Sa oled siin

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 14. mai 2020

21. mai 2020 - 14:39

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil ministeeriumide ühishoone pressikonverentsi ruumis (Suur-Ameerika 1) osalesid ning ajakirjanike küsimustele vastasid peaminister Jüri Ratas, siseminister Mart Helme ja välisminister Urmas Reinsalu.


Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=YWgmLgy_H08

 

Juhataja Urmas Seaver

Head ajakirjanikud! Head vaatajad ja kuulajad! Alustame valitsuse pressikonverentsi. Teie ees on täna peaminister Jüri Ratas, siseminister Mart Helme ning välisminister Urmas Reinsalu. Esmalt annan sõna peaminister Jüri Ratasele. Palun!


Jüri Ratas

Tervist, austatud ajakirjanikud ja head jälgijad!

Kõigepealt, piirangute leevendamise kohta võime täna öelda seda, et me oleme saanud koroonaviiruse leviku Eestis kontrolli alla. Seda kinnitavad ka viimase kahe nädala Tartu Ülikooli seireuuringu tulemused, et viiruse levimus on madal, ta püsib stabiilne. Ja just toetudes ka teadlaste hinnangule, oleme Eestis kehtivate piirangute leevendamisega läinud samm-sammult edasi. Aga ma rõhutan: kui olukord ei halvene.

Selge on see, et me peame olema jätkuvalt väga ettevaatlikud, väga vastutustundlikud oma käitumises ja suhtluses. Nii et see, et meil ei ole täna vaktsiini – eile vestlesin ka WHO peadirektoriga –, on selge, et see võtab pikemalt aega. Kas see on 10 kuud, kas see on 18 kuud, seda hetkel keegi öelda ei oska. Nii kaua, kui vaktsiini ei ole, ei saa me ka öelda, et me oleme saanud COVID haigusega ühele poole. Ei ole. Nii et peame arvestama ka sellega, et see teine laine võib tulla ja teine laine võib tulla valusasti. Loomulikult selles osas me ka oma ettevalmistusi teeme.

Täna oli valitsuskabinetis põhjalik ülevaade isikukaitsevahendite varudest, samuti anti ülevaade ravimite ja meditsiinivarustuse varudest. Tuleb tõdeda, et sellist väga pikaajalist varude olemasolu ei olegi riigil, võib öelda, viimase 29 aasta jooksul olnud.

Meil on plaan neid asju paremini teha. Järgnevalt tuleme nende asjade juurde tagasi 4. juunil ja loomulikult on kogemus, mida ka koroonaviirus andis, kindlasti väga suur. Nii et meie soov on, kui me räägime isikukaitsevahenditest, et need varud kataksid vähemalt kahte kuud.

Ja ma arvan, et seda, kui tohib nii öelda, erirežiimi, tuleks vähemalt 18 kuud hoida – nii kaua, kui on lootus, et vaktsiin ühel hetkel saab olema.

Leevenduste puhul oleme tõesti lähtunud põhimõttest, et üheksa korda mõõda ja siis üks kord lõika ja otsusta.

Tulevast esmaspäevast võib taasavada spordiklubid, jõusaalid ja ujulad ning teha treeninguid siseruumides. Korraldada võib ka spordivõistlusi vabas õhus, kui need on pealtvaatajateta ning osaleb kuni 100 inimest.

Me oleme leppinud kokku, et alates 1. juulist võib korraldada välitingimustes avalikke üritusi, kus osalejate arv ei ületa 1000 inimest. Siseruumides tohib hõivatud olla kuni 50% ruumi lubatud mahust, kuid korraga mitte rohkem kui 500, st pool tuhat inimest. Ja ürituste korraldamisele sise- ja välitingimustes kehtib 2 + 2 nõue.

Piiri avamine Soome, Läti ja Leeduga.

Eesti ja Soome vahel on kindlasti aegumatu, väga suur ja tihe sõprus. Meie inimeste argielu ning meie riikide majandus on omavahel väga tihedalt põimunud. Mul on tõesti hea meel ja suur rõõm, et alates tänasest saame üle lahe taas rohkem liikuda, aga seda siiski piiratud tingimustes. See, et me saaksime vabalt käia külas, olla turistid ühel või teisel pool, kas siis Eestis või Soomes, selleks me peame püsima terved, selleks on vaja vaadata epidemioloogilist olukorda ja loomulikult tuleb teha kõik selleks, et viirusele mitte uut hoogu anda.

Alates homsest muutub ka Eesti, Läti ja Leedu vaheline liikumine meie riikide elanikele vabaks, kuid järgida tuleb iga riigi kehtestatud reegleid. Välisministeerium on sellekohast infovahetust pidanud, et reeglid oleksid sarnased, sh et need, kes tulevad riiki sisse, peavad karantiinis püsima, see on tähtis.

Nii nagu ma ütlesin, oli mul eile WHO peadirektoriga telefonivestlus. Eesti pakub WHO-le pandeemiavastases võitluses tuge just terviseandmete digitaliseerimisel. Peadirektor oli minu ettepanekust väga huvitatud ja ma ütlesin, et kui meie tehnilised meeskonnad töötavad lähiajal edasi, siis minu meelest oleme valmis ka sõlmima vastastikuse kokkuleppe WHO-ga. Eesti võiks oma kogemustega panustada just erinevate digitaalsete võimaluste-lahenduste väljatöötamisse.

Eile pidasime vestluse ka NATO peasekretäriga. NATO peasekretär tänas, et Eesti on toetanud NATO liikmeid, meie allianssi liikmeid, meie sõpru. Jutt on nii Itaaliast kui ka Hispaaniast. Ja loomulikult mina ütlesin, et meie jaoks on oluline, et NATO toimib ka koroonaviiruse ajal, epideemia ja pandeemia ajal. Seda näitab kasvõi see, et kui Poola meie õhuruumis õhuturve lõpetas, siis Prantsusmaa alustas. Ja samuti, kui me vaatame viimast Kevadtormi, siis seda tehti koos eFP-ga.

Istungil oli täna 12 päevakorrapunkti. Üheks nendest oli ka Eesti Raudtee aktsiakapitali suurendamine. Valitsus kiitis täna heaks Eesti Raudteele 10 miljoni euro eraldamise, millega suurendatakse ettevõtete aktsiakapitali. Seda toetust on ettevõttele vaja, et jätkata investeeringuid uue liikumisjuhtimise süsteemi paigaldamiseks.

