Sa oled siin

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 16. jaanuar 2020

16. jaanuar 2020 - 22:08

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil osalesid ning ajakirjanike küsimustele vastasid peaminister Jüri Ratas, siseminister Mart Helme ja kultuuriminister Tõnis Lukas.

 

Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=0DO9RIJ8w-k

 

Juhataja Urmas Seaver

Head ajakirjanikud! Alustame valitsuse pressikonverentsi. Teie ees on täna peaminister Jüri Ratas, siseminister Mart Helme ning kohe liitub meiega ka kultuuriminister Tõnis Lukas. Alustuseks sõna peaminister Jüri Ratasele.

 

Jüri Ratas

Aitäh! Austatud ajakirjanikud, aitäh tulemast!

Ma arvan, et see aasta algus on kahjuks olnud väga must Eesti liikluses. Väga ränk. Eile me lugesime taas väga traagilistest ränkadest liiklusõnnetustest. Loomulikult minu sügav kaastunne kõigile lähedastele. Aga ka minu üleskutse kõigile inimestele, kes liikluses on: me ei ole kunagi liikluses üksinda, me oleme seal alati teiste liiklejatega. Ei ole mitte mingit õigustust, kui me istume autorooli ja oleme tarvitanud alkoholi. Need on alati – mitte alati, aga väga sageli – väga traagiliste lõppudega liiklusõnnetused.

 

Mul on hea meel, et siseminister ja -ministeerium võtavad seda teemat väga tõsiselt, et töötada välja uusi uusi lahendusi, kuidas teha kõik selleks, et preventatiivset selliseid traagilisi intsidente Eesti teedel ja liikluses vähendada. Ma olen samuti palunud kolmel ministeeriumil välja pakkuda lahendused, mis on seotud just joobes juhtimisega. Eesmärk peab olema kindlasti turvalisem liiklus ja vähem õnnetusi.

 

Ma suundun homme selle aasta esimesele välisvisiidile Rootsi, Stockholmi. Rootsi on Eesti suurim välisinvestor, suuruselt teine eksporditurg meie ettevõtjate jaoks ja üks olulisemaid kaubanduspartnereid.

 

Kui võtta lühidalt kokku, mis on selle visiidi eesmärk, siis ma ütleks, et neli. Kõigepealt loomulikult kohtumine oma ametikaaslase Stefan Löfveniga. Me arutame kahepoolseid suhteid, Euroopa Liidus kindlasti uut eelarveperspektiivi. Teiseks see, et ma olen püüdnud viimase kolme aasta jooksul teha nii palju kui võimalik selliseid lõunasöögi vormis kohtumisi investoritega, kes investeerivad täna Eestisse või kes on siis tulevikus huvitatud Eestisse investeerimisest. Kolmas on see, et kohtuda Eesti sealse kogukonnaga, Eesti inimestega seal ja nendega vestelda. Aga ma olen palunud ka seda, et mul oleks võimalik kohtuda kahe pangaga nii – Swedbanki kui ka SEB panga esindajatega. Loomulikult üks oluline teema, mis Eestil on, on meie tegevus rahapesuvastases võitluses ja selle vastu seismises, aga see, mida on öelnud ka rahandusminister välja, ka see on minu jaoks oluline, et me ei saa minna ka kogu selle asjaga teise äärmusesse. Eesti ettevõtlus peab edasi toimima, Eestisse investeeringud peavad edasi toimuma. Ja loomulikult selleks on ettevõtjatel ja meie majandusruumil vaja ka häid võimalusi läbi pankade neid investeeringuid teha. Nii et üheks teemaks kindlasti on pangateenused, mis on meie ettevõtjatele, aga ka meie inimestele väga oluline ja tähtis. Tänase hinnangu kohaselt on eestlasi Rootsis umbes kakskümmend tuhat, nii et see on kindlasti väga suur kogukond eesti inimesi, kes elab väljaspool Eestit.

 

Täna oli valitsuse istungil kokku üheksa päevakorrapunkti. Üks oli diginomaadi viisa. Valitsus kiitis heaks diginomaadi viisa loomise. Eesti on üks esimesi riike maailmas, kes annab võimaluse Eestis viisa alusel töötada inimestel, kelle töö ei sõltu sellest, kus nad parasjagu asuvad. Kindlasti lähemalt räägib sellest siseminister.

 

Nüüd põllumajandus- ja toiduameti loomine. Valitsus toetas maaeluminister Arvo Alleri ettepanekut luua luua põllumajandus- ja toiduamet, millega ühendatakse veterinaar- ja toiduamet põllumajandusametiga. Plaan on ministril päris ambitsioonikas, just ajalises mõttes, et kogu protsess läbi viia nii, et see saaks startida järgmise aasta jaanuaris. Selle peakontori asukohaks peaks saama Saku, aga see eeldab ka muudatusi riigikogus seadusandlikul tasemel.

 

Nüüd, järgmisel nädalal ma osalen Maailma Majandusfoorumil. See on 50. aastakokkutulek Davosis, Šveitsis. Ja juubelikonverentsile kohaselt on seekordseks peateemaks just sidus jätkusuutlik maailm erinevate huvigruppide koostöös. Majandusfoorumi peamine idee seisneb selles, et sama laua taha tulevad kokku riigijuhid, ettevõtjad, akadeemikud, kodanikuühiskonna esindajad ja eri valdkondade mõtteliidrid, et ühiselt arutada erinevaid väljakutseid.

