Valitsus.ee pressikonverentside stenogrammid

Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 16. veebruar 2012

Thu, 16 Feb 2012 17:27:00 +0200

Vabariigi Valitsuse pressikonverents
Neljapäev, 16. veebruar 2012. a

Pressikonverentsi videosalvestust ja videolõike ministrite kommentaaridega saab vaadata valitsuse kodulehel: http://www.valitsus.ee/et/uudised/videod ja Youtube'is: http://www.youtube.com/valitsuseuudised . Videoklipid on Andrus Ansipi ja Jürgen Ligi kommentaaridega omal soovil töölt lahkujatele hüvitise maksmisest; Jürgen Ligi kommentaarid Kreeka abistamise ning 2011. aasta riigieelarve täitmise kohta; samuti kommenteerib Kristen Michal korruptsioonivastase seaduse eelnõu.
Pressikonverentsil tehtud fotod: http://valitsus.ee/et/uudised/pildialbum#1682-1

Juhataja Liina Kersna
Tere! Valitsuse istung on lõppenud. Pärast istungit peeti kohe ka kabinetinõupidamine ära ja algatuseks, nagu ikka, sõna peaministrile.

Andrus Ansip
Valitsus nimetas täna häirekeskuse peadirektoriks Janek Laeva ja ta asub ametisse 1. märtsil 2012. Tema ametiaeg kestab viis aastat. Janek Laev on väga huvitava karjääriga. Ta on alustanud tuletõrjujana, töötanud kuus aastat tuletõrjujana ja ta on üks nendest inimestest, kes lõi hädaabinumbri 112 Eestis. Ta on aastatel 2001-2005 töötanud päästeameti häirekeskuse osakonna juhatajana ja 2005-2011 on ta olnud häirekeskuse direktor, nüüd siis peadirektor.

Valitsus vabastas 15 inimest Eesti kodakondsusest ja siin meediale kõige huvipakkuvam on see, et kodakondsusest vabastati ka Maksim Liksutov, kes omal ajal sai eriliste teenete eest Eesti Vabariigi kodakondsuse. Ta on esitanud taotluse kodakondsusest loobumise kohta ja täna valitsus siis ka tema kodakondsusest ilma jättis. Valitsus toetas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt algatatud eelnõu, mille seaduseks saamisel säilitatakse Eesti Vabariigi kodakondsus nendele isikutele, kes said selle kodakondsuse riigi eksituse tõttu. Eelduseks on loomulikult see, et ei ole esitatud valeandmeid, et ei ole kodakondsuse taotlemisel võltsitud dokumente jne. Teema üldiselt on avalikkuses põhjalikult käsitletud.

Valitsus kinnitas õppekoha tegevuskulu piirmäära ühe kuu kohta 2012. aastal. Teatavasti see piirmäär arvutatakse üle-eelmise eelarveaasta munitsipaalkoolide tegevuskulude mahust lähtuvalt ja see tegevuskulu piirmäär on vajalik kohalike omavalitsuste vaheliseks arvlemiseks. Ja selleks piirmääraks on 69 eurot ühe kuu kohta. Minu poolt kõik. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Ja sõna justiitsministrile. Palun.

Kristen Michal
Aitäh! Tervist kõigile! Mina räägin sellest, mis justiitsministeeriumit tänases valitsuses puudutas ehk siis korruptsioonivastase seaduse heakskiitmisest. Tegemist on seadusega, mida on pikalt tehtud ja ütleme nii, et viimase poolaastaga kolmveerandaasta sündmuste valguses ka korduvalt küsitud, et millal tuleb uus korruptsioonivastane seadus. Nüüd siis on hea meel öelda, et see sai valitsuse toetuse mõningaste eriarvamustega ja läheb riigikokku vastavale komisjonile menetleda. Nii et seadusandja peab seda hoolega kaaluma, millisel kujul see seadus vastu võtta.

Ma võib-olla mõne sõnaga räägin sellest taustast, mida see korruptsioonivastane seadus ja üldse see temaatika laiemalt käsitleb. Üldiselt laiem käsitlus sellest korruptsioonist on ikkagi nii, et tegemist ei ole ainult sellise nähtusega, mis esineks vaid avalikus sektoris - korruptsiooni esineb ka erasektoris. Tegelikult üldisem definitsioon või mõiste on tegelikult lihtsustatult võimu või positsiooni kuritarvitamine erahuvides üldise huvi ja teiste isikute õiguste õigustatud ootuste vastaselt. Korruptsiooni tulemus ei pea kuidagi alati olema varaline, see võib olla ka eelisjärjekorras kas või haridus- või ravivõimaluste saamine, eelis töökoha puhul, koolijärjekord, ükskõik mis iganes. Eestis valdavalt on korruptsioon aususe kohustuse rikkumine. Ütleme nii, et mitte valdavalt, aga vähemalt keerulisematel juhtumitel ka kriminaliseeritud. Mida tuleb mõista on, et korruptsioon ja kogu korruptsiooni valdkond on väga keeruline, seda asjata ei nimetata keeruliseks peitkuritegevuseks. Seda ongi keeruline uurida, seda on keeruline tabada. Tihti ei ole otsest ohvrit. Ei ole olukorda, kus maksumaksja rahakott läheks ja siis esitaks kaebuse. Tihtipeale ikkagi ilmnevad need tunnused teisel kujul. See eelnõu jälgib seda, et need, kes teatavad ehk siis whistleblowers ehk siis vilepuhujate kaitse on selles eelnõus ka täpselt samamoodi sees, mis mujal maailmas on.

Kui tulla selle juurde, mida see eelnõu teeb. See eelnõu kehtestab deklareerimise kohustuse. Ja selle deklareerimise mõte ongi siis hästi paljuski anda signaal või öelda ametiisikule, et sina oled otsustaja. Sinu tegevusi võidakse jälgida, et jälgi ka ise oma tegevusi ja mõista seda, et kui sa teed mingisuguseid otsuseid, siis need otsused peavad olema avalikkusele arusaadavad, eetilised ja läbipaistvad.

Korruptsiooni puhul ongi võib-olla kõige olulisem aspekt selle ennetamine. Erinevad ennetusmeetmed on näiteks tegevustoimingu piirangud, enesetaandamise kohustus, kui on selline juhtum, ja kaasa arvatud huvide avalikustamine. Ennetamiseks võib lugeda ka seda, et keegi asub vastavale ametikohale tööle ja siis ta tegelikult oma huvid avalikustab, mis Eestis ei ole kuidagi tavatu. Kindlasti on ennetus suunatud ka sellele, et näiteks kinkide vastuvõtmine, soodustuste vastuvõtmine, kõikide selliste asjade käsitlemine on piiritletud ja reguleeritud. Kellel on rohkem huvi, siis on üks veebileht, mida justiitsministeerium peab ja sinna erinevat infot üles paneb erinevate osapooltega - www.korruptsioon.ee. Seal eelmisel aastal sai valmis näiteks selline asi, nagu ametiisiku huvide konflikti käsiraamat. Kui tekib küsimus, et mida mingil juhul peaks tegema, siis saab sealt vaadata ja kui seal seda vastust ei ole, siis tegelikult saab sealt küsida. See on nö elav raamat, see pidevalt täieneb, kus meie vastavad korruptsioonieksperdid seda täiendavad.

Miks on korruptsiooni tase madalal hoidmine ja miks on madal korruptsioonitase tähtis? Ma arvan, et me kõik tunneme hinges teatavat ebaõiglust, kui keegi järjekorras mööda läheb, täpselt samamoodi on korruptsiooni puhul ka mujal ühiskonnas. Ja tegelikult on see tähtis ka sellepärast, et Eestisse tuleksid uued töökohad, tuleks ettevõtlus, tuleks investeeringud. Ettevõtluses investeeringute tegemisel hinnatakse väga tihti just neid riike, kus korruptsioonitase on madalam, mingite tegevuste tegemiseks ei pea minema ametniku juurde ja viima talle seda kingitust ette ja taha. Eks me kõik oleme lugenud siin Tätte ja Matvere reisilugusid, kus nad kirjeldavad alati, et kui kuskile sadamasse nad jõuavad, siis on kohustuslik rituaal. Tuleb silmist välja lugeda, palju tuleb kellelegi kingitust anda, et randumiseks luba saada. Eesti kindlasti ei taha selline riik olla, Eesti tahab teistsugune olla.

Üldisemalt kui öelda, et mis siin veel uuenduslikku on, siis kindlasti üks väga uuenduslik asi on see, et tuleb elektrooniline register. Eestis on üldiselt sellised e-asjad väga kombeks. Vähemalt tänaste plaanide puhul aastast 2014 oleks elektrooniline register, mis muudaks ametiisikutele selle täitmise mugavamaks. See oleks eeltäidetud. Neidsamu andmeid ei pea uuesti küsima, mis on juba riigil olemas. mis on ju minu meelest üsna mõistlik - hoiab inimeste aega kokku ja ametiisikute aega kokku, saavad põhitööle pühenduda. Teisest küljest muutub see ka avalikkusele, ajakirjandusele, kõigile mugavamini kättesaadavaks. On võimalik ühest kohast vaadata, ei pea otsima seda igalt poolt erinevatest allikatest taga. Siis üks oluline moment, et üle kahe kuu ametiisiku või deklaratsiooni kohustusega isiku käes või kasutuses olev vara, mis on registrisse kantav, peab olema deklareeritud. See tegelikult välistab ka sellised olukorrad, mida me endiselt näeme. Inimene deklareerib, et tal ei ole ühtegi autot ega maja ega midagi muud, aga sellegipoolest liigub mingi autoga ja elab kuskil majas. Sellised asjad tegelikult tuleb ka deklareerida, et ikkagi oleks selge, millised võivad olla selle inimese kokkupuuted, huvid jne.

Võib-olla selline olekski lühike kokkuvõte. Eesmärk on nüüd, et parlament ja seadusandja, erikomisjonid, ütleme, õigus- ja põhiseaduskomisjonid vaataksid selle kõik põhjalikult läbi ja me saaksime uue ja parema korruptsioonivastase seaduse. Aitäh!

Juhataja
Suur tänu! Ja nüüd sõna kaitseministrile. Palun.