Toetus ja otsus oli ka kortermajade rekonstrueerimiseks. Kiitsime heaks majandus- ja taristuministri määruse, millega panime paika korterelamute rekonstrueerimise toetuse andmise tingimused ja korra.

Nüüd, täna peale lõunat, loomulikult, alustame ka arutelu selle üle, nagu teate, 17. mail peaks olema Eestis viimane päev, kus praeguse otsusega eriolukord kehtib. Ma tahan tänada siin Riigikogu, kes minu meelest õigusselgust tegelikult lõi eilse otsusega – jutt on siis seaduseelnõust 165 SE –, kus juhtimistasand muutub konkreetsemaks ja selgemaks nii ameti kui ka Vabariigi Valitsuse tasandil.

Jah, tõesti, seda seadust ei ole ju Vabariigi President tänaseks välja kuulutanud. Ka tema vajab aega, et hinnata, kas võimalik põhiseaduslik riive on olemas või mitte. Aga meie peame valitsuses olema valmis selleks, kuidas me läheme edasi ka esmaspäeva hommikul, 18. mail kell 00.00.

Kindlasti ei ole minu ettepanek – ja minu tunnetus on, et ka mitte Vabariigi Valitsuse ettepanek –, et me 18. mail pöördume sajaprotsendiliselt tagasi tavaellu, nii see kindlasti ei ole. Ja see tähendab seda, et loomulikult meil on vaja ka õiguslikke aluseid, seadusandlikke aluseid välja töötada, mis annavad meile võimaluse jätkata teatud piirangutega Eesti ühiskonnas. Ja ma pean seda väga oluliseks, just lähtudes sellest, et kaitsta Eesti inimeste elu ja tervist.

Nüüd, ma saan aru, paljud tänased lehed kirjutavad 2018. aasta riigieelarvest. Ma tahan öelda omalt poolt paar kommentaari selle kohta, et Eesti riigi rahandus on kindlasti tugevatel alustel. Seda tõdeb ka Riigikontroll oma põhjalikus ülevaates. 2018. aasta eelarve planeeriti küll puudujäägis, kuid see oli muudetud eelarvestrateegiaga kooskõlas ja suunatud majanduskasvu stimuleerimisele. 2018. aastal ei esinenud valitsuse poolt teadlikku ülekulutamist. Oodatust kiirema majanduskasvu taustal jäi maksutulude laekumine tagasihoidlikumaks eelkõige aktsiiside tõttu ja see mõjutas loomulikult negatiivselt struktuurset tasakaalu. Eelnevatel aastatel on esinenud nii üle- kui ka alaprognoosimist. See tähendab, et süsteemset viga ei ole kontrolli käigus tuvastatud.

Nüüd on juttu olnud sellest, kas peaminister teadis, et 2018. aasta eelarve seis on nii halb, enne 2019. aasta 3. märtsi valimisi. Ma olen öelnud, et mina sain sellest teada rahandusministeeriumi ametkonna käest 2019. aasta aprillikuu alguses. Ja ka täna hommikul vesteldes rahandusministeeriumi ametkonnaga ma olen oma sõnade juures – see info, et meil on struktuurse tasakaalu osas probleeme seoses 2018. aastaga, jõudis minuni 2019. aasta aprilli alguses. Aitäh!


Juhataja

Siseminister Mart Helme, palun!


Mart Helme

Aitäh! Jah, me näeme praegu nüüd seda, et pendel liigub, avaliku arvamuse pendel liigub, avalikkuse emotsionaalne pendel liigub. Ja kui kaks kuud tagasi avalikkus oli seda meelt, kui Eestis nähti – ja mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides nähti –, kuidas Vahemere-maades inimesed koroona tagajärjel hakkasid nagu kärbsed surema, siis oli toetus ja lausa nõudmine piirangute kehtestamiseks väga suur. Eesti Vabariigi valitsus käitus vastutustundlikult, optimaalselt, kehtestades piirangud, eelkõige mõistes ja tajudes, et piirata tuleb koldeid. Ja nagu on vist ka ühes meie ajalehes kirjutatud sellest, kuidas oli päevakorras Võru isoleerimine. Tõepoolest, selline asi oli päevakorras, aga asja lähemalt uurides selgus, et sellel ei ole siiski seda efekti, mida me oleks nende piirangute sisseseadmisega saavutada tahtnud, siis me loobusime sellest.

Nüüd on pendel liikunud. Nüüd, nähes, kui laastavalt on piirangud mõjunud erinevate riikide majandusele, eriti teatud sektoritele, on valitsused ära ehmunud. Eesti valitsus ei ole ära ehmunud, aga paljud valitsused on ära ehmunud. Ja nüüd on võidujooks, kes kui kiiresti ja kui palju piiranguid maha võtab. Jumala eest, ärme laseme enam kauem kesta sellel jamal, sest meie majandus sureb täiesti ära!

Ma mäletan, ma andsin vist Sven Soiverile intervjuu üsna vahetult pärast eriolukorra kehtestamist, kus ma ütlesin ka, et jaa, me võime ju sajaprotsendiliselt tappa majanduse väga kiiresti, aga kas me sellega sajaprotsendiliselt tapame ka viiruse, see on omaette küsimus.
Me arutasime valitsuses, kabinetis, ekspertidega, missugune on see tasakaalupunkt. Ja mul on tunne, et me Eestis siiski suutsime selle tasakaalupunkti enam-vähem ära tabada.

Me ei ole hävitanud majandust, me ei pannud riiki kinni. Lugupeetud ajakirjanikud, kutsun teid jälle üles vastutustundlikkusele – ärge kirjutage ja rääkige, et Eesti oli lukku pandud, Eesti oli kinni pandud, Eestis miskit ei toimunud. Eestis inimesed liikusid tänavatel, tegid kaugtööd, õpilased õppisid koolides – kaugtöö korras kasvõi, aga õppisid. Ise näen kodus, kuidas mu noorem tütar iga päev õpib.

Meil ei olnud tööstus kinni pandud, meil ei olnud suurem osa majandussektoreid kinni pandud, nad olid lülitatud, jah, tasasemale režiimile.

Ja mõned valdkonnad, nagu turismivaldkond, olid sunnitud ennast ise sulgema, kulude kokkuhoiu mõttes, sest klientuur kadus ära. Mitte sellepärast, et Eesti valitsus võttis neilt klientuuri ära, vaid sellepärast, et kliente välismaalt ei tulnud. Nii siseturism kui ka välisturism tõmbusid kokku. Ja see ei olnud mitte Eesti valitsuse otsus, vaid see oli see, mis toimus üle Euroopa ja üle maailma. Nii et midagi ei ole parata.