 

Nüüd roheleppe küsimus. Jah, ühelt poolt me võime öelda, et need esimesed uudised, mis on tulnud, need on Eestile head. Jutt on siis sellest, et kui me viime oma energia ja energeetikasektori rohepöörde mõttes üle, siis see on olnud ju läbi nende viimaste, ma ütleks, kuude üks meie eesmärke, et rääkida läbi Euroopa Komisjoniga, et see nn õiglase ülemineku fond kõigepealt a) tuleks ja b) et see näeks ette ka põlevkivi ja loomulikult näeks ette ka neid toetusi Eestile. Eeskätt see puudutab Ida-Virumaad.

 

Mis ma tahan selle kohta öelda? See samm on positiivne ja hea, aga ei ole kokku lepitud täpselt, kui suur saab olema Euroopa Liidu järgmine eelarve, ei ole ka tegelikult kokku lepitud täpselt, kuskohast need katteallikad või need miljonid ja miljonid tulevad. Nii et need arutelud seisavad kindlasti veel ees. Aitäh!

 

Juhataja

Siseminister Mart Helme, palun!

 

Mart Helme

Jah, aitäh! Jah, peaminister mainis juba tänase istungi üht tulemust, milleks on siis selle n-ö diginomaadi viisa heakskiitmine ja täpsustamine nõuete osas, mis selle viisaga seotud on.

 

Aga ma läheks natukene laiemalt, me oleme nüüd sel nädalal teinud siseministeeriumi valdkonnas kaks pressikonverentsi. Ühe siis PPA valdkonna teemasid kokku võttes ja teise päästeameti teemasid kokku võttes. Vaatamata kõigile neile pingutustele, mida eelmisel aastal tehti – ja tulemused ei olnud halvad, selles mõttes, et teatud paranemist võib näha hukkunute arvu vähenemises ennetustegevuse aktiviseerimise osas –, on käesoleva aasta kahjuks alanud, nagu ka peaminister ütles, väga traagiliste sündmustega. Eile kaks hukkunut liikluses, terve hulk vigastatuid. Saaremaa roolijoodiku, noh, ma julgeks isegi öelda mõrvatöö. Need on asjad, mis panevad mõtlema, mida siis ikkagi edasi teha.

 

Ma absoluutselt ei nõustu nende niisuguste pehmotsevate seisukohtadega, et tegemist on haigete inimestega, keda tuleb ikkagi kasvatada ja ravida. Minu kindel veendumus on, et retsidiivsed tegelased tuleb roolist otsustavalt kõrvaldada ja selle üks moodus on nad ühiskonnast isoleerida, et nad ei saaks kurja teha.

 

Ei ole mingi põhjendus see, et „olin nii purjus, et otsustasid sõitma minna.“ No kuulge! Mis põhjendus see niisugune on? „Olin nii purjus, et otsustasin kellegi maha lüüa. Andke mulle andeks, kasvatage mind ümber, ravige mind.“ No nii ei saa.

 

Võib-olla paljudele ei meeldi selline mõnevõrra autoritaarne lähenemine, aga kellelegi elu tagasi ei anta. See on kategooriline imperatiiv - kellelegi elu tagasi ei anta - siit me peame tegema järeldusi. Valitsus on otsustanud nende lahenduste otsimisel ministeeriumide vahelise koostöö raames edasi minna.

 

Nüüd tulles selle diginomaadi viisa juurde. Tegelikult jõudsime täna lõpule üsna pika tööprotsessiga. Ministeeriumide vahel on põrgatatud seda teemat üsna pikalt, aga praegu oleme siis jõudnud tulemusteni. Võib tuua välja mõned muudatused, mis kooskõlastuste vältel täiendustena sellele seadusele lisandusid.

 

Üks oli see, et kui algselt oli siseministeerium välja pakkunud, et n-ö diginomaadid võivad töötada ainult ühe tööandja juures, siis nüüd on ikkagi tehtud ka leevendus, et võivad ka mitme tööandja juures samaaegselt töötada. Võimaldatakse ka vahetada tööandjat ja õppeasutust elamisloa kehtivusaja jooksul, ilma et peaks hakkama uuesti bürokraatlikke protseduure läbima, uut elamisluba taotlema. Võimaldatakse ajutiselt Eestis viibivatel välismaalastel soovi korral registreerida oma elukoht ka rahvastikuregistris, et tagada neile parem ligipääs avalikele teenustele.

 

Siin on jutuks olnud see, et näiteks lastele arstiabi andmise puhul on niisugused asjad väga olulised. Lastele haridusasutuste leidmise korral on siin paindlikkust rohkem. Ja kõige olulisem minu arvates on ikkagi see, et tööandja pannakse praegu ka vastutama andmete õigsuse eest, tegeliku töö andmise eest, maksude tasumise eest ja kõikide niisuguste korrastavate ja riigi seisukohast oluliste asjade eest.

 

Mille poole me liigume? Me liigume ikkagi tööturul teatud anarhia kontrolli alla võtmise suunas. Ja kui me siit edasi läheme, siis järgmisel nädalal, kui kõik kooskõlastused lõplikult raamistuvad, läheme edasi ka välismaalase seaduse muudatustega, mis puudutavad siis tööjõuturu edasist reguleerimist. Aga sellest räägime tõenäoliselt siis järgmisel nädalal või järgmistel nädalatel.

