Sa oled siin

Peaminister Jüri Ratase kõne Eesti Vabariigi 101. aastapäeva eel Tartus, 22.02.2019

22. veebruar 2019 - 18:36

Lugupeetud Tartu linna aukodanikud!
Austatud linnavolikogu esimees ja linnapea!
Auväärt Eesti Rahva Muuseumi direktor!
Tublid Tartu elanikud ning heade mõtete linna külalised!
Kallid Eesti inimesed!

Neil päevil oleme alustamas Eesti Vabariigi uue sajandi teist aastat. Samas teame, et 23. veebruaril 1918. aastal Pärnus ning järgmisel päeval Tallinnas manifesteeritud omariiklust oli kohe vaja hakata kaitsma. Kui me mõtleme saja aasta taguse Eesti Vabariigi esimesele aastapäevale, siis toona polnud välja kujunenud aastapäeva tähistamise traditsioone ega ka kuigi laialdasi võimalusi.

Küll aga sai Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner sada aastat tagasi, Eesti Vabariigi esimesel sünnipäeval 1919. aastal ütelda, et vastane on riigi piiridest välja tõrjutud. Hoolimata tol ajal jätkunud Vabadussõja lahingutegevusest, kannatustest ja ka leinast, tähistati seda esimest aastapäeva üle kogu Eestimaa.

Oli suur tuleviku ehitamise aeg ning esimese aastapäeva kõnedest õhkub lootust ja positiivset ootusärevust. Vajalik alusmüür riigi tegelikule iseseisvusele laotigi ju kangelaslikus Vabadussõjas, mis lõppes 2. veebruaril 1920. aastal Tartu rahuga. Just seetõttu hõlmab riigi sajanda sünnipäeva tähistamine igati õigustatult mitut aastat.

Olgu siinkohal tänatud EV100 korraldusmeeskond ja kõik eestimaalased, kes meie riigi juubelit külades, valdades, linnades, aga ka välismaal väärikalt on tähistanud. Oleme üheskoos teinud sellest meie riiki ja rahvast tõeliselt liitva ning rõõmustava peo.

Miks me seda juubelit nõnda suurejooneliselt tähistame? Maailmas on ju kümneid riike, mille vanus ületab kordades Eesti oma. Aga me teeme seda oma rahva ning kodumaa sünniloo väärtustamiseks, samuti austusest kümnete tuhandete Vabadussõjas võidelnute ning 5000 langenu ees.

Jah, teiste hulgas teeme seda ka tänumeeles Soome 3700 vabatahtliku ees, mälestades ühtlasi neid 150 langenut, kes ohverdasid oma elu Eesti pinnal Soome au ja eestlaste vabaduse nimel. Seetõttu tähistasime detsembris ka saja aasta möödumist Vabadussõtta pöörde toonud Ühendkuningriigi laevastiku saabumisest Eestisse.

Vabadussõja algust saatis arusaadavalt teadmatus ja ebakindlus. Sedasama leiame ka Albert Kivikase romaani "Nimed marmortahvlil" peategelases Henn Ahases. Võitlus Eesti iseseisvuse eest oli tol ajal nii mõnegi jaoks vaevu usutav, kuigi kaunis ja köitev ideaal. See oli kantud võimaluse tunnetamisest pääseda vabaks ühekorraga kahest ülemvõimust, Vene ja Saksa valitsemise alt.

Täna, sada aastat hiljem võime üheselt kinnitada, et me ei unusta eales Eestil iseseisvuda aidanud riike ja rahvaid ega Vabadussõja kangelasi ning neid toetanud peresid ja lähedasi. Vaba Eesti riigi ideaal sai tõelisuseks ainult tänu sadade tuhandete eestimaalaste ning kõigi meie sõprade ja liitlaste pingutustele.

Mõistmaks Vabadussõja eksistentsiaalset olemust, lubage mul viidata Paju lahingus 31. jaanuaril 1919 raskelt haavata saanud ning kaks päeva hiljem surnud Eesti partisanide legendaarse juhi Julius Kuperjanovi öeldule. Enne Vabadussõja algust olevat ta väljendanud mõtet, et kui Eesti rahvas kord paratamatult kaduma peab, on ometi meie kohus kõik teha, mis võimalik, et tema eluiga pikendada.