Meie ei pannud midagi lukku ja seetõttu meil ei ole ka midagi siin väga lahti keerata. Nüüd me leevendame piiranguid, aga me keegi ei oska täpselt öelda, kui kiiresti mingid sektorid taastuvad. Ja valitsusele jääb see vastutus, et meil ei toimuks uuesti hüppelist viiruseplahvatust, et meil ei tekiks uusi koldeid.

Me oleme loomulikult palju targemaks saanud selle kriisi jooksul nii selle haiguse suhtes, selle majanduslike mõjude suhtes kui ka selle administreerimise suhtes. Me ei ole enam nii abitus seisus, nagu me olime, nagu peaminister väga õigesti ütles.

Kõik eelnevad valitsused olid suhtunud varude omamisse Eesti Vabariigis, olgu need toiduvarud, olgu need meditsiinivarud või kaitsevahendite varud, umbes niimoodi, et noh, ei ole mõtet neid sinna kuskile hallitama ja mädanema korjata, vaatame kuidagi niimoodi enam-vähem jooksvalt nädala-paari varudega, riik funktsioneerib.

Nüüd me ühtäkki nägime, et sellest ei piisa. Ja nagu peaminister ütles, 4. juunil on meil selle-teemaline suur arutelu, kus me vaatame mitte ainult isikukaitsevahendite varude muretsemise võimalikkust, sh kui pika perioodi peale me peaksime neid ette nägema, vaid vaatame ka toiduaineid, kütust, sidevahendite funktsioneerimise võimekust ja kõike muud seesugust.

Me liidame koroonakriisi väga selgelt ka selle n-ö Võru tormikriisiga, sest ei ole ju mingit kahtlust, et meil sügisel tulevad uued tormid.
Võin teile raporteerida, et siseministeerium on praegu võtnud vastu otsuse, kasutades ka soodsat konjunktuuri kütuseturul, ütleme, naftahinna langusega seoses, et me kõik meie valduses olevad päästeameti kütusehoidlad täidame kütusega.

Loomulikult me peame silmas pidama veel paari asja. Varusid tuleb pidevalt roteerida, seetõttu ei ole mõistlik koguda mitme aasta varusid, sest me ei suuda neid ära roteerida. Ja kõikide varudega peab kaasnema ka logistiliste lahenduste väljatöötamine, kuidas me neid varusid kriisiolukorras jagame, kuidas me nende kasutuselevõtmise tagame ning kes, kuidas, mis koguses ja missuguste süsteemide kaudu, missuguste ministeeriumite ja institutsioonide kaudu.

See ei ole nii lihtne, nagu võib-olla jälle pealtnäha paistab. Väga lihtne on kirjutada ajalehe juhtkirju, et valitsus tegi valesti, valitsus tegi nii ja valitsus tegi naa.

Ka valitsus õpib kogu aeg ja me ei tee tahtlikult midagi valesti. Me võime eksida, aga me ei tee tahtlikult midagi valesti. Me püüame alati leida seda kõige optimaalsemat lahendust.

Nüüd tänasest arutelust valitsuses. Ma arvan, et kõigile on suureks kergenduseks see, et me võime avada piirid oma lõunanaabritega, st Läti ja Leeduga. Kui me vaatasime täna hommikul situatsioonikeskuse raporti numbritele otsa, siis need numbrid näitasid, et Läti ja Leedu on enam-vähem samal tasemel, Läti pisut paremas olukorras, Leedu – no praktiliselt vahet Eesti ja Leedu vahel numbrites ei ole. Nii et siin meil ei ole praegu küll mingit põhjust karta, et see piiride avamine toob meile kaasa mingi uue haigusepuhangu või et sealt hakkavad massiliselt sõitma haiged inimesed Eestisse.

Ma tahan rõhutada seda, et kuigi me regulaarse piirikontrolli võtame maha, siis pisteline piirikontrolli jääb ja nõue, et haigustunnustega inimesed ei või Eestisse siseneda jääb. Ja võib-olla räägib ka välisminister oma koostööformaatidest ja kokkulepetest, aga piirikontrolli osas on meil kokkulepe, et kõikides riikides pisteline kontroll jätkub ja teatud turvanõuded jäävad püsima.

Keerulisem mõnevõrra on olukord Soomega. Siin meil kontroll sadamates, lennujaamades jääb, haigusnähtudega inimesed riiki siseneda ei tohi. Ja need, kellel tuvastatakse kontrolli käigus haigusnähud, pannakse karantiini. Aga pendelrände korras kahe riigi vahel liikuvad inimesed karantiini jääma ei pea.

See tähendab, et Eestis töötavad Soome Vabariigi kodanikud või siin elukohta omavad soomlased ei pea karantiini jääma. Sama kehtib ka eestlaste kohta, kes töötavad või kellel on ka elukoht Soomes ja kes pendeldavad kahe riigi vahel. Aga see jääb põhimõtteliselt kontrollitavaks. See ei ole päris isevoolu minev.

Me oleme vastu võtnud ka otsuse panna välja sadamates ja lennujaamades tervisekontrollid hetkeseisuga, – see ei pruugi lõplikult nii jääda – inimestele, kes soovivad teha testi, et olla kindlad. Nende andmed sisestatakse ja neile antakse vastus, kas neil oli negatiivne või positiivne proov. Sel moel saavad need inimesed, kes ise soovivad olla ka kindlad ja veendunud, et neil ei ole mingit probleemi – sest, nagu me teame, haigusel on ka peiteaeg –, selles mõttes oleme mõelnud siin ka, mismoodi me seda asja praktiliselt kõike teeme.

Need on niisugused minupoolsed repliigid.


Juhataja

Välisminister Urmas Reinsalu, palun!


Urmas Reinsalu

Siseminister ei maininud, aga Rocca al Mare keskuse lähedal liigub kolm karu ringi. Nii et loodame, et inimesed suudavad hoiduda karude eest ja loodame, et päästeamet püüab nad elusalt ja tervelt kinni ja viib metsa tagasi.


Mart Helme

Uinutid ja jahimehed uinutipüssidega on …


Urmas Reinsalu

Jah.

Aga nüüd, kui vaadata nendele päevadele tagasi ka meie Julgeolekunõukogu eesistumise valguses, siis minu ühemõtteline hinnang on, et 8. mai esimene keskne Julgeolekunõukogu üritus, mille me korraldasime teise maailmasõja lõpupäeval, oli edukas. See täitis kõik need eesmärgid, mille me sellele püstitasime.

