Euroopa Liidu ABC (kommentaarid slaidiesitluse juurde)

1. Mis on Euroopa Liit?

• 27 liikmesriigist koosnev rahvusvaheline organisatsioon
• Ei ole föderatsioon nagu Ameerika Ühendriigid
• Ei ole lihtsalt koostöö organisatsioon nagu ÜRO
• EL on ainulaadne: rahvuslik sõltumatus + osaline otsustusõiguse delegeerimine

Kommentaarid:

Kuigi Euroopa Liidu defineerimiseks on mitmeid võimalusi, on see veidi lihtsustatult öeldes demokraatlike riikide ühendus, kus tehakse koostööd inimeste elujärje ja elukeskkonna parandamiseks. Praegu kuulub sellesse liitu 27 liikmesriiki, kuid on tõenäoline, et aastate jooksul laieneb see veelgi.

 
Et Euroopa Liidu liikmeks saada, tuleb täita mitmeid tingimusi. Liituvad riigid peavad olema demokraatlikud ning seal peab olema turumajandus. Samuti peavad nad üle võtma Euroopa Liidu õigustiku.

Euroopa Liidule ei ole maailmas sarnast ühendust. See ei ole föderatsioon nagu näiteks Ameerika Ühendriigid, mis vaatamata osariikide suurtele iseotsustamisõigustele on ikkagi üks riik oma keskvõimudega. Samas pole see aga lihtsalt valitsustevaheline koostööorganisatsioon nagu näiteks ÜRO.

Sestap võibki öelda, et Euroopa Liit on midagi ainulaadset. Sellesse liitu kuuluvad riigid säilitavad oma rahvusliku sõltumatuse, kuid nad ühendavad oma suveräänsuse, et saavutada tugevus, mida ükski neist eraldi ei saavutaks.

Praktikas tähendab suveräänsuse ühendamine seda, et kõik liikmesriigid annavad osa oma otsustusõigusest ära nende poolt loodud Euroopa Liidu institutsioonidele, nii et mõned kõiki riike puudutavad otsused langetatakse ühiselt. Millised otsused ühiselt tehakse, sõltub valdkonnast. Nii näiteks on Euroopa Liidul ühine põllumajanduspoliitika. Samal ajal teeb iga riik oma sotsiaalpoliitikat- ja kultuuripoliitikat.


2. Euroopa Liidu eesmärgid

• Rahu ja turvalisus
• Jõukus ja heaolu
• Tugevus rahvusvahelisel areenil

Kommentaarid:

Ajalooliselt on Euroopa Liit rahu projekt. Pärast kaht laastavat maailmasõda eelmisel sajandil ei näinud poliitikud muud võimalust sarnaste katastroofide vältimiseks kui rajada Euroopas uus kord, mis rajaneb riikide ja rahvaste ühisele huvile. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel pärast Teist maailmasõda. Selle eesmärgi on Euroopa Liit saavutanud – Euroopa Liitu kuuluvad riigid pole enam rohkem kui pool sajandit sõda näinud.

See rahu on tagatud läbi ühise majandusruumi ehk ühisturu. Ühine majandusruum ja majanduspoliitika on edendanud liidu kõigis osades majanduse harmoonilist arengut ning elatustaseme tõusu. Need sihid on suuremalt jaolt saavutatud tänu kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vabale liikumisele liikmesriikide vahel, ausal konkurentsil ning tarbijate huvide kaitsel. Eriti oluline on põhimõte, et toetatakse mahajäänumaid piirkondi Euroopa Liidus. Kõik riigid annavad ühisesse kassasse raha, kuid vaesemad saavad sealt veelgi rohkem tagasi. Praegu kuulub nende riikide hulka ka Eesti.

Ühtekoondumine on vajalik ka selleks, et seista ühiselt vastu väljakutsetele, mida esitab globaliseeruv maailm. Ükski liidu liikmesriik pole piisavalt tugev, et omapäi maailmakaubanduses midagi ära teha. Ent liikmesriigid saavad loota solidaarsusele ka teistes valdkondades, näiteks välispoliitikas, energeetikas jne. Meenutagem kas või seda, kuidas Euroopa Liit toetas Eestit siis, kui see 2007. aasta aprillis sattus Venemaa propagandarünnaku alla.


3. Euroopa Liidu kujunemine

• Prantsusmaa välisministri Robert Schumani avaldus: 9. mai 1950
• Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomine: 1951
• Euroopa Majandusühenduse loomine (Rooma leping): 25. märts 1957
• Euroopa Liidu leping (Maastrichti leping): 1992
• Amsterdami leping: 1997
• Nice’i leping: 2001
• Lissaboni leping: 2009?

Kommentaarid:

Mõnes mõttes nägi Euroopa Liitu ette juba kirjanik Victor Hugo 19. sajandil, kuulutades prohvetlikult, et „tuleb päev, kui kõik selle mandri rahvad sulavad ühte, ilma et kaotaks oma eriomadusi… ning moodustavad kõrgemal tasemel koosluse – Euroopa vendluse”.

Kuid au konkreetsemate sammude eest kuulub hilisema aja prantslastele, pärast Teist maailmasõda riiklikku Prantsusmaa plaanikomiteed juhtinud Jean Monnet’le ning välisminister Robert Schumanile.

Just Monnet pakkus välja ideed, millele tänane Euroopa Liit rajaneb. Monnet hinnangul tuli rahu tagamiseks ühendada Saksamaa ja Prantsuse võtmetööstusharud, luues nende vahel tihedad juhtimissidemed.

Lähtuvalt Monnet ettekujutusest Saksa-Prantsuse liidust esitas Robert Schuman välisministrina 9. mail 1950. aastal avalikkusele plaani asetada kogu Prantsusmaa ning Saksamaa söe- ja terasetööstus rahvusülese Ülemameti alluvusse. Nõnda ei saa keegi omapäi relvi toota ega pöörata neid teiste riikide vastu nagu minevikus. „See oleks esimene samm Euroopa Föderatsiooni poole,” ütles Schuman. Seoses Schumani avaldusega tähistataksegi 9. maid kui Euroopa päeva.

Prantslaste ettepanekuga liita söe- ja terasetööstused rahu ja Euroopa majandusliku arengu nimel liitusid lisaks Saksamaale ka Itaalia, Holland, Luksemburg ja Belgia. Nii moodustasidki need kuus riiki 1951. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühenduse, millega kaotati ühenduse sees terase- ja söekaupade impordi- ja eksporditollid, riigi toetused ja hinda mõjutavad piirangud. Söe- ja Teraseühenduse tähtsus seisneb selles, et tegu oli esimese Euroopa rahvusülese institutsiooniga, mis ei lähtunud valitsuste suunistest, vaid tegutses iseseisvalt, mõjutades valitsusi. See oli nurgakivi Prantsuse-Saksa leppimisele ja ühtse majandusruumi tekkimisele Euroopas tulevikus.

Siiski peetakse Euroopa Liidu sünnipäevaks hoopis 25. märtsi 1957, mil need samad riigid, kes rajasid Söe- ja Teraseühenduse, kirjutasid Roomas alla Euroopa Majandusühenduse asutamislepingule. Selle lepinguga pandi alus ühistööle teisteski majandusvaldkondades. Praegu tuntakse seda lepingut Rooma lepingu nime all.

Rooma lepingu sissejuhatuses märgivad kuue riigi valitsused, et nad otsustavad panna aluse üha tihedamale liidule Euroopa rahvaste vahel. Liidu eesmärgina nimetati eelkõige elu- ja töötingimuste parandamist.

Lisaks majandusküsimustele laienes Euroopa Majandusühenduse vastutus järk-järgult muudele valdkondadele, sh sotsiaal- ja keskkonnakaitse ning regionaalpoliitika. Kuna tegemist ei olnud enam pelgalt majandusühendusega, muudeti selle nimi 1992. aastal Maastrichtis sõlmitud lepinguga Euroopa Liiduks.

Kõik eelpoolnimetatud lepingud on Euroopa Liidu asutamislepingud. Hiljem on neid muudetud iga kord, kui Euroopa Liiduga on ühinenud mõni uus riik või riikiderühm. Neid on muudetud selleks, et reformida Euroopa Liidu institutsioone ja anda liidule mõni uus vastutusala. Näiteks lepinguga Nice’is lihtsustati Euroopa Liidu otsuste tegemise süsteemi nii, et see toimiks tõhusalt ka pärast 2004. aasta ühinemislainet.

