Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 9. veebruar 2012

Vabariigi Valitsuse pressikonverents
Neljapäev, 9. veebruar 2012. a

• Pressikonverentsi videosalvestust ja videolõike ministrite kommentaaridega saab vaadata valitsuse kodulehel: http://www.valitsus.ee/et/uudised/videod ja Youtube'is: http://www.youtube.com/valitsuseuudised . Videoklipid on Rein Langi ja Juhan Partsi kommentaaridega võltsimisvastase kaubandusleppe ACTA mõjust; samuti kommenteerib Juhan Parts rahvuslikku liiklusohutusprogrammi.
• Pressikonverentsil tehtud fotod: http://valitsus.ee/et/uudised/pildialbum#1682-1

Juhataja Martin Jaško
Tere päevast, head ajakirjanikud ja kes te meid interneti vahendusel jälgite! Alustame valitsuse pressikonverentsiga ning ülevaate tänasest istungist teeb peaministri kohuseid täitev kaitseminister. Palun.

Mart Laar
Aitäh! Lugupeetud ajakirjanikud! Alates selle aasta 1. jaanuarist tõstetakse täna tehtud otsusega tagasiulatuvalt asenduskodude laste pearaha 15 euro võrra, seniselt 640 eurolt 655 euroni kuus ning alla kolmeaastaste või puudega lapse puhul 1023 eurolt 1038 euroni kuus. Kui me vaatame asenduskodusid, siis nende eesmärk on ju pakkuda vanemateta või hooldusõigusteta vanemate lastele võimalikult peresarnaseid tingimusi. Kuna asenduskodu pearaha ei ole kasvanud 2007. aastast alates, siis on igati loomulik kahjuks, et olemasolevatest vahenditest asutuse ülalpidamiseks ei piisa. Lisaks inflatsioonile on kulutused suurenenud seoses sellega, et 2015. aastaks on seadusega ette nähtud asenduskodu pere laste piirarv ja kui me vaatame vajadusi, on selge, et see tõus tuleb teha. Pearaha tõstmine tähendab lisaraha 212 400 eurot ja see summa kaetakse riigieelarvest.

Täna valitsus kinnitas ka rahvusliku liiklusohutusprogrammi, millest räägib täpsemalt majandusminister. Täna on rõõmus päev selle poolest, et valitsus kinnitas mitmed preemiad, nii riigi teaduspreemiad, kultuuri- ja spordipreemiad. Nende tutvustamiseks on vastavad ministrid mõlemad olemas.

Valitsus otsustas tänasel istungil ka suurendada Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi aktsiakapitali ning anda talle seni justiitsministeeriumi valitsemisel olnud kolm kinnistut. Nendeks on näiteks Harku ja Maardu vangla ning praeguseks hoonestamata kinnistu, millel kunagi asus Viljandi vangla. Rahandusminister andis täna valitsuse liikmetele ülevaate Eestis antud riigiabist, kui palju seda on antud. Suurem osa sellest moodustab põllumajandussektori rahad.

Me andsime valitsuses täna volituse sõlmida Eesti ja Singapuri vaheline lennunduskokkulepe, mille eesmärk on loomulikult see, et seda ühendust sedavõrd kaugele tõesti suudetaks ka looma hakata. Midagi kindlat siin ei ole, kuid lootus on selgelt olemas. Ja kinnitati Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kuratoorium ja ka sellest annab ülevaate härra Aaviksoo. See ongi lühidalt tänastest nendest punktidest, millest me põhjalikumalt ei räägi, kõik. Nüüd on järjekord juba ministrite käes.

Juhataja
Aitäh! Lähmegi siit edasi teadus- ja hariduspreemiatega. Minister Aaviksoo, palun.

Jaak Aaviksoo
Tervist minu poolt! Täna otsustatud riigi teaduspreemiatest. Vastavalt kehtivale korrale teeb seda riiklike teaduspreemiate komisjoni esildisel Vabariigi Valitsus ja riiklike teaduspreemiate komisjon eesotsas akadeemik Richard Villemsiga on teinud esildise, mille alusel on need otsused järgmised. Kõigepealt, pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest, mida nimetatakse ka elutööpreemiaks - neid on teadusvallas kaks. Esimene preemia läks nendest Ülo Lumistele, keda ilmselt matemaatikutele ja loodusteadlastele pole vaja tutvustada. Tegemist on ühe väärikama matemaatikuga Tartu Ülikooli Matemaatikainstituudist, kes on pikki aastaid valmistanud ette meie matemaatikute järelkasvu ja teinud ka rahvusvahelisel tasemel teadustööd.

Teine inimene meditsiinivallast, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos. Heidi-Ingrid Maaroos on teada ilmselt mitte ainult arstiteadlastele kodu- ja välismaal, vaid ka inimene, kes on loonud selle akadeemilise vundamendi, millel põhineb perearstisüsteem Eestis. Aga tema teaduslikud uurimused on seotud niisuguse loomakesega nagu Helicobacter pylori, mis sisehaigustes mängib täiesti keskset rolli ja need teaduslikud avastused on teinud ta tuntuks gastroenteroloogide hulgas üle maailma. Ma arvan, et need elutööpreemiad on läinud igati väärikatele inimestele.