Mart Laar
Lugupeetud ajakirjanikud! Kaitseministeeriumi jaoks ja ka siseministeeriumi jaoks oli tänasel valitsuse kabinetiistungil oluliseks punktiks meile pandud ülesande täitmine, mis on valitsuses juba koalitsioonileppes ja ka valitsuse tegevuskavas meile pandud. Nimelt laevastike kaldabaaside ühendamine. See on olnud küsimus, mida Eestis on arutatud vähemalt 15 kui mitte rohkem aastat ja pea alati on jõutud selle meeldiva lahenduseni, et mitte midagi ei tehta. Mis lühikeses perspektiivis võib olla ju alati meeldiv lahendus, aga pikemas perspektiivis on riigile kahtlematult tänu dubleerimise jätkumiseni õige selgelt raha maksma läinud. Lisaks veel probleemid, mis on seotud koostöö arendamise ning asjade koos tegemisega. Praegusel hetkel võin juba ette ütelda, et me oleme tundub et sellest nõiaringist välja pääsemas ja nüüd on siseministeeriumi ja kaitseministeeriumi ühiselt moodustatud töörühm esitanud oma ettepanekud Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsus on need vastu võtnud ja andnud ka juhised, kuidas me kogu selle protsessiga konkreetselt edasi lähme.

Mida me siis arutasime? Kõigepealt, esiteks oli meeldiv see, et meie töörühm, mille me kahe ministeeriumi baasil moodustasime, kasvas töö juures laiemaks. Ehk selgusid teised ministeeriumid, kes mitte mingi surve tulemusel, aga täiesti vabatahtlikult - kui nägid, et asi hakkab tõesti ühendamise poole liikuma - otsustasid meiega liituda ja kogu seda protsessi siis tervikuna vaadelda ning selles üritada kaasa lüüa. Meile tuli ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, meile tuli haridus- ja teadusministeerium kampa, nii et see kõik oli väga meeldiv. Selle töö tulemus oligi see, mille me täna ette kandsime ja saime ka Vabariigi Valitsuse toetuse.

Nimelt, me arutasime kolme võimalust, kuidas edasi minna. Esimene võimalus on see, et viia kaldabaaside ühendamine läbi miinisadama baasil, kus teatavasti kaitseministeeriumi laevad praegu peatuvad. Teine võimalus oli see, et viia see ühinemine läbi süstasadama baasil, kus teatavasti siseministeeriumi laevad ja alused paiknevad, ja kolmas oleks nö klassikaline mudel ehk mitte midagi teha, ehk jätta ühendamine järjekordselt ära. Meie töörühma ettepanek oli see, et viia see ühendamine läbi miinisadama baasil ja mul on hea meel, et Vabariigi Valitsus seda toetas.

Sellest tulenevad nüüd mitmed järgnevad punktid. Nimelt siis pani valitsus meile ülesandeks ehk kaitseministeeriumile, siseministeeriumile ja ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile koostada laevastike kaldabaaside ühendamise rakenduskava koos detailse finantseerimisplaaniga tagamaks kaldabaaside ühendamine 2014. aasta lõpuks ning tuua mul kaitseministrina see kava hiljemalt 30. juunil 2012 Vabariigi Valitsusele lõplikuks otsustamiseks. Teiseks, lähtuda projekti finantseerimisel põhimõttest, et iga osapool finantseerib oma vajadused. Ühisvajaduste finantseerimine toimub kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi vahel võrdsel printsiibil - 50:50 protsenti - ja täpne objektide jaotus ja finantseerimiskava esitatakse selle rakenduskava koostamise raames. Edasi, süstasadam võõrandada ja võõrandamisest saadavad tulud arvestada siseministeeriumi vajaduste finantseerimiseks. Edasi, Siseministeerium tarbeks vajalike investeeringute projektijuhtimine korraldada läbi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi. Rakenduskava koostamisel täiendavalt analüüsida mereakadeemia õppekeskuse paigutamist miinisadamasse ning ka selle analüüsi tulemused esitada koos teist dokumentidega hiljemalt Vabariigi Valitsusele 30. juuniks 2012. Ning viimase punktina, et kogu seda temaatikat arutada ning võtta arvesse ka selle aasta kevadel, kui tuleb arutlusele riigieelarve strateegia.

Need otsused on nüüd tehtud, nende alusel on kaitseministeeriumile ja Siseministeeriumile peamiselt pandud väga tõsised ülesanded. Asume neid täitma selleks, et selle enda poolt pakutud graafikus ka püsida. Ütlen ainult nii palju, et see edukas edasiliikumine peale neid aastakümneid nende samade laevastike kaldabaaside ühendamisega on selgelt juba praegu suurendamas koostöövõimalusi ka teiste analoogsete dubleerimiste vältimiseks. Nii on meil praegu töös siseministeeriumi ja kaitseministeeriumi töörühm, kes tegeleb meie lennuvahenditega ja nende koostöö ja ühendamise küsimuste arutamisega. Loodame ka selle küsimusega olla Vabariigi Valitsuses umbes samal ajal kui nüüd selle konkreetse tegevuskavaga ehk selle aasta juunis. Aga pean lihtsalt kõrvalt seda protsessi regulaarselt jälgides ütlema, et meeleolud on üsna otsustavalt muutunud. Mäletan omal ajal hästi neid üsna lootusetuks minevaid vaidlusi sellelaadsete asjade tegemisel. Ametkondlikud huvid kaldusid üsna selgelt üle kaaluma riiklikke huvisid. Praeguses valitsuses tundub, et see asi on väga teistmoodi ja see on väga meeldiv. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Ja nüüd sõna rahandusministrile. Palun.

Jürgen Ligi
Aitäh! Valitsus sai ülevaate 2011. aasta majandusest ja riigieelarve täitmiseset. Võib öelda, et majandus – nagu on juba ka piisavalt kajastatud – arenes kiiremini kui loodeti. Vastavalt on ka eelarvelaekumised olnud paremad. Eelarve ja riigisektor üldiselt oli eelmine aasta ülejäägis, täpse numbri ütleme kindlasti lähiajal. Ülejäägi asemel me prognoosisime, meenutame, puudujääki. Ülejäägi allikad tulude poolelt on ka CO2 kvoodimüük – väga oluline, aga mitte ainult. Majanduse parem seis oli asi, mida täna ka meil valitsuses presenteeriti. Üks asi, mida valitsus piltlikult sai näha, on, et kui me lahutame majanduskasvust sellised hästi volatiilsed elemendid nagu elektroonika ja ka energeetika, siis on majanduse kasv olnud eelmisel aastal tegelikult suhteliselt ühtlane. Ja kui me lahutame eelmise aasta lõpu halvad uudised, siis ühelt poolt oli eelmise aasta lõpp ilma nendeta parem, kui numbrid üldiselt peegeldaksid, ja samas need superkasvud seal üheksa koma millegagi protsenti, need oleksid tegelikult madalamad. Nii et selline laiapõhjaline majanduse seis on stabiilsem. Aga vaatamata sellele võib öelda, et kõik see ebakindlus, mis Euroopas on, loomulikult meid mõjutab, mõjutab elektroonika kaudu, mõjutab ka igalt poolt mujalt. Ma usun, et pressiteadetest te saate täpsed numbrid eelarvelaekumise kohta üles noppida, ma ei hakka neid pikalt ette lugema. Kulusid tehti natuke alla saja protsendi, plaanitust 99,5 ja tulusid tuli üle saja protsendi, nagu sai mainitud.

Valitsus kinnitas Eesti seisukohad uute riigihangete direktiivide kohta. Ma usun, et nii mõndagi muudatust Euroopa tasemel on nii hankijad kui ka pakkujad väga oodanud. Selles valdkonnas muidugi kunagi rahu ei saabu, huvid on väga suured ja alati on konfliktid, konkurents on tihe. Väga tihti tehakse riigihanke seadusele muidugi direktiividega ülekohut, kui kritiseeritakse. Sellist parandamise ruumi alati on ja elu järgi korrigeeritakse. Annaks lühidalt ülevaate. Soovitakse lihtsustada riigihangete menetlusi, vähendada pakkujate halduskoormust ja lühendada tähtaegu. Läbirääkimistega hankemenetluse kasutamise võimalused suurenevad, protsess muutub paindlikumaks, kehtestatakse uus hankeliik – innovatsioonipartnerlus. Esitatakse selgemalt hankelepingu muutmise võimalused. Teatavasti on palju tülisid paindlikkuse pinnalt, et kui on ilmnenud paindlikkus, siis pigem tekib sellest pahandust, nüüd antakse ametlikult seda võimalust juurde. Komisjon soovib edendada ka e-riigihankeid. Siin on Eesti olnud hästi eesrindlik, meie riigihangete keskkond on Euroopa Liidu üks paremaid ja meil on, nagu varem räägitud, üsna selged eesmärgid, kuidas seda endal veel edendada, aga nüüd aetakse Euroopa tasemel sama asja. Parandatakse väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate ligipääsu riigihangetele, ametlikult soodustatakse hangete jaotamist osadeks, mis paljudel juhtudel on ju seaduserikkumine. Seadusrikkumise puhul endiselt karistatakse, aga seda valdkonda reguleeritakse natuke täpsemalt, selles suunas, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad saaksid endale rohkem jõukohaseid hankeid.

Ja mõned detailid veel. Eile õhtul oli meil telefonikonverents Kreeka teemadel, eurogrupi telefonikonverents – see oli teine järjest, kus otsuseid ei langetatud, kuid arutelu oli hästi keeruline. Tõenäoliselt saab üheks otsustavaks istumiseks esmaspäeva õhtune või õieti pärastlõunane, lõpeb kindlasti hilja. Kreeka seis on viimastel päevadel, viimasel nädalal tegevuse poolest järsult paremuse poole muutunud. Kui juba pikemat aega on olnud etteheide, et Kreeka ei täida oma lubadusi, siis nüüd viimasel ajal hästi jõulised nõudmised, mis neile on esitatud, on saanud ka konkreetsed vastused.

Nad on kärpinud 325 miljoniga selle aasta eelarvet, mis on sümboolselt väga oluline vigade parandus, mis kindlasti suhteid parandab. See programm on lähenenud nendele parameetritele, mis riigijuhid omal ajal, see oli vist 9. detsember, seadsid, et laenukoormus väheneks 2020. aastaks 120 protsendile või sinna lähedale ja et programm oleks piiritletud. Summa summarum on see 170 miljardit koos eelmise programmiga, aga see lisanduv osa, teine programm n-ö üksikult võetuna, täiendusena, on suurusjärgus 130 miljardit. Selle üle siis vaidlus käib, ja muidugi on hästi palju muutujaid kogu selles võrrandis, arutelud on hästi keerulised, aga atmosfäär on Kreeka poolt lubavamaks muutunud.