Esiteks, koroonakriisi ajal esimest korda sellise tasemega rahvusvahelise ürituse korraldamine, et anda signaal, et kõigilt kontinentidelt riigid on võimelised kogunema ja seisukohti väljendama. Teiseks, et me suudame tõkestada kõige suurema rahvusvahelisel tasemel teise maailmasõja lõpu tähistamise üritusel Venemaa valenarratiivi ajaloost – see meil õnnestus selgelt. Ja kolmandaks, me suutsime selgelt rõhutada kiire tegutsemise vajadust ka Julgeolekunõukogus seoses julgeolekuriskidega koroonakriisi valguses. Eesti tegutseb praegu

Julgeolekunõukogus kiirelt just nimelt resolutsiooni võimalike erinevate variantidega, et saavutada Julgeolekunõukogu sellekohane resolutsioon. Me tegutseme koos Saksamaaga praegu, diplomaadid suhtlevad, et leida erinevaid kompromissvõimalusi.

Mul oli teisipäeval telefonikõne ka Ameerika Ühendriikide välisministriga. Ma tänasin teda eraldi selle eest, et Ameerika Ühendriigid ühinesid minu ettepanekul kõigi Ida- ja Kesk-Euroopa riikide avaldusega seoses teise maailmasõja lõpuga – nende riikide avaldusega, kelle jaoks ei tähendanud teise maailmasõja lõpp vabadust. Ja tegelikkuses pärast seda Ameerika Ühendriigid tegid ka eraldi riikliku avalduse teise maailmasõja lõpu puhul ja see oli sisuliselt samadest mõttekäikudest kantud. Ning kõnelesime ka koostööst Julgeolekunõukogus.

Meie järgmine Julgeolekunõukogu suurüritus toimub järgmisel nädalal. See on küberohtude teemaline arutelu ja seal esineb ettekandega Eesti Vabariigi nimel peaminister Jüri Ratas.

Nüüd, mis puudutab seda käsitlust viirusest ja nendest piirangutest, millele siin eelkõnelejad osutasid, – üks on selge: see viirus on Eestis sees. Värskete numbrite järgi, mille me saime peidetud viirusnakkust kandvatest inimestest Eestis, kokku on n-ö valimi alusel teadusliku uuringu tarbeks testitud umbes viite tuhandet inimest, et saada aru, kui sügaval viirus on, –  need olid teisipäeva hommiku andmed – ja teise laine testimise pealt võime öelda, et neid inimesi on Eestis, tuletatuna rahvastiku osakaalust, 150–3200. See on siis see teaduslik vahe.

Kes tahab, võib selle numbri poolitada ja öelda, et neid inimesi on 1800. Nii et see number võib-olla väiksem, võib-olla kõrgem. See tähendab tegelikult seda, et Eestis liiguvad ringi sajad kui mitte tuhanded inimesed, kes kannavad seda nakkust. See on reaalsus. Õnneks neil ei ole haigusnähte sellisel moel, et nad testiks, ja nad õnneks eeldatavasti ei satu tõsisesse, kriitilisse faasi, aga nad ikkagi kannavad seda nakkust.

Mis tähendab seda, et kõik need piirangud, kõik need reeglid, mis on kehtestatud, mida küll järk-järgult, ütleme siis, administratiivsete piirangutena maha võetakse, tegelikult nende piirangute eemaldamine ei tähenda, otsekui viirus ei leviks Eestis.

Siin ei ole vähematki kahtlust, et kui me suhtleme ja võõraste inimestega lävime rohkem, siis tegelikkuses tõenäosus – samamoodi nagu siis, kui hakata rohkem ostma loteriipileteid, ka võidu tõenäosus kasvab –, paraku siis ka negatiivses tähenduses see tõenäosus nakatuda või nakkust edasi kanda kasvav. Järelikult see 2 + 2 reegel ja soovitus vältida liikumist, kehtib.

Sama kehtib tegelikult ka rahvusvahelise liikumise kohta. Täna hommikul avanes Eesti-Soome piiratud liikumise võimalus. Ma pean igal juhul avaldama positiivset tunnustust ka Soomele, Soomega koostööle selles valdkonnas.

Aga see võimalus tähendab seda, et inimestel on töörändeks võimalus liikuda edasi-tagasi, õppijatel on võimalik liikuda. Eesti kehtestas samamoodi sümmeetriliselt selle võimaluse, nii nagu Soome on teinud, et inimene, kelle kodu on Soomes, kes on Soome kodanik, kes õpib Eestis või töötab Eestis, ta saab edasi-tagasi liikuda. Ja samamoodi on Soome Vabariik võimaldanud eestlastel seda teha.

Eestlaste osakaal, suhteline arv, me võime kujutleda, on loomulikult suurem. Tavaolukorras me hindame ikkagi, et Eesti inimesi viibib Soome territooriumil ligi 100 000. Meil on 50 000 Eesti inimest, kelle kodu on Soomes. 20 000 on ajutised elanikud, lisaks hulk muid inimesi ja lähedasi.

Lisaks on võimalik edasi-tagasi liikuda ka kaalukal perekondlikul põhjusel. Ja kas selle põhjuse määratlus tegelikult ja selle tõendamine lasub inimesel ja selle hindamine lasub siis mõlemal pool, on tegelikult piiril oleva politsei teha.

Aga meie üleskutse on selge: vältige ka Eesti-Soome vahel liikumisel ülemäärast liikumist. Me rakendame turvalisuse nõudeid, distantsi, desinfitseerimise ja kontrolli nõudeid, aga vaieldamatult on suur hulk inimesi, kes liigub riikide vahel. Vältimatut reisimist tuleb kindlasti vältida.

Soomega on meil juttu olnud, et tulevikus, vaadates viiruse levikut ja informatsiooni vahetades, me kindlasti soovime, kui meil on ühine arusaam selle koha pealt ja veendumus viiruse levikust, saavutada seda, et sinna n-ö Balti mulli – Baltic bubble, nagu seda siis nüüd rahvusvaheliselt nimetatakse – tulevikus lülitada sisse ka Soome. Tegelikult on kahtlemata meie eesmärk siis lähemas tulevikus, et oleks võimalik ühtlustada kogu liikumine.

Nüüd Balti projekt. See on rahvusvaheliselt unikaalne projekt praegu. Euroopa Komisjon tõi selle esile ka positiivse näitena riikide koostööst, kes teevad koostööd, et võimaldada inimeste liikumine, säilitades ühise arusaama nendest usaldusmeetmetest ja väljast tulevate isikute kohtlemisest.