 

Ajakirjanduses on siin tulnud eile ja ka täna negatiivseid hinnanguid siseministeeriumi vastavate sammude osas, et me tahame nii renditööjõudu kui ka üldist tööjõu liikumist, aga ka kõrghariduse osas migratsiooni kontrolli alla võtta. Seda on kritiseeritud, et pidi majandusele väga paha olema.

 

Aga mina esitaks, lugupeetud ajakirjanikud, küsimuse laiale ringile. Kui me räägime Eesti metsast, siis millegipärast majanduslikud faktorid nagu jäävad täielikult kõrvale. Esiplaanil on ainult emotsionaalsed faktorid – Eesti raiutakse metsast puhtaks, Eesti mets hävib, raielangid on tohutu suured. Keegi ei räägi siis sellest, et kümme protsenti inimestest Eestis saavad tööd tänu metsatööstusele, kümme protsenti meie töövõtjatest elatub metsast. Siis need majanduslikud kaalutlused nagu ei ole üldse tähtsad. Aga kui me räägime tööjõust, immigratsioonist, siis on äkitselt majanduslikud põhjused need, mis on esiplaanil ja ainutähtsad, aga demograafilised protsessid – meie rahvusriiklus, meie keelepoliitika ja kõik muu –, see nagu pole üldse oluline.

 

Ei ole nii. Kui me vaatame metsatööstust ja vaatame looduskaitset ja kõiki neid asju komplektis, siis peame võtma ka immigratsiooni ja tööhõive ja töö - vaatama kõiki asju komplektis. Ja see on selle valitsuse kindel eesmärk. Lõpetuseks ütleksin, et meie erakonna valimislubadused olid seotud selgelt immigratsiooni, renditööjõu ja keele- ehk kodakondsuspoliitikaga. Me täidame oma valimislubadusi. Aitäh!

 

Juhataja

Kultuuriminister Tõnis Lukas, palun!

 

Tõnis Lukas

Aitäh! Isamaa on ka väga emotsionaalselt igatpidi seotud Eesti metsaga, aga ma nii palju praegu oma tänaseid punkte ei laiendaks.

 

Võib-olla siseministri kommentaarile seoses üliõpilaskonna ja Eestile vajaliku tööjõu seoste suhtes ma lisaksin, et jah, ka siin tuleb asi saada kontrolli alla. Siin on kaks poolt: kes meie juures õpivad, mis on tegelik taotlus. Ega suur osa neist, kes tuleb, ei pruugi ju võtta elementaarselt n-ö esimese missioonina enda elus siia tööle jäämist. Aga päris paljud jäävad.

 

Ma olen kaugel sellest, et arvata, et kõik need noored inimesed, kes meil rikastavad nii tänavapilti kui ka teenindust, oleks noored tuumafüüsikud, nii nagu hakati kaitsma, et miks üliõpilased ei või tööd teha. Küllap siin on ikkagi ka keelatud ja raskelt jälgitav migratsioon.

 

Aga üliõpilased, eriti magistriõppes ja doktoriõppes olijad, saavad ju ka tõestada, et nad on huvitatud siinsest kultuurist. Ülikoolid peaksid neile pakkuma eesti keele ja kultuuri ettevalmistavaid kursusi. Siis on ju märksa tõenäolisem, et nad tõesti jäävad siia tööle ja meie majanduskasvu ka panustavad. Nii et selle teemaga tuleb tõsiselt tegeleda. Mina nüüd lihtsalt kogu üliõpilaskonda ei umbusaldaks, aga samas ma toetan siseministeeriumi vastavaid samme, et oleks kontroll migratsiooni üle.

 

Kultuuriministrina oli mul täna valitsuses oluline punkt, sest aruannete tegemine on niisugune kena aeg, kui saab tegelikult mõtestada ka tuleviku tegevusi. Ja täna ma esitasin tõesti aruande kultuuripoliitika põhialuste täitmisest. Nüüd me teeme juba järgmise perioodi arengukava, aga aastani 2020 kehtivad riigikogus heaks kiidetud kultuuripoliitika põhialused.

 

Milline siis oli 2019. aasta? Ei hakka kõike seda ilu teile ette kandma. Kultuuris oli palju vapustavalt toredat, palju saavutusi. Aitäh kõigile kultuuriinimestele ja tegelikult kõigile eestlastele ja ka meie külalistele, kes on Eesti kultuurielus osalenud väga aktiivselt sellel aastal!

 

See aasta või õigemini eelmine aasta oli laulu- ja tantsupeo aasta. Ja siin võiks nüüd avada rubriigi „Kas teaksid teadsite, et …“. XXVII. üldlaulupidu toimus, samal ajal siis XX. tantsupidu. Me peame neid nüüd rõõmustavalt koos. See ei ole mitte alati ajaloos niimoodi olnud, et tuli süüdatakse mõlemale peole koos ja et nad on nii liidetud.

