Uuendatud: 31.10.2011, kell 12:58
Iga riigi julgeolek tugineb eelkõige rahva enesekindlusele, kokkukuuluvustundele ja kaitsetahtele. Paljud riigid kasutavad seepärast teiste riikide valitsemisel tehtavate otsuste mõjutamiseks avalikku diplomaatiat ja informatsioonilist mõjutustegevust. Ka Eesti on teiste riikide avaliku diplomaatia ja mõjutustegevuse sihtmärgiks ning meie valitsuskommunikatsiooni spetsialistidel tuleb sellega arvestada.
Samuti on kõikidel valitsusasutuste kommunikatsioonispetsialistidel oluline hästi tunda (ning vajadusel avalikkusele selgitada) piiranguid, mida demokraatlikes riikides seatakse teatud teabe avaldamisele elanike ja riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil.
Demokraatliku riigivalitsemise eeltingimusteks on haritud ja hästi informeeritud kodanikkond ning vaba teabe- ja arvamustevahetuse võimaldamine ühiskonnaelu küsimustes. Eesti seaduste kohaselt on avalikke ülesandeid täites saadud või loodud teave üldjuhul avalik, kuid teatud juhtudel on sellele ligipääsu piiramine vajalik inimeste või riigi kaitseks.
Riigikaitse, julgeoleku ja turvalisuse huvides loetleb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus need teabeliigid, mille avaldamine on võimalik alles salastatuse kustumisel või teatud juhtudel salastatuse kustutamisel. Teatud avaldamispiiranguid loetleb ka avaliku teabe seadus, sätestades samas põhimõtte, et ilma konkreetse seadusest tuleva aluseta ei tohi teabe avaldamisest keelduda. See põhimõte on vajalik riigi läbipaistvuse ja usaldusväärsuse tagamiseks, kuid seab riigikaitse ning julgeoleku tagamisega seotud asutusi vahel keerukasse olukorda. Nimelt võib ka formaalselt avalikku teavet ära kasutada riigi huvide vastu või tuletada sellest otseselt julgeolekut ohustavat infot.
Näiteks, kui keegi küsib julgeolekuasutuselt, kas isik X on teinud julgeolekuasutusega salajast koostööd, siis formaalselt võiks julgeolekuasutus anda eitava vastuse, rikkumata seejuures riigisaladuse kaitse nõudeid ning üksikjuhtumi puhul isegi kahjustamata riigi julgeolekut. Kui aga selliseid küsimusi küsitakse korduvalt, võib juhtuda, et satutaksegi salajasele kaastöötajale ning julgeolekuasutus on sunnitud vaikima. Nii ongi riigisaladus paljastatud, kaotatud riigile väärtuslik allikas ning halvemal juhul seatud ohtu riigi huvides töötava isiku elu ja tervis.
Sellise nn välistamismeetodi ennetamiseks on igas riigis teatud valdkonnad, mida üldjuhul üldse ei kommenteerita või kommenteeritakse väga napisõnaliselt. Sellised teemad on:
Riigi luure- ja vastuluuretegevusest kõneldakse avalikult mõnel erandjuhul. Esiteks antakse infot kriminaalmenetluse kohta, kui see on jõudnud kahtlustatava vahistamise staadiumisse (isikult vabaduse võtmine ei jää saladuseks ja seda peab ka avalikkusele põhjendama). Teiseks tehakse kõigile kättesaadavaks riigi initsiatiivil perioodiliselt avaldatav julgeolekuasutuse töö ülevaade (nt kaitsepolitseiameti aastaraamat). Kolmandaks saavad avalikuks teistes riikides toimunud juhtumid, kus teine riik ise on infot avaldanud ja see vajab meie oludes professionaalset selgitust (nt 2010. aasta suvel USAs tabatud 11 Venemaa spiooni juhtum). Neljandaks võidakse anda üldist laadi selgitavaid kommentaare (nt käesolev tekst).
On tavaks, et valitsusasutused annavad luure- ja vastuluuretegevusega seotud päringutele järgneva standardse vastuse: “Eesti ei kommenteeri ühegi isiku seotust või mitteseotust Eesti luure- ja julgeolekuasutustega. Eesti ei kommenteeri avaldusi, milles Eestit süüdistatakse luuretegevuses kolmandate riikide vastu.”
Mõnel juhul võib napisõnalise kommentaari andmine olla eespool loetletud teemade puhul vältimatu teatud valeinfo või spekulatsioonide ümberlükkamiseks, kuid seejuures tuleb alati arvestada Pandora laeka avamise ohuga – kommentaar tõmbab teemale alati rohkem tähelepanu ja võib anda ainest uuteks spekulatsioonideks. Maailma praktikas on juhtumeid, kus ümberlükkamist nõudev valeinfo on meediale ette söödetud just teise riigi eriteenistuste poolt, mille tulemusena on riik “kahvlis” – kas lasta kahjulikel kuulujuttudel levida või avaldada nende ümberlükkamiseks tundlikku infot.