Kuid ka Nice’i leping ei rahulda üha laienevat Euroopa Liitu. Seepärast töötati mõned aastad tagasi välja uus leping, mille pandi ambitsioonikas nimi – Euroopa põhiseaduse leping. Ehkki põhiseaduse leping kirjutati kõigi valitsusjuhtide poolt 2004. a pidulikult alla, kukkus see Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletustel läbi.

Kuna reformid on siiski hädavajalikud, otsustas Euroopa Ülemkogu 2007. aasta juunis põhiseaduse lepingut aluseks võttes töötada välja uus leping. Uus tekst kiideti heaks oktoobris 2007 mitteametlikul ülemkogul ning allkirjastati pidulikult Euroopa Liidu liidrite poolt detsembris Lissabonis. Sellest tulenevalt ka lepingu nimi – Lissaboni leping. Jõustumiseks eeldab Lissaboni leping selle ratifitseerimist kõikides liikmesriikides. Loodetakse, et Lissaboni leping jõustub aastal 2009.

Lissaboni lepingu eesmärk on ajakohastada Euroopa Liidu tööd ning teha see tõhusamaks. Põhimõtteliselt viiakse Lissaboni lepinguga ellu kõik põhiseaduse lepinguga ette nähtud muudatused.



4. Euroopa Liidu laienemine

(Ajagraafik)

Kommentaarid:

Kuue riigi ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et selle liiduga tahtsid ühineda teisedki riigid. Esimene laienemine, mis kasvatas majandusühenduse liikmete arvu kuuelt üheksale, toimus 1973. aastal. Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Taani ühinemine tõstsid ühenduse tähtsust märgatavalt.

1981 sai ühenduse liikmeks Kreeka ning 1986 Hispaania ja Portugal. Kõigis neis riikides olid varem kehtinud autoritaarsed re¸iimid ja nad nägid ühenduses võimalust toetada oma riikide majandust ja demokraatiat. Kõik nad hakkasidki saama Euroopa Liidult ohtralt toetusi.

Austria, Soome ja Rootsi ühinesid Euroopa Liiduga jaanuaris 1995. Need olid rikkad riigid ega toonud liitu mingeid probleeme. Ühinemislepingu oli sõlminud ka Norra valitsus, kuid referendumil lükati see taas tagasi. Ka ¦veitsi valitsus taotles Euroopa Liidu võtmist, kuid võttis selle tagasi.

1. maist 2004 kutsuti liidu liikmeteks veel 10 riiki, sh Eesti. See otsuse ei tähendanud vaid liidu pindala ja rahvaarvu suurenemist, vaid tegi lõpu Euroopa jagunemisele, lõhele, mis 1945. aastast saadik oli eraldanud vaba maailma kommunistlikust diktatuurist. Kõik need riigid kuuluvad Euroopasse mitte ainult geograafiliselt, vaid ka kultuuri, ajaloo ja pürgimuste poolest.

Viimase lainega aastal 2007 said liikmeteks Bulgaaria ja Rumeenia. Praeguse seisuga on Euroopa Liidus 27 liikmesriiki umbes poole miljardi inimesega.

Sellega ei pruugi Euroopa Liidu laienemine olla lõppenud. Järgmisena võib Euroopa Liidu liikmeks saada tõenäoliselt Horvaatia. Ka Türgi teeb jõupingutusi, et lõpuks täita oma ammune unistus saada Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks. See aga võib võtta aega veel palju aastaid.
Mitte kõik Euroopa Liidu liikmesriigid pole edasise laienemise suhtes positiivselt meelestatud. Kardetakse, et väga suureks paisunud ühendus ei suuda enam korralikult toimida.

Eesti arvates on laienemine kasulik nii liituvatele riikidele kui liidule tervikuna. Liituda soovivatel riikidel säilib Euroopa Liidu perspektiivi näol motivatsioon ellu viia vajalikke poliitilisi ja majanduslikke reforme. Liidu laienemisel suureneb Euroopa heaolu ja turvalisus ning laienenud Euroopa Liit tuleb paremini toime globaliseeruvas maailmas.

5. Euroopa Liidu õigustik – acquis communautaire
• Acquis communautaire – kõik ELi õigusaktid kokku
• Lähtudes aluslepingutest antakse välja:
1. Määrus – kohaldatakse ühtsetel alustel kõikides liikmesriikides
2. Direktiiv – liikmesriikidele siduv eesmärgi osas, vahendid vabad
3. Otsus – üksikakt, mis on siduv ainult adressaadile
4. Soovitused ja arvamused – ei ole kohustuslikud

Kommentaarid:

Acquis communautaire (lühendatult acquis) on prantsuskeelne termin, mille umbkaudne tähendus on „see, mille ühendus on saavutanud“. Seda terminit kasutatakse Euroopa Liidu kõikide õigusaktide üldnimetajana, st, et see hõlmab kõike, alates asutamislepingutest kuni direktiivide, Euroopa Kohtu lahendite, deklaratsioonide ja rahvusvaheliste lepinguteni. Eesti keeles võiks seda tõlkida – Euroopa Liidu õigustik. Iga riik, kes tahab Euroopa Liiduga ühineda, peab olema võimeline acquis üle võtma.

Kõige olulisem põhimõte, mis Euroopa Liidu õiguskorda iseloomustab, on ühenduse õiguse ülimuslikkus siseriikliku õiguse suhtes. See tähendab, et liikmesriikide siseriiklik seadusandlus ei tohi olla vastuolus ühenduse õigussüsteemiga.

Kõik liidu seadusandlikud aktid toetuvad asutamislepingutele. Asutamislepinguid loetakse esmasteks õigusaktideks. Asutamislepingutega määrataksegi ära Euroopa Liidu pädevused. Kuigi aegade jooksul on reguleeritavate valdkondade hulk kasvanud, ei saa liit otsustada asjade üle, milleks tal aluslepingutega pädevust pole antud. Näiteks maksude kehtestamine jääb ikka ainult liikmesriikide otsustada.

Asutamislepingutest tuleneb suur kogum teiseseid õigusakte, millel on otsene mõju Euroopa Liidu kodanike igapäevaelule. Õigusaktide väljatöötamisel kehtib alati subsidiaarsuse põhimõte. See tähendab, et Euroopa Liit saab tegutseda ainult juhul, kui vastavat õigusakti on parem rakendada liidu kui riigi, piirkondlikul või kohalikul tasandil. Teisesed õigusaktid hõlmavad põhiliselt määrusi, direktiive ja otsuseid.

Määrus on õigusakt, mis kohaldatakse üldiselt ning mis on tervikuna siduv kõikidele liikmesriikidele ja neile vahetult kohaldatav. Määrus hakkab liikmesriigi territooriumil kehtima niisugusel kujul, nagu see vastu võetakse – Eesti seaduste, valitsuse ja ministri määruste kõrval.

Direktiiv on nimetuse poolest ilmselt kõige tuntum õigusakt. Direktiiv on siduv saavutatava eesmärgi osas, kuid jätab vormi ja meetodite valiku enda otsustada. Seega tuleb direktiivi jõustumiseks eelnevalt vastu võtta siseriiklikke meetmeid.

Otsused erinevad määrustest ja direktiividest selle poolest, et nad on siduvad nendele, kelle suhtes see on välja antud. Otsused võivad olla suunatud mõnele liikmesriigile või siis liikmesriigis tegutsevale füüsilisele ja juriidilisele isikule.

Arvamused ja soovitused ei ole otseselt õiguslikult siduva jõuga, kuid neid käsitletakse kui juhtnööre või suuniseid.

Euroopa Liidu õigusaktid avaldatakse Euroopa Liidu teatajas kõigis liidu ametlikes keeltes, mille hulgas on ka eesti keel. Kõige lihtsam on Euroopa Liidu õigusakte otsida andmebaasidest, millest tuntuim on EUR-Lex. See on tasuta andmebaas.