Kreeka on hästi keerulises sisepoliitilises olukorras, valimised on lähenenud ja võib öelda, et väga äärmuslikud erakonnad on populaarsust võitnud. Kaks suuremat parteid on nii, nagu nõutud, andnud kirjaliku kinnituse, et ka peale valimisi jäädakse oma lubadustele truuks. Mis tekitab muidugi kahtlusi, et kas need populaarust kasvatanud erakonnad ei peaks ka alla kirjutama, kas nendelt on võimalik saada see nõusolek või mitte. Ja eks neid spekulatsioone küllap te olete pressist ka välja noppinud. Nii nagu keegi eile ütles, et spekulatsioone on palju ja enamik neist on valed, aga tegelikult on paljudel ikkagi tõepõhi ka olemas. Ma arvan, et me liigume ikkagi üsna selgelt otsuse poole. Ja üksmeel selles mõttes on suurenenud, et Kreeka suhtes ollakse, ütleme, selgelt nõudlikumad. Kriitilised hääled on need, mis eelkõige kõlavad, ja samas on ka üksmeel selles mõttes olemas, et keegi ei ole alustamas mingit Kreeka väljaviskamist, karistamise või mingeid operatsioone, millest ka vahel räägitakse. Seda pattu küll praegu ei ole tulemas. Ja mis need asjad veel on, sellised tundlikud, mida oleme Kreekalt nõudnud – tööjõureform. Et kogu see reformipakett sel pühapäeval ikkagi suure debati järel ja suurte rahutuste taustal vastu võeti, oluline märk ka eurogrupile. Nii et liigume edasi.

Ma räägiks siis natuke ajakirjandusest, võib-olla olete saanud jälgida, et siin tehakse juba kaks korda nädalas selgelt liiga. Eelmine lugu oli Raimo Poomilt teemal, kuidas keegi kusagilt ülevalt takistab salatubakaäri piiramist. Ausõna, mina see ei ole ja niimoodi kurjategijana mind esitada, see oli solvav. Need ettepanekud on meie endi välja töötatud, mida välja hõigati. See, mida siis teabenõudena välja hangiti, see ei saa olla koosoleku stenogramm, et hoidke palun vaos ennast, meie taga ei ole need asjad seisnud ja me ei esita teile koosoleku stenogrammi. Me ikka peame nõu või me teeme ikka ettepanekuid, meie taga ei seisa salatubakavastane võitlus. Aga koostöö ministeeriumide vahel, me loodame, et paraneb.

Aga tänane lugu on jälle minu jaoks ootamatu, just pealkirjade ja piltidega karistatakse teenimatult, just kui ma oleksin siis isiklikult läinud ära võtma põlevkivivaldade tulusid. Ma usun, see tekst on arusaadav, mis seal all on, aga mitte midagi ei ole otsustatud, mitte midagi ei ole teinud ma ühepoolselt. Reaalne olukord on selles, et põlevkivitasud kasvavad ja kui nad jagunevad endises proportsioonis, siis see tähendab, et üksikute valdade tulud kasvavad väga kiiresti ja väga sihipäratult, sellepärast on ka vallad ise, omavalitsused käinud välja ettepaneku, et seda tulude jaotust võiks tasandada. Ja selle üle me läbirääkimisi peame. Meil on ka too kiri, millele viidatakse – tegelikult peegeldab see neid läbirääkimisi. On küsimus, kas me jaotame, ümmarguselt öeldes, 80 ja 20 seda tasu uute määrade järgi, ja seal on valikud, millise aasta määrade järgi, või siis 30 ja 70 vanade järgi. Ei ole karta nende valdade avaliku teenistuse mingisuguseid vähenemisi või isegi nende tulude vähenemine ei johtu sellest otseselt. Täpsemaid arvutused võib alati tuua, siin on ju aastaid võimalik erinevaid valida. Aga fakt on see, et põlevkivitasude lisandumine ei pea tähendama, et juba praegu väga suurte tuludega vallad ei peaks saama kogu seda tulu valdavalt endale. Esiteks saab seda raha sel juhul kasutada ühtlasemalt teiste valdade jaoks. Teiseks, meil on konkreetne probleem praegu hästi aktuaalne ühe põlevkivivallaga, kus karjäär suletakse ja kes on selgelt sattunud selles mõttes keerulisse olukorda, et ta sõltub juba oma kulubaasis, oma investeeringute plaanides, juba oma lepingutes sellest arvamisest, et see tulu on igavene. Ühest allikast tulevad, ebakindlad tulud – rahanduspoliitiliselt ei ole mõistlik kellelegi sellist sõltuvust kuhjata. Igal juhul see tasandamine on mõistlik plaan ja igal juhul ei tehta seda vägisi, jõuga, vaid läbirääkimiste teel. Ja protsess on pooleli. Meil on neid läbirääkimisi peetud pikalt ja ma ei tea täpselt, mis on lõpptulemused. Midagi ühepoolselt, midagi isiklikult ei ole siin tehtud. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Ja nüüd küsimuste kord. Kust me alustame? Merike, Terje ja …

Merike Teder, Postimees
Palun kommenteerige, miks koalitsioon soovib tühistada seda ammu kokkulepitud plaani, et töötukassast makstakse hüvitist ka nendele töötajatele, kes siis poolte kokkuleppel või omal soovil töölt lahkuvad? Mis pidi järgmine aasta kehtima hakkama. Aitäh!

Andrus Ansip
Jürgen tahab kommenteerida.

Jürgen Ligi
Oleme nüüd kodanikena realistid, et ega keegi oota, et kui ta töölt ära läheb, siis antakse talle raha kaasa. See oli kunagi tehtud halb otsus. See on ju meilt kogutud raha. Meie eesmärk on ju tegelikult maksukoormust vähendada. Miks hoida teda kõrgel selleks, et anda teise käega tagasi lihtsalt töökohavahetuse korral? Me oleme kõik mõistlikud inimesed ja planeerime oma vabatahtlikke lahkumisi ju ise. Ja öelda nüüd, et mingist solidaarsest kassast peab seda tingimata lisama, see tähendab ainult kõrgemat maksukoormust.

Ma isegi saan aru tööandjate tõrksusest, et on isegi mugav niimoodi teha selliseid kokkuleppeid võib-olla, võib-olla keegi mõtleb sedapidi, aga üldiselt maksukoormuse huvides ja raha mõistliku kasutamise huvides ei ole vaja selliseid boonuseid, mis on iseenda otsuse põhjal saadud. Kui ma lähen töökohast ära, plaanin seda ette, miks ma pean maksma enne riigikassasse maksu selleks rohkem, et pärast saada siis raha töökohavahetuse hetkel? Paneme selle raha hoiusele. Ma igatahes tõesti tuliselt toetan seda, et riigikogu sellise asja algatas. Töövõtjale jäetakse tegelikult seda maksu tulevikus selle võrra vähem.

Juhataja
Aitäh! Anneli ja siis ….

Anneli Ammas, Postimees
Ma jätkaksin seda sama küsimust, aga ma sooviksin siiski peaministrilt vastust. Ma toon lihtsa näite. Kui näiteks teie büroos otsustab keegi moraalsetel ja eetilistel põhjustel, et ta ei saa selle valitsuse jaoks enam töötada, mis iganes, neid põhjusi on võimalik leida, näiteks kas või Liina otsustab, et ta ei taha ja annab avalduse, et ta lahkub. Kas teie arvates on see vabatahtlik lahkumine? Ja teiseks, kas ta on väärt seda töötuskindlustuse 40% oma palgast, mida ta on maksumaksjana korralikult maksnud, kas ta on seda väärt või mitte?

Andrus Ansip
Aitäh! Ma ühinen täielikult rahandusministri seisukohaga. Me ju kõik ükskord lahkume ja mitte ainult üks kord, vaid statistiliselt isegi iga 3,5 aasta tagant me kõik lahkume. Ja ma ei pea päris loogiliseks seda süsteemi, kus igaüks meist maksab raha töötukassasse, et see 3,5 aasta järel siis mingis osas tagasi saada. Mõistlikum on see raha panna hoiuarvele ja premeerida neid, kes sellise süsteemiga, kes hoiavad töökohta, mitte ei kipu teda liig tihti vahetama.

Anneli Ammas, Postimees
Esimene küsimuse pool oli see, et kas see oleks sellisel juhul vabatahtlik lahkumine, kas seda saab öelda, et ei hoia oma töökohta või midagi niisugust?

Andrus Ansip
See küsimus on pigem Liinale siis. Ma ei ole ka sellise hoiakuga nõus, et kuna tihtipeale siis see vabatahtlikkus eriti vabatahtlik ei olegi, et tegelikult ikkagi meil töösuhted ei ole võrdsete partnerite suhted, et valitseb seadusetus ja siis selleks, et kuidagi nagu legaliseerida see just kui valitsev seadusetus, oleks meil mõtet luua üks täiendav fond, mis võimaldaks siis pooltel kokku leppida. Aga järsku hoopis see lähenemine on vale lähenemine, et me rahaga stimuleerime kedagi allaheitlikkusele? Kui kusagil rikutakse lepingupoolte võrdsust töösuhetes, siis minu meelest tuleks taotleda seda, et õiglus pääseks võidule, et seaduslikkus pääseks võidule, mitte ei maksaks üritada siis seda kuidagi rahaga kinni maksta, seda ebaõiglust, mis on nendes töösuhetes tekkinud.

Juhataja
Anneli Rõigas.

Anneli Rõigas, AFP
Kuidas mulle meeldivad teie sõnad, et kui tore, kui õiglus pääseks võidule. Ei tea, millal see küll juhtuda võib siin riigis, et õiglus võidule pääseb? Mul on küsimus hoopis teisest valdkonnast ja küsimus on peaministrile ja palve oleks justiitsministrile, et kuna te mulle tervishoiu korruptsiooniraporti uurimisel käratasite, et ma ei esitaks küsimusi meditsiinijärelevalve korruptsioonist, siis küsimus on ainult peaministrile, mitte teile, mul pole teile mingeid küsimusi. Ma oleks tahtnud teie poole pöörduda, härra Ansip, eelmisel nädalal, kui oli siin rahvusvahelise kriminaalkohtu praegune peaprokurör ja tulevane peaprokurör. Ma esitasin talle teatavasti mõningaid küsimusi seoses sellega, et nii mina kui mõned teised on kaalunud võimalust pöörduda Eesti riigiametnike vastu rahvusvahelisse kohtusse seoses inimõiguste ja humaansusvastaste tegude kinnimätsimisega teie valitsuse riigiametnike poolt, sealhulgas sotsiaalministri poolt.