Sarnane on olukord mitmete politseioperatsioonidega. Liiga varajase või liiga täpse info avalikuks saamine võib anda kurjategijatele võimalusi oma tegevuse varjamiseks või kuritegude kavandamiseks. Näiteks ei avalikustata sularahaveoga seotud operatsioone.
Iga taolise üksikjuhtumi lahendamiseks ideaalset retsepti pole, kuid kui on üldteada reegel, et riik neid teemasid ei kommenteeri, siis kahaneb ka spekuleerimise kihk. Seepärast on oluline, et kõik valitsusasutuste kommunikatsioonispetsialistid eelnimetatud teemade tõusetumisel ka seda üldreeglit küsijatele meelde tuletaks – pole mõtet küsida ei meilt ega teistelt asutustelt, nendest asjadest lihtsalt ei räägita.
Riigikogu poolt heaks kiidetud Eesti julgeolekupoliitika alustes, milles määratakse kindlaks Eesti julgeolekupoliitika eesmärk, põhimõtted ja tegevussuunad, on julgeolekuohte kirjeldatud muu hulgas järgmiselt:
“Eesti julgeolekut ohustav väline surve võib ilmneda Eesti rahvusvahelise maine kahjustamisena, sisemise ebastabiilsuse tekitamisena, sõjalise survena, samuti Eesti või liitlaste mõjutamisena Eesti iseseisvust ja sõltumatust kahjustavate poliitiliste otsuste tegemiseks. Eesti julgeolekut võib ohustada välisriikide eriteenistuste Eesti-vastane tegevus. /.../
Tegelikkust moonutava infovälja mõju võib tuua kaasa pingeid rahvusvahelistes suhetes, mõne elanikkonnarühma radikaliseerumise ning ühiskonna sidususe kahjustumise ja ebastabiilsuse. /.../ Eestit kui demokraatlikku avatud ühiskonda võib mõjutada ka äärmuslike, kuritahtlike või vihkamisel põhinevate ideoloogiate levik. See võib nõrgestada ühiskonna sidusust, vähendada sallivust ja tekitada sotsiaalseid pingeid.”
Eesti Vabariigi otsused peavad kujunema põhiseaduses sätestatud demokraatlike võimumehhanismide kaudu, seetõttu tuleb valitsusasutuste kommunikatsioonispetsialistidel ja kõneisikutel olla allikakriitilised ning eristada vaba ajakirjanduslikku tegevust vaenulikust propagandast, mis võib olla inspireeritud mõne välisriigi või huvigrupi mõjutussoovist.
Valitsusasutuste kommunikatsioonispetsialistide ülesandeks on ka nõustada oma asutuse kõneisikuid, et Eesti riigiasutusi ei meelitataks omavahel meedias tülitsema ning vaenuliku propagandisti kavandatud sõnumite ja kujundite mõju nende ülekordamisega võimendama.
Avaliku info julgeolekutundlikkuse paremaks hindamiseks peaksid ministeeriumide kommunikatsioonijuhid ja nende asendajad olema läbinud julgeolekukontrolli, et saada luba riigisaladuse seaduse alusel kaitstava infoga tutvumiseks.
Oma asutuse tegevusvaldkonnas avaliku info (sealhulgas meedia käsutuses oleva info, mis veel ei ole avalik, kuid eeldatavasti saab avalikuks) analüüsimisel on asjakohane esitada järgmised küsimused:
Kui valitsusasutuse kommunikatsioonispetsialisti poole pöördub end ajakirjanikuna esitlev isik küsimusega, kuidas valmistub teie asutus homme toimuvaks äärmuslaste massimiitinguks ja oodatavateks rahutusteks, oleks rutiinne analüüs järgmine:
Eesti ajakirjanduses on arutatud juhtumit, kuidas üks riik võib libauudise abil soodsate asjaolude kokkulangemisel naaberriigis segadust, hirmu ja ärevust külvata. Venemaa uudisteportaalid RIA Novosti, Regnum.ru ja Interfaks hakkasid 2008. aasta 4. septembril levitama Peterburi ja Leningradi oblasti kompartei väljamõeldud ja päev varem oma veebilehele ülesriputatud libauudist, mille kohaselt olid paar Ida-Virumaa talu kuulutanud end Eestist sõltumatuks ja pöördunud abipalvega Venemaa poole. Äsja lõppenud Venemaa agressioon Gruusia vastu ning Eesti ajaloo kurvad kogemused viisid selleni, et kui Eesti meediakanalites uudist levitati, muutusid paljud lugejad murelikuks.
Ajaloolise kõrvalpõikena võib meenutada, et Nõukogude Liidus kutsuti kontrollimata info levitamise kaudu pahaaimamatult oma riiki kahjustavaid ja nõukogude huve edendavaid publitsiste ja riigiametnikke “kasulikeks idiootideks”. Tänapäeval loodavad nn kasulikele idiootidele näiteks terroriorganisatsioonid, kes kavandavad terroriakte võimalikult emotsionaalsele ja laiaulatuslikule meediakajastusele mõeldes.
