Määratlemata kodakondsusega isikute arv

Valitsus on püstitanud eesmärgi, et aastaks 2015 oleks määratlemata kodakondsusega inimeste arv maksimaalselt 89 700 inimest.

Joonise suurendamiseks kliki pildil

Eesti lõimumispoliitika üks võtmenäitaja on määratlemata kodakondsusega inimeste arv ja osakaal Eesti alalisest elanikkonnast.

Viimase nelja aastaga on määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenenud 18 025 inimese võrra 112 422-lt 94 397-ni. 2011. aasta alguse seisuga langes määratlemata kodakondsusega inimeste arv esmakordselt alla 100 000 ehk 97 437 inimeseni, moodustades 7,3% Eesti elanikest. 2011. aastal oli rahvastikuregistri 1.01.2012. a andmetel määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenenud 94 395 inimeseni, moodustades 7% elanikest. 1. jaanuari 2012 .a seisuga jaotus Eesti elanikkond kodakondsuse alusel järgmiselt: 84% olid Eesti kodanikud, 7% olid Venemaa kodanikud, 2% muude riikide kodanikud ja 7% määratlemata kodakondsusega ehk nn halli passi omanikud. Seega võib nentida, et 2015. aastaks seatud eesmärk on senist vähenemistrendi arvestades suure tõenäosusega saavutatav. Samas jääb määratlemata kodakondsusega isikute arv antud grupi ealist vanusestruktuuri arvestades tõenäoliselt pikaks ajaks võrdlemisi suureks.

Positiivsena võib välja tuua asjaolu, et Integratsiooni monitooringu 2011 andmetel on Eesti kodakondsuse taotlemise soov määratlemata kodakondsusega isikute seas kasvanud (51%lt 2008. aastal 64%ni 2011. aastal). Seda tendentsi tõestab ka Eesti kodakondsuse võtmise kasuks otsustanud inimeste osakaalu suurenemine määratlemata kodakondsusega inimeste seas:  kui 2010. aastal vähenes määratlemata kodakondsusega isikute arv 17% juhul Eesti kodakondsuse ning 41% juhul kolmanda riigi (nendest 98% juhul Vene) kodakondsuse omandamise tõttu, siis 2011. aastal vähenes määratlemata kodakondsusega isikute arv 27% juhul Eesti kodakondsuse ning 23% juhtudel mõne teise riigi (neist 91% Vene) kodakondsuse omandamise tõttu. Seega tendents on, et motivatsioon Eesti kodakondsust võtta on kasvanud, kuid kodakondsuse seaduse tingimuste täitmine muutub vanemaealiste seas üha probleemsemaks. Määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenes nii 2010. kui 2011. aastal valdavalt siiski isikute surma tõttu (vastavalt 41% ja 49% juhtudel).

Rahvastikuregistri 2011. aasta andmetel moodustas määratlemata kodakondsusega isikutest  17% vanuses 0-29 aastat (2% olid 0-14 ja 15% 15-29 aastat vanad), samal ajal Eesti kodakondsuse saajatest moodustas see vanuserühm 80% (vanuses 0-14 aastat 615 isikut ja 15-29 aastat 581 isikut).  Üle 30 aastased moodustasid kodakondsuse taotlejatest vaid 20%, samas on see arvuliselt kõige suurem vanuserühm. 45-aastaste ja vanemate määratlemata kodakondsusega isikute (määratlemata kodakondsusega isikutest 54%) hulgas on Eesti kodakondsuse taotlemine võrdlemisi väike (2011.a kokku 181 inimest, 12% Eesti kodakondsuse saajatest).

Seega kõige potentsiaalsemaks sihtrühmaks, kelle hulgas Eesti kodakondsuse taotlejate hulk saaks kasvada, on kuni  45 aastased ja nendele tuleks suunata ka toetavad tegevused. Kõige probleemsem on aga vanuserühm üle 45, kelle puhul saab takistuseks eelkõige keeleoskus. Raskuse õppida ära eesti keelt ning kodakondsuseksami liigse keerukuse tõid Integratsiooni monitooringu 2011. a uuringus määratlemata kodakondsusega isikud välja ka kõige olulisemate Eesti kodakondsuse saamist takistavate teguritena.

Integratsiooni monitooring 2011 toob ohusignaalina ühiskonna stabiilsusele välja noored 15-24 aastased, kes küll oskavad eesti keelt, kuid kelle kodanikuidentiteet on madal. Kõigist  15-29 aastastest noortest olid 1.01.2011. a rahvastikuregistri andmetel 5% määratlemata kodakondsusega ning 3,5% Vene kodakondsusega. Sestap vajab see sihtrühm uute lõimumispoliitika meetmete kavandamisel eritähelepanu.