Sa oled siin

Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 13. veebruar 2020

13. veebruar 2020 - 19:29

Valitsuse pressikonverentsil osalesid ning ajakirjanike küsimustele vastasid peaministri ülesannetes siseminister Mart Helme, välisminister Urmas Reinsalu ja riigihalduse minister Jaak Aab.



Juhataja Urmas Seaver


Head ajakirjanikud! Alustame valitsuse pressikonverentsi. Teie ees on täna siseminister Mart Helme, riigihalduse minister Jaak Aab ja välisminister Urmas Reinsalu. Esmalt annan sõna peaministri ülesannetes Mart Helmele.



Mart Helme

Tervist! Valitsuse tänase päeva istungil oli 13 punkti, töö käigus üks punkt lisandus, algselt oli 12.

See üks punkt puudutas rahandusministrite nõukogu, mis on eeloleval, järgmisel nädalal, ja kus on kõneks terve rida teemasid – mitte küll tõenäoliselt otsuste langetamisi, vaid teemasid –, mis tuleviku seisukohast on kindlasti olulised, puudutavad ka Euroopa Liidu järgmist finantsperioodi, mille suhtes ei ole veel päris selgust, millal see vastu võetakse ja mida see täpselt sisaldama hakkab, aga eelarutelud, mõttevahetused riikide positsioonide esitamisel käivad.

Eesti positsioon selles küsimuses või selles küsimuste kompleksis on väga selge: Eesti ei toeta mingisuguste üksikmaksude Euroopa Komisjoni alluvuses või siis Euroopa keskinstitutsioonide otsustuspädevuses olevate maksude kehtestamist. Eesti on jätkuvalt seisukohal, et maksupoliitika on iga liikmesriigi suveräänne otsustusvaldkond.

Me kindlasti ei toeta seal neid ettepanekuid, mis muuhulgas puudutavad mingi rohemaksu sisseseadmist ja muude võimalike keskmaksude sisseseadmist. Selle üle vahetasime ka täna valitsuses mõnevõrra mõtteid.

Algses päevakorras punktidest võib-olla paar niisugust avalikkust ehk rohkem huvitavat on see, et valitsus kiitis heaks, et muudame ühekordseks lipupäevaks 19. veebruari 2020 – see on juba üsna varsti –, kui on Jaan Krossi 100. sünniaastapäev.

Jaan Krossi nime ja tema panust Eesti kultuuri ei ole ilmselt vaja väga kommenteerida, ehkki ka noorem põlvkond võib-olla ei oma niisugust vahetut kogemust ja seost, mis on minu põlvkonna inimestel Jaan Krossi ja tema panusega nõukogude perioodil eesti kultuuri, eesti keele, eesti algupärase kirjanduse, mõjukuse ja rahvuskultuuri elushoidmise ja rahvuskultuuri fookuses hoidmise seisukohast.

See panus oli ikka väga-väga oluline, väga suur. Võib-olla nüüd, kus taasiseseisvumisest on juba rohkem kui ümmarguselt inimpõlv möödas, noorem põlvkond seda ei taju. Sest tolleaegse surve ja tsensuuri tingimustes see panus oli väga-väga oluline. Nii selles mõttes Jaan Krossi tähtsust ei saa üle hinnata.

Ja Jaan Kross oma teostega kindlasti kõnetab – paljude teostega, võib-olla mitte kõigiga – kindlasti ka noorema põlvkonna lugejaid, kui nad nutitelefonidest pilku jaksavad tõsta vahepeal millegi muu peale. Nii et 19. veebruaril siis Eesti riigi ja kohaliku omavalitsuse asutused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud heiskavad selle auks lipu.

Eesti lipu võivad loomulikult heisata ka kõik teised. Eesti lippu võiks üldse rohkem näha olla. Veebruarikuu on muidugi selles suhtes ka eriline kuu – meil oli Tartu rahu 100. aastapäev, meil on vabariigi aastapäev 24-ndal. Ja on tore, kui riik on lipuehtes sel kuul, kaasa arvatud siis 19. veebruaril.

Lipp heisatakse päikesetõusul, nagu me kõik teame, mitte hiljem kui kell 8, ja langetatakse päikeseloojangul.

Ma pean tunnistama küll ausalt, et mõnikord, kui ma ärkan alles kell 10, näiteks mõnel pühade päeval, ma siiski ei häbene, et ma lähen ja panen lipu välja natuke hiljem. Ma arvan, et selles ei ole suurt probleemi.

Nüüd, teine teema, mis võib-olla eraldi väljatoomist väärib, on see, et valitsus toetab tänavu 440 õpilase õpilaskodus elamist. Õpilaskodu ühe koha toetus on 2000 eurot. Toetuse kogusumma on küllaltki suur – 880 000 eurot. Toetust saavad 25 kooli pidajad. Nendest 23 on kohaliku omavalitsuse kooli ja kaks erakooli. Toetuse kogusumma on pisut vähenenud, kuna ka õpilaskodu kohtade arv on vähenenud, sest õpilasi, kes seda toetust vajaksid, on mõnevõrra vähem.

Toetus on mõeldud põhiharidust omavatele lastele, kes tulevad siis sellistest toimetulekuraskustega peredest.

Veel üks rutiinne punkt juba tegelikult on see, et andsime Eesti kodakondsuse 21-le inimesele, kes on siis vastavad protseduurid läbinud ja on ootel. Nagu ma olen korduvalt öelnud, see ootenimekiri on võrdlemisi pikk ja täieneb kogu aeg.

Aga me keeldusime ka kolmele inimesele kodakondsuse andmisest, sest need on isikud, kes on korduvalt raskeid kriminaalkorras karistatud tegusid toime pannud. Ja kui ma õigesti mäletan, siis ühel puhul ei olnud karistusaeg isegi veel lõppenud. Nii et valitsus peab aeg-ajalt tegema ka selliseid otsuseid.

Ja oli terve hulk punkte, millest võib-olla räägib välisminister.


Juhataja

Riigihalduse minister Jaak Aab, palun!


Jaak Aab

Tere päevast! Mart oli väga põhjalik ja tegelikult see punkt, mis kindlasti puudutab kahte Keskerakonna ministrit ehk siis haridus- ja teadusministrit ning riigihalduse ministrit, see on Vabariigi Valitsuse määruse kehtestamine õpilaskodutoetuse saamiseks, kõik need numbrid on siin maha öeldud.

See on mõnes mõttes rutiin, et sellist toetust omavalitsuste koolidele ja siis paarile erakoolile haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest makstakse. Selleks, et siis need lapsed, kes on raskematest tingimustest tulnud ja kelle peredel on toimetulekuprobleeme, saaksid sellise õpilaskodu koha ja saaksid käia siis koolis taolisel juhul ka, kui võib-olla seal on muid probleeme, näiteks ka transpordiprobleeme.

Üks probleem on, mida tõenäoliselt läbirääkimiste käigus linnade-valdade liiduga, kus siis valitsusdelegatsiooni juht olen mina, tuleks arutada, on see toetuse suurus, mis on siis juba püsinud mitut aega sama suurena. Me peame linnade-valdade liiduga rääkima, kuidas nad jaksavad ja millised on siis need tegelikult kulud, kas siis peaks seda ka üle vaatama läbirääkimiste käigus ja riigieelarve koostamise käigus.

Siis mõnest tegevusest või olulisest teemast, mis puudutab riigihalduse ministrit ja minu haldusala. Üks teema, mis elab oma elu, kus kõik avaldavad arvamusi ja saadavad kirju, on õiglase ülemineku fond.

Lühidalt. See on Euroopa Komisjoni ettepanek sellise fondi tegemiseks Euroopa Liidu rahastamise raamides. Nii nagu siin ka juba siseminister ütles, läbirääkimised käivad. On teada, et ülemkogu presidendil on ambitsioon seda lähiajal päris tõsiselt ja põhjalikult arutada ülemkogul, kus osalevad siis peaministrid, minu teada on see 20. veebruaril.

Enne seda ka valitsuskabinet, mis puudutab Euroopa Liidu rahastamist, nende fondide sisu, tingimusi. Läbirääkimised käivad Euroopa Komisjoniga juba päris pikka aega ja me omavahel oleme arutanud neid meetmeid, mis võiksime sellest rahastusperioodil teha.

Ütleme siis nii, et need täpsemad tingimused alles pannakse paika. Ka meie olema huvitatud, et see kokkulepe sünniks võimalikult varem ehk siis tegelikult rahastamisperiood hakkab 21. Ja alati on ju probleeme sellega, et sellele eelneb Euroopa Liidu bürokraatia paikapanek, siis meie siseriikliku bürokraatia paikapanek ja alles siis need rahad vabanevad kasutuseks kasusaajatele, olgu need ettevõtjad, kohalikud omavalitsused või riigiasutused.

Ja nüüd see õiglase ülemineku fond, mis on üks osa Euroopa Liidu järgmise rahastamisperioodi võimalik osa – sest see on praegu ettepanek, ma tuletan meelde, ja selle peavad tegelikult siis liikmesriigid ju kinnitama –, mis on suunatud kliimapoliitika suuremate eesmärkide saavutamiseks.