Ja nüüd siis aastapreemiad. Täppisteaduste alal Tallinna Tehnikaülikooli Matemaatikainstituudi direktor Jaan Janno, kelle uurimistöö „Pöördülesanded mittehomogeensete materjalide ja keskkondade omaduste määramiseks“ on leidnud rahvusvahelist tähelepanu ja nüüd siis ka ära märgitud Eesti teaduspreemiaga. Keemia ja molekulaarbioloogia alal uurimustsükli eest „Rakkude pooldumist reguleerivad fosforüleerimislülitid“. Fosforüleerimislülitid, püüdke see meelde jätta. Ja selle uurimistsükli autoriks on Tartu Ülikooli vanemteadur Mart Loog. Teine on üldiselt noorema põlvkonna teadlaste esindaja arstiteaduse alal, Tartu Ülikooli vanemteadur Kai Kisand, kellel on valminud uurimustöö tsükkel „Kandidoosi uued tekkemehhanismid“. Kandidoos on naha ja limaskesta krooniline haigus, mille tekkemehhanisme on Kai Kisand aidanud mõista.

Geo- ja bioteaduste alal Tartu Ülikooli professorid Ülo Mander ja Kalle Kirsimäe - maastike aineringe, ökoloogia, maastike muutumised, ökotehnoloogilised meetodid jne. Üsna lai töödetsükkel, millel ei ole mitte ainult tunnetuslik ja teaduslik väärtus, vaid ka üsna selge rakenduslik perspektiiv. Põllumajandusteadused - Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduse Instituudi vanemteadur Jaan Liira. Jaan Liira uurimistöö „Elurikkuse ja selle funktsioonide seosed ruumiprotsessidega kaasaegses põllumajandusmaastikus“. Üsna lähedane sellele, mida on teinud ka bio- ja geoteaduste alal professorid Mander ja Kirsimäe.

Sotsiaalteadused - uurimustsükkel „Identiteedid, konfliktne enesemääratlemine ja de facto riigid“. Professor Eiki Berg, kes on uurinud konfliktseid piirkondi, nagu Küpros, Moldova, Bosnia-Hertsegoviina ja püüdnud mõista ja selgitada, mil määral niisugused konfliktid saavad olla ja võivad olla aluseks uute rahvuslike identiteetide ja riikide tekkele. Üsna problemaatiline uurimisvaldkond. Hea, et meie sellest arenguetapist oma riigiga väljas oleme. Ja humanitaarteaduste eest Eesti Kunstiakadeemia professorile, akadeemik Mart Kalmule „Võim ja arhitektuur. Eesti Vabariigi esindusarhitektuur aastatel 1918-1040“.

Niisugused olid need otsused. Tehnikateaduste alal jäi sel aastal auhind välja andmata. Mitte igal aastal ei ole kõikides valdkondades silmapaistvaid töid, mis niisugust preemiat vääriksid. Loodame, et järgmine aasta on neid siis sellevõrra rohkem ka tehnikateadustes. Ja veel siin viidatud muusikaakadeemia kuratoorium - ma ei hakkaks seda personaaliat üles lugema, see on teile ka muidu kättesaadav. Tahaksin ainult öelda, et muusikaakadeemia on nii juhtkonna kui ka kuratooriumi tasemel minu arvates läbi aastakümnete suutnud tagada üsna stabiilse ja kõrgekvaliteedilise arengu sellele kõrgkoolile, kes on suutnud oma probleemid rahulikult ja sihikindlalt lahendada. Loodan, et see õnnestub neil ka edaspidi. Minu poolt kõik.

Juhataja
Aitäh! Nüüd ülevaade kultuuri- ja spordipreemiatest. Kultuuriminister, palun.

Rein Lang
Aitäh! Minu ülesanne on ära korraldada riiklike kultuuri- ja spordipreemiate määramine. Olgu kohe alguses öeldud, et ei mina ega haridus- ja teadusminister ole selle kehtiva skeemiga rahul, kus on kaks seadust ja üks Vabariigi Valitsuse määrus, mis neid preemiate andmist reguleerib. Valitsus on põhimõtteliselt otsustanud, et tehakse üks uus seadus ja justiitsministeerium on alustanud ka selle seaduse kirjutamist. Siin on palju probleeme, ärme täna sellel peatu.

Aga alustame kultuuripreemiatest. Neid on kahesuguseid. Esiteks, kolm riigi kultuuripreemiat pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest, mida on kutsutud ka elutööpreemiaks. Ja viis riigi kultuuripreemiat just eelmisel kalendriaastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Need on kriteeriumid, mis seadus ütleb. Ja kuidas see jagamine toimub? See toimub niimoodi, et valitsus moodustab kõigepealt tähtsa komisjoni, kes hakkab neid kandidaate arutama. Sel aastal oli komisjon järgmises koosseisus: mina juhatasin seda - see tuleneb otse seadusest, Rene Eespere, Andres Alver, Märt Väljataga, Mai-Ester Murdmaa, Ain Lutsepp, Jaan Ruus, Anu Liivak, Marju Kõivupuu, Linda Kaljundi, Jelena Skulskaja, Anu Kivilo ja Urmas Kõiv. Sellise seltskonna kokkupanemisel on oluline, et oleks saavutatav vähemalt mingil moel tasakaal erinevate kultuurivaldkondade vahel. Ja ega lihtne ei olnud, sest kokku oli kandidaate hästi palju, ligi 50 kandidaati elutööpreemiatele ja kõvasti üle 100 aastapreemiatele. Komisjonil oli üsna keeruline tegelikult selle valiku tegemine.