Võit Vabadussõjas mitte ainult ei pikendanud rahva eluiga, vaid avas järgnevalt oma riigi ülesehitustöös rahva kestmise raamistiku ning tagatised. Selles mõttes ei ole meie võitlused tänagi lõppenud. Iga päev meie esivanemate poolt rajatud ja 1991. aastal taastatud Eesti Vabariigis peab teenima vabadust olla ise oma saatuse kujundaja.

See kujundamise protsess ei saa aga olla minevikukogemuse ülekandmine tulevikku, vaid pidevalt lisanduvate väljakutsetega toimetulek ning uute võimaluste teostamine. Nagu lausus president Toomas Hendrik Ilves: "Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi."

Head kaasteelised!

Aga räägime nüüd siis nendest väljakutsetest ning võimalustest. Millisena avaneb Eesti riik meile täna ning millisena tahame, või vähemalt sooviksin mina seda näha tulevikus? Pidupäevakõne pole koht statistikaks, ent mõnda näitajat pean õigeks siiski nimetada.

On ju tõsiasi, et me ei väsi imetlemast oma kodumaa ilu ja elurikkust. Ja seda põhjusega. Kui vabariigi algusaastatel moodustasid metsad riigi üldpindalast viiendiku, siis paar aastat tagasi oli metsaga kaetud veidi üle poole Eesti maismaast. Täna on looduskaitse all enam kui viiendik Eestist, sealhulgas pärandmaastikud, mis ruumitähistajatena on osa meie rahvuslikust identiteedist.

Looduskeskkonna hoidmine ja säästmine on meie lahutamatu mõtteviis, mis teenib nii meid kui eeskätt meie järeltulevaid põlvkondi. Säästmine omakorda sõltub uudsetest lahendustest energeetikas, jäätmemajanduses, transpordis ja mujal. Edu saavutamiseks ei tule meil aga mitte lihtsalt ajaga kaasas käia, vaid olla innovatsiooni alal esimeste seas.

Õigusega peame end haridususku rahvaks. Vabadussõda veel käis, kui Tartu Ülikool avas end eestikeelse rahvusülikoolina 1. detsembril 1919. Tänavu tähistame sellegi sündmuse sajandat aastapäeva. Sellest ajast peale on Tartu Eesti akadeemilise vabaduse kants.

Samamoodi näitavad meie õpilaste järjepidevalt kõrged tulemused PISA testides, et see pole juhuslik edu. Eesti hariduses on kolme kümnendi jooksul tehtud õigeid ja tulevikku vaatavaid otsuseid. Uute teadmiste ning kogemuste omandamise tähtsus meie kõigi elus ainult kasvab. Elukestev õpe pole enam ammu valik, vaid möödapääsmatu vajadus. Tarka majandust saab ehitada ainult tark ja igaühe andekust väärtustav ning välja arendav riik.

Mitte iialgi varem pole eesti kultuur õitsenud nii rikkalikult kui praegu. Igal aastal avaldatakse mitu tuhat raamatut, teatrites antakse tuhandeid etendusi, mis koguvad üle miljoni vaataja, kogu Eestis tehakse mitu miljonit kinokülastust. Teostunud on Jakob Hurda õpetussõnad – oleme vaimult suureks saanud.

Iialgi varem pole me kogenud nii kindlat rahu ja julgeolekut, mille on andnud meile kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Seejuures ei ole me mitte passiivne julgeoleku tarbija, vaid aktiivne liikmesriik ja panustaja kogu maailma julgeoleku kindlustamisel. Me teame, et koos oleme märksa suuremad, koos oleme märksa tugevamad kui üksinda.

Eesti IT- ja e-riigi saavutused on nii kaalukad, et vääriksid eraldi kõnet. Meie ülitugev visiitkaart on avanud palju uksi nii Eesti riigile kui meie ettevõtetele üle kogu maailma. Niisamuti teevad meid suuremaks Kelly Sildaru, Arvo Pärdi, Ott Tänaku ja paljude teiste eestimaalaste saavutused ning tehnoloogiamaailma ükssarvikud Taxify, Skype, Playtech ja Transferwise.

Majanduslike näitajate ning üldise heaolu poolest oleme ainult ühe inimpõlve jooksul suutnud tõusta maailmas enamarenenud riikide liigasse. Alles hiljuti saime teada, et Eesti keskmine brutopalk on praegu 1300 eurot ning kolme aasta jooksul ennustatakse selle kasvu veelgi veerandi võrra. Eesti iseseisvuse taastamise järgse ajaga võrreldes on palgakasv olnud muljetavaldav.