Siin olen ma sellepärast, ma vestlesin üsna hiljuti patsientide esindusühingu juhi Pille Ilvesega, kes ütles mulle midagi väga šokeerivat, nimelt seda, et patsientide esindusühing kaalub oma tegevuse lõpetamise sel aastal, kuna teatavasti riigikogu ei otsustanud neile täiendavalt raha lisada, nende eelarvet vähendati mitu korda ja sellel aastal nad püsivad vee peal ainult tänu Sorose abile ja mitte Avatud Eesti Fondi kaudu, vaid ühe rahvusvahelise, muuhulgas, inimõigustega tegeleva instituudi kaudu. Ja kuna meie, minu enda juhtum hakkab lõpuks ka mingisuguse lahenduseni jõudma, nagu te loodetavasti ehk teate, siis on kriminaaluurimine jõudnud sellesse järku juba ammu, et kõik, mis ma ütlesin, on leidnud kinnitust. Tegemist on erakordselt ebameeldiva looga, kus terve hulk riigiametnikke rikkus kehtivaid seadusi, sh sotsiaalminister, kriminaalmenetlus on eraldi algatatud ka tervishoiujärelevalveametniku suhtes. Mul on lihtsalt küsimus teile, et mis tundega te vaatate seda, kui inimesed jäävad sellistes olukordades n-ö teerulli alla või ma ei tea, kuidas seda nimetada, tanki alla, kuidas te inimesena nüüd vaatate selliseid juhtumeid?

Andrus Ansip
Kindlasti mul inimesena on kahju, kui keegi tõepoolest jääb tanki alla. Kui kellelgi on tunne, et tema õigusi on rikutud, siis kindlasti peaks see inimene pöörduma oma õiguste taastamiseks või jaluleseadmiseks kohtu poole. Ja kui selleks on vajalik pöörduda Euroopa Kohtu poole, tuleb ka Euroopa Kohtu poole pöörduda. Kuid teie süüdistused on väga karmid. Ja selleks, et mina hakkaksin neid süüdistusi hindama, selleks peaks kõigepealt olema siis see süülisus ka kohtulikult tõendatud. Ma eeldan, et ükski minu valitsuse minister ei ole rikkunud seadust. Ma eeldan ka, et nad pole käitunud ebaeetiliselt.

Juhataja
Jätkame.

Anneli Rõigas, AFP
Ma pean siiski veel ütlema, sellepärast et… Andrus Ansip, kuidas te saate öelda, et teie eeldate? Te ju teate suurepäraselt, et mulle Mustamäe haiglas toimunu kirjeldamise eest korraldati massiivne kättemaksuaktsioon. Ükski inimene siin ei ole sellist asja läbi elanud. Korraldati komisjon, kuhu kuulusid günekoloog, hambaarst, terve hulk teie riigiametnikke. Siis kuulusid sinna viis seadust rikkunud menetluse all olevate meedikute kolleegi. Seda kõike esitleti kui mingisugust ekspertarvamust. Minu mainele tõmmati kriips peale, sest paljud ajakirjanikud tõesti hakkasid uskuma seda, et ma mõtlesin asju välja. Ma ei mõelnud midagi välja.

Sotsiaalminister keeldus seda määruste rikkumisele tehtud ekspertavaldust tagasi kutsumast, keeldus ka vabandamast ja te julgete mulle siin öelda, Andrus Ansip, et te eeldate, et ükski minister ei riku seadusi? Ma olen täiesti kindel, et tegelikult te ka rääkisite Pevkuriga sellest ja te teadsite. Mul on lihtsalt kahju, sest mul ei ole teiega inimlikult olnud mingil tasandil iialgi mingit konflikti. Kahjuks lähevad ka riigiametnikud nüüd kohtusse ja see ei olnud minu taotlus, aga midagi teha ei ole.

Andrus Ansip
Aitäh! Ka mina kinnitan, et mul pole teiega isiklikul tasemel mitte mingisugust inimlikku konflikti. Kuid veel kord, kui te tunnete, et teie õigusi on riivatud, pöörduge õiguste taastamiseks kohtu poole. Aitäh!

Juhataja
Ja Vahur Koorits.

Vahur Koorits, Delfi
Mul on küsimus selle eelmise teema kohta, mis puudutab töötukassat. Parandage mind, kui ma eksin, aga kui riigikogu liikmed ei saa tagasi valitud, siis nad teatud aja saavad hüvitist ja vist saavad sarnast hüvitist ka ministrid, kes lahkuvad ametist. Nüüd see sama riigikogu tahab selle võimaluse ära võtta lihtsatelt tööinimestelt. Kas see on õiglane?

Andrus Ansip
Paranduseks, ministrid küll ei saa mitte mingisugust hüvitist. Kui peaminister lahkub omal soovil ametist, siis mitte mingisugust hüvitist ta ei saa. Ta saab kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest, aga seda saavad absoluutselt kõik need inimesed, kes ametist lahkuvad. Ministri ja ükskõik missuguse teise töötaja vahel küll mitte mingisugust vahet ei ole. On teatud ametid, kus sotsiaalsed garantiid on tugevamad tavapärasest. Eestis ka õiguskantsleril siiani on olnud märksa tugevamad sotsiaalsed garantiid kui peaministril või ministritel. Selles osas toimuvad muutused. Ka riigikontrolöril täpselt samamoodi on sotsiaalsed garantiid olnud märksa tugevamad kui valitsusjuhtidel. Valitsusjuhid ei ole kunagi Eestis saanud eripensioni, välja teeninud seda. Mart võib kinnitada.

Mart Laar
Sul seda kogemust veel ei ole, aga mul on.

Andrus Ansip
Jah, ei ole vahet.

Vahur Koorits, Delfi
Aga Riigikogu liikmed?

Andrus Ansip
Seda ma juba märkisin, et on teatud ametid ja mitte ainult Eesti riigis, vaid see tava on Euroopas, terves maailmas, et mingites ametites on sotsiaalsed garantiid tugevamad.

Juhataja
Kaidi-Kerli.

Kaidi-Kerli Kärner, TV3
Riigil on kindlasti erakordseid ehitusprojekte plaanis tulevikuski. Mida õppisite riigikontrolli analüüsist Vabadussõja võidusambale? Ja vastaks võib-olla see minister, kes tundis, et ta õppis midagi.

Jürgen Ligi
Mina vastan, et mina ei õppinud midagi. Selles osas, mis mina jõudsin teha, on mind nüüd igasugustesse artiklitesse kistud. Selle asja ettevalmistamine iseenesest oli 2007. aastal lõpetanud valitsuse töö. Ideekonkurss, kõik see ehitamine, tähtaegade seadmine oli järgmise valituse töö. Seal on õppetunde loomulikult palju. Aga mis sellest siis takkajärgi nii palju kirjutada? Et kui terve eilne ajakirjandus oli täis ainult seda teemat, just kui nüüd suurt avastust. Jätaks selle samba rahule, et eestlased sellega harjuksid ja austaksid seda. Et kogu aeg me ei räägiks. Kes veel saab kaks lehekülge arvamusartiklit niimoodi kirjutada ühel kitsal teemal? Natuke proportsioonist on väljas. Jätame selle vana asja. Minu põhiline õppetund oleks selles. Riik õpib kogu aeg. Riik õppis ka sellest.

Andrus Ansip
Jah, küllap me oleme õppinud. Aga mul on siiski hea meel, et läks vaid 90 aastat ja me saimegi omale Vabadussõja võidusamba. Ja ma ei ole nõus nendega, kes arvavad, et oleks võinud minna 100 või 120 või 190 aastat.

Juhataja
Aitäh! Kas on veel küsimusi? Ingrid.

Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2
Küsimus jälle töötukassa kohta. Kas teie arvates, härra peaminister, on iga vabatahtlik lahkumine alati vabatahtlik? Selles mõttes, et paljudes madalamalt tasustatud ametites, näiteks Maxima müüjatel või midagi sellist, ei olegi väga palju võimalusi. Ütleme nõnda, et vahel kui ilmnevad mõned ebakõlad töötaja ja tööandja vahel, siis lihtsalt lükatakse valge paber ette, öeldakse, et enne siit toast välja ei tule, kui oled kirjutanud omal soovil lahkumisavalduse. Neid juhtumeid on päris palju, nii et ei saa eitada, et sellised vabatahtlikud lahkumised alati ei ole vabatahtlikud, inimene lihtsalt pannakse fakti ette. Aitäh!

Andrus Ansip
Ma kutsun inimesi ülesse taolistes olukordades mitte leppima sellise sunniga. Me peame austama ka töösuhetes lepingupoolte võrdust ja me ei peaks võtma eelduseks, et nagunii need pooled ei ole võrdsed. Meil on nagunii töölepingu seadus üles ehitatud selliselt, et ta kaitseb nõrgemat poolt. Aga kui me nüüd avalikkuses võtame sellise eelduse, et need suhted põhimõtteliselt ei saagi üldse võrdsed olla, siis see on täiesti vale atmosfäär, mida me ühiskonnas kujundame. Seda asja kutsutakse õiguslikuks nihilismiks ja see on see kõige viimane, mida Eestis vaja läheks.

Juhataja
Aitäh! Vahur Kooritsal on veel üks küsimus.

Vahur Koorits, Delfi
Ma küsiks kaitseministrilt ka. Küsiks sadamate ühendamise kohta. Millal kogu see protsess siis võiks lõpule jõuda, et laevad oleksid uues sadamas ja palju see kõik maksma läheb?

Mart Laar
See, milline on selle projekti lõppmaksumus, sõltub nendest arvutustest ja aruteludest, mida me hiljemalt 30. juulil Vabariigi Valitsusele esitame. Ja teiseks, millal see kõik teostuda võiks. Meie plaanide kohaselt, kui need nüüd ka läbi arutatakse ja vastu võetakse, võiks see toimuda 2014. aasta lõpus, millal me oleme selle ühendamisega hakkama saanud. Kui loomulikult liitub uusi partnereid ja uusi ideid, nagu näiteks Mereakadeemia, siis võib mõni see osa võtta veel kauem aega. Ma ei lööks siin lõplikult, nagu öeldakse, lubadust maasse. Kuid igal juhul ei taha me sellega pikalt venitada, sest tegelikult sellega venitamine tähendab täiendavat rahalist koormust ja sisuliselt raha raiskamist.

Juhataja
Kas nüüd on küsimustega kõik ja võib jätkata intervjuudega? Aitäh teile!

Lõpp

Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 9. veebruar 2012

Thu, 09 Feb 2012 17:41:00 +0200

Vabariigi Valitsuse pressikonverents
Neljapäev, 9. veebruar 2012. a

Pressikonverentsi videosalvestust ja videolõike ministrite kommentaaridega saab vaadata valitsuse kodulehel: http://www.valitsus.ee/et/uudised/videod ja Youtube\'is: http://www.youtube.com/valitsuseuudised . Videoklipid on Rein Langi ja Juhan Partsi kommentaaridega võltsimisvastase kaubandusleppe ACTA mõjust; samuti kommenteerib Juhan Parts rahvuslikku liiklusohutusprogrammi.
Pressikonverentsil tehtud fotod: http://valitsus.ee/et/uudised/pildialbum#1682-1

Juhataja Martin Jaško
Tere päevast, head ajakirjanikud ja kes te meid interneti vahendusel jälgite! Alustame valitsuse pressikonverentsiga ning ülevaate tänasest istungist teeb peaministri kohuseid täitev kaitseminister. Palun.