6. Euroopa Liidu olulisemad institutsioonid:

• Euroopa Liidu Nõukogu (esindab liikmesriike)
• Euroopa Parlament (esindab kodanikke)
• Euroopa Komisjon (poliitiliselt sõltumatu, seisab Euroopa ühishuvide eest)
• Euroopa Kohus (jälgib seaduste täitmist ja ühtmoodi tõlgendamist)
• Euroopa Kontrollikoda (jälgib rahade kasutamist)
• Teised eriülesannetega asutused
  
  Kommentaarid:

Euroopa Liidu otsustusprotsess hõlmab kolme põhilist institutsiooni: Euroopa Liidu Nõukogu, mis esindab liikmesriike; Euroopa Parlament, mis esindab kodanikke ja mille valivad vahetult need kodanikud; Euroopa Komisjon mille ülesanne on kaitsta liidu kui terviku huve.

See institutsioonide kolmik töötab välja poliitikasuundi ja õigusakte, mida rakendatakse kogu Euroopa Liidus. Põhimõtteliselt teeb ettepanekuid uute Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmiseks komisjon, kuid vastu võtavad neid parlament ja nõukogu.

Kahel ülejäänud institutsioonil on samuti olulised ülesanded. Euroopa Kohus valvab Euroopa Liidu õigusaktide järgimise järele ja Euroopa Kontrollikoda kontrollib liidu tegevuse rahastamist.

Nende institutsioonide volitused ja ülesanded on sätestatud asutamislepingutes, mis on kogu Euroopa Liidu tegevuse aluseks. Samuti on nendes lepingutes sätestatud eeskirjad ja menetlused, mida institutsioonid peavad järgima. Asutamislepingud on sõlminud liikmesriikide presidendid ja peaministrid ning ratifitseerinud nende parlamendid.

Lisaks põhiinstitutsioonidele on Euroopa Liidus veel mitmeid eriülesannetega asutusi. Näiteks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esindab kodanikuühiskonda ja tööturu osapooli; Regioonide komitee esindab piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi.

7. Euroopa Liidu Nõukogu (ministrite nõukogu e nõukogu)

• Keskne seadusandlik institutsioon
• 9 erinevat koosseisu (ministrid)
• Otsused langetatakse kas ühehäälselt või kvalifitseeritud häälteenamusega

Kommentaarid:

Euroopa Liidu keskne seadusandlik institutsioon on Euroopa Liidu Nõukogu, kuigi mitmes valdkonnas jagab ta seadusandlikku pädevust Euroopa Parlamendiga.

Euroopa Liidu Nõukogu nimetatakse sageli ka ministrite nõukoguks (või lihtsalt nõukoguks), kuna see koosneb liikmesriikide ministritest. Igal nõukogu istungil osaleb üks minister igast liikmesriigist. Milline minister osaleb, sõltub istungi päevakorrast. Kui see on välispoliitika, siis osaleb välisminister, kui põllumajandus, siis põllumajandusminister jne.

Kokku on Euroopa Liidu Nõukogul üheksa erinevat koosseisu ning vastavalt sellele viidatakse ka nõukogule – näiteks ’keskkonnanõukogu’ või ’majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu’.
Nõukogus langetatakse otsused kas ühehäälselt või siis kvalifitseeritud häälteenamusega.

Kvalifitseeritud häälteenamuse puhul on otsuse läbiminekuks nõutav teatud vähim poolthäältearv. See tähendab, et mõni liikmesriik peab aktsepteerima otsuseid, mille poolt ta ei ole.
Ühehäälsus tähendab, et ettepaneku võib tagasi lükata, kui selle vastu hääletab kas või üksainus liikmesriik. Teisiti öeldes on ühehäälsuse puhul igal liikmesriigil vetoõigus.

Ühehäälsus kätkeb endas ohtu, et mõni üldiselt vajalik otsus jääb mõne üksiku riigi vastuseisu tõttu heaks kiitmata. Euroopa Liit on aga väga huvitatud, et selliseid tõrkeid otsustusprotsessis oleks võimalikult vähe. Seetõttu laiendatakse Lissaboni lepinguga kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist rohkem kui 40 uuele poliitikavaldkonnale, nagu näiteks võitlus kliimamuutustega, energiaturvalisus ja humanitaarabi suunamine maailma kriisikolletesse. Ühehäälsuse nõue jääb kehtima maksu-, välispoliitika, kaitse- ja sotsiaalkaitse küsimustes.

Lissaboni lepinguga muutuvad ka kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise reeglid – senine „kaalutud“ häälte süsteem, kus igal liikmesriigil oli tulenevalt tema suurusest teatud hulk hääli, asendatakse „topelthäälteenamuse“ nõudega, mis tähendab, et ettepaneku läbiminekuks peab olema poolt enamus liikmesriike, mis esindavad enamust Euroopa Liidu rahvastikust. Täpsemalt: otsust peab toetama 55% liikmesriikidest (praegusel juhul 15 liikmesriiki 27st), kes esindavad vähemalt 65% Euroopa Liidu rahvastikust.

Nõukogu tööd juhatatakse kordamööda erinevate liikmesriikide poolt. Iga liikmesriik on järjestikku kuus kuud nõukogu eesistuja. Nii vastutab iga liikmesriik teatud perioodil nõukogu töökorralduse eest, olles ühtlasi otsuste tegemisel liikmesriikide vahel kompromisside leidjaks. Eestist saab eesistujamaa 2018. aastal.

Euroopa Liidu Nõukogu erivormiks võib pidada Euroopa Ülemkogu – sellisel juhul tulevad kokku liikmesriikide valitsusjuhid (peaministrid, mõne riigi puhul ka presidendid). Lissaboni lepinguga saab ülemkogust Euroopa Liidu põhiinstitutsioon.

Ülemkogu tuleb kokku neli korda aastas. Ülemkogu on Euroopa Liidu kõrgeim poliitiline otsustaja, see määrab ühenduse kaugemad eesmärgid. Ülemkogul arutatakse ka maailmapoliitika olulisi sündmusi.

Lissaboni lepinguga luuakse Euroopa Ülemkogu eesistuja koht. Eesistujat hakatakse ülemkogu poolt valima kaheks ja pooleks aastaks. Uus ametikoht peab tagama Euroopa Ülemkogu kui terviku tõhusa toimimise ning parema koostöö tema liikmete vahel. Varem juhtis Euroopa Ülemkogu tööd Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi riigipea või valitsusjuht, kes tegi seda oma põhitöö kõrvalt.



8. Euroopa Parlament:

• Kolm põhilist ülesannet:
1. Seadusandlus (kaasotsustusmenetlus)
2. Järelevalve institutsioonide üle
3. Eelarve kinnitamine
• 785 liiget (tulevikus 750 + president)
• Jaguneb rühmadeks poliitiliste vaadete alusel


Kommentaarid:

Euroopa Parlamendil on kolm põhilist ülesannet. Esiteks jagab ta koos nõukoguga seadusandlikku võimu. Teiseks teostab ta demokraatlikku järelevalvet kõigi Euroopa Liidu institutsioonide, eelkõige komisjoni üle. Kolmandaks kinnitab parlament Euroopa Liidu eelarve.

Lissaboni leping suurendab oluliselt Euroopa Parlamendi kui seadusandja rolli. Kuna kaasotsustusmenetlust, kus õigusakt peab saama nii Euroopa Liidu Nõukogu kui parlamendi heakskiidu, hakatakse kasutama umbes 50 uues valdkonnas, muutub Euroopa Parlament suurema osa Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmisel sama tähtsaks kui nõukogu. Lisaks on nõutav parlamendi heakskiit teatud tähtsate otsuste tegemisel, näiteks nõusolek uute riikide ühinemiseks Euroopa Liiduga.

Demokraatlik järelevalve avaldub mitmel viisil. Näiteks vastutab Euroopa Komisjon kogu ametiaja vältel poliitiliselt parlamendi ees. Nõnda võib parlament komisjonile umbusaldust avaldada, mille tulemusena on see sunnitud tagasi astuma. Üldisemalt teostab parlament järelevalvet nii, et vaatab läbi komisjoni poolt esitatud aruanded. Lisaks esitavad parlamendi liikmed komisjonile regulaarselt suulisi ja kirjalikke küsimusi. Parlament jälgib ka nõukogu tööd, esitades sellele suulisi ja kirjalikke arupärimisi.

Euroopa Liidu eelarve üle otsustavad koos nõukogu ja Euroopa Parlament. Parlament arutab seda kahel järjestikusel lugemisel ning see ei jõustu enne, kui parlamendi president on sellele alla kirjutanud.