Samal ajal tuleb meil enam pingutada, et riigi majanduslik edu jõuaks iga inimeseni. Et igaüks tunneks, et meie riigil ja tal endal läheb tõesti elu iga aastaga kas või natukene paremaks. Sama põhimõtet Riigikogu valimiste konteksti tuues – iga erakonna ja poliitiku eesmärgiks olgu, et nelja aasta pärast oleks vähem neid inimesi, kes tunnevad, et neil pole hästi läinud.

Auväärt kuulajad!

Loomulikult ei saa ükski valitsus, kaasa arvatud praegune, saavutatud tulemusi enda arvele kirjutada. Selle taga on kogu Eesti ühiskonna ühine pingutus. Niisama sülle kukkunud pole meile midagi.

Eesti eduloolgi on olnud ja on tänagi oma hind. Üks suuremaid neist on lubamatult kõrge ühiskondlik ebavõrdsus ning meie sotsiaalhoolekande häbiväärne mahajäämus. Samuti ei tee meile au jätkuv kuulumine alkoholitarbijate esirinda. Selle probleemi ohjeldamine on hädavajalik, et piirata traagilisi liiklusõnnetusi ja tulesurmasid ning võidelda Eesti ühiskonna ühe valusaima murekoha – perevägivalla – vastu.

Vaieldamatult tuleb võitu saada aastakümneid meie riiki räsinud rahvastikukriisist. Me alles hakkame toibuma viimase kümnendi massilisest väljarändest, tõdedes positiivse uudisena tuhandete töökäte tagasijõudmist Eestisse. Eesti elanike arv on viimasel kahel aastal tõusnud, kuid meie prioriteediks peab olema, et peredesse sünniks rohkem lapsi. Riigi roll on pakkuda selleks vajalikku kindlustunnet, turvalisust ja hoolivat elukeskkonda.

Kallid kaasmaalased, kelle elutee on viinud teid võõrsile – te kõik olete alati oma koju, Eestimaale tagasi oodatud.

Kahjuks oleme siiani tunnistajaks ka riigisisese rände jätkumisele. Meie inimesed koonduvad maakonnakeskustesse ning pealinna. Perspektiiv Eestist kui linnriigist läheneb ohtliku kiirusega.

Sel taustal võiks meie haridus- ja teaduslinnast Tartust saada kõrgtehnoloogilise ja teadusmahuka majanduse keskus, pakkudes seeläbi ka teistele Lõuna-Eesti linnadele töökohti ja arenguvõimalusi nii-öelda allhanke ettevõtluse korras. Meie vähim eesmärk peab olema ühe-kahe domineeriva tõmbekeskuse asemel luua maakondlike keskuste võrgustik. See eeldab kodulähedasi koole, kättesaadavaid avalikke teenuseid, mitmekesiseid töövõimalusi, korras ja kvaliteetset taristut ning hästi toimivat transpordivõrgustikku.

Riigireformi raames ellu viidud haldusreform on teinud alles oma esimese sammu, valdade koondumisena elanike arvu ja piirkondlike tõmbekeskuste põhjal. Sellenigi jõudmine võttis aastakümneid ning lugematul arvul raskeid vaidlusi. Paraku näeme ka viimase aja sündmuste valguses, kui raske on Eestis jõuda kokkuleppeni.

Nüüd tuleb aga minna riigireformiga edasi tõhususe ning mitmekesiste teenuste kättesaadavuse suunas. Meil tuleb mõista, et ükski reform ei saa olla lõplik. Eesti riik peab lakkamatult arvestama muutuvat majandus- ja poliitilist keskkonda. See puudutab ka seadusandlust.

On tõepoolest pikaaegsete traditsioonidega maid nagu näiteks Inglismaa, kus mõned õigusaktid pärinevad 13. sajandist. Eesti ei saa sellist luksust endale lubada. Meie paindlikkusest, avatusest ja ettenägelikkusest sõltub Eesti liikumisruumi mõõtkava.

Armsad sõbrad!

Millises Eestis me tahame elada? Kas me oleme ühiskonnana kokku leppinud, kuhu me soovime jõuda? Kas me üldse teame, kuhu Eesti on teel? Lisaks kõigele väärtuslikule, mis meil on varasematel aastakümnetel kätte võidetud ning millega juba täna kenasti toime tuleme. Need arutelud on meil rahva ja ühiskonnana lõpuni pidamata.