Nüüd, mis siis juhtub homsest Balti ruumis? On võimalik liikuda Eesti inimestel Lätti ja Leetu nendel tingimustel, kui ei esine haigusnähte – kui sa haige inimene oled, ütleme, kui sul väidetavalt võivad olla eeldatavalt haigusnähud, siis sa pead Eestis arsti juurde minema, aga loomulikult ei tohi sa minna Lätti või Leetu. Ja me eeldame, et Läti-Leedu inimesed teevad seda tagurpidi ka meie territooriumi suunas.

Teiseks peab olema – loomulikult neil inimestel, kes Lätist Leetu tulevad-lähevad, neil peab olema – vastavalt siis selle riigi kodakondsus või elamisõigus, elanikud peavad olema. Ja mis on hästi oluline, on see, et kui nüüd inimesed tulevad välisriigist, siis välisriikidest sisenemisel kõigis kolmes riigis kehtib 14 päeva karantiini põhimõte, välja arvatud sellisel juhul, kui näiteks inimene tuleb – kui tal õnnestub tulla, kui lennuliiklus nüüd näiteks taastub – Tallinnasse ja tahab minna Lätti, ta on Läti kodanik, siis ta Eestis ei pea olema kaks nädalat karantiinis.

Aga see eeltingimus on, et ta liigub siis otsekoha Läti territooriumile ja on siis seal Läti territooriumil kaks nädalat karantiinis.

Ja kindlasti on üks järgmine teema, mida me arutame homme, kui me kirjutame alla kokkuleppe kolme riigi vahel – välisministritega on kokkusaamine siis Riias –, kuidas seda Balti mulli ja ruumi ühises koostöös samm-sammult hakata laiendama. Kindlasti on oluline ühine arusaam nendest turvalisusmeetmetest, et meil on veendumus selles osas. Loomulikult on ka väga tähtis töörände võimaldamine. Järgmine aste on tegelikult sissesõiduvõimaluste avardamine ja sealt edasi on ka küsimus, kas meil on karantiini võimalik asendada, näiteks testi teha, nagu Austria teeb. Need teemad tulevad homme jutuks.

Eile avalikustas Euroopa Komisjon oma soovitused, mis puudutavad turismi ja liikumist. Suures plaanis ega nad väga selget, konkreetset teekaarti arusaadavatel põhjustel ei andnud, see kõik on ikkagi liikmesriikide pädevuses. Üleskutse suures plaanis oli teha koostööd, tagada usaldusmeetmed. Praktiline osa nendest oli tõesti soovitused hotellidele, transpordivahenditele, lennukitele, mida siis seal tagada.

Eks meie peame ka mõtlema sellele järgmises etapis, kui me kõneleme tulevikus ka Eestist, et Eesti inimesed julgeksid liikuda teistesse riikidesse, kui me oleme jõudnud sellesse faasi, et on võimalik ka turismi eesmärgil liikuda. Kindlasti meie huvides on ja meie ettevõtjate huvides on see, et me saame anda signaali, et Eesti on turvaline riik, kus ei ole suurt nakkuse ohtu.

Praegu Euroopa Liidus on üldpõhimõte, et väljastpoolt Schengenit jääb liikumine suletuks 15. juunini. Teiseks, riigid hakkavad nüüd järk-järgult kas oma piirkonnas või mingite teatud tunnuste alusel neid piiranguid leevendama. Ja kindlasti me homme, kui on Euroopa Liidu välisministrite koosolek, ka välisministritega sel teemal infot vahetame.

Nii et me oleme astunud praegu praktilises tegevuses suured sammud. Ka Balti riikides liikumise puhul, ma veel kord rõhutan, õige on see, nagu Mart viitas, et selle viiruse puhul numbrite pinnalt – vaadates testimiste hulka, vaadates haigestunuid ja positiivsete testide hulka – võib öelda, et on vähemalt sama suur tõenäosus nakatuda Eestis kui Lätis ja Leedus, siin ei ole vahet. Ohutuse mõttes muidu me ei oleks seda sammu ka astunud, samamoodi ka Läti-Leedu ei oleks seda sammu astunud, kui meil ei oleks kindlust, et meie inimestel ei teki täiendavat lisaohtu juurde.

Aga kindlasti on üleskutse täpselt samamoodi see, et mitte liikuda rahvarikastes paikades, mitte reisida rahvusvaheliselt, seal kus on n-ö kokkupuutepunkte inimestega. See üleskutse loomulikult jääb. Ka organiseeritud turismi osas see soovitus jääb loomulikult kehtima.

Me liigume samm-sammult ja nende sammude puhul oleme valmis ka selleks n-ö tagasilöögiks. See tagasilöök ei ole mitte must stsenaarium, pigem sellel on kaalukas tõenäosus, et see juhtub. Ja see on täiesti selge hoiatus, see sunnib ka tasakaalustavaid meetmeid, aga ennekõike ühiskondliku hoiaku mõttes tasakaalustavaid meetmeid ühiselt rakendama. Aga me liigume praegu samm-sammult sellel teel. Ja väga tähtis on see, et enne järgmise sammu astumist meil on objektiivne teadmine tõenduspõhiliselt olemas, nii palju kui seda on ekspertide abiga võimalik hankida. Aitäh!


Juhataja

Nüüd on ajakirjanikel võimalik küsida. Öelge palun oma nimi, väljaanne, mida esindate, ja kellele küsimus on suunatud. Ning küsime läbi mikrofoni. Samuti võtan ka veebi teel laekuvaid küsimusi. Aga esmalt, Sven, palun!


Sven Soiver, TV3

Küsimus välisministrile reisimise koha pealt, õigemini kaks omavahel seotud küsimust. Kas on olnud Läti ja Leeduga juttu ka sellest, millal sellest karantiini reeglist saab loobuda, et kas eestlased võiksid käia Lätis turismi tegemas ja lätlased näiteks Pärnu spaas? Ja kas see laienemine on olnud jutuks… võivad siin tulla mingid sellised kokkulepped, et Tallinast saab näiteks Horvaatiasse lennata?

 

Urmas Reinsalu

Aitäh, väga head küsimused. Hea uudis: alates homsest võib liikuda Lätti ja Leetu ilma karantiinita. Tegelikult kolme riigi vahel ei ole mingit karantiininõuet. Iseenesest Eesti säilitab ka pistelise kontrolli, on valmis seda tegema, Leedu on valmis pistelist kontrolli tegema, Läti rakendab oma usaldusmeetmeid.