 

Sellel üldlaulu- ja tantsupeol, mis oli juubeli tantsu- ja laulupidu, oli kokku 1807 kollektiivi, esines kokku 1807 kollektiivi. Kokku neis oli 44 602 kultuuritegelast, tegijat. Laulupeol siis vastavalt 1020 kollektiivi ja 32 302 osalejat, tantsupeol 713 kollektiivi ja 11 500 osalejat. Ja rahvamuusikapeol, mis oli eraldi Vabaduse platsil, te teate, ilma piletita – see on täiesti õigustanud ennast ka, et rahvamuusikapidusid niimoodi eraldi pidada, kuigi selle suure peo egiidi all –, seal oli 74 kollektiivi 800 pillimängijaga.

 

Väliskollektiive oli 57, 1841 osalejaga. Rongkäigus oli 47 000 inimest. Rongkäigus said osaleda ka need, kes siis seda tihedat proovide sõela ei läbinud ega kvalifitseerunud, ütleme, kõiges selles keerulises repertuaaris. Aga rongkäigule nad kutsuti ja osa neist osales ka. Nii et rongkäigule oli rohkem inimesi kui esinejatena muidu oli. Piletiga külastajaid oli 126 000. Ülekandeid jälgis umbes 500 000 inimest.

 

Aga laulupeo ja tantsupeo kultuuriline fenomen on tegelikult laiem kui nende paari päeva jooksul toimunu kokkuvõte. See täidab meie kultuuri väga tummise ja tõsise sisuga. Laulupeol oli 64 teost, neist 28 uut teost, osalt tellitud teosed. Sõlmiti 102 autorilepingut. Nii et kultuur muutus tunduvalt rikkamaks. Tantsupeol oli 28 ettekandel, st 28 tantsu, neist seitse uut. Muusika seaded olid kõik uued tehtud. Või ütleme siis, saatemuusika oli uuendatud, nendest päris uusi saateid oli 20-le tantsule. Sõlmiti 91 autorilepingut, see on kindlasti ka selline oluline pidude panus meie kultuuriellu.

 

Muid huvitavaid fakte. Trükiti 4 623 650 lehekülge igasuguseid õpikuid ja muud materjale, teavitusmaterjale, aga eriti siis lauljatele ja tantsijatele õppematerjale. Toimus 752 eelproovi 2019. aastal, kus toimus siis ettelaulmine, ettetantsimine ja ka siis nende programmide lihvimine. Majutati 25 615 pidulist, see tähendab siis esinejate mõttes Tallinnas, kokku 70 684 majutusööd. Kokku jagati nädala jooksul 356 641 toiduportsjoni. 216 meedikut oli valves, nad andsid abi 5173 korral. Piletiga külastajate arvu ma juba ütlesin.

 

Aga nüüd nende viimaste andmete alusel võttes, me peame kogu aeg jälgima, kas tantsu- ja laulupeol on ka mugav eesti kultuuris olla. Sellel aastal me puutusime kokku olukorraga, kus kõik ei mahtunud lauluväljakule ära. See tähendas paljudele inimestele negatiivset emotsiooni. Ja tegelikult laulupidude mõte on ju see, eriti laulupidude mõte, et kõik meie rahvas peaks ära mahtuma.

 

Laulu- ja tantsupeod uuenevad kogu aeg. Ka nendel pidudel oli palju novaatorliku, uuenduslikku. Kes ütleb, et need on iganenud nähtused, ei tea, millest ta räägib. See ei ole anakronism teha selliseid suuri laulu- ja tantsupidusid. Neid pidevalt uuendatakse. Traditsioon pidevalt uueneb ja see jõuab ka publikuni suurelt osalt.

 

Aga kokkusaamise kohana peab laulu- ja tantsupidu jääma. Peame tõsiselt mõtlema, mis lauluväljakuga teha. Sõna otseses mõttes. Kui ma rääkisin, et toiduportsjonid, siis suur osa nendest jagati praegusel veel või, ütleme, juba endisel messialal, kuhu tuleb hoopis teine planeering, teised hooned. Ja lähiajal laulu- ja tantsulaulupidudel ei ole võimalik seal enam korraldada laulupeoliste toitlustamist. See massiivne tegevus peab kanduma siis lähemale laulukaarele, võtma päris suure tüki lauluväljaku territooriumist endale. See on päris suur muutus.

 

Ma olen kutsunud üles peatama kõrghoonete, kõrgete elamute rajamise lauluväljaku lähedasse ümbrusse, aga ka lauluväljakule. Tegelikult on lauluväljak, mida meie teame, olnud laulupidude kasutuses suurem territoorium, kui nominaalselt lauluväljaku ühingule kuulub. Osa tegevusi, näiteks müügiala, on paiknenud kruntidel, mis on erakrundid, ja kus olid planeeritud kõrgelamud.

 

Tallinna linnapeaga on kokkulepe, et sellist planeeringut sinna ei tule, ei kinnitata neid kõrghooneid lauluväljaku kõrvale. See tähendab, et me peame igal sammul mõtlema, igat otsust langetades mõtlema, et tegelikult me ei lõikaks läbi seda oksa, kus me oma laulu- ja tantsupeotraditsiooniga istume. Nii et peame töötama lakkamatult sel ajal, nii nagu kõik korraldajad töötavad.

 

Tugiteenustes oli 1200 inimest. Põhitoimkonnas, kunstilises toimkonnas oli 54 neli inimest. Aitäh Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusele suure töö eest, mis on tehtud! Aga aitäh ka kõigile lauljatele, tantsijatele, pereliikmetele, kogu Eesti rahvale, et selline pidu sai üldse toimuda! Selle nimel tasub pingutada.

