Artiklid

Eesti lipu võib heisata iga päev

2006. aasta alguses jõustunud Eesti lipu seadus kehtestab riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele riigilipu kasutamise uued reeglid ning eraisikutele Eesti lipu kui rahvuslipu kasutamise vabaduse. Millal ja kuidas tuleks nüüd sinimustvalget lippu heisata?

Varem oli riigilipu heiskamine lipupäevadel kõigile kohustuslik, aga uus seadus annab igaühele õiguse heisata ja kasutada Eesti lippu igal ajal. Ka riigiasutused ja kohalikud omavalitsused võivad kasutada Eesti lippu siis, kui seda ise vajalikuks peavad – näiteks asutuse aastapäeva tähistamiseks.

Eraisikutel on lipu heiskamine kohustuslik kolmel lipupäeval: iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval. Kõikidel lipupäevadel – neid on kokku 13 – on lipu heiskamine kohustuslik riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele.

Uued ja kaotatud lipupäevad

Uus seadus tõi mõned uued lipupäevad ja tühistas mõned vanad. Uued lipupäevad on 3. jaanuar – Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev ja 1. september – teadmistepäev.

Lipupäevadeks ei ole enam uusaasta (1. jaanuar), kevadpüha (l. mai) , ega taassünnipäev (16. november). Leedu iseseisvuspäeval, 16. veebruaril ja Läti Vabariigi väljakuulutamise päeval, 18. novembril, mis olid varem lipupäevad, heisatakse nüüd Riigikogu, Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse hoonel koos Eesti lipuga vastavalt kas Leedu või Läti lipp.

Kas meil on lipupäevi palju või vähe? Sellise küsimuse püstitamist võib lugeda kohatuks. Oluline on ennekõike otsus, millised päevad on Eesti rahva jaoks nii olulised, et neid tuleb väärtustada lippude heiskamisega. Aga kui võrrelda mõne lähema Euroopa riigiga, siis näiteks Soomes on 18, Rootsis 17 ja Norras 16 lipupäeva.

Lippu ei langetata jaaniööl

Lipupäevadel heisatakse ametiasutustes lipud päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00, ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00. Eesti lippu ei langetata jaaniööl.

Alaliselt heisatud lipud lehvivad ööpäevaringselt Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Riigikohtu, Riigikontrolli, Õiguskantsleri, ministeeriumi, Eesti Panga, maavalitsuse ning valla- ja linnavolikogu hoonel, kaitseväe väeosades ning piiripunktides.

Seadus annab kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse määratleda omavalitsuse territooriumil muu Eesti lipu alalise heiskamise koha. Selline praktika on näiteks Rakveres ordulinnuses, Tartus Tähetornis ja Narva Hermanni kindluses.

Kõigil on õigus heisata Eesti lippu alaliselt, järgides põhimõtet, et pimedal ajal heisatud lipp peab olema valgustatud. Juhul kui näiteks koolil on soov ja võimalus hoida lippu väljas alaliselt, siis peab ta tagama, et lipp oleks öösel valgustatud. Kui lippu ei ole võimalik valgustada, siis tuleb igal koolipäeva hommikul lipp heisata ja õhtul langetada.

Lipu asukoht ja suurus

Lipp koos vardaga kinnitatakse hoonele, heisatakse katusel olevasse lipuvardasse või maapinnal paiknevasse lipumasti. Hoone küljes oleva lipuvarda soovitatav pikkus on ligikaudu kolm ja mastil ligikaudu kuus heisatava lipu laiust. Seega tavalise nn normaalmõõtmetega lipu puhul peaks varda pikkus olema umbes kolm ja mastil kuus meetrit. Kui kasutatakse kõrgemat masti, siis tuleb proportsionaalselt suurendada lipu mõõtmeid ja vastupidi, kui on kasutusel suurem lipp, siis tuleb kasutada pikemat masti või lipuvarrast.

Sinimustvalge mastivimpel ei asenda lippu. Lipupäeval tuleb lipumasti heisata ikka lipp.

Kui Eesti lipp heisatakse koos teiste lippudega, peab Eesti lipp olema auväärsemal kohal. See põhimõte kehtib Eesti lipu heiskamisel nii koos teiste riikide lippudega kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide ja muude erilippudega. Eesti lipule järgnevad hea tava kohaselt teiste riikide lipud, seejärel rahvusvaheliste organisatsioonide lipud, maakondade lipud, linnade- valdade lipud, ettevõtete- asutuste lipud ja muud lipud.