Aga valik on siis järgmine. Pikaajalise tegevuse eest kultuurivallas saavad preemia, mille suurus on 64 000 eurot, väliseesti kirjamees Hellar Krabi. Siin sai määravaks just tema roll pikaaegse kultuuriajakirja Mana peatoimetajana. Teiseks, Jaan Rääts ja kolmandaks, teatrimees Jaan Tooming.

2011. aasta loomingulise tegevuse eest anti välja viis preemiat. Selle kultuuripreemia suurus on 9600 eurot ja need saavad tänavu aasta helilooja Tõnu Kõrvits, näitleja ja õpetaja ja tõlkija ja lavastaja Anu Lamp. Siin siis konkreetselt osatäitmise eest lavastuses „Amy seisukoht“ Tallinna Linnateatris. Maalikunstnik Tiit Pääsuke, väljapaistva näitusetegevuse eest eelmisel aastal. Kirjanik Mari Vallisoo, kogumike „Koidutäht“, „Koolivihikus“ ning „Tabamatu toalävel“ eest, ja rahvusooper Estonia peadirigent Arvo Volmer ja seda Richard Wagneri ooperi „Parcifal“ muusikalise teostuse eest. Nii palju siis kultuurist.

Spordipreemiad. Selle väljaandmise mehhanism on natuke teistsugune. Spordipreemiad tulenevad mitte otseselt seadusest, aga täitevvõimu otsusest. Selle väljaandmiseks moodustati komisjon, kuhu kuulusid: mina jällegi komisjoni esimehena, kes pidi seda kõike juhtima; härra Gunnar Kraft liikumise „Sport kõigile“ esimees; Ilmar Kütt, Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige, kes esindas kõiki Eesti maakondi; Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Madis Lepajõe; Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann ja spordiajakirjanike liidu juhatuse esimees Sven Sommer. Ka siin oli kandidaate palju ja ega see lihtne ei olnud seda valikut teha. Aga siin ma pean ütlema, õigemini viskama kivi kapsaaeda paljudele spordialaliitudele. Iseenesest ei esitatud kõiki neid, kes oleks väärinud vähemalt debatti selle komisjoni poolt. Ja nii, nagu kord ette näeb, et keda ei esitatud, seda ka komisjon ise lauale tõsta ei saanud. Ma ei hakka siin täpsustama, keda ma siin silmas pean või ka komisjon silmas pidas, aga eks te ise saate sellest aru.

Ka siin on kaks elutööpreemiat, õigemini on see ilusamas keeles preemia aastatepikkuse panuse eest Eesti sporti. Selle preemia suurus on 40 000 eurot. Tänavu saavad selle siis Tõnu Nurk, pikaajalise tegevuse ja silmapaistvate tulemuste eest vehklemise arendaja ja treenerina, ja Rein Ottoson, pikaajalise ja tulemusliku töö eest treenerina purjetamise arendamisel. 2011. aasta eest määrati riigi spordipreemiad, mille suurus on 9600 eurot järgmistele inimestele. Need on Triin Aljand, hõbe- ja pronksmedali võitmise eest ujumises Euroopa lühirajaujumise meistrivõistlustel; Gerd Kanter, hõbemedali võitmise eest kettaheites kergejõustiku maailmameistrivõistlustel. Anne ja Taivo Mägi, tulemusliku töö eest treenerina Grit Šadeiko ettevalmistamisel 2011. aasta U23 kergejõustiku Euroopa meistrivõistlusteks, seega läheb preemiasumma jagamisele. Neljandaks, autorite kollektiiv Sirje Lipp ja Erik Pallase ja Erik Teigamägi, see oli siis 21. Euroopa juunioride kergejõustiku meistrivõistluste ettevalmistamise ja läbiviimise eest Tallinnas 2011. aastal. Jällegi läheb preemia kolme vahel jagamisele. Kaarel Nurmsalu, kolme pronksmedali võitmise eest kahevõistluses ja suusahüpetes juunioride maailmameistrivõistlustel 2011. Ja Liina Laasmaa, kuldmedali võitmise eest odaviskes alla 20-aastaste kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel 2011. Nii palju siis riiklikest preemiatest. Aitäh!

Juhataja
Aitäh kultuuriministrile! Majandusminister, palun.

Juhan Parts
Aitäh! Majandusminister tutvustab kahte küsimust. Esimene on valitsuse otsus kinnitada rahvuslik liiklusohutuse programm, õigemini, selle tegevuskava aastani 2015. Mis selle programmi põhisisu on? Esiteks rahvuslikud eesmärgid liiklusohutuse alal. Kuna kolme viimase aasta puhul on liikluses hukkunute arv kas alla saja või saja ringis, siis suurim uuendus on kindlasti see, et me seda rahvuslikku eesmärki tõstame või siis õigupoolest langetame 75-ni. Taustaks niipalju, et me saame aru, kus me oma nö liiklusest tuleme ja kuhu tõenäoliselt läheme. Aastal 1991 hukkus Eestis liikluses 500 inimest, kusjuures autode arv oli kaks korda väiksem. Aastal 2000 hukkus liikluses umbes 200 inimest. Me oleme jõudnud küllap kogu ühiskonna pingutustega sihukese Euroopa keskmise ühiskonna tasemele. Ja loomulikult eesmärk - ka meil peaks olema ikkagi see lähtepunkt, et iga hukkumine liikluses on tegelikult mõttetu, lubamatu. Aga samas me teame, et liiklus on see, kus kõik inimesed puutuvad kokku teineteisega, autodega, muude sõiduvahenditega ja inimene on kõige nõrgem lüli. See on see rahvuslik eesmärk ja me oleme selle püstitanud koostöös kõigi nende osapooltega - teadlastega, ekspertidega - ja see on kindlasti hädavajalik. Kindlasti selles eesmärgis markeerub ka liiklusohutuse alase tegevuse olulisus.