 

Tõnu Lehtsaar on kenasti öelnud, et enda ohverdamine mõttetu ürituse eest on mõttetu eneseohverdus. Enda ohverdamine kahjuliku ürituse eest on moraalne väärtegu. Pühenduda tuleb sellele, millel on mõte ja tähendus. 

 

Laulu- ja tantsupeol on kahtlemata mõte ja tähendus Eesti rahva jaoks. Me oleme eelmisel aastal teinud palju selleks, et töötada välja tantsu- ja koori- ja orkestrijuhtidele selline stimuleeriv riigipoolne palgatoetuste süsteem, nagu on olnud seni treeneritel, et tõepoolest anda sellele ametile ka mingi sotsiaalne kindlus ja et noored ka jätkaks selle tungla kandmist ja meil oleks neid juhendajaid ning pidude kvaliteet säiliks.

 

Ma loodan, et selle, käesoleva aasta jooksul tuleb siit palju sõnumeid. Süsteem hakkab juba sellel aastal tööle. Ma loodan väga, et me suudame valitsuse ja riigikogu poolt käivitada selle süsteemi täismahulisena järgmisest aastast, et traditsioonid saaksid säilida ning töö saaks toimuda ka laulu- ja tantsupidude vahelisel ajal.

 

Paar sõna veel muudest valdkondadest. 2019. aastal hakkas kehtima uus muinsuskaitseseadus. Selle alusel lisandus muinsuskaitseametile tegevusi. Nüüd võib öelda, et ka muinsuskaitseobjektidele, kui me räägime arhitektuurist ja ehitusobjektidest, tuleb rohkem riiklikke toetusi kui seni. Lisaks, valitsus otsustas sellele 2,6 miljonile, mis nende toetuste rubriigis juba oligi eelmisel aastal, lisada omandireformi reservfondist veel üks miljon, selleks, et saaks korda teha neid objekte, mis olid kunagi õigusvastaselt võõrandatud ja tagastatud.

 

Me peame muinsuskaitseseadust edasi arendama. Meie tugi ja dialoog omanikega, objektide omanikega ei ole minu hinnangul veel piisav. Kõiki aspekte tuleb arvestada, et tõesti ka omanike koostöös saaks suured muinsusväärtused säilida.

 

Talude toetamise, taluehitiste muinsuskaitselise toetamise või muinsuskaitse nõuetele vastavaks tegemise rahaline toetus tuli 100 000 euroga sisse, mis on ka kindlasti väga oluline. Eelmisel aastal tehti tõsiselt tööd, et looduslikud pühapaigad kaardistada.

 

Ja selle aasta alguses ma rõõmuga allkirjastasin otsuse, millega me võtsime siis seni pretsedenditult – niisuguseid looduslike pühapaikade suuri uusi kaitse alla võtmisi ei ole sellises mahus toimunud – kaitse alla Rosma ristimetsa Põlvamaal. Looduslikud pühapaigad on meie kultuuris traditsioonilise kultuuri hoidmises ja inimeste oma kodukohaga ja oma maaga liitmise mõttes tohutult olulised asjad.

 

Muuseumide juhtimine või õigupoolest mitte juhtimine, vaid muuseumidega tegelemine läks muinsuskaitseameti pädevusse osaliselt, seal on nüüd selline vastav osakond. Aga ma tahaksin toonitada, et need ei juhi muuseume, need ametnikud, kes seal on. Nad aitavad partnerluses mingeid tegevusi teha, rahastada, metoodiliselt materjale välja töötada. Juhivad ikkagi muuseumide direktorid, sest see iseseisvus muuseumidel peab säilima.

 

2019. aastal valmis OSKA ehk tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi uuring kultuuri- ja loomevaldkonna inimeste tööjõuvajaduste suhtes. Võin öelda, et siin näiteks muuseumi pedagooge oleks juurde vaja ja üldse museoloogia õpet meil kuskil kõrgemates õppeasutustes n-ö statsionaarsena ei toimu. Et ka tulevikus oleks neid, kes noori suudaksid muuseumitesse tõmmata. Ja ettepanek on, et kõik koolinoored põhikoolieas – seda peab muidugi gümnaasiumieas ka jätkama – saaksid külastada keskmuuseume. See oleks õppekava täitmisel oluline osa. Kui vaja, on selleks vaja ka riikliku finantstuge, et tõesti kõigist Eesti kohtadest ei oleks takistusi õppekava täitmise raames, koolihariduse raames Eesti oluliste keskmuuseumide külastamisel. Eesti Rahva Muuseum, Kunstimuuseum, Ajaloomuuseum, Meremuuseum jne. Eks siin on õpetajate valik ka.

 

Valitsus otsustas eelmisel aastal pikaajalised investeerimisprojektid tulevikku, Rahvusraamatukogu ja Rahvusarhiivi ühise kompleksi rajamist hakata rahastama tulevikus Rahvusraamatukogu praegusse hoonesse.

 

Telestuudiote kompleksi ehitamine on ka plaanis tulevikus riigi toetusega. Avasime – see nüüd haridusvaldkonnaga koos, haridusvaldkonna suur saavutus, aga Kultuurkapitali toel siiski – muusikaakadeemia uue saali. Meremuuseumis avasime Paksu Margareeta uue ekspositsiooni. Need on väga suured sündmused.