Kui Eesti territooriumil heisatakse teiste riikide lipud või rahvusvaheliste organisatsioonide lipud, peab tava kohaselt olema heisatud ka Eesti lipp. Tulenevalt rahvusvahelisest tavast heisatakse lipud kas prantsuskeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras või ainult Euroopa Liidu riikide lippude puhul omakeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras.

Leinalipuna heiskamisel kinnitatakse lipuvarda ülemisse otsa 5-10 sentimeetri laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipukanga alumise servani, või langetatakse lipp poolde masti nii, et selle alumine äär on masti keskel.

Eesti lippu ei tohi kasutada vääritul moel. Eesti lipu kasutamise korra ja hea tava kohta saab täpsemalt lugeda Riigikantselei sümboolika ja teenetemärkide veebilehelt www.riigikantselei.ee/symboolika

Rahvuslipp ja riigilipp – mis neil vahet?

Rahvuslippude eripäraks läbi aegade on olnud see, et neil puudus algselt õigusaktiga seaduslikult kehtestatud alus ning nad kujutasid endast rahvaloomingut ja ühisomandit. Selliste lippude kujundus lihtsustus aja jooksul. Tavaliselt moodustus lipp paarist-kolmest värvilaiust ja neid värve hakati tavaõiguslikult pidama rahvusvärvideks.

Mitmes riigis on kas kehtestatud või ajalooliselt olemas eraldi riigilipp ja rahvuslipp. Riigilipp üldjuhul ühtib oma värvuselt rahvuslipuga, sinna võib olla lisatud erinevaid riigi jaoks tähtsaid sümboleid. Peale riigi- ja rahvuslipu on erinevates riikides kasutusel veel kauba- ja sõjalipud ning muud ametilipud, näiteks riigipea tunnuslipp.

Eesti lipu heiskamine Pika Hermanni torni teadvustab, milline võim ja väärtused Eestis kehtivad. Seda rõhutab ka traditsiooniline pidulik heiskamise protseduur.

Eesti lipu lugu

1884. aasta 4. juunil õnnistati Otepää kirikus Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna sinimustvalge lipp. Seda daatumit on hakatud pidama Eesti rahvuslipu sünnipäevaks.

19. sajandi lõpukümnendite jooksul said selle lipu värvid tänu noortele haritlastele rahva seas laiemalt tuntuks. Sinimustvalged lipud ehtisid laulupidusid, põllumeeste- ja lauluseltside üritusi ja muid rahvakogunemisi.

Lipp on kõigi tänapäeva riikide oluline tunnus, mis väljendab iseseisva riigi olemasolu. Esmakordselt võeti sinimustvalget Eesti lippu puudutav määrus vastu Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse poolt 1918. aasta 21. novembri koosolekul ja lipp heisati noore Eesti riigi sümbolina Tallinnas Pika Hermanni torni sama aasta 12. detsembril. 21. juunil 1922. aastal võttis Riigikogu vastu esimese riigilipu seaduse ja kinnitas sellega sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli sinimustvalge lipp pikalt keelu all. Pika Hermanni torni heisati see rahvuslipuna taas 24. veebruaril 1989. Riigilipuna otsustas sinimustvalge uuesti kasutusele võtta EV Ülemnõukogu 7. augustil 1990. Riigilipu seaduse, mis on olnud aluseks Eesti riigilipu kasutamisele, võttis Riigikogu vastu 1993. aastal.

Rahvuslipuna on meie lipu ajalugu pikem kui ametlikult kehtestatud riigilipuna. Nii otsustaski Riigikogu 2005. aastal uues seaduses määratleda Eesti lipu nii rahvuslipu kui riigilipuna. Sellest tuleneb ka olulisim muudatus võrreldes varasema lipuseadusega – igaühe õigus heisata ja kasutada Eesti lippu.

Lipupäevi on 13

3. jaanuar – Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev

2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev

24. veebruar – iseseisvuspäev. Eesti Vabariigi aastapäev

14. märts – emakeelepäev

9. mai – Euroopa päev

Maikuu teine pühapäev – emadepäev

4. juuni – Eesti lipu päev

14. juuni – üldriiklik leinapäev (lipp heisatakse leinalipuna)

23. juuni – võidupüha

24. juuni – jaanipäev

20. august – taasiseseisvumispäev

1. september – teadmistepäev

Novembrikuu teine pühapäev – isadepäev

Lisaks heisatakse lipud Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päeval,

rahvahääletuse toimumise päeval ning Euroopa Parlamendi valimise päeval. Valimise ning rahvahääletuse päevadel lippude heiskamine on üldine tava ka paljudes Euroopa riikides. Nendel päevadel heisatakse Eesti lipp ka valimisjaoskondade hoonetel.

Kalev Uustalu, 31.01.2006