Puudutab see neid piirkondi, kus siis kas fossiilse kütuse osakaal on suur energiatootmisel või siis on suurtööstused, kelle CO2 emissioon on suur. Nii et ka need detailid on täpsustamisel. Eestit puudutab see just põlevkivi piirkonna näol, põlevkivisektori näol, see on Ida-Virumaa.

Nüüd, millised on signaalid läinud lendu? Tähendab, mõnele poliitikule kohe meeldib konflikti õhutada, nad hakkavad rääkima jälle kiirest, väga kiirest ja rapsivast põxitist. Ehk nüüd ongi nii, et meil Euroopa tuleb appi, paneme kõik seal Ida-Virumaal kinni ja tekib tohutult üleöö rohetehnoloogial, nutitehnoloogial põhinev tööstus. Ei ole reaalne.

Ma tuletan meelde, et ka Eesti riik Ida-Virumaa tegevuskavaga, Ida-Viru programmiga toetab neid tegevusi. Neid võiks teha rohkem, nagu riigihalduse minister alati tahab näha regionaalpoliitikas. Ja tegelikult me suundume sinna suunas. Me oleme ju kõik aru saanud, et põlevkivienergeetika väheneb. No seda juba praegu tegelikult teostab see CO2 hind, mis on Euroopa Liidus kokku lepitud selline kliimapoliitika instrument. Ja me põhjusi teame, pikalt ei peatu.

Kindlasti tahan mina maha öelda selle, et ma ei ole üheski paberis leidnud ka õiglase ülemineku fondi tingimuste juures, et see sunniks mingi lühikese või kindla perioodi jooksul sulgema põlevkivielektrijaamu, põlevkiviõli tootmist või midagi sellist.

Siin on jäänud kõlama, et oh, me võtame nüüd kohustuse ja paneme nad kõik kinni. Aastal 2018 vist võeti vastu energeetika arengukava. See kehtib. Ehk siis igal riigil on ju oma poliitika, omad otsused. Ja kindlasti me suundume mingitel, ütleme siis, tegevustel sinna suunas.

Aga see valitsus on ka otsustanud näiteks, et Eesti Energia põlevkivielektrijaamades on osa katlaid arvatud reservi. Miks? Siin on mitu küsimust. Me ei tea, kes selles regioonis hakkab kindlustama elektrivarustust. Mitte ei tea.

Jah, tuuleenergeetika on hea, me arendame, tahame ka, me oleme teinud ka siin palju otsuseid, et me saaks kännu tagant lahti ükskord, mis on seisnud siin aastakümneid, mõned projektid. Kõik muu – koostootmisjaamad, päikeseenergia kasutamine seal, kõik on tore. Aga teatud kindluse annab siiski mingi stabiilne ja tugev energiatootja. Ja meie regioonis me seda ei näe. Me teame, et siia tuleb sisse praegu, kui me vaatame Nord Pooli või lähiriike, Venemaa elektrienergia nendel tipuhetkedel. Ja seda võetakse siia sisse, kuna ta on odav.

Ma tean, et Kadri Simson on ka selle välja öelnud - energeetikavolinikuna on üks tema suuremaid ülesandeid leppida kokku see poliitika, kus kolmandad riigid ei saaks torpedeerida kliimapoliitikat Euroopa Liidus oma odavate hindadega.

Nii et minu sõnum on see: midagi pole täpselt paika pandud nendes tingimustes. Mina näen seal võimalust regiooni arenguks küll kindlasti. Kui kontsentreeritult tuleb mingi lisaraha, aga seda ei võeta kuskilt riiulilt. See on kogu Euroopa Liidu eelarve sees leitav raha.

Jah, sinna lisatakse erinevaid finantsinstrumente, kus siis ettevõtjad või ka avalik sektor võib saada soodustingimusel laenusid nii Ida-Viru piirkonna jaoks kui ka muu Eesti jaoks, et arendada siis neid asju, mis kompenseerivad, ütleme siis, meie puhul põlevkivist energia tootmist. See ongi siis taastuvenergeetika ja nutikad lahendused erinevates valdkondades – transpordivaldkonnas jne.

20. veebruariks olen ma kokku kutsunud ühe kohtumise, palunud seal osalema ka Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku Kadri Simsoni ja majandusminister Taavi Aasa. Ehk siis saab otse allikast kuulda, mis selle ettepaneku täpsem sisu on, lahti seletamine ka kohalikule kogukonnale, omavalitsustele, ettevõtjatele, kes seal Ida-Virumaal on.

See kohtumine toimub Kohtla-Järvel, Ida-Viru kolledžis. Ja tegelikult see, mis valitsus on otsustanud, mis puudutab Ida-Virumaad, siis Ida-Virumaa tegevuskava ja Ida-Virugrammi on otsustatud pikendada. See oli esialgu tegevuskava aastani 2020, nüüd me oleme pikendanud selle aastani 2030 ja parasjagu korjamegi neid ideid.

Selle ürituse, mis 20. veebruaril toimub, põhisisu on see, et ootame endiselt erinevaid ettepanekuid, kuidas Ida-Virumaa arengut parandada, kiirendada, kuidas täiendada Ida-Viru programmi, arvestades, et võivad tulla lisaressursid. Aga seda me ju momendil ei tea. Kõik hakkasid juba jagama neid sadu miljoneid või miljardeid. Seda pole kuskil otsustatud.

Arvestades Euroopa Komisjoni sellist põhimõtet, ma pigem usun, et jah, mingi selline lisainstrument tuleb. Kliimapoliitika on oluline Euroopas ja kliimaneutraalsus aastast 2050 on see eesmärk, mida ka meie oleme möönnud, aga me oleme öelnud, et meil on sellega ka teatud probleeme, kui me peame väga kiiresti liikuma.

Ja lõppude lõpuks on ikkagi meie otsustada, kuidas see üleminek toimub, kas ta toimib ja millal toimub, arvestades ka seda, et ei ole energiavarustuse kindlust siin regioonis. Ei saa hakata panema kinni seda, mis seda kindlust üleval hoiab.

Kindlasti loodan siis häid ettepanekuid saada ja tuua kunagi kabinetti ka see Ida-Viru tegevuskava ja programm uuesti, ka RES-i vaates, ka Euroopa Liidu rahade vaates ja võib-olla siis õiglase ülemineku fondi vaates.

Nüüd teine teema, mis on kütnud hirmsasti kirgi, on maamaks ja maade hindamine.

Natukene ikkagi ajalugu. See punkt sai kirja juba koalitsioonilepingusse ja Vabariigi Valitsuse tööplaani mais 2019. Minu kindlustada oli see, et erinevate valdkondade ministeeriumide ametnikud paneksid ettevalmistustöö käima ja see on käinud. Minu ülesanne oli anda see tunnetus, poliitiline, millistel põhimõtetel me hakkame seda protsessi üldse läbi viima.

Ei hakka neid detaile uuesti valgustama, õnneks on ajakirjandus neid valgustanud viimasel ajal päris põhjalikult. See on riigi tegemata töö. Kaja Kallas tahtis appi tulla, mina küsiks, et ta võiks küsida Andrus Ansipi ja Taavi Rõiva käest näiteks, miks see töö tegemata on 20 aastat.

Ja kui muidugi neid eelnõusid, mis ma siin viin kabinetti ja tulevad kunagi riigikokku, toetatakse, siis mul on selle üle ainult hea meel. See on riigimehelik käitumine.

Ja kaks põhimõtet, mis sai tegelikult ju otsustatud, on need. Me peame jätkuvalt oluliseks, et kodualuse maa maksuvabastus jätkub ka selle hindamisprotsessi ja maksumuudatuste järel. Tõenäoliselt maksumuudatused hakkavad kehtima aastast 2024. Ja kuna nii palju aega on maa hindamata, mille väärtus on keskeltläbi Eestis tõusnud üle seitsme korra, siis mitte keegi, mitte ükski valitsus, mitte ükski riigikogu ei tule tegema hüppelist maamaksu tõusu.

Sinna tuleb panna kindlasti see lagi, kui palju ta aastas tõusta saab. Selle lae sees on omavalitsustel väga suur otsustusõigus, ükskõik, mis see maksemäär jääb – jäägu ta 2,5 või 1. Seda me arutame. 0,1-st 1-ni on kümme korda vahet. Iga omavalitsus räägib oma kogukonnaga läbi, küsib oma ettevõtjate käest, maaomanike käest ja kehtestab selle määra, mis jääb sinna piiridesse.

Ma ei usu ka, et isegi kui me paneme 10% selle piiri, et siis täpselt see kümme protsenti maksimum ka järgmine aasta kohe tõuseb, 2024. Ei usu. Nii palju siis sellest.

Ja üks emotsionaalne hetk eile, mis on seotud kahe aasta taguste otsustega. Sai üle antud Patarei kompleks arendajale. Teate, habemega lugu. Pikka aega otsiti seda funktsiooni-eesmärki. Otsiti riigiasutusi, arvati, et riik võiks sinna tohutu paki raha alla panna, ilusaks teha ja siis midagi sinna paigutada.

Ainukene kindel idee oli meil kogu aeg ja vist tõenäoliselt läbi aastate, et seal võiks kajastuda kindlasti selle kompleksi ajalugu, mis on väga mitmekesine, mingis ajajärgus ka kurb. Kindlasti see nüüd ka vastavalt sellele plaanile ja hankele ja tingimustele, mis arendajal on ette pandud, see muuseum sinna tuleb, aga see on ainult üks osa ja suhteliselt väike osa sellest kompleksist.