Me võtame kasutusele ka teise eesmärgi, mida me oleme küll seni jälginud, aga võib-olla avalikult vähem rääkinud ja ka vähem pühendanud ressurssi põhjuste analüüsiks ja sealt ka tegevuste tuletamiseks. See on liikluses vigastanute arv. Liikluses vigastunute arvu osas on numbriline eesmärk mitte rohkem kui 1500. Lihtsalt võrdluseks, et näiteks eelmisel aastal oli ta üle 2000. Ka see selles mõttes peaks olema areng edasi.

Mis on siis valitsusepoolsed või selle kava poolsed tegevused? Kindlasti tegevustena tuleb jätkata neid, mida me nii või teisiti oleme teinud. Kus me kindlasti näeme suuremaid rõhuasetusi on see, et me peame rohkem ressurssi, raha investeerima jätkuvalt liiklusohtlikesse kohtadesse infrastruktuuris. Selles osas oleme me rahaliselt ka selle programmiga tagatud, see kasvab. Teiseks, vaatamata tehnilistele võimalustele liiklusjärelevalve tõhustamiseks on kindlasti hädavajalik, et politsei jätkab oma järelevalvet ja ta on nähtav seal, kus on vaja. Arvestades siis neid riskianalüüse, mida see kava ka välja toob, et kus on tegelikult kõige nõrgemad kohad liikluses ja kes on kõige potentsiaalsemad liiklusõnnetuste põhjustajad või siis ohvrid. Aga on äärmiselt oluline jätkata seda tööd, et me kaasame väga palju erinevaid panustajaid, alates koolidest, lasteaedadest. Meil on tekkinud tõsised mittetulundusühingud, kes panustavad ühel või teisel moel liikluskasvatusse, liiklusohutusse, ettevõtete liikumine, kes sellesse kulutavad. Seda tegevust tuleb kindlasti jätkata. Nii et see on selline terviklik, kõikehõlmav kava ja see on ka tänaseks avaldatud, avalikkusele kättesaadav. Kindlasti minupoolne üleskutse ja palve seda siis võimalusel kajastada, et need tegevused läheksid ka ellu mitte ainult ministeeriumite poolt, vaid ka ühiskonnas laiemalt.

Mis ma tahaks veel markeerida, meil oli siin nädal-paar tagasi ka valitsuse liikluskomisjoni iganädalane regulaarne istung, igakvartaalne. Me teame, et 2011. aasta tulemused olid kehvemad, kui nad olid aasta varem. Liikluses hukkus rohkem inimesi. Me arutasime väga põhjalikult neid põhjusi, et mis see põhjus on. Kuigi me peame aru saama, et liikluses asju hinnates ei piisa ainult ühest aastast, vaid alati vähemalt kolm aastat võib näidata mingisuguseid trende. Küll aga, mis on muret tekitav, mida ma valitsuse pressikonverentsi formaati kasutades lihtsalt ära tahan markeerida või tähelepanu juhtida. Me teeme süsteemselt monitoorime liikluses osalejate, nii jalakäijate, autojuhtide, erinevaid käitumismustreid. Ja tegelikult, kui öeldagi üks põhjus 2011. aasta numbrile, on see, et see käitumismuster nii jalakäijate kui ka autojuhtide osas on läinud kergelt halvemaks. Ma toon mõned näited. Jalakäijate distsipliin fooritulede eiramise osas. Kui 2010. aastal oli see 4,9 protsenti keskmiselt - need on kõik nihukesed keskmised numbrid - jalakäijatest eiras foorituld, siis 2011. aastal 9,3 protsenti. Kaks korda tegelikult võib öelda jalakäijad lasid punase tule osas oma käitumist lõdvemaks.

Jalakäijatele tee andmise kohustus ülekäiguradadel. Kui 2010. aastal 31 protsenti sõidukijuhtidest seda reeglit ei arvestanud, siis 2011. aastal 45 protsenti. Jälle läks halvemaks. Kasvas ka keskmiselt joobes või alkoholi tarvitanud juhtide osakaal liikluses, 0,9 protsenti on nö keskmine number juhtidest, kes on kasutanud alkoholi. 2010. aastaga võrreldes oli see samuti kasv. Ainuke koht, kus meie liikluskäitumine on läinud paremaks, on tegelikult turvavarustuse kasutamine. 2011. aastal 98 protsenti - praktiliselt peaaegu 100, aga mitte 100 - kasutavad liiklejad, juhid, aga ka kaasliiklejad turvavarustust. 2010. aastal oli see 93 protsenti. Need on meie regulaarsed sellised liikluskäitumise monitooringu numbrid, aga see kokkuvõte, mida ma tegelikult tahan öelda. Et kui me ütleme, mis on selle numbri - hukkunuid rohkem, vigastunuid rohkem - ikkagi tegelik põhjus? Me natuke lasime ennast lõdvemaks, kõik liiklejad. See ei ole seletatav sellega, et majandus hakkas kasvama ja selletõttu liiklussagedus kasvas. Ikkagi see tegelikult on see põhjus. Ja kõike seda on muidugi väga valus siin täna rääkida, arvestades tänahommikust uudist Jõgevamaalt, kus kaks laipa. Nii palju kui täna meie eksperdid ja politseieksperdid on siin saanud kiiresti anda mingit analüüsi selle kohta, sisuliselt ilma põhjuseta. Sirgel teel, hea nähtavusega sõiduauto kaldub vastassuunavööndisse. „Ilus“ lause, jutumärkides, ja tulemuseks kaks tervet Eesti meest on surnud. Nii palju liiklusohutuse programmist.

