Lühidalt vappidest ja heraldikast

Riigivapi kujutis ja selle kasutamise kord kehtestatakse vastavate õigusaktidega ning seda kasutatakse dokumentidel, rahamärkidel, pitseritel ja mujal. Ka riigi haldusüksuste vapid saavad õigusliku jõu pärast ametlikku, kehtivas korras kinnitamist.

Vapikilp võib olla ühevärviline või jaotatud eri värvi väljadeks. Kilbil olevad vapikujundid jagunevad heraldilisteks kujunditeks ehk heeroldpiltideks ( kilbi servast servani ulatuvad geomeetrilised kujundid) ning üldisteks kujunditeks (loodusest ja fantaasiavallast pärinevad olendid ja esemed).

Vapikilbi juurde võivad kuuluda kiiver koos ehise ja hõlstiga, samuti kilbihoidjad, vapimantel, moto ehk deviis, seisuse- ja aumärgid. Sel juhul on tegemist täisvapiga. Ühel vapikilbil võib olla ühendatud ka mitu vappi.

Vapi koostamiseks kasutatavad värvused ehk heraldilised tinktuurid on metallivärvused kuld ja hõbe (nende asendusvärvused on vastavalt kollane ja valge) ning põhivärvused sinine, roheline, punane, must ja purpur.

Vappi kirjeldatakse kilbikandja seisukohast: vaataja suhtes on heraldiline vasak pool parem pool, ja vastupidi.

Vappide sünniaeg ulatub tagasi 12. sajandisse, mil Lääne-Euroopas rüütlid hakkasid kasutama kilbile maalitud värvilisi sümboolseid märgiseid. Kergesti meeldejäävad ja kaugelenähtavad kilbimärgised võimaldasid lahingus või turniiril juba kaugelt kindlaks teha üleni turvisega kaetud rüütli isikut.

Vappe hakati kasutama ka lippudel, pitsatitel, rõivastel ja muudel esemetel. Vapp kui visuaalne teabeedastaja omandas seega ühtlasi ka pärandatava omandimärgi tähenduse.

Suverääni või valitseja eesõiguseks oli anda teenekale isikule kandmiseks vapi, millega kaasnes sageli ka aadlitiitel ning mingi maavaldus. Nii kujunes vapp privileegidega isiku staatuse tunnuseks.

Lisaks isiku- ja sugukonnavappidele tekkisid veel valitsejate ja maavapid - viimastest paljud muutusid ajajooksul riigivappideks.

Ka linnadele anti või kinnistati vapid koos linnaõigusega ilmaliku või vaimuliku valitseja poolt.

13. sajandil hakati kasutama linnapitsateid, millel oli tihe seos linnavappidega.

Pitsatid ning vapid olid linnale teatud arengutaseme näitajaks ja mingite privileegide tunnuseks. Linnale antud vapp näitas, et selle linna omavalitsus on iseseisev juriidiline isik, kel on õigus vabalt oma siseelu asju otsustada, sõlmida kaubanduslepinguid jms. toiminguid teha. Seejuures koostatavad dokumendid kinnitati linnapitsatiga, millel oli reeglina linnavapi kujutis.

Vapid võimaldavad edastada hõlpsasti, ilma lugemisoskuseta ja üle keelepiiride mitmesuguseid aateid, ideesid, erilisi omadusi, riiklikku ja rahvuslikku kuuluvust jms sisaldavaid värvide ja stiliseeritud tinglikele kujunditele omistatud tähenduslikus keeles väljendatud sõnumeid. Seetõttu teenib vapindus oma tunnustega ka tänapäeva ühiskonna vajadusi.

Riigi, selle asutuste, maakondade, linnade, valdade ja muude avaliku sektori heraldilistel tunnustel kohandatuna erinevatesse kasutusviisidesse on iseenesestmõistetav koht meie elus. Seejuures on eelduseks, et nende tunnuste tähendust on eelnevalt õpitud tundma.