Kaks aastat tagasi oli 29. aprill, Urmas mäletab. Üritasin siis valitsuskabinetile maha müüa seda ideed, et äkki ikkagi prooviks uuesti veel kord – neli luhtunud hanget oli selle aja peale toimunud kümne aasta jooksul – anda eraarendajale selle ülesande, et ta siis arendaks selle välja vastavalt nendele tingimustele, päris karmidele tingimustele. Sest valitsuskabinet kogu aeg küsis, millised need tingimused ikka on, kui juriidiliselt pidav see on.

Mis oli see põhiline? Et ehitatakse välja, rekonstrueeritakse vana osa, arvestades kõiki neid piiranguid, muinsuskaitsealasid ja muid, mitte ei hakataks ehitama sinna tühja platsi peale kohe seda uut arendust, kus on ka tingimused ees.

Ja noh, ma ei tea, ju siis läks hästi. Tol hetkel mina olin andnud lahkumisavalduse juba tegelikult 29. aprilliks, enne seda, st olin lahkumas. Kabinet toetas lahkuvat ministrit. Ja see jõudis siis lahenduseni nüüd, kui toimus hange, Riigi Kinnisvara Aktsiaselts leidis selle arendaja.

Urmas Sõõrumaa eestveetav sümboolse nimega Nikolai Esimese OÜ on see juriidiline keha, sest selle kindluse ehitamise käsu andis kunagi keiser Nikolai Esimene. Hea küll, et ka Rootsi ajal oli seal juba mingisugused vallid püsti ja Peetri ajal. Aga okei. Nii et väga sümboolne.

Tunnustan ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, kes tegelikult aastaid tegeles. Jah, luhtusid need hanked, aga järjest täpsemaks ja ilusamaks plaan läks. Ja ma sain kinnituse ka arendajalt, et umbes selle plaani järgi, mis on ette nähtud, nendel tingimustel ja isegi selle visuaalse lahendusega on arendaja nõus.

Sellest tuleb üks väga ilus asi sinna arenevasse piirkonda Lennusadama kõrvale, kus järjest-järjest on ju arendatud – Tallinna linn on teed ja tänavad välja ehitanud, seal on järjest uusarendused kerkimas. Nüüd see hammas seal vahepeal, mis on riigi oma ja mis lagunes siiamaani, leiab siis selle ilusa rosinataolise lahenduse.

Noh, üks niisugune võib-olla argument on ka see, et see arendaja on tõesti see arendaja, kes on näiteks ka Tallinnas välja arendanud Rotermanni kvartali. Ka mina siin mõni aeg tagasi sattusin sinna vähe, aga nüüd ma olen viimastel aegadel sattunud rohkem.

Ma arvan, et see on üks kesklinna pärl. Seal on igasuguseid huvitavaid kohti. Loodame, et Patarei merekindlusest saab sama kena pärl sinna mere äärde. Ja kindlasti avatud pärast. Ta ongi tegelikult ju niisuguse plaaniga välja käidud, et seal on võimalik vaba aega veeta, seal on äripinnad, seal on toitlustus ja majutus. Aitäh!


Mart Helme

Ma väikse lisanduse teen siia. Tegelikult on riigil seal veel kaks krunti sealsamas Lennusadama kõrval. Üks neist kuulub siseministeeriumile, teine keskkonnaministeeriumile. Perspektiivis on plaan siseministeerium ja keskkonnaministeerium sinna üle kolida. Aga see ei juhtu ei täna ega homme, nii et me jõuame enne veel mitu pressikonverentsi siin ära pidada.


Juhataja

Välisminister Urmas Reinsalu, palun!


Urmas Reinsalu

Aitäh! Jaak ja Mart teevad head tööd, huvitavad algatused, asjad liiguvad.

Ma arvan, et mis on minu jaoks oluline, on tõesti see, et Jaak suutis selle ilusti läbi viia. Urmas Sõõrumaa on usaldusväärne, tegelikult ju huvitava käekirjaga arendaja olnud. Ja mul ei ole kahtlust, et ka rahvusvaheline kommunismikuritegude muuseum tuleb sinna ühte tiiba, nagu valitsus on otsustanud.

Praegu käib ju Washingtonis ettevalmistamisel Ameerika rahvusvahelise kommunismikuritegude muuseumi loomiseks suur põnev projekt. Kindlasti – ma selle muuseumi asutajatega rääkisin – on oluline teha koostööd ka meie muuseumiga.

Nüüd, mida me rääkisime välispoliitika valdkonnas valitsuses. Me andsime mandaadi selle koha pealt, mis puudutab partnerlusleppe sõlmimise positsioonide ja läbirääkimiste positsioonide kujundamist Ühendkuningriigiga, mis peaks olema siis see aeg pärast seda aastat.

See saab olema kindlasti vägagi keerukas, komplitseeritud, arusaadavad pragmaatilised huvid. Meie vaade on ikkagi võimalikult lähedane suhe Ühendkuningriigiga. Euroopa Liidul. Esiteks on huvi saada laiaulatuslik, kõikehõlmav vabakaubandusleping Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu vahel, mis hõlmaks ka teenuseid ja digikaupu.

Teine element on kahtlemata, et meil eriline julgeolekusuhe säiliks nii sise- kui ka välisturvalisuse mõttes. See kindlasti oleks oluline ka selles leppes, et oleks olemas.

Valitsus andis ka mandaadi muuta, siis korrigeerida kahepoolselt protokollide või nootide vahetamise teel Eesti ja Venemaa vahelist lepingut, mis puudutab autoveo piiriületust.

Nimelt on siis nõnda, et 2019. aastast on meil see kehtiv leping ja seal on kirjas, et me kumbki riik ei võta teekasutustasu. Tegelikkus on märkimisväärselt erinev. 2015. aastal kehtestas Vene Föderatsioon üle 12-tonniste veoautode eest teekasutustasu, mida siis need meie poolt tulevad autod peavad maksma. Ja tegelikult 2018. aastast hakkas kehtima ka Eesti teekasutustasu, mida meil on siis tonnaažiga üle kolme ja poole tonni. Ja nüüd lihtsalt, et asi oleks akuraatne kahe riigi vahel, on vajalik ka siis seda lepingut korrigeerida.

Lisaks sõlmiti kokkulepe. Valitsus kiitis heaks kokkuleppe sõlmimise Eesti ja Šveitsi vahel sõjalise väljaõppe küsimustes. See koostöö keskendub eelkõige kogemuste vahetamisele mobilisatsiooni vallas, ühiste õppuste läbiviimisele. See on vägagi huvitav niisugune julgeolekuline koostöödimensioon.

Nüüd, mul oli eile telefonivestlus Prantsuse välisministriga. Ma tänasin teda selle eest, et Prantsusmaa viis läbi operatsiooni, mille käigus toimetati siis erilendudega Hiinast, karantiini all olevast provintsist Euroopa Liidu kodanikud Prantsusmaale, Euroopasse tagasi, sh üks meie kodanik.

Ma kordan üle selle hoiatuse, et inimesed, kellel ei ole vältimatult elulisi tarvidusi Hiina minna, palun sellest hoiduda. Me ei saa välistada lähemas tulevikus täiendavaid liikumispiiranguid. Ja kahtlemata, kui Hiina neid kehtestab oma riigi territooriumile sisenemisel ja väljumisel, siis kindlasti on need kõigile inimestele kohustuslikud, seda tuleb silmas pidada.

Samamoodi on mul üleskutse, ma olen andnud suunise, et välisministeerium nende inimeste kontaktide mõttes, kes on teavitanud välisministeeriumi, meil on ülevaade olemas, kes Hiinas on, suurusjärgus sada Eesti inimest, tegelikult kaaluksid ka seda, et kas on vältimatu vajadus Hiinas olla. Inimesed on vabad oma otsused langetama, aga kui seda vältimatut vajadust ei ole, võiks kaaluda naasmist – kui see võimalik on, arusaadavalt.

Kindlasti kõik inimesed, kes siiski peavad Hiinasse minema või on Hiinas praegu, palun teavitada leheküljel „Reisi targalt“ välisministeeriumit ainult sellel kaalutlusel, et välisministeeriumil oleks ülevaadet, kui mingeid täiendavaid piiranguid või asju tekib, et me saaksime teavitada, saaksime olla ühenduses, saaksime abi pakkuda, kui vajadus peaks tekkima.

Nädalavahetusel toimub Müncheni julgeolekukonverents. Eestist osalevad seal president, kaitseminister ja mina. Ning siis järgmisel esmaspäeval toimub välisasjade nõukogu, kus tulevad jutuks huvitavad teemad. See puudutab Liibüa rahukõnelusi. Aga ka eraldi Euroopa Liidu välisministrite kokkusaamine India välisministriga.

Mul oli väga-väga huvitav visiit jaanuaris Indiasse, kokkusaamine India peaministriga ja välisministriga. Peaminister pakkus välja huvitavaid just nimelt digitaalkoostöö ettepanekuid. Ning pole midagi öelda. Kui me vaatame seda tähelepanu või Eesti erikaalu, mis on ka rahvusvahelises diplomaatias, siis julgeolekunõukogu liikmesus on seda oluliselt tõstnud.