Mart Laar
Aitäh! Lugupeetud ajakirjanikud! Alates selle aasta 1. jaanuarist tõstetakse täna tehtud otsusega tagasiulatuvalt asenduskodude laste pearaha 15 euro võrra, seniselt 640 eurolt 655 euroni kuus ning alla kolmeaastaste või puudega lapse puhul 1023 eurolt 1038 euroni kuus. Kui me vaatame asenduskodusid, siis nende eesmärk on ju pakkuda vanemateta või hooldusõigusteta vanemate lastele võimalikult peresarnaseid tingimusi. Kuna asenduskodu pearaha ei ole kasvanud 2007. aastast alates, siis on igati loomulik kahjuks, et olemasolevatest vahenditest asutuse ülalpidamiseks ei piisa. Lisaks inflatsioonile on kulutused suurenenud seoses sellega, et 2015. aastaks on seadusega ette nähtud asenduskodu pere laste piirarv ja kui me vaatame vajadusi, on selge, et see tõus tuleb teha. Pearaha tõstmine tähendab lisaraha 212 400 eurot ja see summa kaetakse riigieelarvest.

Täna valitsus kinnitas ka rahvusliku liiklusohutusprogrammi, millest räägib täpsemalt majandusminister. Täna on rõõmus päev selle poolest, et valitsus kinnitas mitmed preemiad, nii riigi teaduspreemiad, kultuuri- ja spordipreemiad. Nende tutvustamiseks on vastavad ministrid mõlemad olemas.

Valitsus otsustas tänasel istungil ka suurendada Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi aktsiakapitali ning anda talle seni justiitsministeeriumi valitsemisel olnud kolm kinnistut. Nendeks on näiteks Harku ja Maardu vangla ning praeguseks hoonestamata kinnistu, millel kunagi asus Viljandi vangla. Rahandusminister andis täna valitsuse liikmetele ülevaate Eestis antud riigiabist, kui palju seda on antud. Suurem osa sellest moodustab põllumajandussektori rahad.

Me andsime valitsuses täna volituse sõlmida Eesti ja Singapuri vaheline lennunduskokkulepe, mille eesmärk on loomulikult see, et seda ühendust sedavõrd kaugele tõesti suudetaks ka looma hakata. Midagi kindlat siin ei ole, kuid lootus on selgelt olemas. Ja kinnitati Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kuratoorium ja ka sellest annab ülevaate härra Aaviksoo. See ongi lühidalt tänastest nendest punktidest, millest me põhjalikumalt ei räägi, kõik. Nüüd on järjekord juba ministrite käes.

Juhataja
Aitäh! Lähmegi siit edasi teadus- ja hariduspreemiatega. Minister Aaviksoo, palun.

Jaak Aaviksoo
Tervist minu poolt! Täna otsustatud riigi teaduspreemiatest. Vastavalt kehtivale korrale teeb seda riiklike teaduspreemiate komisjoni esildisel Vabariigi Valitsus ja riiklike teaduspreemiate komisjon eesotsas akadeemik Richard Villemsiga on teinud esildise, mille alusel on need otsused järgmised. Kõigepealt, pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest, mida nimetatakse ka elutööpreemiaks - neid on teadusvallas kaks. Esimene preemia läks nendest Ülo Lumistele, keda ilmselt matemaatikutele ja loodusteadlastele pole vaja tutvustada. Tegemist on ühe väärikama matemaatikuga Tartu Ülikooli Matemaatikainstituudist, kes on pikki aastaid valmistanud ette meie matemaatikute järelkasvu ja teinud ka rahvusvahelisel tasemel teadustööd.

Teine inimene meditsiinivallast, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos. Heidi-Ingrid Maaroos on teada ilmselt mitte ainult arstiteadlastele kodu- ja välismaal, vaid ka inimene, kes on loonud selle akadeemilise vundamendi, millel põhineb perearstisüsteem Eestis. Aga tema teaduslikud uurimused on seotud niisuguse loomakesega nagu Helicobacter pylori, mis sisehaigustes mängib täiesti keskset rolli ja need teaduslikud avastused on teinud ta tuntuks gastroenteroloogide hulgas üle maailma. Ma arvan, et need elutööpreemiad on läinud igati väärikatele inimestele.

Ja nüüd siis aastapreemiad. Täppisteaduste alal Tallinna Tehnikaülikooli Matemaatikainstituudi direktor Jaan Janno, kelle uurimistöö „Pöördülesanded mittehomogeensete materjalide ja keskkondade omaduste määramiseks“ on leidnud rahvusvahelist tähelepanu ja nüüd siis ka ära märgitud Eesti teaduspreemiaga. Keemia ja molekulaarbioloogia alal uurimustsükli eest „Rakkude pooldumist reguleerivad fosforüleerimislülitid“. Fosforüleerimislülitid, püüdke see meelde jätta. Ja selle uurimistsükli autoriks on Tartu Ülikooli vanemteadur Mart Loog. Teine on üldiselt noorema põlvkonna teadlaste esindaja arstiteaduse alal, Tartu Ülikooli vanemteadur Kai Kisand, kellel on valminud uurimustöö tsükkel „Kandidoosi uued tekkemehhanismid“. Kandidoos on naha ja limaskesta krooniline haigus, mille tekkemehhanisme on Kai Kisand aidanud mõista.

Geo- ja bioteaduste alal Tartu Ülikooli professorid Ülo Mander ja Kalle Kirsimäe - maastike aineringe, ökoloogia, maastike muutumised, ökotehnoloogilised meetodid jne. Üsna lai töödetsükkel, millel ei ole mitte ainult tunnetuslik ja teaduslik väärtus, vaid ka üsna selge rakenduslik perspektiiv. Põllumajandusteadused - Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduse Instituudi vanemteadur Jaan Liira. Jaan Liira uurimistöö „Elurikkuse ja selle funktsioonide seosed ruumiprotsessidega kaasaegses põllumajandusmaastikus“. Üsna lähedane sellele, mida on teinud ka bio- ja geoteaduste alal professorid Mander ja Kirsimäe.

Sotsiaalteadused - uurimustsükkel „Identiteedid, konfliktne enesemääratlemine ja de facto riigid“. Professor Eiki Berg, kes on uurinud konfliktseid piirkondi, nagu Küpros, Moldova, Bosnia-Hertsegoviina ja püüdnud mõista ja selgitada, mil määral niisugused konfliktid saavad olla ja võivad olla aluseks uute rahvuslike identiteetide ja riikide tekkele. Üsna problemaatiline uurimisvaldkond. Hea, et meie sellest arenguetapist oma riigiga väljas oleme. Ja humanitaarteaduste eest Eesti Kunstiakadeemia professorile, akadeemik Mart Kalmule „Võim ja arhitektuur. Eesti Vabariigi esindusarhitektuur aastatel 1918-1040“.

Niisugused olid need otsused. Tehnikateaduste alal jäi sel aastal auhind välja andmata. Mitte igal aastal ei ole kõikides valdkondades silmapaistvaid töid, mis niisugust preemiat vääriksid. Loodame, et järgmine aasta on neid siis sellevõrra rohkem ka tehnikateadustes. Ja veel siin viidatud muusikaakadeemia kuratoorium - ma ei hakkaks seda personaaliat üles lugema, see on teile ka muidu kättesaadav. Tahaksin ainult öelda, et muusikaakadeemia on nii juhtkonna kui ka kuratooriumi tasemel minu arvates läbi aastakümnete suutnud tagada üsna stabiilse ja kõrgekvaliteedilise arengu sellele kõrgkoolile, kes on suutnud oma probleemid rahulikult ja sihikindlalt lahendada. Loodan, et see õnnestub neil ka edaspidi. Minu poolt kõik.

Juhataja
Aitäh! Nüüd ülevaade kultuuri- ja spordipreemiatest. Kultuuriminister, palun.

Rein Lang
Aitäh! Minu ülesanne on ära korraldada riiklike kultuuri- ja spordipreemiate määramine. Olgu kohe alguses öeldud, et ei mina ega haridus- ja teadusminister ole selle kehtiva skeemiga rahul, kus on kaks seadust ja üks Vabariigi Valitsuse määrus, mis neid preemiate andmist reguleerib. Valitsus on põhimõtteliselt otsustanud, et tehakse üks uus seadus ja justiitsministeerium on alustanud ka selle seaduse kirjutamist. Siin on palju probleeme, ärme täna sellel peatu.

Aga alustame kultuuripreemiatest. Neid on kahesuguseid. Esiteks, kolm riigi kultuuripreemiat pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest, mida on kutsutud ka elutööpreemiaks. Ja viis riigi kultuuripreemiat just eelmisel kalendriaastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Need on kriteeriumid, mis seadus ütleb. Ja kuidas see jagamine toimub? See toimub niimoodi, et valitsus moodustab kõigepealt tähtsa komisjoni, kes hakkab neid kandidaate arutama. Sel aastal oli komisjon järgmises koosseisus: mina juhatasin seda - see tuleneb otse seadusest, Rene Eespere, Andres Alver, Märt Väljataga, Mai-Ester Murdmaa, Ain Lutsepp, Jaan Ruus, Anu Liivak, Marju Kõivupuu, Linda Kaljundi, Jelena Skulskaja, Anu Kivilo ja Urmas Kõiv. Sellise seltskonna kokkupanemisel on oluline, et oleks saavutatav vähemalt mingil moel tasakaal erinevate kultuurivaldkondade vahel. Ja ega lihtne ei olnud, sest kokku oli kandidaate hästi palju, ligi 50 kandidaati elutööpreemiatele ja kõvasti üle 100 aastapreemiatele. Komisjonil oli üsna keeruline tegelikult selle valiku tegemine.

Aga valik on siis järgmine. Pikaajalise tegevuse eest kultuurivallas saavad preemia, mille suurus on 64 000 eurot, väliseesti kirjamees Hellar Krabi. Siin sai määravaks just tema roll pikaaegse kultuuriajakirja Mana peatoimetajana. Teiseks, Jaan Rääts ja kolmandaks, teatrimees Jaan Tooming.