Teine teema, mis leidis võibolla sellel valitsuse istungil kõige rohkem arutelu, oli Euroopa Komisjoni roheline raamat, mis puudutas valgustust. Valgustust kui tulevikku ehk teisisõnu valgustustehnoloogia ja valgustustööstuse arengut. Ja valitsus kiitis heaks esmased Eesti seisukohad selles valgustustehnoloogia käsitluses. Ma ei hakka teile rääkima detaile. Jutt käib sellest, mis juhtub pärast säästupirne või mida vähemalt kavandatakse pärast säästupirne või LED lampe ja millised on tehnoloogia arengud, tööstuse arengud. Nii et Euroopa Komisjon on üllitanud oma rohelise raamatu. Seal räägitakse palju pooljuhtvalgustitest ja nii edasi ja nii edasi. Euroopa Komisjonil ei ole mingit kurikavalat plaani midagi muuta kohustuslikuks, aga ma veel kord juhin tähelepanu, et see on roheline raamat. Kuna säästupirnidele üleminek leidis meis kajastust siis, kui nö kõik otsused olid langetatud ja häid pirne või meile harjumuspäraseid pirne poes enam saada ei olnud, siis ma lihtsalt juhin tähelepanu, et praegu on see hetk, kus ühiskond peaks hakkama arutama, mida nad arvavad tuleviku pirnidest.

Juhataja
Aitäh! Läheme teie küsimuste juurde. Öelge palun oma nimi ja väljaanne, mida te esindate, et saame selle korralikult stenogrammi.

Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2
Küsimus härra kultuuriministrile. Teie olete ju endise juristina kindlasti ka ACTAga tutvunud. Laupäeval toimub selleteemaline üle-Euroopaline meeleavaldus. Siin peaminister võttis eile sõna üsnagi emotsionaalselt, praegu interneti kogukondades ja sotsiaalvõrgustikus käib suur möll selle üle. Öelge, kas te teate, millal Eesti kavatseb ACTA allkirjastada? Aitäh!

Rein Lang
Aitäh! See möll selle ACTA ümber minule meenutab natukene ka seda globaliseerumisvastaste meeleavalduste lainet omal ajal, kus laamendamisturistid liikusid ühest linnast teise. Aga ACTA iseenesest on ainult instrument ammuilma kokku lepitud õiguste kaitseks. Ta ei tekita uusi autoriõigusi ega kaubamärgiõigusi ega patendiõigusi ega ei kaota neid. See on rahvusvaheline instrument, kuidas riigid lepivad kokku ja ka rahvusvahelised organisatsioonid lepivad kokku koostöös, kuidas neid õigusi kaitsta. Need kaks asja tuleb omavahel lahutada, üks on nende õiguste sisu ja maht. Ja selles osas ma ei näe kuskil Eesti ühiskonnas mitte mingisugust debatti ega arutelu. Kas või see, kui suures mahus näiteks autoriõigused peaksid ajas ja ruumis kehtima? Kas pidev surve nende pikendamisele on ratsionaalne või mitte? Kuidas on piir tõmmatud isikliku kasutamise ja avaliku kasutamise vahel? Selle üle me ei debateeri. Aga ootamatult asume me kirglikult debateerima selle üle, et riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid kooskõlastavad oma tegevust ebaseadusliku tegevuse tõkestamiseks. Selles mõttes on see minu jaoks muidugi natuke kummaline.

ACTA on väga hea instrument, see võimaldab kaitsta autoreid, sealhulgas ka Eesti autoreid. Ja ka nendes riikides, kus seda kaitset täna ei ole. See ei too kaasa endaga Eesti seaduste vähimalgi määral muutmist, et mingid repressioonid oleksid võimalikud. Siin veebis liiguvad kõige müstilisemad vandenõuteooriad. Üks nendest on selline, et näiteks Ameerika Ühendriikide homeland security act automaatselt alustab kehtivust Eestis. Mina ei tea, kust sellised teooriad võetakse? Ütleme, täiskuu on ka lisaks kõigele. Aga nendel hirmudel ei ole mitte mingisugust alust. Ja mina loodan, et kõige lähemal ajal Eesti Vabariik kirjutab selle ACTA lepingu alla, esitab selle parlamendile ja parlament selle ka ratifitseerib, et see probleem saaks ometi ükskord päevakorrast maha. Saksamaal, mis on selle lepinguga ühinenud, ei ole see ületanud uudiskünnist. Nendes riikides, mis on vanemad riigid, kus võetakse autorite õigusi ja seda kaitset kui loomulikku protsessi, seal ei ole see probleem. Möll käib tegelikult nendes riikides, kus omandiõiguse suhtes on endiselt olemas ka arvamused, et kunst kuulub rahvale, autorite looming kuulub rahvale, et see peabki olema vabalt kättesaadav. Ja sellisena on see kahetsusväärne. Aitäh!

Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2
Ma ikkagi täpsustan. Selle Saksamaa osas ei ole päris õiged andmed. Sealgi on toimunud kümneid meeleavaldusi ja näiteks Poola kindlasti ei ole üks riik, kus kunst kuulub rahvale. Aga see selleks. Minu küsimus on nagu pigem selles, kas on õige allkirjastada riigi poolt leping, mille üle ei olegi võimalik debateerida, kuna see leping ei ole avalikult kättesaadav.

Rein Lang
See ei vasta tõele, see leping on kättesaadav avalikult alates 2010. aastast. Küsimus on lihtsalt tahtes see üles leida. Nii et kõik see protsess on olnud täiesti normaalne, tekstid on olnud kättesaadavad, leping ise on veebis kättesaadav. Nii et ka need väited, et keegi on kuskil midagi ülimalt salaja teinud ja keegi mitte midagi ei tea, ju tegelikult ei pea paika.

Juhataja
Jaa, palun.

Juhan Parts
Kahe tule vahel praegu. Mis on tõesti, millega tuleb sada protsenti nõustuda, et see intellektuaalomandi kaitse vajadus võib-olla meie jaoks veidi harjumatu jätkuvalt. Ma mõtlen eriti nö avalikkuses kui sellises. Siin tänases Ekspressis oli näide päris hea. Selles mõttes on see keskne teema, kuidas tagada nende õiguste kaitse realiseerumine digikeskkonnas, tegelikult ju vastuseta. Olukorras, kus me kõik saame aru, et ka digikeskkond iseenesest on muutumises. Nii et selles mõttes selline teatud konfliktne käsitlus, mida siis ühe või teise ülevõimendusega püütakse sellest sisulisest debatist edasi viia, on küll kahetsusväärne. Aga ju see käib sellega kaasas. See on nagu üks asi.

Minu jaoks, millega ma olen Reinuga kindlasti nõus, mis ka muide on arutelu teema olnud vähemalt ministeeriumide vahel, et kas ACTAt ratifitseerida riigikogus. Igal juhul, sest ACTA lepingu tekst iseenesest võib nõustuda tõenäoliselt sellise juristide hinnanguga, et just kui kehtiva seaduse muutmist ta koheselt ei eelda, aga ta sisaldab sätteid, millega võtame teatud lubadusi, kinnitusi tulevikuks. ACTAga seotud kogukond, mille hulka kindlasti Eesti peaks kuuluma, on kogukond, mis ju kaitseb, kellele intellektuaalne omand on väärtus, mida kaitstakse, sõltumata, kas see siis levib füüsilisel moel või tulevikus ja juba täna digikeskkonnas. Selle tõttu peab olema igal juhul see riigikogus arutelu objekt. Ja need detaili küsimused on siin kindlasti olulised. Minu arvates see arutelu ja ka analüüs, mida me ju täna teeme - mida justiitsministeerium teeb, välisministeerium teeb ja ka majandusministeerium püüab osaleda - on see, et kuidas tõepoolest teatud ACTA artiklite tuleviku mõju võib olla autoriõiguste riivetele või rikkumistele digiruumis.

Võimendada nendele seemnetele ja sellele näitele, mida sina tõid… Aga see küsimus, et kuidas nö interneti teenuse toojad, telekomi operaatorid, milliseid kohustusi võidaks neile peale panna? Kas meil jääb siia alati ruumi ise otsustada neid tulevikus? Täna otseselt see ACTA lepingu tekst mingeid selliseid asju ette ei näe. Aga ma arvan, et see väärib kindlasti arutelu. Ja kindlasti, millega ei saa kaasa minna, on see - mis minu arvates on sügavalt kahetsusväärne - et just kui internetiruumis või digikeskkonnas autoriõigused ja intellektuaalomandi õigused just kui ei kehtiks. Kogu see nö piraadinduse maailmavaade, see on ju tegelikult paljuski, mis minu arvates põhjustab selles mõttes nö seagripi-taolist liikumist. Sellega ma olen peaministriga nõus, et kohati nii tundub. Kui me valitsuskabinetis omal ajal arutasime, ma olin vast üks kõige skeptilisemaid selle seagripi mõju osas. Ütleme nii, et see on see seis. Kokkuvõttes, ma arvan kindlasti see vajab analüüsi, vajab arutelu. Ennekõike just vaadata seda, kuidas see mõjutab tulevikus võimalikult meie seadusandlust. See on kindlasti teema.

See oht ma arvan, et... Me peame selgeks tegema, sest ka meie tahame liikuda rohkem sellesse ühiskonda, kus nö looming maksab, kus looming on kaitstud. See on ju tegelikult ka meie soov, meie inimeste soov. Tõsi küll, täna on meil seda tunduvalt vähem ja me võime tegelikult samamoodi võtta sellise hoiaku, et kuskil on mingi Holliwoodi tööstus. Mingid kurikavalad tegelased, kes siis mõjuvõimu kasutades panevad poliitikud ja riigijuhid liikuma. Me tahame ju ka samamoodi sedalaadi majandust rohkem. Selles mõttes on see nagu äärmiselt akuutne. Ma arvan, me peaks ikkagi kuuluma sellesse gruppi riikidesse, ühiskonda, kes siin ei ole mingid kaasajooksikud ja kellele tuleb peale suruda, vaid kes tegelikult ühiselt otsivad lahendusi.

Teine asi, mida ma veel juhin tähelepanu, et jälle kellelegi üllatusena ei tuleks. Praegu ju Euroopa Liidu tasandil seoses digitaalse ühisturu teemaga käib ju põhjalik arutelu ja kogu intellektuaalsete omandite kaitse seadusandluse üle vaatamine Euroopa Liidu keskselt, kus kindlasti juba on esimene koht, kus tegelikult selle ACTA eesmärgi püstitustel võivad olla konkreetsed rakenduslahendused, kuidas ikkagi toimida, et autori ja muud intellektuaalse omandi õigused oleksid digiruumis kaitstud.