Oli Kashmiri kriisi küsimus India ajakirjanduses India riigiesindajate poolt, kas ja kuidas seda adresseerida julgeolekunõukogus. Selgelt neid teemasid nad oma palvega, oma vaatega puudutasid.

Oli teisipäeval väga ilus huvitav niisugune kaasav debatt riigi välispoliitika üle. Siin ma tahan ümber lükata kõik need kõhklused, mured, mida võib-olla opositsioon või mõni niisugune arvaja on toonud, otsekui riigi välispoliitiline kurss oleks segane või oleks kuidagi järjekindlusetu. Ei, vastupidi. Vastupidi.

Ma viitan sellele, et on vägagi mitmeid seni õhus olnud initsiatiive või kahtluse all olnud initsiatiive. See valitsus ei ole kartnud neid uuesti lauale tõsta või edasi arendada.

Ma tuletan meelde Marina Kaljuranna otsust, mis puudutas seda, et mitte taotleda Arktika Nõukogu liikmesust vaatlejaliikmena. See valitsus ütles, et jah, me teeme seda, see on huvitav koostööformaat, on geostrateegilise tähtsusega, me läheme siin, me ei karda.

Kui Sven Mikser oleks välisminister, ei oleks meil Kolme Mere tippkohtumist tegelikult. Seda on pakutud varem, ka varasemate valitsuste ajal. Siis toonane välisminister pidas vajalikuks sellega mitte tegeleda.

Tuletan meelde ka Marko Mihkelsoni, kes väga tõsiselt platvormilt kõneles, manitsevalt kõneles siin välispoliitikast ja kriitiliselt. Aga tema seisukoht on, et me ei peaks Julgeolekunõukogu liikmeks saama. Koos Toomas Hendrik Ilvesega, kes mäletab. Nii et kui selle valitsuse seisukoht oli, et me eraldame ressursi, me läheme sinna, me kasutame võimalust teha liitlastega koostööd, võimalust panustada oma vaates maailma asjadesse.

Nii et ei ole siin midagi põhjust muretseda. Asjad liiguvad õiges suunas.

Ma vaatasin lehti täna, ma tegin kokkuvõtte, tegelikult töötasin läbi ajalehti. Vaatasin, missugused olid hinnangud ja nõnda edasi. Ahto Lobjakas, mis kirjutab Ahto Lobjakas eile Postimehes? Mulle kukkus üllatus. Tsiteerin härra Lobjakat: „Eeldus, et Eestit tuleksid kaitsma lääneriigid, kes praeguse valitsuse väärtusi jagavad (Trumpi USA või võimalik Le Peni Prantsusmaa), on aga oma grotesksuses nii rumal, et vaevalt seda ükski praegune ministergi tõsiselt võtab.“

Mida see siis tähendab? Meie suurim sõjaline liitlane Ameerika Ühendriigid, NATO liikmesriik, ütleb, et artikkel 5 ei toimi? Kust selline Ameerika-viha tuleb, ma ei saa aru.


Mart Helme

See on Trumpi viha.


Urmas Reinsalu

Trumpi viha. Ma kuulasin pühapäeval raadiost „Välismäärajat“, tasakaalukalt Erkki Bahovski juhtis. Seal üks saate arvaja kõneles lausa sellest, et Ameerika vabariiklaste partei on Jedinaja Rossija – et kui Trump kaotab presidendivalimised, küllap ta siis vabatahtlikult võimust ei loobu. Ma ei tea, kas viib riigipöörde läbi või mida seal mõeldi. Oleme ikka tasakaalustatud! Oleme ikka mõistlikud.

Küsimus nüüd, vaatan, jällegi, Marina Kaljuranna artikkel teisipäeval. Niisugune mure: „Kas välisminister saab aru, et Eesti liiga agar toetus Ungarile ja Poolale võib lüüa valusalt meie põllumeeste pihta, kui koostatakse järgmist ELi eelarvet ning vähendatakse nendele riikidele antavaid toetusi, kes ei täida kõiki õigusriigi põhimõtteid?“

Ma ei tea, mis jutt see on, mis hirmu-kahtluste levitamine? Kui me arendame liitlassuhteid kõigi Euroopa Liidu kaaslastega, siis kuidagi see tähendab, et teeniks ära mingisugust karistust lausa sellisel moel, Eesti põllumeeste raha äraandmise moel?

Ma juhin tähelepanu sellele: Marina Kaljurand välisministrina 2016. aastal käis Budapestis, ansambel oli kaasas, võeti teda vastu väga ilusti, väga sümpaatselt, äridelegatsioon, ja sõlmis tegelikult kõikehõlmava koostöömemorandumi Ungariga. Ja ma pean tunnistama, et minu jaoks oli see tavatu, et niisugune kõikehõlmav - Euroopa Liidu liikmesriigid sõlmivad kõikehõlmava koostöömemorandumi.

Aga ma olen kaugel sellest, et Marina Kaljuranda selles süüdistada, ette heita midagi või ammugi öelda, et selle memorandumi eest me saame järgmises finantsperspektiivis vähem raha, meie põllumehed saavad vähem raha. See on täiesti paraku sisepoliitiliste niisuguste murede, pahameele ülekandmine küsimustes, mis pole üldse omavahel seotud.

Võtame nüüd Ekspress Grupi ette. Tähendab, ma ei saa nüüd üldse aru. Raimo Poom, niisugune tasakaalukas analüütik, kirjutab korraga: „Valitsus kardab, et riigikohus võib teha Venemaale sobivaid otsuseid?“

Tähendab, see on täiesti moonutatud mõttekäik, minu seisukohast, mida ma väljendasin. Minu osundus oli sellele, et Eesti riigikohus on sõltumatu ja ta hindab inimeste võrdse kohtlemise põhimõtet topeltkodakondsuse küsimuses. Kas on võimalik teha erandeid ja öelda, et mingite riikide topeltkodakondsus on lubatud. See ei puuduta kuidagi mingisugust käsitlust, et riigikohus teeb Venemaale sobivaid otsuseid. Täiesti jabur mõtekäik.

Riigikohus on sõltumatu, hindab asju objektiivselt, lähtudes õiguspärasusest. Mida ma tahtsin osundada, oli küsimus sellest, et meil on selline praktika tõesti olnud Vene sõjaväe pensionäride elamislubade andmise küsimuses, kus riigikohus kujundab praktikat. Kujundaski omal ajal 1990-ndate praktikat ja täidesaatev võim pidi seda täitma.

Niisugune torisev jutt siin Heliri kohta. Helir teeb nii head tööd, mõnusat tööd, huvitav juhi käekiri. Täiesti põhjendamatu, et kritiseerida teda asjaliku, konstruktiivse hoiaku puudumises. Vastupidi, vägagi diplomaatiline, leplik, tasakaalu otsiv liider, siin ei ole midagi põhjust muret tunda.

Päevalehes, vaatan, on tegelikult samamoodi küsimus sellest, et Isamaa sisekemplus Eesti-Vene piiri üle. „Valitsusliitu kuuluv Isamaa on Eesti-Vene piiri ja piirilepingu küsimuses omadega nii sassis, et partei esindajad suudavad mõnetunniste vahedega ajada küsimuses risti vastupidist juttu.“ See oli osundus Sildamile antud Heliri intervjuu ja minu vastused, kui riigikogu arutelus puudutati küsimust.

Ei ole mingit vastupidi küsimust. Meeldib see kellelegi või mitte, aga see valitsus on võtnud seisukoha, et ta piirilepinguga ei liigu edasi. Me tegelikult ei vii seda parlamenti ratifitseerimiseks, ongi kogu praktiline liin, siin ei ole mingit vastupidist juttu. Meie liin on vägagi selge ja täiesti kattuv.

Nii et lehed teevad põnevaid avaldusi. Neile avaldustele oleks ebaõiglane.., et me kuidagi ignoreerime Eesti vaba ajakirjandust. Tuleb ausalt kodanikuplatvormilt anda käsitlusi.


Mart Helme

Ma tahan täiendada natuke. Me olime koos Urmasega rahvuslikul palvehommikusöögil Ameerika Ühendriikides möödunud nädalal ja võisime veenduda seal kohapeal, kui tormiliste kiiduavaldustega võeti vastu president Donald Trump, tema kõne.

Ta ei saanudki rääkida, sest kogu aeg katkestati seda maruliste aplausidega. Inimesed tõusid püsti, inimesed vaimustunult trampisid jalgadega, vilistasid, karjusid, toetasid teda.

Ja siis ma tulen koju, teen televiisori lahti, vaatan, seal on ERRi korrespondent, kes räägib meile mingisuguse viienda järgu kongresmeni, demokraadist kongresmeni abi käest saadud juttu, mis absoluutselt ei kajasta seda, mis on Ameerika Ühendriikides.

No Lobjakas on meeltesegadust ilmutanud siin pikki aastaid juba. Selles mõttes see artikkel ei ole erand. Aga seada kahtluse alla Ameerika Ühendriikide huvi Balti piirkonnas, Kesk-Euroopas tervikuna, on absoluutne meeltesegadus, see on täielik vaimne pimedus.