 

Väga palju on kultuurieksporti toimunud. Tõepoolest, meie muusika ja muud kunstivaldkonnad ja kultuurivaldkonnad on rahvusvaheliselt väga hästi tunnustatud. Eesti Rahvakultuuri Keskus alustas tööd Viljandis 2019. aastal.

 

Kultuuriministeerium on panustanud keelepoliitikasse oma lõigus väga oluliselt. Kui 2019. aastal kultuuriministeerium kultuuriliseks lõimumiseks pakkus Integratsiooni Sihtasutuse kaudu 2500 õppekohta täiskasvanud keeleõppuritele, siis nüüd, 2020. aastal on see 5500. Ja kui te nägite, siin paar päeva tagasi täitus neljakümne minutiga see pakutud õppekohtade arv, nii et huvi on tohutu, siis ma võin öelda, et märtsikuus tuleb järgmised 3000 õppekohta pakkumisele ja kes soovib, saab sinna registreerida.

 

Veel üks mure või, ütleme, üks hool on rahvusteaduste hea kandepind ja selle tugevdamine, ka rahvusteaduste rahastamine, sest keele ja kultuuri püsimiseks, mille eest ka kultuuriministeerium hoolitseb, on humanitaarteaduste ja loomeerialadega seotud teadlaste ja õppejõudude toetamine tohutult oluline. Ja me tahame kaasa rääkida ka teaduse rahastamises tulevikus selles valdkonnas rohkem.

 

On hea, et kultuurkapitalis avati eelmisel aastal stipendium loomeerialade, humanitaarerialade õppejõududele – 52 õppejõudu seda saab.

 

ÜRO Peaassamblee nimetas 2019. aasta põlisrahvaste aastaks, põliskeelte aastaks. Lõpetuseks ma tahangi rääkida teile ühest unistusest. Me teame, et põliskeeli ja üldse väikseid keeli hävib igal aastal maailmas. See elurikkus, kultuuriline elurikkus, liigirikkus on väga suure löögi all.

 

Mul on unistus, et need noored, kes kliimastreikide ajal piketeerivad ja on väga teadlikuks saanud sellest, kuivõrd on vaja looduslikku mitmekesisust ja liigirikkust ja elurikkust kaitsta, tuleksid tulevikus ka tänavatele ja teeksid keelestreike või, ütleme, astuksid üles selleks, et kaitsta elurikkust kultuuris, rahvaste hulgas ja keelelist elurikkust maailmas, et põliskeeled ja väiksed keeled ei häviks.

 

Ja päris lõpetuseks siis ma ütlen, et teema on olnud, mis on ka minu valdkonda päris tõsiselt puudutanud, see on keele ja kultuuri hoidmine. See, et haridusministeerium oma otsustes on planeerimas keeleameti loomist, on väga kiiduväärt otsus, need ettevalmistused on tegemisel.

 

Täna valitsuskabinet istungil selle teemaga tegeleb, aga ma tahan siis koostöös haridusministriga öelda, et Eesti Keele Instituut jääb kindlasti tegutsema nendes piirides, mis ta on, sest ta on eesti keelega tegelev teadus- ja arendusasutus.

 

Ei ole mõtet arvata, et need funktsioonid viiakse loodavasse keeleametisse. Loodav keelamet hakkab ikkagi tegelema keelepoliitikaga ja nende valdkondadega, mis on laiendatult vajalik võtta kontrolli alla, millega me praegu ei ole hakkama saanud – teenindusest tõrjutakse eesti keelt välja, kõrghariduses ja teaduses on probleeme. Siin tuleb analüüsida ja teha poliitikat. Lisaks muidugi jääb ka Keeleinspektsiooni funktsioon. Aga Eesti Keele Instituudilt tema rolli kindlasti ära ei võeta.

 

Juhataja

Nüüd on ajakirjanikel võimalus küsida. Öelge palun oma nimi, väljaanne, kellele küsimus suunatud ja küsime läbi mikrofoni. Kes soovib? Palun!

 

Kadri Kuulpak, Postimees

Küsin Siseministrilt seoses Abhaasia eestlastega. PPA muutis kapo ohuhinnangule toetudes optantide järeltulijatele kodakondsuse andmise praktikat, mis puudutas eriti valusalt Abhaasia eestlasi. Samas tõestab Jaanus Piirsalu tänases Postimehes, et väited, nagu oleksid selle taga julgeoleku põhjused ja Eesti kodakondsuse massiline õngitsemine, ei vasta tõele. Soovingi teada, miks toona see muudatus tehti ja öeldi, et optantide järeltulijad ei ole sünnijärgsed Eesti kodanikud. Kuidas kavatsete Abhaasia eestlaste olukorra lahendada?

 

Mart Helme

No ma arvan, et PPA ekspertiisivõimekus on mõnevõrra suurem kui ühel ajakirjanikul. Vabandust, et ma ajakirjanike kohta nii ütlen, aga ma siiski arvan, et PPA analüüsivõimekus on suurem. Täpselt samuti nagu ma arvan, et siseministeeriumi analüüsivõimekus on suurem kui ajakirjandustoimetustel.