Euroopa Parlament esindab Euroopa Liidu kodanikke. Parlamendil on praegu 785 liiget, kuid Lissaboni leping näeb ette selle liikmete arvu kahandamise 750-le (pluss president).
Parlamendiliikmete kohad on jaotatud fraktsioonide kaupa; nad ei moodusta rühmi mitte rahvuse või kodakondsuse, vaid ühiste poliitiliste vaadete alusel. Praegu on Euroopa Parlamendis kaheksa fraktsiooni. Suurimad fraktsioonid on Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioon ning Sotsiaaldemokraatide fraktsioon.

Europarlamendi liikmed valitakse otsestel valimistel viieks aastaks, kusjuures riikidest valitud poliitikute kohtade arv sõltub päritolumaa rahvaarvust. Eestist valitud saadikute arv on 6 ja nii jääb vastavalt Lissaboni lepingule ka tulevikus.


9. Europarlamendi liikmed Eestist (foto)

Kommentaarid:

Viimastel europarlamendi valimistel Eestis said tänu Toomas Hendrik Ilvesele ülekaaluka võidu sotsiaaldemokraadid. Nõnda ongi kuuest kolm Eestist pärit europarlamendi liiget sotsiaaldemokraadid, kuuludes suuruselt teise, sotsiaaldemokraatide fraktsiooni. Need on Marianne Mikko, Andres Tarand ning Katrin Saks – viimane läks parlamenti hiljem Ilvese asemel. Tunne Kelam kuulub suurimasse Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) fraktsiooni. Toomas Savi ja Siiri Oviir kuuluvad Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni.


10. Euroopa Komisjon

• Tegutseb liidu üldistes huvides
• Õigusaktide ettepanekute tegemise ainuõigus
• Vastutab liidu poliitika elluviimise eest
• Igast liikmesriigist üks liige - volinik

Kommentaarid:

Kolmas oluline institutsioon on Euroopa Komisjon. Kui Euroopa Liidu Nõukogu liikmed esindavad liikmesriikide valitsusi ning Euroopa Parlament Euroopa Liidu kodanikke, siis Euroopa Komisjon on riiklikest valitsustest sõltumatu ning tegutseb liidu üldistes huvides.

Euroopa Komisjonil on suur mõju Euroopa Liidu õigusloomeprotsessile, ehkki ametlikult langetab otsuseid Euroopa Liidu Nõukogu koos Euroopa Parlamendiga. Kuid ainult komisjonil on põhimõtteliselt õigus õigusakte algatada, mis tähendab, et enne kui nõukogu saab teha otsuse, peab komisjon tegema õigusakti vastuvõtmise ettepaneku. Enne ettepanekute tegemist tuleb komisjonil põhjalikult kaaluda, kas seda õigusakti on Euroopa tasemel üldse tarvis. Seepärast on komisjon pidevas kontaktis erinevate huvirühmadega ning ka liikmesriikidega.

Komisjon kui Euroopa Liidu täidesaatev organ vastutab ka parlamendi ja nõukogu vastu võetud poliitika elluviimise eest. Näiteks võib tuua konkurentsipoliitika, kus komisjonil on õigus ettevõtete ühinemisi lubada või keelata. Samuti peab komisjon tagama, et liikmesriigid ei subsideeri oma tööstusharusid sellisel viisil, mis konkurentsi kahjustab.

Kui komisjon leiab, et mõni liikmesriik ei rakenda Euroopa Liidu õigust õigesti ega täida seega oma seaduslikke kohustusi, astub ta samme olukorra parandamiseks. Esiteks algatab ta arutelu, mida nimetatakse rikkumismenetluseks. Kui sellega ei õnnestu olukorda lahendada, peab komisjon teatama juhtumist Euroopa Kohtule, kellel on õigus määrata karistusi.

Praegu on komisjonis igast riigist üks liige, keda nimetatakse volinikuks. (Lissaboni leping näeb ette, et alates 2014. aastast vähendatakse volinike arvu kahe kolmandikuni liikmesriikide arvust. Volinikud hakkavad roteeruma iga 5 aasta tagant.) Iga volinik komisjonis vastutab kindla poliitikavaldkonna eest. Siiski tegutseb komisjon kollegiaalse organina. See tähendab, et otsuste eest ei vastuta mitte üks volinik, vaid komisjon tervikuna.


11. Foto Siim Kallasest

Kommentaarid:

Eestist pärit volinik on Siim Kallas, kes on ühtlasi Euroopa Komisjoni üks asepresidentidest. Nõnda vastutab Kallas haldusküsimuste eest, juhtides ühtlasi pettusevastast võitlust.



12. Euroopa Liidu peamised tegevusvaldkonnad

• Siseturg ja ühtne valuuta
• Ühine põllumajanduspoliitika
• Regionaalpoliitika
• Energeetika ja keskkonnapoliitika
• Justiits- ja siseküsimused
• Ühine välis- ja julgeolekupoliitika

Kommentaarid:

Rooma lepingu koostajad nimetasid Euroopa Majandusühenduse eesmärgiks edendada ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilist arengut, elatustaseme parandamist ning ühendusse kuuluvate riikide vaheliste tihedate sidemete edendamist. Nüüdseks tehakse Euroopa Liidu tasandil koostööd väga paljudes valdkondades, alates majandusest ja põllumajandusest ja lõpetades välis- ja julgeolekuküsimustega.



13. Siseturg ja ühtne valuuta

• Siseturu olemus: kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumine
• Majandus- ja rahaliit ning ühisraha euro

Kommentaarid:

Euroopa Liidu algne eesmärk oli küll rahu liikmesriikide vahel, kuid peamiselt on tegeldud siiski nn ühisturu rajamise ja kindlustamisega. Ühisturg ehk siseturg on tänapäeva Euroopa Liidu tuumaks.
Ühisturu sisuks on kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine Euroopa Liidu sees.
Ühisturu tingimustes saavad ettevõtted üksteisega vabalt võistelda. Tarbijale tähendab see odavamaid hindu ning lisaks ka suuremat kaupade ja teenuste valikut. Samas on avardunud inimeste tööotsimisvõimalused.

Nendele, kes soovivad asutada oma ettevõtte, kehtib ühtsel (ehk sise-) turul asutamisvabadus, mis tähendab, et teises liikmesmaas äri käimapanemisel ei tehta sõltuvalt kodakondsusest mingeid takistusi. Tagamaks, et tootjad võistlevad võrdsetes tingimustes, leppisid liikmesriigid kokku ühistes konkurentsireeglites.

Põhiosa ühtse turu meetmetest rakendati 92. aastaks. Tänu sellele on Euroopa Liidus loodud miljoneid uusi töökohti. Ettevõtete konkurentsitingimustes on langenud paljude toodete ja teenuste hinnad.

Arenguruumi siiski veel on. Näiteks teenuste turg on avanenud kaubaturust tunduvalt aeglasemalt. Paljude liikmesriigid ei kiirusta loobuma kodumaiste ettevõtete eelistamisest riigihangetes. Diskrimineerivad piirangud kehtivad mõnedes olulistes majandusvaldkondades, nagu lennutransport, energeetika, telekommunikatsioon, finantsteenused.

Inimeste vaba liikumise tagab nn Schengeni leping. See leping kõrvaldas kontrolli enamikel Euroopa Liidu sisepiiridel ning tugevdas kontrolli liidu välispiiril. Eesti liitus Schengeni viisavaba ruumiga 2008. aastal.

Ühisturu loomisega sai tuntavaks ühise raha vajadus. Konkreetne plaan ühisraha kasutuselevõtuks esitati 89. aasta Euroopa Ülemkogul. Sellest plaanist lähtuvalt lepiti kokku Euroopa Majandus- ja Rahaliidu loomises. Ühisraha kasutuselevõtt on selle liidu arengu üks etappe.

Ühisraha nimeks sai euro. Sularahana tuli see 12 liikmesriigis kasutusele 2002. aasta 1. jaanuaril. Tänaseks on 27 liikmesriigist selle käibele võtnud 15.

Euro kasutuselevõtuks tuleb liikmesriikidel täita rida majanduslikke tingimusi. Neid tingimusi tuntakse Majandus- ja Rahaliidu loomisele suunatud Maastrichti lepingu kriteeriumidena. Eesti neid tingimusi veel ei täida.