2011. aasta loomingulise tegevuse eest anti välja viis preemiat. Selle kultuuripreemia suurus on 9600 eurot ja need saavad tänavu aasta helilooja Tõnu Kõrvits, näitleja ja õpetaja ja tõlkija ja lavastaja Anu Lamp. Siin siis konkreetselt osatäitmise eest lavastuses „Amy seisukoht“ Tallinna Linnateatris. Maalikunstnik Tiit Pääsuke, väljapaistva näitusetegevuse eest eelmisel aastal. Kirjanik Mari Vallisoo, kogumike „Koidutäht“, „Koolivihikus“ ning „Tabamatu toalävel“ eest, ja rahvusooper Estonia peadirigent Arvo Volmer ja seda Richard Wagneri ooperi „Parcifal“ muusikalise teostuse eest. Nii palju siis kultuurist.

Spordipreemiad. Selle väljaandmise mehhanism on natuke teistsugune. Spordipreemiad tulenevad mitte otseselt seadusest, aga täitevvõimu otsusest. Selle väljaandmiseks moodustati komisjon, kuhu kuulusid: mina jällegi komisjoni esimehena, kes pidi seda kõike juhtima; härra Gunnar Kraft liikumise „Sport kõigile“ esimees; Ilmar Kütt, Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige, kes esindas kõiki Eesti maakondi; Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Madis Lepajõe; Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann ja spordiajakirjanike liidu juhatuse esimees Sven Sommer. Ka siin oli kandidaate palju ja ega see lihtne ei olnud seda valikut teha. Aga siin ma pean ütlema, õigemini viskama kivi kapsaaeda paljudele spordialaliitudele. Iseenesest ei esitatud kõiki neid, kes oleks väärinud vähemalt debatti selle komisjoni poolt. Ja nii, nagu kord ette näeb, et keda ei esitatud, seda ka komisjon ise lauale tõsta ei saanud. Ma ei hakka siin täpsustama, keda ma siin silmas pean või ka komisjon silmas pidas, aga eks te ise saate sellest aru.

Ka siin on kaks elutööpreemiat, õigemini on see ilusamas keeles preemia aastatepikkuse panuse eest Eesti sporti. Selle preemia suurus on 40 000 eurot. Tänavu saavad selle siis Tõnu Nurk, pikaajalise tegevuse ja silmapaistvate tulemuste eest vehklemise arendaja ja treenerina, ja Rein Ottoson, pikaajalise ja tulemusliku töö eest treenerina purjetamise arendamisel. 2011. aasta eest määrati riigi spordipreemiad, mille suurus on 9600 eurot järgmistele inimestele. Need on Triin Aljand, hõbe- ja pronksmedali võitmise eest ujumises Euroopa lühirajaujumise meistrivõistlustel; Gerd Kanter, hõbemedali võitmise eest kettaheites kergejõustiku maailmameistrivõistlustel. Anne ja Taivo Mägi, tulemusliku töö eest treenerina Grit Šadeiko ettevalmistamisel 2011. aasta U23 kergejõustiku Euroopa meistrivõistlusteks, seega läheb preemiasumma jagamisele. Neljandaks, autorite kollektiiv Sirje Lipp ja Erik Pallase ja Erik Teigamägi, see oli siis 21. Euroopa juunioride kergejõustiku meistrivõistluste ettevalmistamise ja läbiviimise eest Tallinnas 2011. aastal. Jällegi läheb preemia kolme vahel jagamisele. Kaarel Nurmsalu, kolme pronksmedali võitmise eest kahevõistluses ja suusahüpetes juunioride maailmameistrivõistlustel 2011. Ja Liina Laasmaa, kuldmedali võitmise eest odaviskes alla 20-aastaste kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel 2011. Nii palju siis riiklikest preemiatest. Aitäh!

Juhataja
Aitäh kultuuriministrile! Majandusminister, palun.

Juhan Parts
Aitäh! Majandusminister tutvustab kahte küsimust. Esimene on valitsuse otsus kinnitada rahvuslik liiklusohutuse programm, õigemini, selle tegevuskava aastani 2015. Mis selle programmi põhisisu on? Esiteks rahvuslikud eesmärgid liiklusohutuse alal. Kuna kolme viimase aasta puhul on liikluses hukkunute arv kas alla saja või saja ringis, siis suurim uuendus on kindlasti see, et me seda rahvuslikku eesmärki tõstame või siis õigupoolest langetame 75-ni. Taustaks niipalju, et me saame aru, kus me oma nö liiklusest tuleme ja kuhu tõenäoliselt läheme. Aastal 1991 hukkus Eestis liikluses 500 inimest, kusjuures autode arv oli kaks korda väiksem. Aastal 2000 hukkus liikluses umbes 200 inimest. Me oleme jõudnud küllap kogu ühiskonna pingutustega sihukese Euroopa keskmise ühiskonna tasemele. Ja loomulikult eesmärk - ka meil peaks olema ikkagi see lähtepunkt, et iga hukkumine liikluses on tegelikult mõttetu, lubamatu. Aga samas me teame, et liiklus on see, kus kõik inimesed puutuvad kokku teineteisega, autodega, muude sõiduvahenditega ja inimene on kõige nõrgem lüli. See on see rahvuslik eesmärk ja me oleme selle püstitanud koostöös kõigi nende osapooltega - teadlastega, ekspertidega - ja see on kindlasti hädavajalik. Kindlasti selles eesmärgis markeerub ka liiklusohutuse alase tegevuse olulisus.

Me võtame kasutusele ka teise eesmärgi, mida me oleme küll seni jälginud, aga võib-olla avalikult vähem rääkinud ja ka vähem pühendanud ressurssi põhjuste analüüsiks ja sealt ka tegevuste tuletamiseks. See on liikluses vigastanute arv. Liikluses vigastunute arvu osas on numbriline eesmärk mitte rohkem kui 1500. Lihtsalt võrdluseks, et näiteks eelmisel aastal oli ta üle 2000. Ka see selles mõttes peaks olema areng edasi.

Mis on siis valitsusepoolsed või selle kava poolsed tegevused? Kindlasti tegevustena tuleb jätkata neid, mida me nii või teisiti oleme teinud. Kus me kindlasti näeme suuremaid rõhuasetusi on see, et me peame rohkem ressurssi, raha investeerima jätkuvalt liiklusohtlikesse kohtadesse infrastruktuuris. Selles osas oleme me rahaliselt ka selle programmiga tagatud, see kasvab. Teiseks, vaatamata tehnilistele võimalustele liiklusjärelevalve tõhustamiseks on kindlasti hädavajalik, et politsei jätkab oma järelevalvet ja ta on nähtav seal, kus on vaja. Arvestades siis neid riskianalüüse, mida see kava ka välja toob, et kus on tegelikult kõige nõrgemad kohad liikluses ja kes on kõige potentsiaalsemad liiklusõnnetuste põhjustajad või siis ohvrid. Aga on äärmiselt oluline jätkata seda tööd, et me kaasame väga palju erinevaid panustajaid, alates koolidest, lasteaedadest. Meil on tekkinud tõsised mittetulundusühingud, kes panustavad ühel või teisel moel liikluskasvatusse, liiklusohutusse, ettevõtete liikumine, kes sellesse kulutavad. Seda tegevust tuleb kindlasti jätkata. Nii et see on selline terviklik, kõikehõlmav kava ja see on ka tänaseks avaldatud, avalikkusele kättesaadav. Kindlasti minupoolne üleskutse ja palve seda siis võimalusel kajastada, et need tegevused läheksid ka ellu mitte ainult ministeeriumite poolt, vaid ka ühiskonnas laiemalt.

Mis ma tahaks veel markeerida, meil oli siin nädal-paar tagasi ka valitsuse liikluskomisjoni iganädalane regulaarne istung, igakvartaalne. Me teame, et 2011. aasta tulemused olid kehvemad, kui nad olid aasta varem. Liikluses hukkus rohkem inimesi. Me arutasime väga põhjalikult neid põhjusi, et mis see põhjus on. Kuigi me peame aru saama, et liikluses asju hinnates ei piisa ainult ühest aastast, vaid alati vähemalt kolm aastat võib näidata mingisuguseid trende. Küll aga, mis on muret tekitav, mida ma valitsuse pressikonverentsi formaati kasutades lihtsalt ära tahan markeerida või tähelepanu juhtida. Me teeme süsteemselt monitoorime liikluses osalejate, nii jalakäijate, autojuhtide, erinevaid käitumismustreid. Ja tegelikult, kui öeldagi üks põhjus 2011. aasta numbrile, on see, et see käitumismuster nii jalakäijate kui ka autojuhtide osas on läinud kergelt halvemaks. Ma toon mõned näited. Jalakäijate distsipliin fooritulede eiramise osas. Kui 2010. aastal oli see 4,9 protsenti keskmiselt - need on kõik nihukesed keskmised numbrid - jalakäijatest eiras foorituld, siis 2011. aastal 9,3 protsenti. Kaks korda tegelikult võib öelda jalakäijad lasid punase tule osas oma käitumist lõdvemaks.

Jalakäijatele tee andmise kohustus ülekäiguradadel. Kui 2010. aastal 31 protsenti sõidukijuhtidest seda reeglit ei arvestanud, siis 2011. aastal 45 protsenti. Jälle läks halvemaks. Kasvas ka keskmiselt joobes või alkoholi tarvitanud juhtide osakaal liikluses, 0,9 protsenti on nö keskmine number juhtidest, kes on kasutanud alkoholi. 2010. aastaga võrreldes oli see samuti kasv. Ainuke koht, kus meie liikluskäitumine on läinud paremaks, on tegelikult turvavarustuse kasutamine. 2011. aastal 98 protsenti - praktiliselt peaaegu 100, aga mitte 100 - kasutavad liiklejad, juhid, aga ka kaasliiklejad turvavarustust. 2010. aastal oli see 93 protsenti. Need on meie regulaarsed sellised liikluskäitumise monitooringu numbrid, aga see kokkuvõte, mida ma tegelikult tahan öelda. Et kui me ütleme, mis on selle numbri - hukkunuid rohkem, vigastunuid rohkem - ikkagi tegelik põhjus? Me natuke lasime ennast lõdvemaks, kõik liiklejad. See ei ole seletatav sellega, et majandus hakkas kasvama ja selletõttu liiklussagedus kasvas. Ikkagi see tegelikult on see põhjus. Ja kõike seda on muidugi väga valus siin täna rääkida, arvestades tänahommikust uudist Jõgevamaalt, kus kaks laipa. Nii palju kui täna meie eksperdid ja politseieksperdid on siin saanud kiiresti anda mingit analüüsi selle kohta, sisuliselt ilma põhjuseta. Sirgel teel, hea nähtavusega sõiduauto kaldub vastassuunavööndisse. „Ilus“ lause, jutumärkides, ja tulemuseks kaks tervet Eesti meest on surnud. Nii palju liiklusohutuse programmist.