 

Nii et ajakirjanikud kindlasti ei valda tõe monopoli, ei valda seda ka Jaanus Piirsalu, keda ma väga hästi tunnen, keda ma väga kõrgelt hindan, väga hea ajakirjanik. Nii et see niisugune märkus selle kohta, just nagu tema esitaks tõde, aga PPA ja siseministeerium esitaks valet. Ei, see asi ei ole nii lihtne.

 

Nüüd, mis puutub Abhaasia eestlastesse, siis on toimunud selle aja jooksul väga tõsine töö, muuhulgas ka arhiivides. Muuhulgas on käinud läbi need analüüsid ja arutelud ja vaidlused läbi erinevate instantside, kaasa arvatud õiguskantsleri büroo, justiitsministeerium, Riigikogu õiguskomisjon jne, jne.

 

Ja mis on olnud selle vaidluse põhiteema? Vaidluse põhiteema on olnud see, kas optantidena saab käsitleda ka neid inimesi, etnilisi eestlasi, kes ei tulnud Tartu rahulepingu alusel Eestisse, kes ei asunud Eestisse elama. Praeguseks on jõutud seisukohale, et jah, teatud puhkudel, näiteks ka Abhaasia eestlaste puhul, sest formaaljuriidiliselt oli Gruusia, mille koosseisu kuulus ka Abhaasia, iseseisev riik ja selle riigi territooriumile asunud eestlased lahkusid Venemaalt. Ja seega omandasid optandi staatuse. See võib näida sellise kunstliku juriidilise konstruktsioonina, aga Abhaasia eestlastesse konkreetselt puutuvalt on niisugusele järeldusele jõutud.

 

Nüüd, mis on julgeolekuoht? Julgeolekuoht on see, et Vene Föderatsioonis on suurusjärgus 200 000 inimest, kes võiksid teatud seaduslaienduste puhul öelda, et oo, aga juriidiliselt on meil õigus saada Eesti kodakondsus, juriidiliselt on meil õigus asuda Eestisse elama.

 

Kas me kujutame ette, kui tõepoolest 200 000 inimest Vene Föderatsioonist, kes tegelikult on oma juured kaotanud, kes tegelikult on oma rahvusliku identiteedi ja eesti keele oskuse kaotanud, ühel päeval otsustavad, et neil on Putini Venemaast kõrini ja otsustavad tulla Eestisse elama? Ma arvan, et see oleks meile väga tõsine demograafiline probleem, kultuuriline probleem, keeleline probleem. Siin selle tasakaalupunkti leidmine ongi nõudnud aega, ongi nõudnud kõiki neid ekspertiise, vaidlusi, juriidilisi analüüse, et jõuda selle tulemuseni.

 

Me tuleme lähemal ajal välja valitsuskabinetti ja seejärel ilmselt juba ka valitsusse ettepanekutega lahendada Abhaasia eestlaste probleem. Enne kui me need asjad oleme läbi arutanud, ma ei taha neid siin kommenteerida. Siseministeeriumil on valmis ettepanekud, mida valitsusele esitada.

 

Juhataja

Kui rohkem … Jaa, siiski.

 

Laura Saks, Eesti Päevalehe ja Delfi toimetus

Küsimus siseminister Mart Helmele. Olete välja käinud idee muuta avaliku teenistuse seadust just ametnike ametist vabastamise osas. Kas see plaan on endiselt jõus ning kui on, siis kui kaugel te sellega olete ja mida te plaanite muuta? Aitäh!

 

Mart Helme

Oleme põhimõtet arutanud koalitsioonipartneritega. Meie juristid, ütleme siis, juristi kvalifikatsiooniga inimesed riigikogu fraktsioonis on pannud paberi peale – tänasel päeval küll paberi peale ei panda, kirjutatakse kuskile arvutisse – oma mõtted ja ettepanekud. Need ei ole jõudnud veel koalitsioonipartneriteni, seega ma ei oska öelda, missuguse seisukoha võtavad meiepoolsete ettepanekute osas meie koalitsioonipartnerid. Ja seetõttu ei ole võimalik ka praegu kommenteerida, missugused on võimalikud tulemused ja lahendused. Võib-olla koalitsioonipartneritega ütlevad, et ei, neile meie ettepanekud ei sobi. Sellisel juhul, kui konsensust ei saavutata, me ka edasi minna ei saa. See on praegu see seis, aga arutatud teemat on.

 

Riho Nagel, Delfi ja Eesti Päevalehe toimetus

Jätkan samal teemal küsimust siseministrile. Millal see arutelu siis teie erakonna sees võiks lõpule jõuda ja millal te valitsuse juurde siis selle ideega lähete?

 

Mart Helme

Noh, vot, ega valitsus on selline multifunktsionaalselt mõtlev ja tegutsev organ, et meil on päevakorras väga palju erinevaid teemasid. Mõned nendest teemadest on väga-väga aktuaalsed ja nendega tuleb kiiremini edasi minna ja see võtab rohkem mõtteressurssi ja muud ressurssi ära.

 

Ma ei tahaks mingisuguseid tähtaegu praegu välja käia, aga selge on see, et me mingisuguste sammudega ka selles suunas edasi liigume.

 

Juhataja

Elole palun …

 

Elo Mõttus-Leppik

Ka küsimus siseministrile selle diginomaadi viisa kohta veel. Ma saan aru, et tegemist on sellise maailmas esmakordse asjaga, Eesti on taas pioneer ja esirinnas sellega. Kui te paari sõnaga ütleksite, mille poolest see viisa siis väga vajalik on ja kas te näete siin ka mingisuguseid võimalikke ohte seoses selle viisaga. Paar lauset selle kohta.

