Postimees: Hüüdja Hääl kajas Stenbocki maja õuel

Kõlas ladinakeelne palve- ja ülistusmuusika, millel võõrapärased nimed (troop, graduale, introitus, antifon, offertorium jt) ja mis tähistavad katoliku liturgia mõnda vaimset talitust ja/või meloodiatüüpi.

Et see ei ütle tavalisele kontserdikülastajale eriti midagi, pole lugu - muusika ongi pigem intuitiivselt kui ratsionaalselt mõistetav. Ja intuitsioon ütleb, et gregorikoraal kutsub tasakaalu poole ja endasse vaatama.

Gregorikoraali muusikaline üldvormistus - domineeriv rahulik ühehäälsus - on sedavõrd kasin ja askeetlik, et mõjub paratamatult rohkem «ühes tükis» kui mis tahes muusika. Vaimuliku muusika põhiülesanne ongi rituaalne - maagiline ja keskendav, mitte artistlik esitamine.

Alguses oli sõna

Gregorilaulu üks põhiline erinevus tänapäevamuusikast on loomuliku sõnarütmi järgimine - harjumatu inimesele, kelle kogemuses laiutab keskmise euromuusika korrapärane tümps ehk regulaarne meetrum.

Vaba sõnarütm nõuab väga ühtset keeletaju, mis ladina keele puhul on ehk pisut raskem kui emakeeles - aga ka teatavat spirituaalset üldhäälestust.

Kontserdist paistis, et töökogemus on lihvinud lauljate koostööd ja seeläbi ka meloodiajoonise sujuvust.

Ansambli Vox Clamantis liikmeskond - juhi Jaan-Eik Tulvega koos kümme - on vahepeal taas paari nime võrra muutunud, aga põhikoosseis püsib.

Stenbocki maja siseõuel (remondimehe kopsimise, autosireenide ja kajakate krääksumise ja teiste loodushäälte taustal) kuuldus ansambli hääletegemine päris ühtne.

Ka ühehäälsuses korraks välgatanud mitmehäälsus - laulmiseks ebamugavad kvart-kvint-kooskõlad - olid imeliselt puhtad. Mõned soolod tõid ometi äratundmise, et üksikhääles ja vokaalkultuuris peitub Suur Võimalus.

Jutt on Erik Salumäest, kelle kanda olid kava ulatuslikud soolod ja kes mõjus ilmutusena mõne muu päris meeldiva soolo kõrval (Taniel Kirikal; Risto Joost kontratenorina).

Salumäe hääletegemises valitses selline eriline pingetu olek, eeterlik selgus ja mingi uneskõndija kaemuslik täpsus, mis minule gregorikoraali uuesti avasid.

Kunst ja tähendus

Gregorikoraali algtähenduses ei olnud «kunstiline» külg sugugi esmane. Päris kindel, et esitust suunas vaimuvägi. Kunstiline funktsioon - et loomeprodukt muutub justkui elust ülemaks, selle vorm keerukaks ja muusikategija kultusisikuks - on uuema aja nähtus.

Asjad muutuvad ja tänasel päeval ei ole taas enam tähtis vorm, vaid eelkõige kordumatu ja müstiline jõud, millega loov inimene kunstiainet laeb. Mida laeb, pole tähtis, peaasi, et ikka laeb.

Seepärast on juba täiesti aktsepteeritud, kui loomeisik loomingulise põlemisega näiteks surnud hobust nülib või tammepakke, heinu ja tühje pudeleid näitusesaali tassib. Tegu pühitseb tulemust.

Näiteks performance’i ülim mõte nüüdiskunstis tundub olevat just seesama - et tähendusrikas kunstiidee jõuaks inimesteni silmanähtavas vormis nüüd ja praegu, mitte ei vinduks katusekambris vireleva geeniuse peas, et alles kahesaja aasta pärast rahvale ilmuda.

Vist seepärast, et kõlaline vorm on veel tähtis, aga müstiline jõud ja staatus on ka tähtsad, oligi kontserdikutse varustatud maagilise sõnumiga: vabariigi valitsusel on au paluda Teid kontserdile...

Kas tõesti Nemad Ise? Tegelikult võib gregorikoraal ju tänagi olla üks sideliin, mille kaudu saab ühendust tükk maad kõrgema korruse Isandaga kui Stenbocki omad.

Iseenesest ei ole too kontserdikorralduse nipp muidugi midagi uut ega pahelist.

Nagu võilill asfaldipragudest, nii pürgivad kõik kunstijüngrid avaliku elu valguse kätte, kasutades selleks mitmesuguseid vaimu ja võimu (ja võimalusel ka raha, millest ei ole soliidne rääkida, aga väga soliidne on, kui seda lihtsalt on) ühendavaid koostöövorme.

Evi Arujärv
muusikakriitik

Postimees 30.06.2001