Ja võin öelda ka seda, et viis päeva, mis ma veetsin Ameerika Ühendriikides, ma poleks uskunud, kui kõrgel tasemel vastu võeti. Ma poleks uskunud, kui avameelselt räägiti. Ja ma poleks uskunud, et neid kohtumisi on siiski – arvestades selle riigi suurust, selle riigi tipp-poliitikute hõivatust – suhteliselt kerge saada.

Kolm kongresmeni, üks minister ja näost näkku kõne kuulamine, kus on praktiliselt kogu Ameerika Ühendriikide kõrgem juhtkond, president Trump, asepresident Pence, välisminister Pompeo, spiiker Nancy Pelosi – kõik istuvad reas, sa oled neist kahekümne meetri kaugusel.

Tehke järele! Ja siis tulge rääkima sellest, et Eesti maine on kusagil määritud, Eesti on kaotanud liitlaste usalduse, Eesti ei pääse otsustajatele ligi. Absoluutselt ei pea paika. Absoluutselt ei pea paika.

Lugupeetud ajakirjandus! Tulge oma opositsiooniliselt positsioonilt välja! Tulge reaalsesse ellu ja ärge kahjustage, ärge lõhestage Eestit ja ärge kahjustage Eesti kuvandit. Sest saatkondade kaudu loomulikult läheb ka teie kirjutatud kokkuvõtteid, mis moonutavad pilti sellest, mis Eestis toimub, ja võivad tekitada mõnedele mulje millestki, mis siin toimub, absoluutselt väärastunult ja moonutatult. Palve teile. Palve teile.

Ekspress Grupp on muidugi meil eriti tore. Ma eile vaatasin … Ma üldiselt ei loe Eesti Ekspressi, sest seal ei ole midagi lugeda, see on laim ja vale, mis seal on. Aga kui ma loen seal siis n-ö naljanurk, kuidas minu abikaasa, kui ta laulma hakkab, siis mina lähen tänavale, et ei arvataks, et ma teda peksan. Kuulge, teate, ausalt öeldes see on juba igasuguse hea tooni sõna otseses mõttes jalge alla tallamine.

Ma ei ole vägivaldne inimene, ma ei peksa oma naist. Mu naine oskab väga hästi laulda, muide. Nii et ei ole vaja jätta muljet, et kui mu naine laulma hakkab, siis see on midagi nii õudset, et ma jooksen tänavale ja teised inimesed jälle arvavad, et ma tulen näitama, et tegelikult ma ei peksa naist, et keegi teine peksab mu naist. See on nii madal! Öelge toimetusse edasi: see on madal.


Urmas Reinsalu

Ei, aga ma nüüd ütleks, et minu meelest Tarmo Vahter, Sulev Vedler väga huvitavalt käsitlevad, kirjutavad, annavad huvitavat vaadata. Pekka Ereltil on huvitavad ajaloolised artiklid – kes meist ajaloost huvitatud inimesena neid ei loeks, teadmisi ei saaks. Nii et on üsna põnevaid.

Aga noh, ma vaatan, jah, Erik Mooralt ma lugesin eile juhtkirja, mis oli päris naljakas, see The Atlanticu artikli osundus, et tuumperekond, kus on isa, ema ja lapsed, tegelikkuses siis see on konstruktsioon, mis on eksisteerinud üksnes paarkümmend aastat pärast teist maailmasõda.

No vägagi huvitav originaalne mõttekäik, mida iganes sellest siis välja lugeda tuleks. Ma saan aru, see oli osundatud kriitikana Riina Solmani tehtavale või, noh, meie valitsuse kursile, mis puudutab rahvastikuprotsesse ja seda, et Eesti peredes oleks suuremat lasterikkust.

See on ju rõõm, ega see mingi probleem ei ole. Seda vastustada siis teadusliku uuringuga, kust selgub, et perekond, kus on isa, ema ja lapsed, see on mingisugune paarkümmend aastat inimkonna ajaloos, no …


Mart Helme

Aga võtame teised libauudised, mis on tänases Maalehes, kuidas Martin Helme võtab mõnuga vastu valitsusele esitatavaid kahjunõudeid. Justkui Martin Helme oleks tellinud kelleltki valitsusele esitatavaid kahjunõudeid.

Sõbrad! Need on eelmiste valitsuste tegematajätmiste või valeotsuste tulemused – see, et praegu või esitatakse kahjunõudeid või ähvardatakse kahjunõuetega. Õnneks pole ühtegi veel esitatud. Selline libauudis ei iseloomusta kvaliteetajakirjandust.

Täpselt samuti nagu ei iseloomusta kvaliteetajakirjandust see, kui nüüd ühtäkki on muutunud jube halvaks ideeks see, et me tahame ehitada välja kolmes suunas neljarealised maanteed. See on jube halb idee. See on Eesti riigile kahjulik idee. See on inimestele kahjulik idee. See on keskkonnale kahjulik idee. Ja mõelge veel välja, mispoolest see kahjulik on. Sest mõtle, seda teeb valitsus, keda teie ei toeta. Aga see valitsus teeb seda ikkagi.


Urmas Reinsalu

Aga, Mart, vaata, kui meil oli arbitraažijuhtum Tallinna Veega, kahjutasu nõue eelmise valitsuse ajal, mina juhtisin riigipoolset kaitsepositsiooni – no justiitsministri ametis – ja tegelikult sada miljonit nõuti, ma juhin tähelepanu. Sada miljonit oleks see suurusjärk võinud tol ajal kaela langeda, aga me võitsime. Meie poolel oli õigus, meie poolel olid argumendid, meie poolel oli huvi kaitsta maksumaksja raha. Ja asjad on olnud ju positiivsed, me näeme. Tallinna Vee vee hind on tegelikult langenud, me saavutasime tulemuse. Mis siis paha on?


Jaak Aab

Jah, ma saan ka sõna sekka öelda. Ma ei tule siin eriliselt ei õpetama ega noomima.

Noh, eks minagi siin pean aru, miks ajakirjanikud ühest asjast kirjutavad, teisest ei kirjuta. Aga üks teema, mis mul hingel on. Ma rääkisin sellest õiglase ülemineku fondist. Ja teate, seal taga on ikkagi tuhanded pered, kes on päris kõvas depressioonis. Võimendada selliseid asju, mis on pooltõed või valed Ida-Virumaal – see ei ole niisama konflikti õhutamine ja huvitav teema.

Ma kutsun üles rääkima sisust ja seda sisu ma üritasin täna lühidalt rääkida, ma võin pikalt ka rääkida, tundide kaupa. Ida-Virumaa pole unustatud. Juba alates eelmisest valitsusest me oleme väga sisuliselt ja tõsiselt nendele probleemidele tähelepanu pööranud.

Aga kui tullakse hirmutama, umbes nii, no muidugi võimendatakse ju teatud ettevõtjate või poliitikute sõnu, aga tasakaaluks võiks rääkida, mis asi siis tegelikult välja näeb. Nii et kutsun üles olema objektiivsed. Aitäh!


Juhataja

Nüüd on ajakirjanikel võimalus küsida. Öelge palun oma nimi, väljaanne, kellele küsimus suunatud ja küsime mikrofoni. Sven alustab ja siis läheb siit edasi.


Sven Soiver, TV3 „Seitsmesed“

Küsimus riigihalduse ministrile sellest maamaksust. Paluks täpsustada, mis tempos erinevad muudatused võivad jõustada. Ja ma sain teie jutust aru, et väga palju on lootust ka omavalitsustel, et nad ei tõstaks seda maamaksu või määraksid seal protsendi vahemikke niimoodi, et see inimesi ei lööks.

Aga kas omavalitsustel on mingi … tuleb see seaduslik surve, tulevad neile mingid piirangud või see põhineb, nagu te ütlesite, läbirääkimistel kohaliku kogukonnaga?


Jaak Aab

Kõigepealt ma ütlen, mis on see ettepanek, millega mina üritan minna kabinetti nüüd märtsis. Esialgne ettevalmistustöö on tegelikult tehtud, eks ju. Esitan ka paar põhimõttelist ettepanekut. Nende ettepanekute põhjal on valitsuse otsustada, kas me algatame selle maade hindamise ükskord.

Seaduses on kirjutatud, et korraliselt peab toimuma. Ja kõik teadsid, et kui 2001 toimus, siis 2005 peaks toimuma. Aasta nüüd on 2020 – pole toimunud. Küsimus mitmetele eelmiste valitsuste ministritele.

Okei. Nüüd, selge on see, et kui maa hind-väärtus on nii palju tõusnud, me võime ju siin neid kordi arvestada, siis teine otsus on ju maamaks. Üks asi on maade hindamise protsess algatada, ära teha, et saame objektiivsed hinnad, see annab tegelikult päris head informatsiooni ja sisendit ka maatehinguid tegevatele inimestele, ettevõtjatele, kinnisvaramaakleritele, kohalikele omavalitsustele. Sa ei pea iga kord tellima maa hindajat, sest seekord erineb see maa hindamise protsess minu ettepaneku põhjal ka sellest, mis eelmine kord oli. Ei määrata piirkonna maa hinda, vaid iga maatükk, katastriüksus saab selle hinna. Me oleme nii kaugele arenenud, meil on nii palju registreid andmeid, me saame seda teha.