 

Mart Helme

No kõigepealt me räägime sellest, et … Siin ma ei ole nii kompetentne, ma arvan, et võib olla peaminister on palju kompetentsem.

 

Elo Mõttus-Leppik

Võib ka peaminister lisada.

 

Mart Helme

Kõigepealt, me näeme ju seda, et jah, Eesti on olnud igasugustes e-algatustes väga edumeelne ja kiirelt edasi liikuv maa. Samas me näeme ka seda, et kui ikkagi suured riigid oma masinavärgile rihmad peale saavad, siis nende masinavärk hakkab tunduvalt võimsamalt tööle. Ja seetõttu, et me ikkagi kogu selles digivõidujooksus oleksime konkurentsivõimelised, me peame olema innovatiivsed. See on nagu üks asi. Ja siin kindlasti diginomaadi idee on üks selliseid innovatiivseid ideid ja minu arvates hea idee. See on üks asja pool, ütleme siis see uute tehnoloogiate rakendamine, innovatiivne rakendamine.

 

Teine pool on see, et meil on väga suur tööjõu nappus, sealhulgas intellektuaalset tööd tegevate inimeste nappus. Ta kindlasti aitab lahendada seda, toomata otseselt paljudel puhkudel inimesi alaliselt Eestisse. On täiesti võimalik kuskil Ameerikas või Kanadas või Jaapanis teha, pidada digitöökohta, töötada mõnele Eesti kas iduettevõttele või ka riigiettevõttele, miks mitte.

 

Aga me samal ajal – ja see on väga tõsine teema –, muide, siseministeeriumis PPA-ga ja teiste vastavate instantsidega arutades me näeme ka kuritegevuse kasvu küberruumis ja väga kiiret igasugust petturluste ja sulitempude esilekerkimist. Et meil nüüd ka ei tekiks sellist asja, kus me oleme sellised lahked ja avatud ja soovime, et meile tuleksid diginomaadid, hakkaksid tegema kaugtööd, aga samal ajal saaksid ka viisa, et nad aeg-ajalt saaksid Eestis käia, oma tööandjaga kohtuda, oma tööasju ajada jne, jne, et seda ei kuritarvitataks, siis on seda vaja reguleerida.

 

Ja üks põhjus, miks see eelnõu praegu ka heaks kiideti, oli just nimelt see, et tõhustada meetmeid väärkasutuste vältimiseks, sätestada kutsujale kohustused, see tähendab tööandjale kohustused registreerida välismaalase lühiajaline töötamine ja ühtlustada kõikvõimalikud nõuded – investeerimisnõuded, deposiidinõuded, rahalise katte nõuded, et inimesed tõepoolest ka näitaksid ära, et nad ei ole mitte mingisuguseid sulitempude tegijad, vaid nad tegelikult on ka on ka töötegijad, samuti reguleerida ära juhtumid, kus tegemist saab olema mingite pankrottide või võlgadega või ka ettevõtete likvideerimisega.

 

Need on niisugused asjad, mis võib-olla eemalt vaadates, algul tundub, et ohoo, hurraa, meile tulevad siin digitaalselt inimesed tööd tegema, aga nad töötavad ikkagi mingisuguses raamistuses, mingis firmas. Aga see firma võib-olla lõpetab tegevuse, kuid selle inimesel on olemas juba viisa. Nüüd me peame ette nägema, mis siis temast, tema töökohast, tema viisast, tema kohustustest, tema finantsvahekordadest senise tööandjaga saab.

 

Need on kõik niisugused – saatan on detailides ja nende detailidega kõik, kogu see seadusandlus ka tegeleb. Ja see on, nagu ma algul ka ütlesin, väga pikka ettevalmistustöö heakskiitmine praegu selle seaduseelnõu näol.

 

Elo Mõttus-Leppik

Kas peaminister ka selle diginomaadi viisa kohta soovid midagi veel?

 

Jüri Ratas

Mul ei ole midagi rohkem lisada. Aitäh!

 

Elo Mõttus-Leppik

Kas ma võin peaministri käest küsida ka seda, et täna …

 

Jüri Ratas

Ajakirjandus võib alati küsida.

 

Elo Mõttus-Leppik

Jah. … Täna teil on kabinetis raha eraldamine Ida-Virumaal Lüganuse vallas. Kas see peaks nüüd lahendama ära kogu selle maavaidluste probleemi seal ja keemiatööstus saab lõpuks tegutsema hakata, oma kavadega edasi minna?

 

Jüri Ratas

Jah, aitäh! See on tõesti kabinetis peale lõunat. See küsimus on olnud sõlmes ja täiesti tupikteel ja samas kõik saavad aru, et mingit lahendust on siin vaja, mitte ainult erasektorile, vaid ka riigile. Hetkeseisuga, jah, me arutame seda peale lõunat.

 

Kui te küsite, et kas see annaks nüüd mingi konkreetse lahenduse, siis igal juhul, selles piirkonnas väga suur ja lai küsimus on saanud taas lahenduse.

 

Juhataja

Kui rohkem küsimusi ei ole, siis on pressikonverents läbi. Suur tänu kõigile!