Eurost võidavad nii üksikisikud kui ettevõtted. Üksikisikud säästavad raha, kuna nad ei pea euroalal reisides valuutat vahetama. Tarbijad võivad hõlpsamini hindu võrrelda ja see soodustab konkurentsi. Ettevõtted kasutavad veel teisigi eeliseid. Näiteks vähenevad vahetuskursiriskid, sest teised riigid võtavad meelsamini vastu arveid eurodes kui sellele eelnenud valuutades.
Euro on ka aidanud paremini tunnetada ühist Euroopa identiteeti.


14. Ühine põllumajanduspoliitika (CAP)

• CAPi esmane eesmärk: toiduga varustamine
• Praegused eesmärgid: põllumajandustootjate elatustase ja siseturu (hindade) stabiilsus
• CAPi põhimõtted: ühine siseturg, ühenduse eelistatus, finantsiline solidaarsus
• CAPi meetmed: garanteeritud hinnad, turukaitse, hinnatoetused, eksporditoetused, otsetoetused
• CAPi reform: üleminek otsemaksete süsteemile


Kommentaarid:

Euroopa ühine põllumajanduspoliitika (Common Agricultural Policy – CAP) on kogum eeskirjadest ja mehhanismidest, millega reguleeritakse Euroopa Liidus põllumajandustoodete tootmist, müüki ning töötlemist. See on Euroopa Liidu kõige keerulisem ja ka kallim poliitika.

Ühise põllumajanduspoliitika esmaseks eesmärgiks oli Euroopa rahvaste toiduga varustamine. Kõigil oli meeles sõjajärgne nappus toiduainetest ning pingelises külma sõja õhkkonnas peeti kindlustamist nälja vastu esmatähtsaks. See poliitika seisnes põhitoiduainete tootmise toetamises.
Aastakümnete möödudes ja mitmete reformide tagajärjel on aga CAPi eesmärke ja nende saavutamise vahendeid muudetud ja kohandatud. Tänaseks väljakujunenud korraldus tagab eelkõige põllumajandustootjate sissetuleku ning hindade stabiilsuse tarbijale. Lisandunud on ka eesmärk tagada maapiirkondade säilimine heas korras.

CAPi eesmärkide täitmiseks loodi põllumajandusele ühine turukorraldus. Selle aluseks on kolm põhimõtet. Esiteks ühine siseturg, mis tähendab tollivaba ja piiranguteta põllumajanduskaupade liikumist liikmesriikide vahel ning ka ühtseid konkurentsi-, tervisekaitse- ja muid nõudeid, samuti ühtset tollipiiri kolmandate riikide suhtes.

Teiseks ühenduse eelistatus – põllumajandussaaduste kasutusel on liikmesriikidest pärit toodang alati eelistatud seisundis kolmandatest riikidest imporditud toodete ees. Praktikas tähendab see imporditolle kolmandatest riikidest tulevatele kaupadele ning eksporditoetusi liidu teatud kaupadele.
Kolmandaks finantsiline solidaarsus, mis tähendab, et kõiki ühise põllumajanduspoliitika kulusid rahastatakse Euroopa Liidu eelarve kaudu.

Ühine põllumajanduspoliitika hõlmab mitmesuguseid meetmeid: garanteeritud hinnad, turukaitse, hinnatoetused, eksporditoetused, otsetoetused.

Paraku viisid tootmise efektiivsuse kasv ning tootlikkuse suurenemine koostoimes tagatistega ületootmiseni põllumajanduses. Seetõttu on viimased paar aastakümmet tegeldud CAPi reformiga.
Kõige radikaalsem muutus ühises põllumajanduspoliitikas selle loomisest saadik on tootmismahu alusel makstava toetuse asendamine põllumajandustootjatele otsetoetustega. See tähendab, et talunikele makstavate toetuste suurus ei ole seotud tootmismahuga. Minevikus oli nii, et mida rohkem põllumehed tootsid, seda rohkem neid toetati. Nüüd makstakse toetust teatud kultuuride kasvatajatele põlluhektari kohta ning loomakasvatajale looma kohta.

Reformi eesmärk on tagada, et Euroopa põllumajandustootjad toodaksid seda, mida turg vajab ega teeks otsuseid saadaoleva toetuse järgi. Toetuste suunamine tootjatele, mitte toodangule, vähendab ka ohtu, et täiendava toodangu eksportimiseks makstavad Euroopa Liidu toetused põhjustaksid turumoonutusi.

Olukorras, kus pööratakse üha suuremat tähelepanu keskkonnale, seotakse toetused rohkem keskkonna, toiduohutuse, loomade tervise ja taimetervise ning loomade heaolu nõuetega ning nõudega, et kogu põllumajandusmaa on heas põllumajanduslikus ja keskkonnaseisundis.



15. Regionaalpoliitika

• Eesmärk: vähendada lõhet eri piirkondade elustandardite vahel
• Põhimõtted: solidaarsus ja ühtekuuluvus
• Tõuke- ehk struktuurifondid (www.struktuurifondid.ee)

 Euroopa Regionaalarengu Fond
 Euroopa Sotsiaalfond
 Ühtekuuluvusfond

• 2007-2013 saab Eesti 53 miljardit krooni toetusi


Kommentaarid:

Kuigi Euroopa Liit on üks maailma rikkamaid piirkondi, on liidu sees sissetulekud ja võimalused väga erinevad. Piirkondlikud lõhed suurenesid eriti viimaste liitumislainetega.

Regionaalpoliitika mõtteks on vahendite paigutamine rikkamatest piirkondadest vaesematesse. Üks peamistest praeguse aja regionaalpoliitika eesmärkidest on lähendada uute liikmesriikide elustandardit võimalikult kiiresti Euroopa Liidu keskmisele.

Euroopa Liidu regionaalpoliitika aluseks on kaks põhimõtet: solidaarsus ja ühtekuuluvus.
Solidaarsus tähendab seda, et tuleb aidata neid inimesi ja piirkondi liidus, kes on majanduslikus ja sotsiaalses mõttes Euroopa Liidu keskmisega võrreldes halvemas seisukorras.
Ühtekuuluvus väljendab arusaama, mille kohaselt on vaesemate ja rikkamate riikide ja piirkondade sissetuleku ja jõukuse vahel esinevate lõhede vähendamine kasulik kõigile.

Euroopa Liidu piirkondlike erinevuste vähendamise poliitika tugineb kolmele tõuke- ehk struktuurifondile: Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond ja Ühtekuuluvusfond.
Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatakse majandustegevust ja infrastruktuuride arendamist – näiteks investeeringud tootmisesse töökohtade arvu suurendamise või säilitamise nimel; investeeringud transporti ja telekommunikatsioonidesse; investeeringud vee- ja jäätmemajandusse.

Sotsiaalfondi eesmärk on toetada töötute ja tööd otsivate noorte kaasamist tööhõivesse, uute töökohtade loomist ning haridus- ja täiendõppesüsteemide tugevdamist. Näiteks toetatakse töötajate oskuste arendamist, võrdsete tingimuste loomist tööturul, õpetajate koolitamist jne.

Ühtekuuluvusfondi eesmärgiks on viia keskkonnasektori seisukord vastavusse Euroopa Liidu nõuetega ning saavutada hea transpordiühendus Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. Näiteks käib Via Baltica finantseerimine Ühtekuuluvusfondi kaudu.

Kõige enam toetust saavad just Ida-Euroopa riigid, kus sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on Euroopa Liidu keskmisest tunduvalt madalam.

Eelarveperioodil 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada vahendeid 53, 3 miljardi krooni ulatuses. Neid summasid suurendavad Eesti riigi poolt kohustusliku kaasrahastamisena lisatud vahendid. Näiteks perioodil 2007-2013 on Eesti-poolne lisapanus ligi 9 miljardit krooni.

Kuigi Euroopa Liidu tasandil on otsustatud, kui suures summas liikmesriigid toetust saavad, sõltub raha maksimaalne ärakasutamine siiski liikmesriigist endast. Struktuuritoetust antakse tagantjärele - projektid tuleb eelnevalt ellu viia ja kulutused enda vahenditega ära teha ning alles siis on võimalik taotleda nende hüvitamist Euroopa Komisjoni poolt. Seetõttu sõltub see, kui hästi Eesti suudab Euroopa Liidu poolt antavad toetust ära kasutada paljuski sellest, kui aktiivselt projekte algatatakse ning kui edukalt neid ellu viiakse.