Aga üldiselt on see, et vabalt, ilma mingeid dokumente esitamata on võimalik liikuda. Ja kohustust ei ole inimesel ei Eesti Vabariigi seaduste ega Läti seaduste järgi. Kui inimene mingitel põhjustel läheb Lätti – ja need põhjused ei ole kuidagi piiratud, ükskõik mis need põhjused inimesel on –, siis tal on oma vaba äranägemine liikuda.

Nüüd see, mis puudutab võimalikku laiendamist. Iseenesest see on – täna just vaatasin üle ja valmistasin ette homseks kohtumiseks –, ma arvan, et need mõlemad variandid võivad tulla kõne alla. Selge on see, et selle mulli suurendamise võimalus on loogiliselt seotud ruumiliselt meiega seotud riikidega. Alternatiiv on kahtlemata ka kaalukuse motiiv.

Mitmeid riike on Euroopas, kus on meist oluliselt madalam viimaste nakatumiste osakaal ja see tähendab et, kui on tegu otselennuga, siis võiks kõne alla tulla ka karantiinivaba reisimine. Iseenesest on täiesti mõeldav. Me hakkame seda homme arutama. Aga meie lähtekoht selle mulli moodustamisel on olnud, et me püüame võimalikult palju infot vahetada. Riigid on loomulikult suveräänsed oma otsustes, aga me püüame võimalikult ühtselt liikuda.

Omaette küsimus ja ooper on lennuühenduste avamine. Selles osas on kokkulepe, et me püüame teha seda koordineeritult. On selge, et lennuühendustega – olgugi, et kehtib ka kahenädalane karantiininõue – kõik riigid lubavad ju oma kodanikke välja, eks ole, kui oma kodanikud naasevad lennuühendustega epitsenterriikidest, siis tekib jälle juurde täiendav risk. Nii et nende lennuühenduste puhul on kokkulepe, et majandusministrid konsulteerivad.

See esimene otsus või esimene hoiak, millele eilsel videokonverentsil jõuti oli, et esimeses faasis me näeme Balti ruumi siselendude avamist. Loomulikult Leedu avab Frankfurdiga lennu. Meil on praegu Frankfurdiga avatud lend, meil praegu peaks kasvama lendude arv kahe lennuni päevas Finnairil. Ja tegelikult on meil ka üks lend kolm korda nädalas praegu Minskisse. Minski lend on tegelikult sisuliselt evakuatsioonilend, sealt tuleb paarkümmend inimest iga lennuga. Kuna Belavial on palju eksootilisematesse, kaugematesse piirkondadesse jäävaid ühendusi, siis tegelikult Eesti, aga ka Läti-Leedu inimesed kasutavad seda just nimelt evakuatsiooniks, et siis kaugematest kantidest vahetransiidijaamana tagasi tulla.


Juhataja

Aitäh! Teisena võtan küsimuse veebist. Andrus Karnau, Lääne Elu, küsimus on siseministrile. Te lubate tugevdada piirivalvet, aga sel kevadel on suletud kaks piirivalvekordonit: üks Virumaal, teine Läänemaal. Kuidas töökohtade ja teenistusruumide likvideerimine on kooskõlas piirivalve tugevdamisega?


Mart Helme

Noh, ma arvan, et Andrus Karnau peaks väga hästi teadma, mis seal Haapsalus tegelikult toimub ja mismoodi on seal ülesannete ümberjaotamine toimunud. Keegi ei kaota seal mingeid töökohti, politseinikud lähevad patrulli, neile on pakutud ka alternatiivset võimalust minna laevastikku. Tegemist on ainult ju ühe piirivalvelaevaga. See piirivalvelaev läheb ära Hiiumaale. Jääb piirivalve käsutusse.

See on Andrus Karnault täiesti selgelt kiuslik küsimus, lihtsalt, et kuidagimoodi saada mingisugust minu-poolset kommentaari, millele enda pahatahtlik kommentaar juurde keevitada.

Kõik on kontrolli all. Läänerannikul on meil selles piirkonnas, kui ma õigesti mäletan, Hiiumaal piirivalve, mida me selle muudatuse käigus tugevdame, ja on Vormsil, on Hiiumaal on Haapsalus ja Läänemaal kokku, kui ma õigesti mäletan, kaks vabatahtlikku merepäästeüksust. Need ülesanded jaotatakse ära.

Oleme teinud põhjaliku analüüsi. Selle analüüsi tulemus on, et reageerimiskiirus ei vähene. Reageerimispunkte tuleb tegelikult juurde. Side- ja väljakutsesüsteem on juba korraldatud nii, et ka väljakutsete puhul jõuab selle üksuseni, mis peab reageerima, mis on kõige lähemal, asi operatiivselt kohale. Nii et mitte mingisugust nõrgestamist ei ole.

Ja kui rääkida piirivalvest tervikuna, siis, jällegi, ajakirjanikud oskavad ju riiki kõige paremini juhtida, nagu me kõik teame. On Postimehes kirjutatud näiteks – ma ei tea, kas Postimehest on mõni ajakirjanik siin –, kuidas piirivalve tugevdamine seisneb seitsme ametniku tööle juurde võtmises. No absoluutselt ei vasta tõele. Seitse ametnikku võetakse juurde selleks, et see struktuuriüksus, mis uuena luuakse praegu Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus ära mehitada. Aga meil on praegu jaanipäevaks seitsekümmend meest juba lipu all. Me jõuame aasta lõpuks kolmesaja meheni, kelle me võtame juurde. Ja kokkuvõttes, pikemas perspektiivis, kriisi reservi ja piirivalve tugevdamise kogu kontekstis, me peame jõudma kolme ja poole tuhande mehe juurde võtmiseni.

Nii et enne, kui mingisugust jama kokku kirjutada, võiks natukene asjadesse süveneda, küsida asjaomastelt inimestelt ja siis kirjutada adekvaatne lugu.

Aga see on enam-vähem sama adekvaatne nagu – kahjuks ei ole siin Toomas Sildamit – see, miks ma täna maski ette ei pannud. Ei pannud sellepärast, et Toomas Sildam kirjutas järjekordse artikli, kuidas siseminister näitas eeskuju, võttis taskust kortsus maski ja pani ette. See mask ei olnud kortsus. See mask oli tuliuus, kordagi kasutamata, ilusti kokkuvolditud. Jah, panin siinsamas ette, tõepoolest. Sellest siis tubli fotograaf, Ekspress Gruppi kuuluv Eesti Ekspress pani pildi üles, kuidas ma seda parajasti ette tõmban, silmad pärani kinni. No aitäh selliste suurepäraste meediakajastuste eest! Kas te ise ka aru saate, et te ju naeruvääristate eelkõige iseennast ja Eesti ajakirjandust, aga mitte mind?