Eesti riigikaitse eesmärk on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus. Eesti sõjaline riigikaitse on osa terviklikust riigikaitsest ja tugineb kahel võrdselt olulisel sambal – esmase iseseisva kaitsevõime arendamisel ning kollektiivkaitsel, mille nurgakiviks on Eesti liikmelisus NATOs.
Eesti-vastase sõjalise tegevuse ennetamiseks ja tõrjumiseks kasutatakse totaalkaitse põhimõttel kõiki võimalusi, sealhulgas nii riigistruktuuride kui ka rahva jõupingutusi.
Eesti kui väikeriigi jaoks on ülimalt oluline tagada kodanike laiapindne aktiivne kaasatus ja usaldus riigikaitsega tegelevate struktuuride vastu ning riigi eeskujulik maine rahvusvahelises suhtluses. Mõlema eesmärgi saavutamisel ja hoidmisel on ausal ja professionaalsel kommunikatsioonil väga oluline roll. Eesti elanike usk Eesti kaitsevõimesse ning suutlikkusse end võõrkallaletungi puhul kaitsta on Põhjalale omaselt läbi aastate püsinud kõrgena.
Näiteks 2010. aasta jaanuaris korraldatud avaliku arvamuse uuringu kohaselt usaldas kaitseväge 80 protsenti ning sõjalise vastupanu osutamist rünnaku korral pooldas 77 protsenti Eesti elanikest.
Riigi kuvand mõjutab riigikaitset otseselt. Kui Eestit teatakse demokraatliku õigusriigina, kellel on tugevad liitlassuhted ning hästi väljaõpetatud ja relvastatud reservarmee ning kus rahvas on oma riiki valmis kaitsma, siis väheneb ka agressiooni oht.
Sõjalist riigikaitset puudutava teavitustööga tegelevad Eestis põhiliselt kaitseministeeriumi, kaitseväe, kaitseliidu ja kaitseressursside ameti kommunikatsiooniüksused, kes kommunikatsiooni ühtsuse tagamiseks teevad koostööd riigikantselei, ministeeriumide, Vabariigi Presidendi kantselei ja julgeolekuasutustega.
Nii nagu Eesti valitsuskommunikatsioonis tervikuna, on ka kaitsevaldkonna teavitustegevuses olulised põhiväärtused avatus, ausus ja arusaadavus. Riigikaitse küsimuste sisukas avalik arutelu aitab inimestel riiklikku ja rahvusvahelist julgeolekuolukorda paremini mõista ning muudab elanikkonna vaenuliku mõjutustegevuse suhtes vastupanuvõimelisemaks.
Samas on sõjalise riigikaitse puhul mitmetel teemadel info avalikustamisel piirangud, mille rikkumine tooks kaasa riigi kaitsevõime kahjustamise või seaks ohtu inimeste elud. Näiteks ei saa riigiasutused detailides kommenteerida sõjalisi kaitseplaane või mobilisatsioonikavasid, sest nende avalikuks saamine kahjustaks oluliselt Eesti territooriumi sõjalise kaitse korraldamist. Teatud piirangud seatakse ka tundlike kaitseväeliste objektide ja kaitsetehnika pildistamisele ning filmimisele. Näiteks ei ole ajakirjanikele lubatud ligidalt jäädvustada Eesti ja ühes sellega ka NATO õhuruumi jälgivate radarisüsteemide tööd.
Piiratud ligipääsuga teemast huvitatud ajakirjanikele tuleb soovitada pöörduda kaitseväe peastaabi teavitusosakonna poole, kes saab vajadusel anda kommentaare ja vahendada nii teksti- kui pildimaterjali kujul, mis ei kahjusta tundlikku infot.
Parema ülevaate tagamiseks Eesti kaitseväelaste tegevusest rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel korraldavad kaitseväe peastaap, kaitseministeerium ja välisministeerium igal aastal operatsioonipiirkondadesse meediavisiite.
Vahel võimaldatakse ajakirjanikel Eesti üksuste tegevuse paremaks mõistmiseks selle tegevust vahetult pikema aja vältel jälgida üksusega koos elades. Näiteks veetis 2010. aastal nädala Eesti sõdurite juures Afganistanis ajalehe Helsingin Sanomat ajakirjanik Heikki Aitokoski.
Ajakirjanike visiidid võivad olla spetsiaalselt plaanitud eraldiseisvad sündmused või ühildatud mõne poliitiku või kõrge sõjaväelase visiidiga. Viimasel juhul ei ole ajakirjanikel lubatud enne operatsioonipiirkonda jõudmist sellest avalikkust teavitada, sest muidu võib vaenupool saada teavet rünnaku kavandamiseks.
Konfliktipiirkonnas omal käel liikumine on eluohtlik. Kõrgemad üksused ja konfliktipiirkonnas tegutsevad riigid on kehtestanud reeglid, millega tuleb arvestada nii Eesti ajakirjanikel kui ka kaitseväelastel. Kaitsevägi abistab võimalusel ajakirjanikke konfliktipiirkonnas liikumisel ja akrediteeringu saamisel. Ametlikult korraldatavatel meediavisiitidel lahingutegevuse piirkonda tuleb rangelt järgida operatsiooni kajastamise julgeolekureegleid.
Valitsus.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.