Juhataja
Aitäh! Andres, Liina, oli teil küsimusi? Kui ei, siis ole hea, ulata mikrofon. Siin Raadio 4-l oli.

Maksim Galanin, Raadio 4
Tahaks härra Partsilt küsida. Täna teavitati raudteetöötajate ametiliidust, et nad valmistuvad streigiks, mis on seotud kollektiivlepingu muutmisega. Kas te iseenesest olete valmis selliseks streigiks, et kui meie raudteelased tulevad välja?

Juhan Parts
Ma ei oska selle streigiähvarduse tõsiduse kohta midagi arvata, eks me peame olema kõigeks valmis. Aga ma kutsuks jällegi ka neid raudteeinimesi süvenema sellesse seaduse eelnõusse, mis on parlamendi õiguskomisjoni poolt algatatud. Kui mina selle teemaga ennast kurssi viisin pool aastat või rohkem tagasi, olin üllatunud, et meil on sellised sätted, mis on ju sõnaselges vastuolus põhiseadusega. Riigikogu viib kollektiivlepingu seadusandluses läbi ühte muudatust, et kaotada see vastuolu põhiseadusega, millele õiguskantsler on tähelepanu juhtinud. Nüüd õiguskomisjon seda menetleb. Ma tean, et õiguskomisjon on kohtunud ka tööturu osapooltega, sest iseenesest mõistetavalt puudutab see teema tööturu osapooli – nii tööandjaid kui töövõtjaid.

Kindlasti tasuks esitada konstruktiivsed ettepanekud, lahendus oleks mõistlik leida nii ruttu kui võimalik. Juhin tähelepanu ka, et ametiühingute poolt on see teema just kui niimoodi püsti pandud, et õiguskantsleri ettepanek on jällegi kaldu, on töövõtjatele kahjulik – see ei vasta tõele. Selle kollektiivlepingu sätte muutmine, mis seisnes ju selles, et just kui kunagi sõlmitud kollektiivleping on igavene, sõltumata tähtajast, võib olla kasulik ka tööandjale. Kui tööandjal on sõlmitud tema jaoks väga kasulik kollektiivleping ja ta ei vaevu uut sõlmima, majanduskeskkond ja olukord on muutunud – see võib olla ka tööandjale kasulik. Selline olukord ei ole kindlasti ju ainult ühele poole kaldu.

Maksim Galanin, Raadio 4
Kui üks pool saab lihtsalt lepingust välja minna ükskõik mis hetkel, miks see siis kasulik ei ole?

Juhan Parts
Ei vasta tõele, et üks pool saab mingil hetkel välja minna. Täna kehtib kollektiivlepingus selline säte, et kui on sõlmitud kollektiivleping – ja kollektiivlepingud sõlmitakse alati mingiks tähtajaks – ja kui tähtaeg on lõppenud ja uut ei õnnestu sõlmida, siis seaduses on selline deklaratsioon, et see leping kehtib igavesti. Iseenesest on selline deklaratsioon ju vastuolus n-ö lepinguvabadusega, kui ta puudutab kollektiivlepingut ja muid hüvesid, mida põhiseadus kaitseb. Selline deklaratsioon toob kaasa olukorra, mis tegelikult ju pärsib tööturu dialoogi. Oletame, et tööandja või töövõtja, emba-kumba, tahab säilitada status quo, siis ta tegelikult ju ei pea seda tööturu dialoogi, tulemuseks võivad olla vägagi ettearvamatud mõjud.

Me peame tegema sellise regulatsiooni, kus tööturu dialoog peab käima teatud perioodi järel uuesti. See ei tähenda ju seda, et keegi kohe äkki saab teha mingi uue kollektiivlepingu, mis töötajatele ei meeldi, just kui kõik muud kollektiivlepingut puudutavad sätted muutuvad tühiseks või kehtetuks. See ei ole ju nii. Esimese hoona, ütlen teile ausalt, on tunda selgelt kallutatud või poolinformeeritud positsiooni, mida ametiühingujuhtidelt nagu ei tahaks aimata. Nad on vägagi informeeritud, aga püütakse panna jällegi teemana püsti, et vaadake nüüd, mida seal kavandatakse, et elust võõrdunud riigikogu liikmed on lõplikult töötajatele selja pööranud. See ei vasta lihtsalt tõele. Me peame selle õigusliku nonsensi ära remontima.

Ja kui selle peale öeldakse, et raudteelased hakkavad streikima, siis kuidagi on nagu naljakas, võib-olla, ma ei tea, hakkavad siis ka tööandjad streikima, ma ei tea, võib-olla mina ka hakkan streikima? See on see meie ühiskondliku diskussiooni pidamise kvaliteet, et ma kohe hakkan streikima, kohe äärmuseni. Alati, kui on mõistlikud ettepanekud, siis riigikogu on suhteliselt konsensuslik ju. Ma lihtsalt kutsun – kui te esindate raudteelaste ametiühingut ühel või teisel moel – konstruktiivsele dialoogile. Me peame õppima pidama mõistlikku dialoogi. Seda ütles Ülle Madise vist, kuskil meediast kuulsin. See puudutab nii ACTAt kui ka seda raudteelaste streiki.