Ja tõepoolest, piirivalvest on meil põhjust rääkida lähemal ajal väga palju, sest me nägime, kuidas kriis õpetas meid väga selgelt: pikemalt, kui mõned nädalad me ei suuda professionaalset piiri valvamist teha, sest me peame kaasama kogu aeg inimesi, kellel ei ole vastavat varustust ja väljaõpet – abipolitseinikke, kaitseliitlasi, kadette.

Jah, me mehitasime ära, jah, me tulime ülesandega toime, aga sellel süsteemil ei ole sügavust ja püsivust. Me tahame jõuda selle sügavuse ja püsivuseni. Ja selle nimel me töötame. Kõik see on seotud, esiteks, rahaga, aga raha on taastuv loodusrikkus, seda leiab ikka – küll sukasäärest, küll madratsi alt, ka valitsus. Mul on pikad sukad pükste all, kogu aeg säärest leian.

Aga teine küsimus on inimesed. Ja see põhimõte, mille me praegu oleme piirivalve ja kriisireservi mehitamisega seoses püstitanud on: mehitada uued üksused inimestega, kes kriisiolukorras, sõjaolukorras ei lähe täitma muid ülesandeid – ei ole mobiliseeritavad, ei ole mingisuguse muu broneeringu all, vaid konkreetselt lähevadki tegema seda, täitma seda ülesannet, milleks nad on sellesse üksusse värvatud ja selles üksuses saanud väljaõppe.

Nii et me mõtleme ikka väga pikalt ette ja tegutseme väga pika sihikuga.

Ja ma üldiselt soovitan kõikidel teil lugeda vanu ajalehti. Siis te saate aru, kui palju rumalusi te olete kõik kokku kirjutanud nendes ajalehtedes, sest elu on tõestanud, et teie ennustused, teie prognoosid ja teie analüüsid on, noh, ütleme, suures laastus, 85% ulatuses osutunud lihtsalt jamaks.

Nii et rääkige inimestega, kes on asja sees, kes teavad, mida nad tahavad saavutada, kes teavad, missugused on vahendid, missugused on võimalused, ja siis te kirjutate ka tõepoolest sellised artiklid ja teete sellised reportaažid, mis on ajakirjanduse usutavust ja taset tõstvad.
Aga noh, ärge pahandage, ma olen lihtsalt nii vana juba ja elukogenud, et ma kipun õpetama. Peale selle ma olen 15 aastat ülikoolis loenguid pidanud, nii et mul on ka sealt see õpetamise komme külge jäänud.


Mart Linnart, ERR

Sotsiaalminister Tanel Kiik on teinud ettepaneku maksta töötutele esimese saja päeva jooksul hüvitisena seitsekümmend protsenti senisest palgast, senise viiekümne protsendi asemel. Kas koalitsioonis on seda võimalust arutatud? Ja kui on, siis millised on seisukohad ning kas sellisel juhul töötukassa vajaks raha juurde?


Jüri Ratas

Töötukassa nõukogu oli eile ja nii nagu kord ette näeb, et töötukassa nõukogu teeb küll omapoolse ettepaneku, aga selle kinnitab ikkagi Vabariigi Valitsus.

Ma arvan, et see meede on olnud edukas, mis on kehtinud märtsis, aprillis ja mais. Me näeme seda, et see meede on olnud ka väga kallis.

Ma arvan, et seda meedet juunikuus kindlasti tuleb jätkata, kui me ei soovi, et meie töötute arv kasvab väga tugevasti, väga hüppeliselt. Aga ma arvan, et tuleb muuta neid aluseid.

See teine pool küsimusest, et kas siia tuleb anda ka lisaraha. Mul oli sotsiaalpartneritega kohtumine. Ja tõsi on see, et nii tööandjad kui ka ametiühingud seda soovivad. Sellist otsust ei ole Vabariigi Valitsus langetanud.

Ja kindlasti töötukassa nõukogu ettepanekut me lähiajal arutame, sellepärast, et maikuu hakkab kohe läbi saama ja kui me soovime seda meedet pikendada – olgu ta siis 40 või 43 miljoni võrra – või anda veel sinna lisaressurssi, eks need tuleb läbi rääkida siin lähipäevadel, lähinädalal. Aitäh!


Urmas Reinsalu

Jah, siin on kaks eraldi teemat. Üks teema on tegelikult see, mis eeldab seadusemuudatust, see on küsimus sellest, kas töötukindlustushüvitise ajalist ulatust ja ka määra tõsta ja teha seda selliselt, et see toimiks automaatse stabilisaatorina, et parematel, st madalama tööpuuduse aegadel oleks väiksem, kõrgema tööpuuduse aegadel suurem. Sellel on loomulikult oluline rahaline mõju. Ja me oleme koalitsioonis kokku leppinud ühe töörühma, kes vaatab neid ettepanekuid läbi.

Ja teine on tegelikult ajutine meede. Kindlasti me võtame seda tõsiselt, arutame valitsuses, siin on olnud vägagi kaalukad argumendid. Aga üks asi on päris selge, et selle meetme loogikas on olemas nii rahaline ... Paratamatult me opereerime ikkagi piiratud rahaliste võimaluste kategoorias. Siin on küsimus selles, et millise aja jooksul seda teha. Aga see aeg iseenesest mõista saab olema piiratud. See ei oleks riigile jõukohane nii-öelda sisuliselt reaalmajandust, suurt osakaalu reaalmajandusest pidada sellises ulatuses üleval. Aitäh!


Vahur Koorits, Delfi
Küsiksin peaministrilt. Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon on tulnud välja ettepanekuga sulgeda venekeelne kooliharidus Eestis. Tahaksingi küsida, et kas nüüd venekeelne haridus lõpetatakse ära.


Jüri Ratas

Ma ei ole neid ettepanekuid selle komisjoni poolt täna veel näinud, eks ma nendega tutvun.

Tänase koalitsiooni positsioon on olnud tugevalt see, et eesti keele õpet tugevdada meie haridusmaastikul, mitte ainult kooliastmes, vaid ka lasteaiaastmes. Just tänane valitsus on teinud konkreetsed sammud, et viia põhikooli esimeses astmes sisse veel ekstra eesti keele õpe venekeelsetes koolides.