Ja nüüd teine on see maamaksu teema. Jälle, need on minu ettepanekud, mis tulenevad nüüd maa-ameti, rahandusministeeriumi ametnike tööst. Nemad on need probleemid kaardistanud.

Nii nagu ma ütlesin, ühtegi maksu ei saa hüppeliselt tõsta. Tähendab, see maks eksisteerib ju tegelikult, me ei tõsta ju maksu, lihtsalt see alus, millelt maksu arvestatakse, on kakskümmend aastat vana ega vasta kuidagi enam objektiivselt tänastele hindadele. Rääkimata sellest, et piirkondades on ta muutunud väga palju erinevaks jne.

Sellepärast on minul ettepanek, et aastas saab maksimaalselt see hinnalipik, mis laekub maaomanikule, kui ta praegu maksab 50 eurot, siis üle 55 euro aastal 2024 ta maksma ei pea. See piir tuleb ette panna, sest me ei saa tõsta hüppeliselt tegemata tööd, ka valitsuste tegemata tööd nüüd määrida inimesele kohe kaela.

Ta tõuseb siis järelikult mingi perioodi jooksul, aga määrad kehtestab omavalitsus, see on maamaksuseaduses praegu ka nii. Maksimaalne määr on 2,5%  maa maksustamise hinnast ehk maa väärtusest.

Kas see määr jääb täpselt samale kohale või toome seda allapoole? Minu ettepanek on, et selle võiks tuua ühe protsendini, sellelsamal põhjusel, et kakskümmend aastat pole seda tehtud.

Ja selle ühe protsendi juures on tegelikult omavalitsuse otsustada, kas ta kehtestab selle määraks 0,1 või 1 – vahe on kümnekordne. Kusjuures on olemas ka erinevad sihtotstarbed – elamumaa, maatulundusmaa, äritootmismaa, muu maa. Ka nende sees saab kehtestada erinevad määrad.

Nii et miks omavalitsus? Jälle küsitakse, et miks Tallinnast ei panda kõike paika. Vaata, mina olen see omavalitsuse inimene. Omavalitsus kohapeal teab paremini, millist, kuidas ta reguleerib neid hindu, kus on see kitsaskoht, kus peab võib-olla hinda hoidmagi all, maamaksu ka all, et see ettevõtja jääb ellu, et see inimene jääb ellu, ühiskonnagrupp jääb ellu. Ja seda teavad ainult omavalitsused kohapeal, seda on väga raske siin ühiste mallidega Tallinnast hinnata.

Ja see on omavalitsuse tulubaasi laekuv raha. See väide, et nüüd valitsus kukkus korjama hirmsasti selle maade hindamisega oma kulude katteks raha, on täielik vale. See on omavalitsuste raha. Aga mina ütlen, et see on riigi täitmata ülesanne omavalitsuste ees, kui me kakskümmend aastat pole sellega tegelenud. Aitäh!


Sven Soiver

Võib-olla vaba küsimus samal teemal ka teiste erakondade esindajatele. Kas te olete nende väljapakutud põhimõtetega nõus? Iga asja muutmine avab alati mingi Pandora laeka, et seoses maamaksuga veel mingeid põhimõtteid muuta. Kas te näete seda vajadust või on praegu maamaksuga muud asjad nii, nagu peavad olema?


Mart Helme

No Jaak ütles väga õigesti, et tegelikult on ju ette nähtud seaduses korraline maade hindamine, mida ei ole lihtsalt tehtud, tegelikult on seadust rikutud.

Aga noh, siin, see on nüüd praegu Jaak Aabi toodud ja tõstatatud teema, seda ei ole põhjalikult ega mingisuguste otsuste tasandi jõutud läbi arutada. Siin on, nagu Jaak ka väga õigesti ise ütles, küllaltki suur diapasoon, kuidas otsuseid langetada. Nende otsuste langetamise kriteeriume pole isegi veel paika pandud, nii et esialgu on vara öelda.

Meie seisukohast üks põhimõte, millest peaks lähtuma, on see, et maa omamine ei saa muutuda karistuseks. Samas, me teame ka seda, et meil on väga palju kasutusest välja langenud maad. Maa maksustamine võiks olla teatud ulatuses stiimul, et see maa oleks kasutuses. Nii et siin selle vahemiku sees me peame leidma kompromissid.

Praegu mingitest lõplikest otsustest on no nii vara rääkida. Ja ma arvan, et ka nädala-paari pärast on vara rääkida. Aga nagu ütles Gorbatšov omal ajal, процесс пошёл, eks ole, „protsess on alanud“. Ja ma arvan, et see on tervitatav.

Ja kui me nüüd räägime maa hinna tõusust, siis ega maa hinnatõus teatud määral näitab ju seda korrelatsiooni ka sissetulekute kasvuga. Nii nagu kinnisvaras ikka. Miks kinnisvara on niisugune kõikidele Eestis ka lemmik investeerimisobjekt? Sellepärast, et kinnisvara hind alati korreleerub turu muudatustega ja maksevõimega ja raha kättesaadavusega. Maa on ka kinnisvara.

Nii et selles mõttes siin me peame seda korrelatsiooni ka vaatama. See on nagu meiepoolse vaate niisugune lühike konspekt.


Urmas Reinsalu

Teate, mina ei ole uute ja kõrgemate maksude fänn. Lihtsalt ei ole südames, see noot ei hakka helisema, ükskõik kui romantiliselt see võiks ka kõlada.

Aga õige on see, et me oleme kokku leppinud selle, et me vaatame selle … hindamisloogika teeme läbi, vaatame. Aga millised need numbrid on tegelikult, et kellel võiks tõusta, aga kellega langeda, see on omaette ooper, eks ole. Need on selles mõttes, ma arvan, et tuleb nagu väga tõsine-kaalukas arutelu kindlasti omavalitsustega, aga ka inimestega, kelle kukile need maksud kukuvad, ka nende esindajatega tuleb arutada ka. Ka korteriühistute liiduga, omanike liiduga.

Nüüd küsimus sellest, et kui me vaatame seda, mida me oleme ka koalitsioonis kokku leppinud, et me analüüsime ka selle läbi, kas kodualust maamaksu vabastust laiendada, konkreetselt siis liik sihtotstarbega maale. Milles on praegu Tallinnas küsimus? Kadriorus kesklinnas on, eks ole, ilus suur kortermaja, aga kuna tal on all pood väikene või mingisugune kontor, siis on tegelikult nii, et inimesed kodualuse maa maksuvabastust ei saa, kuna see ei ole puhtalt elamumaa, kuna seal on ka mingisugune äripind all.

Ma arvan, see on täitsa niisugune, võrdse kohtlemise mõttes see olukord ei ole õiglane, inimesed on minu poole pöördunud. Täitsa vabalt võiks neid asju arutada.


Jaak Aab

Jaa, Urmas Reinsalu toodud probleem sisaldub minu ettepanekutes, võimalikud lahendused ka.

Seda on toodud, seda liitsihtotstarvet mitu korda juba esile siin ajaloo jooksul. Ja ma lihtsalt lühidalt ütlen, et minu ettepanek on kaheosaline. Käivitada maade hindamise protsess, mis on maa-ameti ülesanne – neil on oma metoodika olemas, nad seda selgitavad. See on palju odavam kui näiteks 2001, ei tehta nii palju käsitsi tööd, meil on andmeid palju, registreid palju. Ja kindlasti on see täpsem, ei ole enam tsoneerimine, vaid iga maatükk saab oma hinna vastavalt turutehingutele, mis seal ümberringi on toimunud.

Ja teine pool ettepanekust on kaaluda neid põhimõtteid, millega me hakkame koostama maamaksuseaduse muutmise seadust. See on omaette protsess, kus toimuvad kaasamised, kooskõlastamised.

Kuna see teema on leidnud nii palju vastukaja, muidugi on omanike keskliiduga näiteks kohtutud, põllumajandus- ja põllumeeste organisatsioonidega on kohtutud ja räägitudki lahti need probleemid. Ja muidugi nad on öelnud ka oma ettepanekuid. See üks asi, mis ma kindlasti kavatsen ette panna, nii nagu Urmas ka ütles, mis on tõenäoliselt oluline Isamaale kui selle algatuse toojana, kuna varem omavalitsused enne 2014. aastat otsustasid ise kodualuse maamaksuvabastuse üle, siis alates tollest hetkest, 2014. aastast on see üleriigiliselt kokku lepitud reegel.

Ja mina lihtsalt ütlen, et kuna inimesed selle oma kodu väärtustamisega – no see nagu signaal ja sümboolne – ma arvan, et mitte keegi seda põhimõtet ümber keerama ei lähe, see ei ole lihtsalt loogiline. See soodustus on inimestel olnud ja see kindlasti jääb.

Seal on detaile – kas ta on territooriumipõhine, kas on ta suurem, kas on rahaline lagi. Need on kõik detailid, mida me hakkame lahendama eelnõuga. Seda me ei lahenda märtsis. Need on minu ettepanekut, millega tuleb tegeleda. Aitäh!