16. Energiapoliitika ja keskkonnakaitse

• Põhiprobleemid:
 Kasvab sõltuvus impordist
 Nafta ja gaasi hind tõuseb
 Energiatoodete siseturu puudulikkus/ühenduste puudumine
 Kliima soojenemine
• Uus energiapoliitika: varustuskindlus, konkurentsivõime ja keskkonnakaitse
 Taastuvenergia osakaalu tõstmine 20%ni aastaks 2020
 Biokütuste osakaalu tõstmine transpordis 10%ni aastaks 2020
 Energiasääst 20% aastaks 2020
 Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine vähemalt 20%


Kommentaarid:

Euroopa Liidu majandusliku ja sotsiaalse heaolu seisukohalt on väga oluline energiaga varustatus. Kuid nagu kogu maailm, seisab ka Euroopa silmitsi hulga probleemidega.

Energeetilise tooraine varud on napid ning nafta ja gaasi osas kasvab Euroopa Liidu sõltuvus impordist kiiresti. Prognooside kohaselt kasvab liidu sõltuvus sisseveetavast energiast praeguselt umbes 50 protsendilt aastaks 2030 65 protsendini, kusjuures päritoluriikide hulgas võib olla ka ebastabiilseid piirkondi.

Samas on Euroopa Liidus viimase paari aasta jooksul nafta ja gaasi hind peaaegu kahekordistunud ning elektri hind järgib sama suundumust.

Lisaks iseloomustab Euroopa Liitu konkurentsivõimelise energiatoodete siseturu ning energiaühenduste puudulikkus. Gaasi- ja elektriturud on Euroopa Liidus olnud nagu isoleeritud saared, kus tarnimine ja jaotus on toimunud monopolide kontrolli all. Ka Eestil pole piisavalt ühendusi teiste riikidega elektrienergia transportimiseks.

Lõpuks ei saa Euroopa Liit ignoreerida asjaolu, et fossiilsete kütuste põletamine energia tootmiseks on osaliselt süüdi kliima soojenemises ning selle põhjustatud keskkonnamuutustes.

Nende probleemidega tegelemiseks on Euroopa Komisjon tulnud välja uue energiapoliitika kavaga, mille eesmärk on esiteks võidelda kliimamuutuste vastu ja teiseks suurendada Euroopa Liidu energiavarustuse kindlust ja konkurentsivõimet. See kava sai heakskiidu Euroopa Ülemkogu poolt.
Uue energiapoliitika konkreetsemad eesmärgid on järgmised: taastuvenergia osakaalu tõstmine, biokütuste osakaalu tõstmine transpordis, energiasääst ja kasvuhoonegaaside vähendamine.



17. Justiits- ja siseküsimused

• Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala
 Põhiõiguste tagamine – õigus liikuda
 Õigusasutuste tihe koostöö
 Varjupaiga- ja sisserändepoliitika
 Võitlus rahvusvahelise kuritegevusega



Kommentaarid:

Euroopa Liidu kodanike vabadust reisida, töötada ja elada kus tahes Euroopa Liidus peetakse loomulikuks. Et neid õigusi täiel määral kasutada, peab olema turvaline keskkond. Inimesi tuleb kaitsta kuritegevuse eest, neil peab olema võrdne juurdepääs õiguskaitsele ja tuleb tagada nende põhiõigused üle kogu Euroopa Liidu.

Selleks ongi Euroopa Liit otsustanud liidust teha vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala. See hõlmab selliseid valdkondi, nagu põhiõigused, varjupaiga- ja sisserändepoliitika, välispiiride kontroll ning riikide politseijõudude, kohtute ja tolliasutuste vaheline tihe koostöö.

Euroopa Liit on loomisest alates põhinenud inimõigustel, demokraatlikel institutsioonidel ja õigusriigi põhimõttel. Euroopa kodanike põhiõigus on vaba liikumine liikmesriikide vahel ja alalise elukoha valimine mis tahes liikmesriigis. Kuigi vaba liikumine on sätestatud juba Euroopa Liidu asutamislepingutes, oli selle rakendamiseks vaja Schengeni lepingut. Nüüd võivad liidu kodanikud liikuda Schengeni piirkonnas ilma kohustuseta esitada passi või isikutunnistust. Eesti ühines Schengeni ruumiga täiel määral aastal 2008.

Kuna inimesed reisivad vabalt kõikjal Euroopa Liidus, siis on oluline, et neil säiliks juurdepääs õigussüsteemile või puuduks võimalus sellest kõrvale hoida. Seetõttu pööratakse erilist tähelepanu riikide õigusasutuste tihedale koostööle ning ühes liikmesriigis kriminaal- ja tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamisele ja täideviimisele teises liikmesriigis.

Et järjest rohkem inimesi püüab sõja, tagakiusamise ja looduskatastroofide eest põgenedes või parema tuleviku nimel pääseda Euroopa Liitu, siis otsivad Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused ühisele probleemile ühtset lahendust. Euroopa Liidu riigid on leppinud kokku ühtlustada reeglid nõnda, et varjupaigataotlusi käsitletaks terves liidus ühtsete põhimõtete kohaselt.

Samas on Euroopa Liit oma kodanike turvalisuse tagamiseks otsustanud tugevdada kontrolli ebaseadusliku sisserände üle ning ennetada sisserändajaid heausksetena käsitleva süsteemi kuritarvitamist. Asjakohane tegevus hõlmab Euroopa Liidu välispiiride tugevdamist, eriti idas ja lõunas.

Euroopa Liidu üks keskseid prioriteete on tagada oma kodanike turvalisus. See tähendab nii praktiliste kui ka õiguslike vahendite kasutamist organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses, s.o võitluses narkokurjategijate, inimkaubitsejate, rahapesuga tegelejate ja terroristidega, et nad ei saaks kuritarvitada Euroopa Liidu vabadusi. Igapäevatöös teevad liikmesriikide politseijõud tihedat koostööd, seda eriti Europoli raames.

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel tugineva ala tugevdamiseks poliitikat kavandamise ja meetmete rakendamise abil teeb Euroopa Liit koostööd partneritega (eriti Venemaa ja Vahemeremaadega), samuti rahvusvaheliste organisatsioonidega (ÜRO pagulaste ülemkomissariga).



18. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) I

• Loodi Maastrichti lepinguga (2. sammas)
• Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika – osa ÜVJPst
• ÜVJP üldsuunised kinnitab Euroopa Ülemkogu
• Välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja koht



Kommentaarid:

Et Euroopa Liit on oma loomisest saadik olnud peamiselt majandusühendus, pole välis- ja julgeolekupoliitikale pööratud suurt tähelepanu.

Siiski on Euroopa Liidu üha poliitilisemaks muutumisega hakanud arenema ka ühenduse ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP). Esmakordselt sai Euroopa Liit endale ÜVJP Maastrichti lepinguga – tegemist oli nn teise sambaga. Ometi ei olnud Euroopa Liit ÜVJPks täielikult valmis – seda näitasid ka sõjad endises Jugoslaavias 90ndatel aastatel, mil peamist rolli rahu saavutamisel mängis hoopis USA.

Amsterdami lepinguga kehtestati, et Euroopa Liit peab arendama välja ka ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP). Lepingu kohaselt võib EJKP areneda ühiskaitseks. Amsterdami leping muutis ÜVJP eesmärke, tehes võimalikuks nii sõjaliste kui ka mittesõjaliste vahendite kasutamise kriiside lahendamisel. Need ülesanded hõlmavad paljusid valdkondi, alates otsingu- ja päästemissioonidest kuni rahuvalve ja rahu sõlmimise operatsioonideni.

Euroopa Liit on muutnud ühise välis- ja julgeolekupoliitika hääletamismenetluse paindlikuks. Liikmesriikidel on võimalik erapooletuks jääda, nad võivad teha otsuse enamushääletuse käigus, samuti on riikide enamikul võimalik rakendada oma poliitikat. Ühehäälsus on siiski vajalik sõjalise või kaitseiseloomuga otsuste korral.

ÜVJP põhimõtted ning üldsuunised pannakse paika Euroopa Ülemkogu poolt. Nende üldsuuniste põhjal võtab Euroopa Liidu Nõukogu ehk välisministrite nõukogu vastu otsuse ühisaktsioonide kohta või siis lihtsalt ühise seisukoha.