Ja see ei ole mitte ainult lause, vaid selle lause taga on ka reaalne rahaline kate. Need on olnud väga reaalsed ja väga efektiivsed sammud, mida on nii lasteaedades kui ka praeguses koolisüsteemis tehtud.

Igal juhul on praeguse koalitsiooni soov see, et eesti keele õppe kvaliteeti tõsta märgatavalt. Aitäh!


Juhataja

Võtame kaks viimast küsimust. Palun!


Kristjan Pruul, Äripäev

Küsimus siseministrile. Teiste koalitsiooni poolte seisukohta kuulsin, selle töötukassa kohta siis. Kas EKRE pooldab seda, et töötukassale eraldada lisaraha palgatoetuste maksmiseks ja kas töötutel peaks olema suurem töötushüvitis?


Mart Helme

Meie toetame seda, et eraldada raha nendele organisatsioonidele ja nendele võimalikele finantseerimisliinidele, mis aitavad kriisi sattunud ettevõtetel elus püsida, kuni nad oma normaalse või ellujäämise miinimumnivoo toimimiseks vajalikud ettevõtmised saavad taastada.

Meie ei poolda seda, et lihtsalt raha uhatakse kuskilt kusagile, ilma et me näeksime, et sellel on efekti. Me oleme valitsuses ja kabinetis arutanud väga põhjalikult nii Maaelu Edendamise Sihtasutuse, Töötukassa, EAS-i kui ka muude finantseerimisliinide puhul just nimelt seda aspekti, et need aitaksid ettevõtetel vee peal püsida, aitaksid oma töötajaskonda hoida, et need töötajad ei jääks lausa ilma peale, ja aitaksid pidurdada ka töötuse kasvu, et see töötuse kasv ei oleks plahvatuslik, vaid … No päriselt loomulikult seda vältida ei saa. Ja mõned prognoosid ütlevad, et aasta lõpuks võib meil olla Eestis kuni 100 000 töötut. Praegu on neid ümmarguselt 50 000.

Aga valitsus loomulikult püüab teha kõik, mis võimalik, et neid protsesse kuidagi ohjata, suunata ja säilitada majanduses, ettevõtluses võimekus, et vähegi normaalsete olude taastumise korral ettevõtted saaksid oma tegevust jätkata. Sest ettevõtte likvideerimine on üks asi.

Uue ettevõtte asutamine ja kasvõi samas valdkonnas uuesti tegutsema asumine on loomulikult seotud väga paljude väga suurte probleemidega.

Nii et me tahaksime, kui me räägime näiteks turismisektorist, et meil ikkagi võimalikult vähe oleks selle sektori ettevõtteid, mis lihtsalt uksed kinni panevad ja oma töötajad tööturule uitama lasevad. Ehkki veel kord: sajaprotsendiliselt me seda tagada ei saa.
Ja me ei saa ka ju turumajandusse sekkuda täiesti moonutaval viisil. Aga no antud juhul me ei näe, et siin oleks normaalne turumajanduse funktsioneerimine, me näeme, et siin on praegu olnud tervishoiukriis, mis ei ole ettevõtete enda valeotsustest tingitud kriis. Seetõttu ongi valitsuse seisukohalt vaja ettevõtteid aidata nii palju kui võimalik, et nad saaksid turul normaalselt uuesti ühel hetkel tegutsema hakata.

Nii et need on need põhimõtted, millest me lähtume. Ja kui te küsite, kas me toetame – kõik asjad tuleb läbi arutada ja tuleb vaadata ikkagi ka täpsemalt neid rahanumbreid. Ega siis meie riigi finantsvõimekusel on oma piirid. Kui me istume ja arutame rahade eraldamist ühte, teise või kolmandasse sektorisse või ühe, teise ja kolmanda soetuse tegemiseks, siis me peame ikkagi väga tõsiselt vaatama, mis need numbrid täpselt on.

Nii nagu me täna hommikul arutasime kabinetis varude soetamist, vaatasime neid numbreid ja ka selle koha pealt, et kui palju on praegu riigieelarves juba eraldatud raha, näiteks meditsiiniasutustele isikukaitsevahendite soetamiseks, kui palju on sellest ära kulutatud, kui palju on neid soetusi tehtud, kui palju on neid soetusi juba kasutusele võetud. See raamatupidamine on oluliselt keerulisem, kui see pealtnäha jällegi kõrvalt vaadates võib-olla tundub. Aga me sellega tegeleme.

Ei ole lihtne ka ju saada jooksvalt kõiki andmeid kätte, aga me igatahes püüame olla nii põhjalikud, kui võimalik ja nendest analüüsidest lähtuvalt leida ka võimalused, et me ei kataks ühte sektorit väga suurte summadega, samal ajal teised sektorid üldse ilma jättes toetusest.

Me peame mingi tasakaalupunkti leidma. Ja nagu ma ütlesin, selle tasakaalupunkti leidmine ei ole sugugi mitte lihtne.


Loora-Elisabet Lomp, Postimees

Küsimus härra Rattale. Jüri Luik paar päeva tagasi mainis „Esimeses stuudios“, et Maailma Terviseorganisatsioon on suurriikide mängukann. Milline seisukoht on valitsusel Maailma Terviseorganisatsiooni suhtes?


Jüri Ratas

Aitäh! Nagu ma ütlesin, meil oli eile jutuajamine WHO peadirektoriga. Kõigepealt ta tunnustas Eestit, et me toetasime raskel hetkel – läbi tõesti NATO abipalve küll – jutt on Itaaliast ja Hispaaniast. Teiseks, nagu ma ütlesin teile pressikonverentsi alguses, ma tegin ettepaneku talle, et Eesti ja WHO teeks koostööd, ütleme, digiplatvormi rajamisel, kasutades ära meie X-tee kogemust –  see võiks minu meelest minna kiiresti edasi. Ja mulle tundus, et talle pakkus see väga huvi.

Nii et minu peamised küsimused olid seotud vaktsiini väljatöötamisega ja teise laine tulekuga, nendel teemadel oli arutelu.
Kas Maailma Terviseorganisatsioon kogu selles kriisis on sajaprotsendiliselt käitunud või prognoosinud õigesti? On ju selge, et prognoose on ka pandud mööda, nii nagu kõik on pannud selles koroonaviiruse kriisis oma arvamustega, kas on need läinud valet suunda või ei ole piisavalt kiiresti õigeid otsuseid tehtud.

Aga üldjoontes see kohtumine, telefonivestlus, käsitles neid teemasid.


Juhataja

Pressikonverents on läbi. Suur tänu kõigile!