Marian Võsumets, Kanal 2

Minu küsimus on alkoholiaktsiisi laekumise kohta. Kas sellega, et Soome turist on väikestviisi tagasi tulemas ja eestlane Lätist tagasi tulemas, võib valitsus nagu eesmärgi saavutatuks lugeda? Või kui rahul te nende tendentsidega olete? Ma saan aru, et see oli üks eesmärkidest – tuua tagasi Soome turist ja vähendada seda piirikaubandust Lätiga. Kas need muutused – ja sealjuures viis miljonit vähem laekunud alkoholiaktsiisi – on siis seda valitsust nüüd rahuldavad ja mis piirini? Aitäh!


Mart Helme

No põhimõtteliselt tuleb tähelepanu juhtida sellele, millele ajakirjanduse ei ole tähelepanu juhtinud, nimelt, et alkoholiaktsiisi alandamine hakkas kehtima alles poolest aastast. On täiesti selge see, et see esimene pool aastat, mis oli kõrgem aktsiisimäär, peegeldub selles vähem laekumises.

Ja kui me otsustasime alkoholiaktsiisi langetada, siis me nägime ka ette teatud tagasilöögi. Siin on väga mitmeid põhjuseid. Üks põhjus on see, et eelnevalt käidi juba massiliselt ostmas ka siis odavat alkoholi n-ö varuks ja koguti ladudesse varusid. Tähendab, siin tekkis teatud turumoonutus, paratamatult. Ja see turumoonutus ka selle eelneva aasta alkoholiaktsiisi laekumises kindlasti kajastub. Nii et ega siin midagi ootamatut ei ole.

Ja ausalt öeldes see vähem laekumine on ka nii marginaalne ju lõppkokkuvõttes, et sellest nüüd teha siin mingisuguseid järeldusi, et see oli vale otsus, noh, ilmselt ei pea paika.

Ja minu meelest nii alkoholi tootjad kui ka turustajad on ka öelnud, et seda tõelist pilti me näeme nüüd sellel aastal, mis nüüd teist kuud jookseb.


Urmas Reinsalu

Aga nüüd ka tegelikult tunnustus ja kiitus ajakirjandusele. Väga huvitav klipp oli esmaspäeval „Aktuaalses kaameras“. See andis ülevaate eelmise aasta ta turistide arvu dünaamikast, mille kohta EAS on teinud uuringu.

Seal oli näha tegelikult niisugust dünaamikat, et Soome turistide osakaal on mitme protsendi jagu hoopis kukkunud, kui me räägime dünaamikast võrreldes üle-eelmise aastaga. Tõsi küll, ööbimiste osakaal on kasvanud, mis on positiivne – kui turist ööbib, eks ta siis jätab juba rohkem raha siia. Ja võib-olla see on seotud siis alkoholi tarbimisega, võetaks rohkem numbritubasid. Seda võib arutada, inimkäitumist.

Aga mis on kasvanud oluliselt – ja ma arvan, et see on igati positiivne –, on Lätist turistide arv kasvanud, Saksamaalt tegelikult lausa, kui ma õigesti mäletan kahekohaline number, ja ka Venemaalt. Nii et iseenesest, kui me kõneleme, ütleme, Eestist turismi sihtkohana, me oleme teinud siin, eelmisel aastal on toimunud vägagi positiivne nihe.

Ja noh, alkoholiaktsiis, ma olen siin Mardiga nõus, et kuna nende laovarude loogika asi on esimene aasta keeruline teha või esimesed kuus kuud on tegelikult keeruline teha. Me peame vaatama seda siis, sisuliselt selle aasta lõpul on võimalik saada pigem, ütleme, kvantitatiiv-teaduslik järeldus sellest mõjust.


Jaak Aab

Kui vaadata lihtsalt seda aktsiisi laekumist, siis see enam-vähem minu teada jäi selle prognoosi raamesse, mida rahandusministeerium tegi siis, kui see aktsiisilangetus tuli. Nii et see oli ette prognoositud, see ei ole mingi üllatus.

Ja nüüd kindlasti on positiivne mõju piirikaubanduse suhtes. Me alati räägime ju, et ega siis piirikaubandusega kaasneb ka teiste kaupade ostmine üle pool piiri. Noh, Lätiga on räägitud, eks ju. Aga see pole ainus põhjus, miks sealt ostetakse, sest üleüldine hinnatase on seal lihtsalt odavam paljudel kaupadel.

Nüüd see teine pool, mida tuleb kindlasti seirata, mida Keskerakond on ka rääkinud, on see, et me peame vaatama rahvatervise aspektist, kuidas see mõjutab alkoholi tarbimist. Sest see on olnud veidi segane.

Need numbrid püsivad enam-vähem paigal, nad on tulnud aastaid järjest allapoole, kui me räägime alkoholi tarbimisest ühe inimese kohta. Ja väide oli ju see, et kui siin oli aktsiis kõrge, siis inimesed käisid Lätis ja ostsid rohkemgi. Lähiaastatest alkoholi tarbimist, määra on huvitav vaadata.

Ja mida meie oleme oluliseks pidanud, on see, et tegelikult see pakett, mis puudutab erinevaid teisi piiranguid alkoholi tarbimisel, olgu need ajalised, olgu need mingid territoriaalsed, Tallinna linn siin tõsiselt on püstitanud neid küsimusi, mis tegelikult noorte just alkoholi tarbimist ehk mõjutavad, kogu kuvandit mõjutavad, nende tegevustega tuleb edasi minna.

Meile on oluline, et see alkoholitarbimine väheneb. Üldjoones ikkagi väheneb, sest see on tõsine terviserisk, see on kaotatud tööaastad, kaotatud elud. Ja sellega ma peame endised tegelema, lisaks aktsiisile.

Aktsiisiga on tõesti nii, et eks me peame jälgima, mis naabrite juures toimub. See üks põhjus, miks teda tuli langetada, et ei arvestatud naabrite käitumist selles poliitikas ja see tekitas negatiivse mõju piirikaubanduse näol lõuna poole.

Ja teiselt poolt, ütleme siis, ma ei usu nüüd, et päriselt turism sõltub ainult aktsiisist. Võib-olla põhjapiiril natukene sõltub. Tegelikult on riik ja ettevõtjad meil ka palju panustanud turismi arendusse. Ida-Viru numbrid on väga usinasti kasvanud. Lihtsalt seal on tulnudki neid spaasid juurde, kogu infra on arenenud. Praegu vaatama Kagu-Eestile kui potentsiaalile. Millegipärast numbrid ei kasva nii kiiresti. Nii et me üritame läbi erinevate arendusprojektide ka seda toetada. Turism on kindlasti see tulutoov ja hea äri, mida tuleb toetada. Aitäh!


Marian Võsumets

Ma täpsustan, et minu küsimuse fookus oligi sellel, kas saavutatud eesmärgiga te olete rahul, ja mu küsimuse fookus ei olnud sellel viiel miljonil, mis tõesti on selles kategoorias marginaalne number. Küsimus oligi, kas te olete nende tendentsidega rahul. Ja mu jätkuküsimus on see: kas te prognoosite ka piirikaubanduse edasist vähenemist?


Urmas Reinsalu

Jaa, olen küll rahul. Aga see oli meie ühine töö. Siin ma pean tunnustama ajakirjandust. Tegelikult see teema, kui oli, et õlle hind, õlleaktsiis oli tegelikult ju, kui ma mäletan eelmistel aastatel, kõige tähtsam teema.

Möödaminnes me tähistasime Eesti Vabariik 100, oli siin laulupidu, kõik see oli kõrvaline. Tähtis oli õlleaktsiis, numbrid, iganädalane laekumine. Nagu rindeteated tulid uudised – õlleaktsiis, viinaaktsiis.

Eesti ajakirjandus avaldas väga tugevat positiivset survet, et valitsus korrigeeriks ja uus valitsus korrigeeriks tegelikult asja, kus läks nihu, pandi üle üle võlli. Muidugi, kes seda täna, ütleme, vaidlustab. Ja sellega, et seda sai korrigeeritud ühisel jõul, täiesti rahul, siin ei ole midagi põnnata.


Jaak Aab

Üldine suund on okei, aga ma rääkisin, millega peab tegelema nii või teisiti.


Juhataja

Annaksin nüüd Joosepile võimaluse küsida, viimane küsimus. Just. Aeg surub halastamatult peale.


Urmas Reinsalu

Aga kus meil kiiret on?


Joosep Tiks

Siin enne sai, jah, väga meeleolukalt lehed läbi loetud. Võib-olla kultuur ja sport jäid küll puutumata. Aga üks uudis oli seal, tahtsin selle kohta lähemalt küsida, see puudutas seda Janek Mäggi lobibürood ja Huaweid jne. Kui palju siis on käidud valitsusliikmete ustel Huawei või Janek Mäggi büroost koputamas, millal see protsess siis selgeks saab ja mis nendest Huawei toodetest siis Eestis lõpuks saab?


Jaak Aab

Ma alustaks. Noh, see on laiem pilt Hiina lobitööst muidugi. Mina puutusin kokku, ma räägin ka selle valdkonna ära, see on Helsingi-Tallinna tunnel, ja tegelen selle teemaga sisuliselt, eks ju, kus on näha, et Hiina on huvitatud erinevatesse regioonidesse investeerima.