Maksim Galanin, Raadio 4
Te olete siis valmis esimesel võimalusel kohtuma nendega?

Juhan Parts
Jumala eest, see on nüüd järgmine teema. Ma olen alati valmis kõigiga kohtuma, 24 tundi, teiega, kõigiga. Aga see on kõige tähtsam asi? Kui ma nüüd ametiühingu juhiga saan kohtuda, siis on saavutatud suur saavutus! Eile ma võtan… Teate, ma võtan ju kõigi telefone. Mulle helistab kodanik Ponjatovski Narvast, kes on energeetikute ametiühingu esimees. Tunnen ammu ja räägib. Kohe tuleb pool tundi juttu, et kuidas streikima hakatakse, et selle ametiühingu mässu peale valitsus vastu ei seisa. Ma ütlesin, et Vladimir, take it easy. Et mis nüüd on, et räägi, mis sulle räägiti. Ja siis hakkad kuulama seda, mida talle räägiti. Ma ütlesin, et see on ne pritšom. Selline on see jutt. Kui te tahate, raudteelased… Tšubarov tahab minuga kohtuda. Palun, tulgu veerand kaks mulle kabineti, ma jätan selle kohtumise ära ja kohtun temaga.

Juhataja
Aitäh! Võtame viimase küsimuse.

Ülo Siinmaa, Ajakirjanike Liit
Tahtsin täna küll küsida natuke teist küsimust, aga ootame peaministri ära, siis küsin. Ma olen teile saatnud meili palvega, et te natuke ette valmistaksite sellele küsimusele. Öelge palun oma haldusala valitsemisalas, palju teie haldusalas on kinnistuid ja mis võiks olla nende kinnistute hetkeväärtus? Kas te olete sellega tegelenud? Ma saan aru, et küsimus on päris raske kohe öelda, aga te peaksite olema juba natukene kursis. Ma ütlen nii palju, et isegi Eesti Pank oma kuue kinnistu väärtust ei ole kas tahtnud avaldada siiamaani või mõtleb selle üle. Aitäh!

Rein Lang
Kas võib, ma vastan sellele? Kuna ma sain selle meili, ma lugesin selle tähelepanelikult läbi. Vaadake, härra Siinmaa, siin on nagu üks niisugune lugu, et te kujutate ette, et näiteks teatrihoonete puhul on võimalik öelda, mis on nende väärtus? Tegelikult ei saa seda öelda väga lihtsal põhjusel. Sellepärast et see väärtus, see hind tekiks tehingu käigus. Kui see teatrihoone müüdaks maha, kas avalikul enampakkumisel või kellele iganes, siis me saame öelda, mis see maksab. Täna ei ole see niimoodi, see on niivõrd hüpoteetiline küsimus, et öelge, kui palju maksab Estonia teater? Seda ei ole võimalk öelda.

Me võime öelda, mis hüpoteetiliselt maksaks see krunt juhul, kui seal Estoniat peal ei oleks, kui see siledaks oleks lükatud. Ometi ju keegi ei kavatse seda maja seal lammutada. Ja kuna keegi ei kavatse seda maja ka müüa, siis meil on võimatu ütelda, mis on selle harilik väärtus asjaõiguse tähenduses. Nii et ma arvan, te tegelete selles mõttes üsna tühja tööga praegusel juhul. Teine asi, mida ma soovitan. Te saate kätte Eesti Vabariigile kaudselt kuuluvate kinnisvarade väärtuse, vaadates järgi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi bilansi. Enamus kinnisvarast on täna juba Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsis olemas ja see on auditeeritud bilanss, kus need peaksid olema kirjeldatud õige väärtusega.

Ülo Siinmaa, Ajakirjanike Liit
Ei ole. Ma räägin, et mul läks kaubandus-tööstuskojaga aega kolm aastat, enne kui nad siis selle Toompea maja, mis bilansis oli, hindasid 200 000 krooni pealt enam vähem normaalse tulemuse peale. Aga Estonia teatri saame hinnata enam-vähem Solarise väärtuse järgi. Maa-amet teeb pidevalt hinnanguid maa kohta. Eestis on näiteks 10 protsenti maad, mida ei ole katastrisse veel kantud, mis on meie ühine rikkus. Selle 10 protsendi maa väärtuse ma palusin hinnata, palju see on. Ja see 10 protsendi maa väärtus on 4,3 miljardit eurot, siis on see päris tõsine rikkus, mida me saame ümber jaotada või kasutada.

Rein Lang
Teate, ma arvan, et teil on see olemuslik viga selles eelduses juba, et kõikidel asjadel on taha kirjutatav igal juhul väga selge rahaline väärtus. Ma toon siin ka nüüd näite sellest, mis on teile võib-olla arusaadavam analoog. Näiteks Baselis suure Šveitsi Credit Suisse’i peakorter on panga bilansis hinnaga 1 Šveitsi frank. Ja lähtutakse sellest loogikast, et kui see hoone müüakse, siis tekib sellest pangale lihtsalt tulu ja keegi ei hakka oma peakest vaevama selle üle, mis see hoone võiks maksta.

Juhataja
Vabandage palun! Ma arvan, et seda diskussiooni saab hiljem jätkata. See on koht, kus saaks konkreetseid küsimusi ministritelt küsida. Kui neid täna rohkem ei ole, siis ma lõpetan selle pressikonverentsi. Ma usun, et ministrid on valmis teie spetsiifilistele küsimustele vastama. Aitäh teile!

Lõpp