Selleks et tagada liidu välispoliitilise mõju tõhusus, teavitavad liikmesriigid üksteist ja konsulteerivad omavahel nõukogus kõigis üldist huvi pakkuvates välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes. Liikmesriigid koordineerivad oma tegevust ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Samuti teevad koostööd liikmesriikide diplomaatilised ja konsulaaresindused ning komisjoni delegatsioonid kolmandates riikides, kindlustades nõukogus võetud ühiste seisukohtade ja ühismeetmete järgimise ja rakendamise.

Euroopa Liidu Nõukogu juurde on loodud ka ühine välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht. Praegu täidab seda kohta endine NATO peasekretär Javier Solana. Kõrge esindaja ülesanne on abistada nõukogu liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seonduvates küsimustes, anda oma panus poliitiliste otsuste koostamisse, ettevalmistamisse ja rakendamisse ning vajaduse korral ja eesistujariigi palvel pidada poliitilist dialoogi kolmandate riikidega.


19. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika II

• Kaitsta liidu ühiseid väärtusi ja julgeolekut
• Tugevdada ja toetada demokraatiat
• Säilitada rahu ja ennetada konflikte
• Toetada arengumaade arengut ja kaotada vaesus
• Abistada riike, mida tabavad loodusõnnetused või inimtegevusest tingitud õnnetused

Kommentaarid:

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika üldisemad eesmärgid on formuleeritud Euroopa Liidu lepingus. Selle kohaselt kohaselt määratleb liit ja viib ellu ühist poliitikat ja ühismeetmeid ning taotleb koostöö kõrget astet kõikides rahvusvaheliste suhete valdkondades, selleks et:

(Loetelu slaidilt) 



20. Eesti osalemine Euroopa Liidus

• Eesti on üks Euroopa Liidu poliitika kujundajatest
• Aluseks valitsuse dokument „Eesti Euroopa Liidu poliitika“
• Prioriteedid igaks eesistumisperioodiks


Kommentaarid:

Seoses liitumisega on avanenud Eestil võimalus rääkida kaasa Euroopa Liidu poliitikate kujundamises ning menetleda liidu õigusakte. Teisisõnu – Eesti räägib kaasa selles, mida Euroopa Liit peab tegema.

Eesti Euroopa Liidu suunaline poliitika väljendub valitsusametnike ning ministrite poolt Euroopa Liidu otsustusprotsessis esitatavates seisukohtades, Euroopa Liidu teemalistes sõnavõttudes ning erinevates strateegiadokumentides.

Et paremini esindada Eesti huve, tuleb valitsusel määratleda prioriteedid ning põhimõtted, millest Euroopa Liidu otsustusprotsessis osalemisel lähtuda. Valitsuse üldisemad Euroopa Liidu suunalised eesmärgid ning prioriteedid tuuakse ära eraldi strateegilised dokumendis „Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-2011“. See on alus valitsuse Euroopa poliitika lahtimõtestamiseks ja selgitamiseks ning Eesti Euroopa Liidu suunalise tegevuse hindamiseks. Selle põhjal töötatakse välja valdkondlikud tegevuskavad ning kujundatakse seisukohad Euroopa Liiduga seotud üksikküsimustes.

„Eesti Euroopa Liidu poliitika“ on oluliseks abivahendiks Eesti huve esindavatele poliitikutele, ametnikele ja valitsusvälistele organisatsioonidele. Ühtlasi on tegemist dokumendiga, mille kaudu Eesti tutvustab oma seisukohti ja nägemust teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele, institutsioonidele ja välispartneritele.

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujamaa ülesandeks on korraldada ning suunata nõukogu tööd ühe poolaasta vältel. Selleks määratleb eesistuja oma eesistumisperioodiks prioriteetsed küsimused ning tegevuskava.

Arvestades Euroopa Liidu Nõukogu olulist rolli liidu otsustusprotsessis ning eesistujate erinevaid prioriteete, on otstarbekas, et valitsus määratleb oma prioriteedid kitsamalt iga eesistumisperioodi jaoks. Sellest tulenevalt kinnitabki valitsus iga riigi eesistumisperioodi alguses veel eraldi prioriteetidedokumendi. Prioriteetide ja eesmärkide seadmine aitab paremini sihistada valitsuse Euroopa Liidu suunalist tegevust eesistumisperioodil ning võimaldab iga eesistumise lõppedes anda hinnangu Eesti riigi osalemisele Euroopa Liidu otsustusprotsessis.


21. Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-2011

• Tugev Euroopa Liit
• Konkurentsivõime
• Võitlus kliimamuutustega – muudatused energeetikas
• Eelarvereform
• Põllumajandusreform
• Schengeni ruum ja euro
• Euroopa Liidu avatus ja läbipaistvus

Kommentaarid:

Euroopa Liidu liikmestaatusega kaasnevad nii õigused kui ka kohustused. Üks olulisemaid õigusi on võimalus kaasa rääkida Euroopa Liidu tuleviku kujundamises. Selleks töötab valitsus välja oma eesmärgid ja poliitika pikemaks perioodiks. Eesti EL poliitika 2007-2011 ongi selline koonddokument, mis on sündinud paljude inimeste – poliitikute, ametnike ja ühiskondlike huvigruppide koostöös.

Selles dokumendis rõhutatakse Eesti toetust Euroopa Liidu järjepidevale tugevdamisele. See tähendab solidaarsust teineteisega, ühtset positsiooni ehk „häält“ kolmandate riikidega ning tihedat koostööd paljudes valdkondades.

Euroopa Liit on poole sajandi jooksul aidanud oluliselt kaasa heaolu kasvule ja majandusarengule oma liikmesriikides. Samas tuleb ühiselt jätkata konkurentsivõimelise majanduse arendamist, et Euroopa majandusedu jätkuks.

Euroopa Liit peab suutma vastata ka suurtele globaalsetele väljakutsetele nagu kliimamuutused ja sellega kaasnevad vajalikud muudatused energeetikas. Globaalsete kliimamuutustega võitlemiseks on hädavajalik Euroopa Liidu ühine tegevus, et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu. Eesti ja Euroopa Liidu energiajulgeoleku tugevdamiseks on oluline jätkata energiaallikate mitmekesistamist.

Lähiaastatel seisab ees arutelu Euroopa Liidu eelarve ja selle kaudu erinevate poliitikvaldkondade rahastamise üle. Eesti ei taha, et arutelu tooks kaasa Euroopa Liidu ambitsioonide ja ülesannete vähenemise, küll aga tuleks põhjalikule analüüsile tuginedes kaaluda erinevatele valdkondadele tehtavate kulutuste otstarbekust.

Eesti toetab ka põhjalikku arutelu Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle. Põllumajandus peab jääma liidu ühiseks poliitikaks, kuid seda tuleb ajakohastada, tagamaks selle haru konkurentsivõimelisuse. Seejuures tuleb toetada maapiirkondade arendamist ning maamajanduse mitmekesistamist.

Eesti huvides on võimalikult kiire täielik lõimumine Euroopa Liiduga. Eesti on saavutanud eesmärgi ühineda Schengeni õigusruumiga ning loodab minna üle eurole niipea kui võimalik.

Ja lõpuks pooldab Eesti, nii nagu näevad ette tema enda valitsemispõhimõtted, võimalikult suurt Euroopa Liidu institutsioonide ja tema kulutuste läbipaistvust. Kooskõlas avatuse põhimõttega peab Eesti valitsus oluliseks avalikkuse maksimaalset kaasatust ja kodanike kaasarääkimist Eesti seisukohtade kujundamisel.



22. Kust saab infot Euroopa Liidu kohta?

• Maakondlik teavitajate võrgustik
• Europe Direct infopunktid (2008 –Tartus, Pärnus ja Paides)
• Euroopa Liidu infokeskus Rahvusraamatukogus
• Euroinfo telefon 800 3330
• Eurodokumentatsioonikeskus Tartu ülikooli raamatukogus
• Euroopa Liid maja – Euroopa Komisjoni esindus ning Parlamendi Infobüroo


Kommentaarid:

Olukorras, kus Eesti on Euroopa Liidu täieõiguslik liige ja osaleb aktiivselt liidu otsustusprotsessis ning selle arengu kujundamises, on riigi vastutus Euroopa Liidu asjadest teavitamisel väga suur. Proaktiivse teavituse üks peamisi eesmärk on teadliku ja sellest tulenevalt aktiivse kodanikkonna kujundamine, kes teab nii liidu eesmärke ja põhiväärtusi kui ka seda, millist otsest kasu ta tänu liikmeksolekule saab.