Teine teema, mis leidis võibolla sellel valitsuse istungil kõige rohkem arutelu, oli Euroopa Komisjoni roheline raamat, mis puudutas valgustust. Valgustust kui tulevikku ehk teisisõnu valgustustehnoloogia ja valgustustööstuse arengut. Ja valitsus kiitis heaks esmased Eesti seisukohad selles valgustustehnoloogia käsitluses. Ma ei hakka teile rääkima detaile. Jutt käib sellest, mis juhtub pärast säästupirne või mida vähemalt kavandatakse pärast säästupirne või LED lampe ja millised on tehnoloogia arengud, tööstuse arengud. Nii et Euroopa Komisjon on üllitanud oma rohelise raamatu. Seal räägitakse palju pooljuhtvalgustitest ja nii edasi ja nii edasi. Euroopa Komisjonil ei ole mingit kurikavalat plaani midagi muuta kohustuslikuks, aga ma veel kord juhin tähelepanu, et see on roheline raamat. Kuna säästupirnidele üleminek leidis meis kajastust siis, kui nö kõik otsused olid langetatud ja häid pirne või meile harjumuspäraseid pirne poes enam saada ei olnud, siis ma lihtsalt juhin tähelepanu, et praegu on see hetk, kus ühiskond peaks hakkama arutama, mida nad arvavad tuleviku pirnidest.

Juhataja
Aitäh! Läheme teie küsimuste juurde. Öelge palun oma nimi ja väljaanne, mida te esindate, et saame selle korralikult stenogrammi.

Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2
Küsimus härra kultuuriministrile. Teie olete ju endise juristina kindlasti ka ACTAga tutvunud. Laupäeval toimub selleteemaline üle-Euroopaline meeleavaldus. Siin peaminister võttis eile sõna üsnagi emotsionaalselt, praegu interneti kogukondades ja sotsiaalvõrgustikus käib suur möll selle üle. Öelge, kas te teate, millal Eesti kavatseb ACTA allkirjastada? Aitäh!

Rein Lang
Aitäh! See möll selle ACTA ümber minule meenutab natukene ka seda globaliseerumisvastaste meeleavalduste lainet omal ajal, kus laamendamisturistid liikusid ühest linnast teise. Aga ACTA iseenesest on ainult instrument ammuilma kokku lepitud õiguste kaitseks. Ta ei tekita uusi autoriõigusi ega kaubamärgiõigusi ega patendiõigusi ega ei kaota neid. See on rahvusvaheline instrument, kuidas riigid lepivad kokku ja ka rahvusvahelised organisatsioonid lepivad kokku koostöös, kuidas neid õigusi kaitsta. Need kaks asja tuleb omavahel lahutada, üks on nende õiguste sisu ja maht. Ja selles osas ma ei näe kuskil Eesti ühiskonnas mitte mingisugust debatti ega arutelu. Kas või see, kui suures mahus näiteks autoriõigused peaksid ajas ja ruumis kehtima? Kas pidev surve nende pikendamisele on ratsionaalne või mitte? Kuidas on piir tõmmatud isikliku kasutamise ja avaliku kasutamise vahel? Selle üle me ei debateeri. Aga ootamatult asume me kirglikult debateerima selle üle, et riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid kooskõlastavad oma tegevust ebaseadusliku tegevuse tõkestamiseks. Selles mõttes on see minu jaoks muidugi natuke kummaline.

ACTA on väga hea instrument, see võimaldab kaitsta autoreid, sealhulgas ka Eesti autoreid. Ja ka nendes riikides, kus seda kaitset täna ei ole. See ei too kaasa endaga Eesti seaduste vähimalgi määral muutmist, et mingid repressioonid oleksid võimalikud. Siin veebis liiguvad kõige müstilisemad vandenõuteooriad. Üks nendest on selline, et näiteks Ameerika Ühendriikide homeland security act automaatselt alustab kehtivust Eestis. Mina ei tea, kust sellised teooriad võetakse? Ütleme, täiskuu on ka lisaks kõigele. Aga nendel hirmudel ei ole mitte mingisugust alust. Ja mina loodan, et kõige lähemal ajal Eesti Vabariik kirjutab selle ACTA lepingu alla, esitab selle parlamendile ja parlament selle ka ratifitseerib, et see probleem saaks ometi ükskord päevakorrast maha. Saksamaal, mis on selle lepinguga ühinenud, ei ole see ületanud uudiskünnist. Nendes riikides, mis on vanemad riigid, kus võetakse autorite õigusi ja seda kaitset kui loomulikku protsessi, seal ei ole see probleem. Möll käib tegelikult nendes riikides, kus omandiõiguse suhtes on endiselt olemas ka arvamused, et kunst kuulub rahvale, autorite looming kuulub rahvale, et see peabki olema vabalt kättesaadav. Ja sellisena on see kahetsusväärne. Aitäh!

Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2
Ma ikkagi täpsustan. Selle Saksamaa osas ei ole päris õiged andmed. Sealgi on toimunud kümneid meeleavaldusi ja näiteks Poola kindlasti ei ole üks riik, kus kunst kuulub rahvale. Aga see selleks. Minu küsimus on nagu pigem selles, kas on õige allkirjastada riigi poolt leping, mille üle ei olegi võimalik debateerida, kuna see leping ei ole avalikult kättesaadav.

Rein Lang
See ei vasta tõele, see leping on kättesaadav avalikult alates 2010. aastast. Küsimus on lihtsalt tahtes see üles leida. Nii et kõik see protsess on olnud täiesti normaalne, tekstid on olnud kättesaadavad, leping ise on veebis kättesaadav. Nii et ka need väited, et keegi on kuskil midagi ülimalt salaja teinud ja keegi mitte midagi ei tea, ju tegelikult ei pea paika.

Juhataja
Jaa, palun.

Juhan Parts
Kahe tule vahel praegu. Mis on tõesti, millega tuleb sada protsenti nõustuda, et see intellektuaalomandi kaitse vajadus võib-olla meie jaoks veidi harjumatu jätkuvalt. Ma mõtlen eriti nö avalikkuses kui sellises. Siin tänases Ekspressis oli näide päris hea. Selles mõttes on see keskne teema, kuidas tagada nende õiguste kaitse realiseerumine digikeskkonnas, tegelikult ju vastuseta. Olukorras, kus me kõik saame aru, et ka digikeskkond iseenesest on muutumises. Nii et selles mõttes selline teatud konfliktne käsitlus, mida siis ühe või teise ülevõimendusega püütakse sellest sisulisest debatist edasi viia, on küll kahetsusväärne. Aga ju see käib sellega kaasas. See on nagu üks asi.

Minu jaoks, millega ma olen Reinuga kindlasti nõus, mis ka muide on arutelu teema olnud vähemalt ministeeriumide vahel, et kas ACTAt ratifitseerida riigikogus. Igal juhul, sest ACTA lepingu tekst iseenesest võib nõustuda tõenäoliselt sellise juristide hinnanguga, et just kui kehtiva seaduse muutmist ta koheselt ei eelda, aga ta sisaldab sätteid, millega võtame teatud lubadusi, kinnitusi tulevikuks. ACTAga seotud kogukond, mille hulka kindlasti Eesti peaks kuuluma, on kogukond, mis ju kaitseb, kellele intellektuaalne omand on väärtus, mida kaitstakse, sõltumata, kas see siis levib füüsilisel moel või tulevikus ja juba täna digikeskkonnas. Selle tõttu peab olema igal juhul see riigikogus arutelu objekt. Ja need detaili küsimused on siin kindlasti olulised. Minu arvates see arutelu ja ka analüüs, mida me ju täna teeme - mida justiitsministeerium teeb, välisministeerium teeb ja ka majandusministeerium püüab osaleda - on see, et kuidas tõepoolest teatud ACTA artiklite tuleviku mõju võib olla autoriõiguste riivetele või rikkumistele digiruumis.

Võimendada nendele seemnetele ja sellele näitele, mida sina tõid… Aga see küsimus, et kuidas nö interneti teenuse toojad, telekomi operaatorid, milliseid kohustusi võidaks neile peale panna? Kas meil jääb siia alati ruumi ise otsustada neid tulevikus? Täna otseselt see ACTA lepingu tekst mingeid selliseid asju ette ei näe. Aga ma arvan, et see väärib kindlasti arutelu. Ja kindlasti, millega ei saa kaasa minna, on see - mis minu arvates on sügavalt kahetsusväärne - et just kui internetiruumis või digikeskkonnas autoriõigused ja intellektuaalomandi õigused just kui ei kehtiks. Kogu see nö piraadinduse maailmavaade, see on ju tegelikult paljuski, mis minu arvates põhjustab selles mõttes nö seagripi-taolist liikumist. Sellega ma olen peaministriga nõus, et kohati nii tundub. Kui me valitsuskabinetis omal ajal arutasime, ma olin vast üks kõige skeptilisemaid selle seagripi mõju osas. Ütleme nii, et see on see seis. Kokkuvõttes, ma arvan kindlasti see vajab analüüsi, vajab arutelu. Ennekõike just vaadata seda, kuidas see mõjutab tulevikus võimalikult meie seadusandlust. See on kindlasti teema.

See oht ma arvan, et... Me peame selgeks tegema, sest ka meie tahame liikuda rohkem sellesse ühiskonda, kus nö looming maksab, kus looming on kaitstud. See on ju tegelikult ka meie soov, meie inimeste soov. Tõsi küll, täna on meil seda tunduvalt vähem ja me võime tegelikult samamoodi võtta sellise hoiaku, et kuskil on mingi Holliwoodi tööstus. Mingid kurikavalad tegelased, kes siis mõjuvõimu kasutades panevad poliitikud ja riigijuhid liikuma. Me tahame ju ka samamoodi sedalaadi majandust rohkem. Selles mõttes on see nagu äärmiselt akuutne. Ma arvan, me peaks ikkagi kuuluma sellesse gruppi riikidesse, ühiskonda, kes siin ei ole mingid kaasajooksikud ja kellele tuleb peale suruda, vaid kes tegelikult ühiselt otsivad lahendusi.

Teine asi, mida ma veel juhin tähelepanu, et jälle kellelegi üllatusena ei tuleks. Praegu ju Euroopa Liidu tasandil seoses digitaalse ühisturu teemaga käib ju põhjalik arutelu ja kogu intellektuaalsete omandite kaitse seadusandluse üle vaatamine Euroopa Liidu keskselt, kus kindlasti juba on esimene koht, kus tegelikult selle ACTA eesmärgi püstitustel võivad olla konkreetsed rakenduslahendused, kuidas ikkagi toimida, et autori ja muud intellektuaalse omandi õigused oleksid digiruumis kaitstud.