Omalt poolt panustaksin eelmise aasta ühe tähtsündmuse meenutamisega. Vabariigi Presidendi roosiaias 25. septembril 2018. aastal peetud kõnes kutsus Eestit külastanud Püha Isa Paavst Franciscus üles mitte kunagi unustama, et "hea elu" ja hästi elatud elu ei ole üks ja sama asi.

Tehnokraatlikus, hoolimatule konkurentsile ning kasumijahile orienteeritud ühiskonnas kippuvat tema sõnul kaotsi minema elamise enda tähendus. Imetlemise võime asendub eksistentsiaalse tüdimusega.

Arvan, et Eesti ühiskonnas liiga sageli kogetava pahameele juured pole mitte meie juba teatava taseme saavutanud "heas elus", vaid pigem endiselt meie ühiskonna lõhestatuses. Selle väljenduseks on lihtsate ja radikaalsete lahenduste ootus, kuigi sisimas teame ju kõik, et keerulistele küsimustele pole olemas mustvalgeid vastuseid.

Paljude meie inimeste mure on siiski inimlikult mõistetav. Kahjuks näeme, et ühtedele kättesaadavad hüved ei jõua piisava kiirusega kõigini. Ühed tunnevad tõrjutust, teiste, mõistlike lahenduste eestkõnelejate hääl ei jõua adressaadini. Seetõttu kipub valitsema parastamine, möödarääkimine, koguni üksteisest ülekarjumine.

Vaja oleks aga rohkem üksteise ära kuulamist ja mõistmist, partnerite austamist dialoogis, ulatugu see vajadusel ka vaidlusteni. Selle eelduseks on, et loobume faktidega manipuleerimisest, libauudiste tootmisest ja levitamisest. Pingutame ühiselt kompromissideni jõudmise nimel, andes endale aru, et radikaalsetest positsioonidest taganemine toob võidu tervele ühiskonnale.

Meie, poliitikud, peaksime rohkem otsima ühisosa ja keskenduma ühendavale, mitte aga eristavale poolele, millest ainult väike samm on välistava vastandumiseni. Jah, me võime välistada meie kultuuriruumi sobimatuid väärtusi ning tõsta kõrvale ühtesid või teisi ideid, aga seda tehes ei tohiks me kedagi jäädavalt maha kanda. Mind tõepoolest kurvastavad siit ja sealt kostvad hirmutamised, ähvardamised, koguni ründed.

Vaenukiskumise ja tüliõhutamise tulutuse võtab hästi kokku äsja suurepäraseks filmiks saanud Anton Hansen Tammsaare romaan "Tõde ja õigus". Vargamäe Andrese ja Oru Pearu vägikaikavedu ja pidev vastandumine maksis kätte neile mõlemale. Samuti tasusid lõivu nende järeltulevad põlved, kes ei saanud eluga omatahtsi edasi minna. Paraku tundub tihti, et Tammsaare kirja pandud sõnum Eesti rahvale pole siiani päris kohale jõudnud.

Tahaksin sellega seoses meenutada üht meie teist suurmeest, õigusega eesti rahvuse isaks kutsutud Johann Voldemar Jannsenit. Tänavu mais möödub tema sünnist 200 aastat. Mees, kes pani Pärnus aluse eesti ajakirjandusele, õpetas lugema ja laulma, asutas siinsamas Tartus Vanemuise Seltsi ja koos oma tütre Lydiaga korraldas eesti rahva pärisorjusest vabastamise juubeli kingitusena esimese üldlaulupeo.

See suurmees on 13. detsembril 1878. aastal Eesti Postimehe juhtkirjas öelnud järgmist: "Uuem aeg nõuab küll igas asjas ja talitamises uut edenemist, tööd ja jõudu, aga mitte uut viha ega vaenu, tüli ega riidu, purelemist ega tõrelemist, mis Jumala ja inimese ees õige ei ole ega kasu ei saada. Rahu kosutab, mitte riid; rahu edendab, mitte riid, armastus ja sõprus teevad hääd ja saadavad kasu, mitte õelus ega vaen; järeleandmine ja lepitus hoiavad toa sooja ja jutu lõbusa, kuna kadedus ja õelus raudkangid katki murravad ja aiad ja majad maha lõhuvad; rahu kasvatab õnne, riid õnnetust."