Euroopa Liidu alane teavitustegevus on paljude aastate jooksul suures osas toetunud maakondlikele euroteavitajatele. Alus Euroopa Liidu alase teabe süsteemsele levitamisele pandi 1998. aastal, kui loodi kohalikud Euroopa Liidu infopunktid teabekorraldaja tasandil viieteistkümnes maakonnas. See põhines ja põhineb praegugi valdavalt maavalitsuste juures töötavatel ametnikel, kellele euroteavitus on üheks tööülesandeks. Võrgustiku idee aga toetus põhimõttele, et kodanik peab saama informatsiooni talle võimalikult lähedasest allikast.

Maakondlike teabekorraldajate kohustus on korraldada Euroopa Liidu alast teavitust oma maakonnas. Ajalooliselt on ta olnud paljudele n-ö esmane infoallikas, kelle poole pöörduda: ta vastab infopäringutele, nõustab infootsinguil, levitab EL-teemalisi infotrükiseid, kuid korraldab ka teabeüritusi vms projekte. Maakondlike euroteavitajate tööd on koordineerinud Riigikantselei EL teabetalitus, sõnastades igal aastal prioriteetsed teemad, korraldades koolitusseminare ning varustades infomaterjalidega.

Lisaks maakondlikele teavitajatele loodi koostöövõrgustik maakonnaraamatukogudest, kus seati üles spetsiaalne EL infostend koos avalikuks kasutamiseks mõeldud arvutiga infootsinguks. Ka raamatukogusid varustati EL-teemaliste infotrükistega.

Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga loodi teinegi võrgustik – Europe Direct Information Relays teabevõrk (EDIR). Sisuliselt on tegemist Euroopa Komisjoni teavitusvõrgustikuga. Europe Direct infopunktid tegutsevad kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides, kokku on neid üle neljasaja.
2008. aasta seisuga on Eestis 3 Europe Direct infopunkti – Tartus (Tartu Ülikooli raamatukogu juures), Paides (Järva maavalitsuse juures), Pärnu (Pärnu maavalitsuse juures).

Europe Direct infopunktide ülesanded on anda laiale avalikkusele üldteavet Euroopa Liidust ja kodanikele avatud võimalustest, teadvustada Euroopa Liidu aluspõhimõtteid, peamisi poliitikaid ja tegevusprogramme. Infopunkti kohale minnes, telefoni või e-posti teel on igaühel võimalik esitada infopäring.

Infotöötajad vastavad päringutele, levitavad tasuta teabematerjale, korraldavad loenguid, seminare ja huviüritusi ning teevad koostööd kohaliku meediaga. Soovi korral saab kasutajate käsutusse antud arvuti ja telefoni teel võtta ühendust Europe Direct kõnekeskuse või mõne muu Euroopa Komisjoni kodanikule mõeldud elektroonilise teenistusega.

EL alast informatsiooni saab ka Eesti Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu infokeskusest, seda nii kohale minnes, elektronposti teel kui ka tasuta euroinfo telefonil. Infokeskus tagab Euroopa Liiduga seotud teabe kõigile huvilistele, varustab lisainfoga Riigikogu ning teisi põhiseaduslikke institutsioone ja ametkondi. Infokeskuse juures töötab ka tasuta euroinfotelefon.

Tartus asuva Eurodokumentatsiooni Keskuse põhiülesanne on toetada ülikoolis toimuvat õppetööd ja uuringuid, samuti kindlustada kõigile huvilistele juurdepääs Euroopa Liidu alasele infole. Eurodokumentatsiooni Keskus on ainuke Euroopa Liidu algdokumentatsiooni valdav keskus Lõuna-Eestis.

Ja last, but not least – Eestis asuvad ka Euroopa Liidu institutsioonide – Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi – esindused, kust samuti informatsiooni saab. Institutsioonide esindused asuvad Euroopa Liidu majas Tallinnas.


23. Praktiline teave

• Eures – töövahenduse võrgustik (www.eures.ee)
• Eurodesk – noorte infovõrgustik (www.eurodesk.ee)
• Maakondlikud arenduskeskused (www.eas.ee)
• PRIA piirkondlikud bürood (www.pria.ee)


Kommentaarid:

Uuringute kohaselt huvitab Euroopa Liiduga seonduvalt elanikke kõige enam siiski praktiline teave seoses töötamise, reisimise ja õppimisega Euroopa Liidus. Umbes 15% elanikest on huvitatud ka Euroopa Liidu toetustest ja projektide rahastamisest.

Tööotsijatele teistes Euroopa Liidu liikmesmaades pakub infot ja nõustamisteenust elamis- ja töötamistingimuste kohta Euroopa Komisjoni poolt loodud võrgustik nimega EURES (European Employment Service). Kogu Euroopas on EURES võrgustikus kokku rohkem kui 700 nõustajat. Eesti nõustajad aitavad nii teistes riikides töö otsijaid kui ka tööandjaid, kes soovivad värvata Eestisse uusi töötajaid Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonnast.

Täpsemalt annab EURES teavet vabade töökohtade, teise riiki tööle asumise tingimuste, töötamisega seonduvate sotsiaalsete garantiide ning tööotsimisega seotud kasulike aadresside ja kontaktandmete kohta. Eestis on EURESe tegevust koordineerivaks asutuseks Tööturuamet, millel on esindused igas maakonnas.

Eurodesk on Euroopa noorte infovõrgustik, mis mõeldud noortele ja noorsootöötajatele eelkõige Euroopa info andmiseks. Vastused saab küsimustele, mis seonduvad rahastamisvõimaluste ja noorte liikumisega - st töötamise, õppimise, vabatahtlikuks olemise, reisimise või muuga. Samuti aitab Eurodesk leida partnereid välisriikides näiteks noorsoovahetuse korraldamiseks või ühiste projektide elluviimiseks. Eurodeski Eesti tugikeskused moodustavad kohaliku võrgustiku, kus lisaks rahvusvahelisele informatsioonile liigub ka Eesti-sisene noortele mõeldud teave. Tugikeskused asuvad enamikes maakondades peamiselt noorte nõustamiskeskuste juures. Täpsemat infot saab Eurodeski koduleheküljelt.

Tõukefondidest pakutavate toetustega seotud küsimustega võib pöörduda maakondlike arenduskeskuste poole. Need on igas maakonnas paiknevad organisatsioonid, mis pakuvad oma tasuta nõustamisteenust ettevõtetele, kohalikele omavalitsustele, mittetulundusühingutele ja sihtasutustele. Maakondlik arenduskeskus on paljude võimalike toetuse taotlejate jaoks esimene infoallikas, kuhu pöördutakse esmaste projektiideede ning probleemidega, mille lahendamiseks loodetakse toetust taotleda. Maakondlikud arenduskeskused tegutsevad võrgustikuna, võrgustiku koordinaatori rolli täidab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.

Euroopa Liidu põllumajanduse ja maaelu arengu toetuste kohta saab infot PRIAst ehk Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist. PRIA on põllumajandusministeeriumi valitsemisalas olev asutus, millel on bürood kõikides maakondades. PRIA kontaktid ja info toetuste tingimuste kohta on PRIA kodulehel www.pria.ee  


24. Mida Euroopa Liit meile head on teinud?

Kommentaar:

Eesti elanikkonna toetus Euroopa Liidule on aastate jooksul ainult tõusnud, olles Euroopa keskmisest kõvasti üle. Siiski leidub märkimisväärne hulk inimesi, kes ei oska või ei taha näha seda kasu, mis ühistegevusest on tulnud. Võttes aluseks episoodi Monty Pythoni filmist „Briani elu“, kus konspiraatorid arutavad, mida Rooma impeerium on korda saatnud, valmistas Euroopa Komisjon analoogse lühianimatsiooni Euroopa Liidu kohta. Animatsiooni eestikeelne variant on tehtud Eesti Euroopa Liikumise poolt.



25. www.riigikantselei.ee/euroopa

Kommentaar:

Sellelt veebilehelt saab teada, kuidas Eesti osaleb Euroopa Liidu institutsioonide töös ning milline on Eesti riigi Euroopa Liidu poliitika. Lisaks on sellel aadressil hulk kasulikke infomaterjale ning viiteid ELi infoallikatele.