Juhataja
Aitäh! Andres, Liina, oli teil küsimusi? Kui ei, siis ole hea, ulata mikrofon. Siin Raadio 4-l oli.

Maksim Galanin, Raadio 4
Tahaks härra Partsilt küsida. Täna teavitati raudteetöötajate ametiliidust, et nad valmistuvad streigiks, mis on seotud kollektiivlepingu muutmisega. Kas te iseenesest olete valmis selliseks streigiks, et kui meie raudteelased tulevad välja?

Juhan Parts
Ma ei oska selle streigiähvarduse tõsiduse kohta midagi arvata, eks me peame olema kõigeks valmis. Aga ma kutsuks jällegi ka neid raudteeinimesi süvenema sellesse seaduse eelnõusse, mis on parlamendi õiguskomisjoni poolt algatatud. Kui mina selle teemaga ennast kurssi viisin pool aastat või rohkem tagasi, olin üllatunud, et meil on sellised sätted, mis on ju sõnaselges vastuolus põhiseadusega. Riigikogu viib kollektiivlepingu seadusandluses läbi ühte muudatust, et kaotada see vastuolu põhiseadusega, millele õiguskantsler on tähelepanu juhtinud. Nüüd õiguskomisjon seda menetleb. Ma tean, et õiguskomisjon on kohtunud ka tööturu osapooltega, sest iseenesest mõistetavalt puudutab see teema tööturu osapooli – nii tööandjaid kui töövõtjaid.

Kindlasti tasuks esitada konstruktiivsed ettepanekud, lahendus oleks mõistlik leida nii ruttu kui võimalik. Juhin tähelepanu ka, et ametiühingute poolt on see teema just kui niimoodi püsti pandud, et õiguskantsleri ettepanek on jällegi kaldu, on töövõtjatele kahjulik – see ei vasta tõele. Selle kollektiivlepingu sätte muutmine, mis seisnes ju selles, et just kui kunagi sõlmitud kollektiivleping on igavene, sõltumata tähtajast, võib olla kasulik ka tööandjale. Kui tööandjal on sõlmitud tema jaoks väga kasulik kollektiivleping ja ta ei vaevu uut sõlmima, majanduskeskkond ja olukord on muutunud – see võib olla ka tööandjale kasulik. Selline olukord ei ole kindlasti ju ainult ühele poole kaldu.

Maksim Galanin, Raadio 4
Kui üks pool saab lihtsalt lepingust välja minna ükskõik mis hetkel, miks see siis kasulik ei ole?

Juhan Parts
Ei vasta tõele, et üks pool saab mingil hetkel välja minna. Täna kehtib kollektiivlepingus selline säte, et kui on sõlmitud kollektiivleping – ja kollektiivlepingud sõlmitakse alati mingiks tähtajaks – ja kui tähtaeg on lõppenud ja uut ei õnnestu sõlmida, siis seaduses on selline deklaratsioon, et see leping kehtib igavesti. Iseenesest on selline deklaratsioon ju vastuolus n-ö lepinguvabadusega, kui ta puudutab kollektiivlepingut ja muid hüvesid, mida põhiseadus kaitseb. Selline deklaratsioon toob kaasa olukorra, mis tegelikult ju pärsib tööturu dialoogi. Oletame, et tööandja või töövõtja, emba-kumba, tahab säilitada status quo, siis ta tegelikult ju ei pea seda tööturu dialoogi, tulemuseks võivad olla vägagi ettearvamatud mõjud.

Me peame tegema sellise regulatsiooni, kus tööturu dialoog peab käima teatud perioodi järel uuesti. See ei tähenda ju seda, et keegi kohe äkki saab teha mingi uue kollektiivlepingu, mis töötajatele ei meeldi, just kui kõik muud kollektiivlepingut puudutavad sätted muutuvad tühiseks või kehtetuks. See ei ole ju nii. Esimese hoona, ütlen teile ausalt, on tunda selgelt kallutatud või poolinformeeritud positsiooni, mida ametiühingujuhtidelt nagu ei tahaks aimata. Nad on vägagi informeeritud, aga püütakse panna jällegi teemana püsti, et vaadake nüüd, mida seal kavandatakse, et elust võõrdunud riigikogu liikmed on lõplikult töötajatele selja pööranud. See ei vasta lihtsalt tõele. Me peame selle õigusliku nonsensi ära remontima.

Ja kui selle peale öeldakse, et raudteelased hakkavad streikima, siis kuidagi on nagu naljakas, võib-olla, ma ei tea, hakkavad siis ka tööandjad streikima, ma ei tea, võib-olla mina ka hakkan streikima? See on see meie ühiskondliku diskussiooni pidamise kvaliteet, et ma kohe hakkan streikima, kohe äärmuseni. Alati, kui on mõistlikud ettepanekud, siis riigikogu on suhteliselt konsensuslik ju. Ma lihtsalt kutsun – kui te esindate raudteelaste ametiühingut ühel või teisel moel – konstruktiivsele dialoogile. Me peame õppima pidama mõistlikku dialoogi. Seda ütles Ülle Madise vist, kuskil meediast kuulsin. See puudutab nii ACTAt kui ka seda raudteelaste streiki.

Maksim Galanin, Raadio 4
Te olete siis valmis esimesel võimalusel kohtuma nendega?

Juhan Parts
Jumala eest, see on nüüd järgmine teema. Ma olen alati valmis kõigiga kohtuma, 24 tundi, teiega, kõigiga. Aga see on kõige tähtsam asi? Kui ma nüüd ametiühingu juhiga saan kohtuda, siis on saavutatud suur saavutus! Eile ma võtan… Teate, ma võtan ju kõigi telefone. Mulle helistab kodanik Ponjatovski Narvast, kes on energeetikute ametiühingu esimees. Tunnen ammu ja räägib. Kohe tuleb pool tundi juttu, et kuidas streikima hakatakse, et selle ametiühingu mässu peale valitsus vastu ei seisa. Ma ütlesin, et Vladimir, take it easy. Et mis nüüd on, et räägi, mis sulle räägiti. Ja siis hakkad kuulama seda, mida talle räägiti. Ma ütlesin, et see on ne pritšom. Selline on see jutt. Kui te tahate, raudteelased… Tšubarov tahab minuga kohtuda. Palun, tulgu veerand kaks mulle kabineti, ma jätan selle kohtumise ära ja kohtun temaga.

Juhataja
Aitäh! Võtame viimase küsimuse.

Ülo Siinmaa, Ajakirjanike Liit
Tahtsin täna küll küsida natuke teist küsimust, aga ootame peaministri ära, siis küsin. Ma olen teile saatnud meili palvega, et te natuke ette valmistaksite sellele küsimusele. Öelge palun oma haldusala valitsemisalas, palju teie haldusalas on kinnistuid ja mis võiks olla nende kinnistute hetkeväärtus? Kas te olete sellega tegelenud? Ma saan aru, et küsimus on päris raske kohe öelda, aga te peaksite olema juba natukene kursis. Ma ütlen nii palju, et isegi Eesti Pank oma kuue kinnistu väärtust ei ole kas tahtnud avaldada siiamaani või mõtleb selle üle. Aitäh!

Rein Lang
Kas võib, ma vastan sellele? Kuna ma sain selle meili, ma lugesin selle tähelepanelikult läbi. Vaadake, härra Siinmaa, siin on nagu üks niisugune lugu, et te kujutate ette, et näiteks teatrihoonete puhul on võimalik öelda, mis on nende väärtus? Tegelikult ei saa seda öelda väga lihtsal põhjusel. Sellepärast et see väärtus, see hind tekiks tehingu käigus. Kui see teatrihoone müüdaks maha, kas avalikul enampakkumisel või kellele iganes, siis me saame öelda, mis see maksab. Täna ei ole see niimoodi, see on niivõrd hüpoteetiline küsimus, et öelge, kui palju maksab Estonia teater? Seda ei ole võimalk öelda.

Me võime öelda, mis hüpoteetiliselt maksaks see krunt juhul, kui seal Estoniat peal ei oleks, kui see siledaks oleks lükatud. Ometi ju keegi ei kavatse seda maja seal lammutada. Ja kuna keegi ei kavatse seda maja ka müüa, siis meil on võimatu ütelda, mis on selle harilik väärtus asjaõiguse tähenduses. Nii et ma arvan, te tegelete selles mõttes üsna tühja tööga praegusel juhul. Teine asi, mida ma soovitan. Te saate kätte Eesti Vabariigile kaudselt kuuluvate kinnisvarade väärtuse, vaadates järgi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi bilansi. Enamus kinnisvarast on täna juba Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsis olemas ja see on auditeeritud bilanss, kus need peaksid olema kirjeldatud õige väärtusega.

Ülo Siinmaa, Ajakirjanike Liit
Ei ole. Ma räägin, et mul läks kaubandus-tööstuskojaga aega kolm aastat, enne kui nad siis selle Toompea maja, mis bilansis oli, hindasid 200 000 krooni pealt enam vähem normaalse tulemuse peale. Aga Estonia teatri saame hinnata enam-vähem Solarise väärtuse järgi. Maa-amet teeb pidevalt hinnanguid maa kohta. Eestis on näiteks 10 protsenti maad, mida ei ole katastrisse veel kantud, mis on meie ühine rikkus. Selle 10 protsendi maa väärtuse ma palusin hinnata, palju see on. Ja see 10 protsendi maa väärtus on 4,3 miljardit eurot, siis on see päris tõsine rikkus, mida me saame ümber jaotada või kasutada.

Rein Lang
Teate, ma arvan, et teil on see olemuslik viga selles eelduses juba, et kõikidel asjadel on taha kirjutatav igal juhul väga selge rahaline väärtus. Ma toon siin ka nüüd näite sellest, mis on teile võib-olla arusaadavam analoog. Näiteks Baselis suure Šveitsi Credit Suisse’i peakorter on panga bilansis hinnaga 1 Šveitsi frank. Ja lähtutakse sellest loogikast, et kui see hoone müüakse, siis tekib sellest pangale lihtsalt tulu ja keegi ei hakka oma peakest vaevama selle üle, mis see hoone võiks maksta.

Juhataja
Vabandage palun! Ma arvan, et seda diskussiooni saab hiljem jätkata. See on koht, kus saaks konkreetseid küsimusi ministritelt küsida. Kui neid täna rohkem ei ole, siis ma lõpetan selle pressikonverentsi. Ma usun, et ministrid on valmis teie spetsiifilistele küsimustele vastama. Aitäh teile!

Lõpp