hästi hakkama. Järelikult meil on küll vaja, et see valge kadedus hakkaks tööle. Ehk et kui siin vallas saab ja me sellest kõva häälega räägime, siis naabervallas peab sama hästi saama. Lihtsalt peab. Aitäh!

Fred Püss, Delfi
Küsimus peaministrile. Teie erakonnakaaslane Kadri Simson ütles intervjuus Maalehele, et ta eelistaks valitsuses jätkata senise koalitsiooniga. Samas, ligi veerand Reformierakonna valijatest toetaks Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsiooni. Milline on teie kui Keskerakonna esimehe seisukoht?

Jüri Ratas
Aitäh! Tõsi on see, et koostöö praeguste valitsuspartneritega on olnud minu arvates hea. Hoolimata sellest, et on olnud sellised maailmavaatelised erimeelsused, oleme suutnud ikkagi otsustada väga põhimõttelisi ja suuri reforme Eesti ühiskonnas.

Vastus teie küsimusele. Seda, missuguseks kujuneb järgmine koalitsioon, otsustate teie ja teie tuhanded-tuhanded meedia- ja lehelugejad. Seda otsustavad Eesti elanikud, kellele nad selle usalduse annavad, et järgmine koalitsioon moodustada. Nii et see sõltub väga palju valimistulemuste põhjal. Aitäh!

Fred Püss
Oleks küsimus ka kultuuriministrile. Vabaerakond esitas Isamaa esimehe Seedri peale prokuratuurile kuriteoteate seoses selle Eestimaa Spordiliidu "Jõud" rahastamisega, kuna härra Seeder oli samaaegselt nii Maaeluminister kui ka spordiliidu president. Miks peaks üldse Maaeluministeerium tegelikult spordiliitu rahastama? Sport on teatavasti ju Kultuuriministeeriumi vastutusala.

Indrek Saar
Jah, see on üks nendest asjadest, mis on ajalooliselt niimoodi kujunenud. Ma arvan ka, et iseenesest võiks neid asju teha Kultuuriministeerium, aga see eeldaks seda, et Maaeluministeeriumi ja ka koostöös Rahandusministeeriumiga on võimalik omavahel ilusasti kokku leppida, et mitte ainult kohustus, vaid ka vahendid antakse üle. Et ei juhtuks nii, et vihma käest räästa alla.

Aga mis puudutab seda kuriteoteadet, siis ma usun, et Eesti pädevad institutsioonid annavad sellele oma hinnangu. Ja kui on selline kahtlus, et reegleid on üsna räigel moel rikutud, siis on iga kodaniku kohustus sellest õiguskaitseorganitele teada anda.

Ingrid Sembach-Hõbemägi
Veel kord Ingrid Sembach-Hõbemägi ja küsimus minister Saarele. Teatavasti on sotsiaaldemokraadid seadnud eesmärgiks Riigikogus saada nüüd 20 kohta. Ja liiguvad spekulatsioonid, millest on kirjutanud ka tänane Postimees, et kui alla 20 koha saadakse, siis võib erakonna juht muutuda. Kas sellest on erakonnas olnud juttu ja kas teil endal on endiselt ka huvi sotside juhi kohale kandideerida mingil hetkel? Aitäh!

Indrek Saar
Praegu teevad kõik erakonnad maksimumi selle jaoks, et saavutada valimistel võimalikult hea tulemus. Aga see tulemus loomulikult sõltub sellest, milline on valijate hinnang sellele, kuidas erakonnad on suutnud oma eesmärke ellu viia. Ja vahetult enne finišit rajalt maha ronida ei ole sotsiaaldemokraatidel kindlasti plaanis. Me anname oma parima selle jaoks, et erakonna esimehe püstitatud eesmärk oleks võimalikult reaalne. Ma arvan, et meil on 125 tublit kandidaati, ja ma arvan – ma tean, mitte ma ei arva –, et nende 125 kandidaadi hulgas, aga mitte ainult, on märkimisväärne juhipotentsiaal nii Eesti poliitikaküsimuste otsustamiseks kui ka erakonna sees.

Ingrid Sembach-Hõbemägi
Ja teie enda huvi? Näiteks, pärast Riigikogu valimisi ja enne europarlamendi valimisi võib-olla sellest kohast olete huvitatud?

Indrek Saar
Minu enda suurim huvi antud hetkel on see, et sotsiaaldemokraadid saaksid valimistel võimalikult hea tulemuse, sest ma arvan, et sotsiaaldemokraate on Eesti ühiskonnas väga vaja – ühte erakonda, kes otsib tasakaalu ja näeb selle nimel ka igapäevaselt vaeva, rääkimata paljudest nendest asjadest, mis me poliitikas olema ka reaalselt ära teinud, mitte ainult lubanud. Aga ma kujutan ette, et see loetelu läheb siinkohal ilmselt liiga pikaks. Ma hea meelega võiksin sellest kõigest teile rääkida, aga tõenäoliselt te ei ole väga huvitatud sellest. Aga loomulikult, kõikide, ma arvan, sõltumata erakonnast, täna kõikide kandidaatide esmane eesmärk on see, et saavutada Riigikogu valimistel võimalikult hea tulemus. Ma tänan kõiki neid inimesi, kes on valmis mind minu valimisringkonnas Lääne-Virumaal toetama.

Juhataja
Ka kui rohkem küsimusi ei ole, siis on pressikonverents lõppenud. Suur tänu kõigile!