Lisaks tasakaalukuse rõhutamisele leiame Jannseni öeldus ka õiglusideaali järgimist. Igaühe õiguse kõrval või vastas seisab teise inimese õigus, nii nagu iga inimese vabadust piirab teise samasugune õigus vabadusele. Õiglane on selline ühiskond, kus igaüks võib tunda, et ta on hoitud ja väärtuslik, sõltumata east, emakeelest, rahvuslikust kuuluvusest. Niisuguses Eesti riigis tahan mina elada.

Head kaasmaalased!

Eesti riigi mõte on sõnastatud meie põhiseaduse preambulis: hoida ja arendada eesti keelt ja kultuuri. Tänavune aasta on eesti keele aasta, sest sajand täitub sellestki, kui vastloodud riigis kehtestati eesti keel riigikeeleks. See tähendab, et nii nagu iga eestlase identiteedi südamik toetub eesti keelele, nii kuulub eestikeelsus ka riigi identiteedi juurde.

Kõik, mis piltlikult öeldes riigiruumis aset leiab, peab olema kättesaadav, väljendatav ja kommunikeeritav eesti keeles. Mida rohkem tekste meie emakeeles, omaloodud ja teistest keeltest tõlgitud, seda eluvõimelisem ja kultuursem on ka eesti keel.

Oleme üheaegselt rahvusriik, aga elanikkonna poolest ka paljurahvuseline Euroopa Liidu liikmesriik. Meid kõiki – Eestimaa inimesi – ühendab riigipatriotism, isegi siis, kui oleme erineva rahvuslik-kultuurilise kuuluvuse ning sellest tuleneva kombestiku ja mentaliteediga.

Veelgi enam. Eesti rahvas on nagu plokiahel – blockchain. Meis kõigis on midagi teisest ja me kõik anname kokku ühe tervikliku andmebaasi, mida saab muuta vaid konsensusliku algoritmi kaudu. Ilma igaühes toimuva muutuseta ei saa teistsuguseks rahvaks.

Igas üksikus meist on teadmine Pärnu merekohinast, Otepää kuppelmaastikust, Narva-Jõesuu mändidest, Panga pangast, Jägala joast, Läänemaa kadakatest või Tartu Ülikooli sammastest. Me kõik teame, kuidas lõhnab Eestimaa suvehommik, krudiseb pakasene lumi, sahisevad jalgrajale langenud lehed või kollendab kevad – esmalt paiselehtedes ning siis võililledes.

Meie kõigi sees on jälg uurali rahvastest, popsist ja peremehest, karskusseltslasest, vallakirjutajast, esimese laulupeo korraldajast ja esinejast, tärganud haritlasest, maa- ja linnarahvast, ärikast ja ärimehest, aga ka Ukuaru valsist, vigursuusatamise maailmameistrist, Korsika kivistest ralliradadest ning Abhaasia mandariinidest.

Me kõik oleme üks kett, kellest igaühes on viide teisele, tuttavale ja võõrale. Kõigile meie seast. Seepärast peamegi üksteist mõistma ja kuulume kokku.

Meenutagu seda kohustust meile Anton Hansen Tammsaare testamendina võetava mõtiskluse "Truudus" lõpusõnad: "[---] kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis."

Head inimesed siin saalis ja üle Eesti!

Juba nelja kuu pärast, 20. juunil tuleb Eesti Tartusse, meie üldlaulupidude sünnikoju. Vanemuise kandle hääl lööb siin taas kõlama, selleks et kuulutada: oma sisimas oleme vana, vintske, kokku hoidev ja südamesopis ikka elujaatavat headust kandev rahvas.

Ja olles siis laulnud ära oma suurte heliloojate laulud ning lemmiklood, jätkame kõike seda juuli algul Tallinnas, et kinnitada: siia me oleme sündinud, siinses mullas puhkavad igaviku rahus meie eelnevad põlved, siin jätkub Eesti, meie arm, ka tulevikus niikaugele, kuni silm seletab ja mõte kannab.

Jõudu Eestile!
 

Veel uudiseid samal teemal

02.10.2019|Vabariigi Valitsus

Peaminister Jüri Ratase kõne kõrgemate riigikaitsekursuste riigikaitsekonverentsil, 02.10.2019

Head riigikaitsekursuste vilistlased ja külalised!

25.09.2019|Vabariigi Valitsus

Peaminister Jüri Ratase kõne 2020. aasta riigieelarve eelnõu algatamisel, 25.09.2019

Väga austatud Riigikogu aseesimees!

Austatud Riigikogu liikmed!

Head Eesti inimesed!