Huawei on natuke teine teema. Ja tegelikult siin me oleme ju nii Euroopa Liidus kui ka oma liitlaste ja kokku leppinud teatud põhimõtted. Ma ei näe põhjust, miks valitsus ei peaks nendest põhimõtetest kinni pidama. Põhimõtete juures on väga oluline siiski meie turvalisus. Iga riik ja valitsus seda hindab, et tulevad hanked, 5G hanked või mida tahes, aga riigil on alati võimalus hinnata, ka seda tehnoloogiat hinnata, et kas ei ole turvarisk. Ja ma arvan, et see on täiesti õige. Nii peabki olema.


Mart Helme

Minu juures ei ole küll käinud need ministrid lobitööd tegemas. Küll käisid minu juures mõni kuu tagasi Huawei hiinlastest esindajad, kellega olid kaasas ka küll mõned kohalikud – üks soomlane ja üks eesti rahvusest meesterahvas –, kes olid väga head müügimehed kõik. Viimne kui üks neist oli väga head müügimees.

Kui laiemalt ei uuriks tausta ja muud informatsiooni ei koguks, siis jääks mulje, et tõepoolest siin ei ole üldse millestki kõneleda, tuleks otsused kiiresti ära langetada, Huawei koos oma tehnoloogiaga Eestisse lasta. Ja Hiina tuleks üldse Eestisse lasta. Hiinlased paneksid siia miljardeid ja kümneid miljardeid, teeksid meile teed ja tunnelid ja sillad ja Rail Balticud ja kõik teeksid ära. Rahapuudust neil ei ole.

No küsimus on nüüd selles, et seesama William Barr, kellega ma kohtusin Ameerika Ühendriikides, Attorney General – meie mõistes siis justiitsminister – oma ettekandes, mida ma olen ka levitanud valitsuse liikmete hulgas, ütles ühe, ainult ühe väga tähelepanuväärse mõtte, seal need tähelepanuväärseid mõtteid on väga palju: kui Venemaa tahab oma naabreid vallutada, siis hiinlane tahab teisi riike omandada.

Ja siin ongi nüüd see küsimus, et kas me oleme siis nõus sellega, et me laseme Eesti riigi omandada suurel ja meist kordades suuremal rikkamal riigil või me siiski tahame säilitada suveräänsuse ja jagame ka oma oluliste liitlaste julgeolekumuresid seoses uue tehnoloogia kasutuselevõtuga teatud Hiina firmades, mis sisuliselt ei ole erafirmad, vaid on riigifirmad ja mille puhul me võime oletada – mitte oletada, vaid võime üsna kindlalt väita –, et seda tehnoloogiat kasutatakse ka luureotstarbel.

Need on need dilemma kohad, mis meil on – kas me eelistame raha, kas me eelistame liitlassuhteid, kas me eelistame suveräänsust.

Aga see, et endised ministrid vajavad töökohta, noh, see on elu paratamatus.


Urmas Reinsalu

Ei noh, tegelikult Eesti riigi suund või platvorm on paika pandud, kuidas sellega käsitleda. Sisuliselt väga tähtis oli see, kui lähtekohana Mike Pence’i, Ameerika asepresidendi ja peaministri vahel sõlmitud leping 5G julgeoleku kohta.

Me oleme ka oma Hiina-poliitika välja töötanud, valitsus on selle heaks kiitnud. Küsimused nüüd, eks see Huawei, lobikontor käib ringi ja küllap ta siin teeb aktiivselt kõigis kohtades, askeldab ja tutvustab oma ideid.

Aga ma sain nendega, nad käisid ka välisministeeriumis meil, kui kohtusime meie ametnike ja nendega. Aga ega seal, ütleme, sellist dramaatilist mingit lisainformatsiooni võrreldes siin ajakirjandusega ei olnud. Nad osundasid sellele, et nad ei kätke endas mingisugust tehnoloogia ohtu, see oli nende vaade, ja kõik see muu.

Noh, minu osundus neile oli tõesti see, et Eesti on loomulikult õigusriik. Kõik, mida õiguslikult protseduur, meie legitiimne huvi – ja seda me peame oluliseks – on lähtuda tehnoloogia julgeolekust.

Ja kolmandaks, me ei ütle enne, kui on menetlusi läbi viidud, et tõmbame kriipsu peale mingile kaubamärgile. Seda tegelikult, niisugust lähtekohta ei tee ja tegelikult ma arvan, et see oleks ka sellisel moel vastuolus Maailma Kaubandusorganisatsiooni põhimõtetega.

Hinnatakse ära tehnoloogiat, võetakse arvesse poliitilisi riske, muid asjaolusid ja siis tulevad need otsused valitsuse või siis vastavalt. Ja me oleme tegelikult valitsuse tasemel neid asju arutanud.

Nüüd küsimus, me peame mõistma seda, et ega see lobi, põhiline lobi tuumik, ma ennustan, Eesti ühiskonnale ei olegi niivõrd Huawei eraldivõetuna, vaid küsimus on, ega siis Huawei ise ei paku neid, ütleme, noh, tema valmistab tehnoloogiaplatvormi. Küsimus on nüüd antud juhul Eesti operaatorites tegelikult. Ja siin võib öelda, Elisa esindaja on käinud härra Sami Seppänen käis suurt muret väljendamas ja huvi, ütleme, nende n-ö 4G on siis seotud Huawei tehnoloogiaga.

Ma arvan, et see lobi, mida me nüüd näeme Eesti ühiskonnas, tuleb pigem, ma ennustan, varjatult või avalikult telekommunikatsiooniettevõtete operaatorite poolt.


Jaak Aab

Ma nii palju lisaks, et seesama tunneli projekt, mis siin vaikselt elab oma elu, millele ma peame vastus andma, meil on taotletud ju arendajalt riigi eriplaneeringu algatamist. Ma ei lähe nüanssidesse, aga noh, on ka näha, et seal on väga paljuski Hiina riigiettevõtete huvi. Palju see on seotud siis selle Hiina siiditeega ja uue siiditeega jne, see on geopoliitiline mõju.

Aga see mudel on küll see, et … No ma kuulsin siin natuke aega tagasi, et peaaegu Taavi Rõivas oleks hakanud siin esikõnelejaks sellele arendajal Eestis, nii et eks nad ikka otsivad neid poliitikuid. Taavi vist loobus lõpuks, ma loodan. Ja Soomes leidsid nad Peter Vesterbacka, eks ole. No nii ta käibki.


Mart Helme

No ma ütlen selle tunneli kohta, et me oleme teinud väikese sellise kiire analüüsi ja see kiiranalüüs näitab, et see tunnel on tegelikult väga julgeolekutundlik objekt. Kui me selle tunneli puhul käivitame väga ranged turvameetmed, et välistada see, et seal tunnelis, ma ei tea, keegi õhku lastakse või see mingit gaasi täis lastakse või midagi muud tehakse, siis tegelikult selle tunneli ajaline efekt Helsingi ja Tallinna vahel liiklemisel on lennukiga võrreldes täiesti olematu. Lennukiga saab kiiremini. Kui me neid turvameetmeid ei tee, ei rakenda, siis me ei saa tagada selles tunnelis liikuvate inimeste turvalisust.

Nii et siin on meil väga niisugune karm valik. Jah, tõenäosus, et seal midagi juhtub, ei ole võib-olla väga suur, aga kui juhtub, siis olete teie, lugupeetud ajakirjanikud, esimesed, kes hakkavad näpuga näitama Urmas Reinsalu peale, kui ta peaks minister olema, ja Mart Helme peale, kui ta peaks minister olema, või ükskõik kelle peale, kes on sel hetkel ministrid – kuidas te saite lubada niisugust asja, et inimeste turvalisus ei olnud tagatud?

Sellised ilusad roosad unelmad sellest, kuidas me hõljub maapinna kohal, teleporteerume Helsingi ja Tallinna vahel, on ilusad, aga nendel on kõikidel praktiline ja hinnalipikuga asi juures.

Seesama Kolme mere initsiatiiv, mis sel aastal on nüüd Tallinnas tulemas, sellel on päris krõbe turvahinnalipik küljes. Me ei saa lubada seda, et teiste riikide juhid, tippjuhid liiguvad Tallinnas ringi ilma, et me oleksime taganud neile turvalisuse. Me lihtsalt ei saa seda teha. Aga ometi, me ju loomulikult tahame, et Tallinn võõrustab sellist tippkohtumist ja et me oleksime selle osalised.

Nii et ma juhin tähelepanu ka niisugustele puht praktilistele momentidele, mille peale võib-olla tavaliselt kõrvaltvaataja ei tule.


Jaak Aab

Tunneli kohta veel kindlasti ma ütlen seda, et seda teemat on ju Eesti-Soome riigi vahel kaalutud – 2018 on sellele hinnang antud ja hinnatud seda tulevikuperspektiivis väga heaks projektiks, mis tõesti aitab erinevate arenduste puhul, kui Rail Baltic läheb käiku, kauba ja inimeste liikumine, selle piirkonna majanduskasv jne.

Ja seda tööd me Soome riigiga kindlasti jätkame. Aga kindlasti mõlemad riigid ka ütlesid, et lähiajal ei ole kuskil näha sellist finantsvõimalust. Ja nüüd see konkreetse arendaja projekt, no kahjuks ei ole väga konkreetne. Mina sellele pean vastama. Küsin ministeeriumidest arvamusi. See vastus tõenäoliselt läheb kuskil märtsis.


Juhataja

Pressikonverents on läbi.